Saatuse keerdkäigud

SAATUSE KEERDKÄIGUD Sügis näitas juba oma kargemat palet kui Serli ja Koit kodumaale naasesid. Tõsi küll, esialgu oli neil plaanis kodumaad vaid väisata ning uuesti soojale maale resideeruda aga mõnikord seab elu ette ootamatuid keerdkäike, ka selliseid mida me iial aimata ei oskakski. Koidu vanemad elasid Eestimaa piiril kui mitte öelda tipus. Nende juured olid küll Lõuna-Eestis, kus nad olid ka pika abielu elanud, kuid peale Koidu vanavanemate surma, mille viimased olid pensionipõlves endale Põhja-Eestisse soetanud, müüsid vanemad põliskodu maha ja emigreerusid tuulte ja tormide tallermaale elama. Just nii kutsuti rahvasuus külakest, mis asus suhteliselt kalda pealsel alal, Eestimaa tipus. Koidu imestuse peale selgitasid vanemad et nad on aktiivsest külaelust tüdinenud, et ülejäänud elu tahavad nad elada vaid teineteisele, kuna poegki on neid hüljanud ja kodumaa tolmu jalgelt pühkinud. Serli kodutalus nädalakene veedetud, otsustasid noored väisata ka Koidu vanemaid, olgugi et viimased just väga miniat ei armastanud, süüdistades Serlit nende poja röövimises. Eks ole paljudel vanematel oma lapse omamise instikt ja isehakanud sugulast ei taheta omaks või perekonda võtta. Kas oli siin saatusesõrm mängus või oli tegu puhta jonniga? Tõsi küll, Koidu ema kordas aastast aastasse et üks laps peres on liiga vähe, kui temaga midagi juhtib, katkeb nende sugupõlve ahel. Aga abikaasa ei tahtnud sellest midagi kuulda, ta oli seda meelt et meie vaesusest lokkavas riigis on isegi ühe lapse soetamine üle oma võimete elamine. Kas need olid piisavaks põhjuseks minia vihkamisel? Jah, Serli ja Koidu suhe algas üsna vaevaliselt, kordi ja kordi suutsid mehe vanemad neid lahutada, kuigi armastus liitis, vanemate kahjuks, lapsed siiski sõrmustega. Mossis ja tusased esivanemad tulid vastu tahtmist vaid registreerimisele, sest kahjuks nad poja valet valikut välja kannatada ei suutnud, nii nad liiga valjul sosinal õnnepäeval mainisid, millest õnnetuseks kuulid Serli ema, helge hingega naine, kes suhtus väimehesse nagu oma poega, armastavalt ja hoolivalt. Sestap ei jõudnud talle kohale kuidas küll nii õelatel vanematel saab olla nii õiglane ja hooliv poeg. Aga eks ta tõde ole et nii geenid kui ka haigused käivad mööda inimesi, peamiselt üle põlvkonna. See mõte rahustas õrnahingelist Sirlet, Serli ema. „Oi, pojake, kas sa tulid päriselt!? Ega sa ei kavatse ju ometi meid uuesti hüljata?“ Serli ämm, nähes miniat, kortsutas kulmu ja viha tema näos oli nii piltlik, et selle pilguga oleks võinud isegi tappa. „Ema, ehk ...“ Koit üritas kõigi närve säästa aga juhtus vastupidi. „Ära sa hakka mulle mingit moraali lugema! Kas ma sind vähe õpetasin et oma vanematest ja vanematest inimestest peab lugu pidama? Ma ei taha mingeid ehkisid siin kuulda, praegu räägin mina!“ Serli ämm lausa sajatas ning Serli otsustas oma keele hammaste taga hoida, eks ikka rahu nimel, kuigi juba praegu teadsid noored, et nende külastus Koidu vanaematekoju on viga. Suur viga . „Naine, rahune!