Aavo Kubjal on ilmunud luuleraamat "Krussiloomad," mille omanikuks ma hiljuti sain, aitäh! Lisaks on see pühendusega raamat ning läheb mu eriliste raamatute riiulisse. Tõsi küll, neid riiuleid on palju ja juba on kohapuudus käes, aga ülivinge on vahetada teiste autoritega loomingut ning eks ole mu pühendustega raamatute kollektsioon juba üsna mahukas. /ükskord ma loen uuesti üle, vast mingi ligi 300 raamatut on kollektsioonis/. Mõnus õhuline raamat on "Krussiloomad." On antud õhku ja ruumi, ei mingit ühe luuletuse teise otsa surumist. Iga luuletus peaks algama uuelt lehelt. Siin algab. Mina ei suuda lugeda luuleraamatuid kus ühe luuletuse lõppedes algab teine. Kohutav! Aga Aavo raamatus on isegi vabu lehekülgi, mis panebki eelnevalt loetud luuletuse järel pikemalt mõtlema. Lisaks on raamatu tagaotsas jäetud vabad lehed ja sinna saab soovija ise sisukorra kirjutada. Vaid mõni üksik krussiloom kondab nendel lehtedel. Mitmekesine lugemine oli. Osad luuletused on parodiseeritud. Tuttav tunne, ka mina olen lauludele uusi sõnu peale mõelnud aga ma ei neid välja kirjutanud, mälus on kõik. No mine inimesi tea, hakatakse plagiaadis süüdistama või ... igaks juhuks olen hoidnud selles suhtes madalat profiili. "Krussiloomad" on mitmetahuline armastusluulekogumik. Raamatu esimene pool kõneleb armastusest lemmikloomade vastu. Teine pool naise ja mehe vahelisest armastusest. Sõnademängulisus Aavo luules annab asjale vürtsi juurde, ei võta, nagu mõne autori puhul. Raamatus leidub ka ingliskeelseid luuletusi. Osd luuletused hakkasid laulma, nagu ikka riimiluule puhul. Aga lõppkokkuvõttes kosutav lugemine, soovitan. 15. september. 2021.a. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar