Kus mu pluus on?

KUS MU PLUUS ON? „Ema, ema, kas sa oskad öelda kuhu mu triibuline pluus saanud on, see, mille ma kunagi keskkooli päevil Tallinnast ostsin ja mis mulle kõige lemmikumaks sai? Otsisin pööningu, kuurid, garaažid ja kõikvõimalikud kapid läbi, ei leidnud kahjuks. Kas sa oled selle ära visanud?“ Madleen, kes juba 5 aastat pealinnas resideerus, tundis ühtäkki puudust oma lemmikpusast. Ühel õhtul ei tulnud talle lihtsalt und, vähkres ja vahetas külge, küll oli padi paha, küll tekk torkis. Just selle beeži.pruunikirju pusa pärast ta teekonna vanematekoju ette võttiski, kuigi viimasel ajal jõudis ta üliharva kolkakülla, kus ta ometigi nii toreda lapsepõlve veetis ning kus elasid siiani ta armsad vanemad. Ise ta vabandas põhjuse kiire elutempo taha, aga ega see ei olnudki vale ka mitte. Pikad tööpäevad ja nädalad päädisid tihtilugu sellise väsimusega, et isegi ööklubidesse ei jõudnud Madleen minna. Jah, ta oli läinud kaasa massipsühoosiga ja ennast vaktsineerida lasknud, mõeldes, et ta on noor ja terve inimene, mis see üks süst ikka teha saab. Aga terviseprobleemid ei lasknud ennast kaua oodata. Peale esimest vaktsiini tabas noort naist hirm rasestumise ees, sest ta kartis et loode võib vaktsiinist viga saada. Lisaks polnud Madleenil kindlat partnerit ega ka kooselu plaane. Naine oli tegelikult tulnud Tallinna õpingute pärast aga jäi napilt ülikooli uksetaha. Ta ei ole siiani ülihariduse unistusest loobunud, pigem rügab noor naine tööd teha, et õpinguraha koguda, kuigi vanemad on talle korduvalt öelnud et nemad rahastavad tütre hariduse. Aga põikpäise jääratüdrukuna ei ole Madleen eriti kunagi vanemate abi vastu võtnud, tema tahab oma, oma kätega teenitud raha. Ta on ka välja öelnud töiga et tema oma pisikesed käekesed vormivad ta tulevikku. Kange eesti naine! Rasedustest, mille naine kodus tegi, tekitas vaid segadust, kaks kriipsu ilmus. Nii otsustas Madleen naistearsti väisata. Rasedust ei tuvastatud ning arstil puudus selgitus testi kohta, ta artvas, et tegu on lihtsalt praakeksemplariga, et vahel juhtub ka selliseid asju. Kindlam on ikka arstile tulla. Oligi kindlam, aga tõde, et emakas nii noorel naisel kärbumisfaasis on, lammutas Madleeni maailma nii ära, et arstitoolilt tõustes sõimas ta arsti läbi ja läks uksepaukudes minema. Alles teel koju taipas ta, et see võib tõsi olla, et see võib vaktsineerimise tagajärg olla. Nüüd oli noor naine veel rohkem mures, kartes kõige õudsamat – viljatust. „Mis sul selle pluusiga? See ju ammu ajast ja arust, uus mood surub peale!“ Madleeni ema tundus justkui isegi tõre olevat. „Ema, misajast mina moe järgi käinud olen? Mind pole mood mitte kunagi morjendanud, nagu sa tead. Olen ise oma moe looja ja selleks ka jään! Tead siis sellest pusast midagi?“ Ka Madleeni hääletoon tõusis. „Ei ole mina sinu garderoobi puutunud, kes seda pahameelt pärast kannatada jaksab!“ Ema tunnistas tõtt, mille peale Madleen muigama hakkas. Tõsi ta on, et ema ei tohtinud kunagi ka siis, kui Madleen veel kodus elas, tütre riidekappi puutuda. Juba ukse paotusest sai Madleen aru. Tal oli kogu riidetavaar oma käejärgi ära pandud, püksikud eraldi riiulis, rinnahoidjad eraldi, valged tsärgid eraldi. Jah, tänapäeval kiputakse ka pedantsust autismi alla liigitama, kui mõni teatud tegelane peaks sellist soreteetimist nägema, nimetaks ta Madleeni ilmselgelt autistiks või koguni bipolaarseks. „Hmm, kummaline ...“ „Kas sa seda Tallinna ei viinud? Raske on uskuda et oma lemmikpluusi meite manu igavlema jätsid,“ tõde ema. „Kui aus olla ega ma ei mäleta küll et oleksin selle Tallinna kaasa kolinud. Minu teada jäi ta koju. Lisaks sellele ei ole ma teda juba ju aastaid kandnud. Millegipärast arvan ja tunnen et ta jäi koju.“ Madleen oli oma tajus kindel. „Eks siis peab otsima, mida muud mina ikka öelda oskan. Pole sinu kapis revideerimas käinud. Tõsi küll, kui mu õde ehk sinu tädi meil külas käis, võtsin julguse kokku ja lubasin tal sinu kapist tsärki võtta, no teie ju üõhes mõõdus. Ja eks pesu tahab ikka tuulutamist. Sul neid tsärke ikka hulgim seal, loodan et sa ei pahanda kui tädi ühe endale omastas?“ Ema tunnistas tõtt. „Ei, ei, ema, ma ei pahanda. Tädi jaoks ei ole mul ometi millestki kahju!“ Nii Madleen ka tundis. Ema läbis kerge kadeduseuss, nagu tütrel oleks tema jaoks millesti kahju, aga ta püüdis selle salvaja kohe minema saata, segadust ei ole vaja. Kunagi, kui Madleen selle pusa endale soetas, käis ta külanõia manu ning lasi selle pusa niinimetatud ära võluda. Et see pusa toob õnne üksnes talle, teistele mõjub vastupidiselt. Madleen oli ju kindel et ema ta riideid ei puudu, õdesid ja vendasid tal ei olnud, seega ei saanud see võlumine ju omati kellelegi paha teha. Lisaks armastas Madleen igasugust nõidust võlumiseks kutsuda, see oli talle jäänud lapsepõlvest, sest milline tüdruk ei tahaks lapsepõlvemuinasjutte lugedes võluriks või imekenaks printsessiks saada. Nüüd tundis Madleen, et just see pusa saab teda aiadata, päästa naist vaktsiinimürgi tagajärgedest ja peatada emaka kärbumine, et naine viljatuks ei jääks. „Saad sa aru, ema, ma pean selle pusa leidma! Mida varem -seda parem! Minu tervis on ohus ja mõne teise elu võib ohus olla. Taipad?“ Madleen oli suure murekoorma otsas. „Ei taipa,“ tunnistas ema. „Kui nüüd tädi selle pusa omastas ja seda kanda üritab, võib temaga midagi halbva juhtuda. Ma nii loodan et juba pole juhtunud. Millal te tädiga viimati suhtlesite?“ Madleen läks lausa paanikasse. „Möödunud lauba vist oli see ...“ püüdis ema oma mälu värskendada. „Möödunud lauba, möödunud lauba ... jeerum küll, ma loodan südamest et temaga on kõik korras!“ Ema läks elutuppa, võttis diivanilaualt mobiiltelefoni ning valis oma õe, ehk tädi Liia numbri. „Telefon, millele te helistasite, on välja lülitaud või asub väljaspool võrguteeninduse piirkonda.“ Just nende stamplausetega reageeris automaatvastaja. Ema läks silmnähtavalt närvi, kuigi ennist ajas miski tütre hirmunud nägu nähes teda isegi muigama. Aga naisele meenus noorusaeg ja situatsioon kuidas nad taldrikute keerutades vaime välja kutsusid ja vaimud tulidki. Selliste asjadega ei tehata nalja. Õnneks üks seltskonnakaaslane oskas vaimud minema ka saata ja portaali sulgeda. Kui portaali lahti jätad, võib see sulle saatuslikuks saada. Juba mitmendat korda valis ema õe numbrit kuid õega suhelda tal ei õnnestunudki. Vaikus tegi üha enam haiget ja närvipinge kruvis närve üsna pingule. Ja siis ta helises, telefon. „Tere, kas ma räägin proua Merilahega?“ Võõras hääl küsis väga konkreetselt ja ema süda jättis suisa lööke vahele, sest eelaimdus elas temas aktiivset elu. „Jah, ma kuulen. Kuida saaan teile abiks olla?“ Madleeni ema jäi alati viiasakaks ja vaoshoitust kui mõni võõras teda kõnetas. „Juhtunud on õnnetus. Teie õe Liia surnukeha leiti täna linnaäärse kruusakarjääri lähistelt. Üks seeneline komistas talle otsa. Kas te saaksite tuvastamiseks politseijaoskond tulla? Tõsi küll, dokumendid vihjavad leitule aga me vajame kinnitust.“ Vaikus kestis päris mitu minutit. „Jah. Tulen. Või õigemini tuleme. Kas ma võin tütre kaasa võtta? Ma üksinda ei suudaks...“ tunnistas naine. „Jah, ootan teid mõlemaid.“ Võõras katkestas kõne. Ja seal ta lebas, pruuni-beežikirju pusa seljas, Madleeni tädi. Teha ei olnud enam midagi, surnut ellu tagasi ei too. Küll aga pani see olukord nii Madleeni kui ta ema tõsiselt mõtlema. Ega Madleeni ema, Liia kaksikõde Viia ei olnudki teadlik et ta õde just selle pusa kapist võttis. Aga nüüd pole selle teadmisega enam midagi peale hakata. Nad otsustasid Liia matta koos selle pusaga, et mõlemad saaks kõdumullaks. „Kraaks-kraaks,“ saatis kummalise pilgua vares neid kalmistuväravast välja. 24. september 2021.a. Vana-Rääma