“ Ühtäkki sekkus vestlusse Koidu isa, kes reeglina jä'i oma abikaasa varju. Tagasihoidliku mehena vihkas ta intriige, sestap hoidus ta pigem neist ning allus naise soovidele. Eks selliste meeste kohta tarvitsetakse öelda, et on oma püksid naise jalga andnud. Ja nii ongi. Vähemalt oli. Siiani. Naine ei rahunenud sest mehe sõna ajas tda veel enam marru. Mis õigusega tema tossike mees julgeb sekkuda? Kelle jalas on meie peres püksid? Just sellised tunded ja mõtted jooksid Koidu ema peast läbi ning süda üha puperdas sees. „Koit, ma lähen rannikule, lähen jalutan natuke,“ julges minia kaaslaste vestlusesse sekkuda, kuigi ta pidas vaikimist õigemaks. Aga õrnahingeline Serli ei suutnud taluda seda pingerikast õhkkonda ja aurat ämma ümber. Tal tekkis lausa õhupuudus, mille puhul tänapäeval võidakse sul diagnoos anda. Või siis sildistatakse mingi moodse haiguse sildiga ning oled nagu nummerdatud loom, kes naljalt oma karjast minema ei pääse. „Jah, kallis, mine, mine, ma tulen varsti ise ka!“ Koit oli oma naise vastu armuline. „Tead, oma intiimsed asjad jäta magamistuppa, minu nähes kurameerid vaid üle minu laiba!“ Neid sajatusi üha tuli ja tuli. Kui Koit ennast minekule asutas, käis meeletu röögatus ja ta ema kukkus kokku. Koit oli kuulnud, et sajadustele tuleb reageerida enda ette kolme kaitseristi tehes, aga ta ema oli ju tegelikult sõnunud, kutsudes nii esile terviserikke. Pigem oleks pidanud ema oma sõnad tagasi võtma, mõtiskles poeg. Serli lonkis mööda põhjakalda äärt, pisar tikkus silma. Ta oli korduvalt mõelnud et ehk on ämmal õigus, et äkki ämma sisetunne ei lase tal oma miniat armastatada. Aga ega Serli ei oodanudki et ämm teda armastaks, aga ta ei talunud seda vihkamist, mille nooli ämm minia suunas julmalt loopis. Äi oli täiesti rahulik, ta isegi ei reageerinud oma naise terviserikkele. „Isa, tule aita!“ Koit lausa karjus isa appi. Isa vaatas pojale otsa ja lausus;“ eks kõik ole ikka vanajumala hoole all, küll tema avitab, egas mina tohter ole!“ Kiirabi jõudis liiga hilja. Koidu ema ei suudetud päästa. „Ma olen mõnikord mõelnud, et vanajumal hoiab lolle ja kurje inimesi. Mina olen kodruvalt surmaga silmitsi seisnud, ei see vikatimees mind taha. Osho on alati mu kõrval, kui ennast ebakindlat tunnen. Osho on vähemalt olemas (olnud) aga ma pole iial mõistnud miks kristlased kummaradavad olematut inimest, tühipaljast legendi ja kui abi ei saa siis vannuvad tulist kurja. Aga näed, neid inimesei, kes pisut rohkem näevad ja tajuvad, kiputakse soolapuhujateks kutsuma. Maailm on kummaline ja inimesed selle palli sees veel kummalisemad. Osho õnnistagu elavaid!“ Koidu isa lõi nagu kristalne risti ette. Eks see harjutumus oli talle külge jäänud abikaasast, kelle keha alles jahtumisstaadiumis oli hng hing uude kehasse teed otsis. „Lapsed, ma armastan teid!“ Koidu isa lausus sõnad, mida ta oli aastakümneid huulte taga hoidnud, eks ikka selleks et mitte valmistada abikaasale meelehärmi. Samal hetkel astus Serli uksest sisse ja lausa kukkus äiale kaela. Täna elavad Serli, Koit ja Koidu isa Ran juba aastajagu päevi ühe katuse all ning nende päevad mööduvad üksmeels ja rahus, nagu ei kunagi varem. 8. september. 2021.a. Vana-Rääma