PETU LÄHEB KOOLI 20. PEATÜKK

 20.PEATÜKK

  „Petukene, sa oled väga tubli tüdruk! Panid kenasti teleka kinni, aga meil on komme televiisorile lina peale panna, kui seda enam ei vaata. Kõik elektroonilised aparaadid kiirgavad või lihtsamalt üteldes eritavat halba kiirgust, kuid lina kaitseb meid selle kiirguse eest. Kui mina väike olin, harjusin nii toidulauda kui kodumasinaid kinni katma, kui majast lahkusin. Meie peres oli kombeks kõikidele mööbliesemetele linad peale tõmmata, kui juhtusime kasvõi mõneks päevaks kodust lahkuma. Esiteks kaitseb see esemeid ka tolmu eest. Tolm sööbib ja hävitab pikapeale asju ja esemeid. Ma armastan oma lapsepõlvetraditsiooni järgida. Aga sa oled ikka nii tubli, kuid võid alati üle küsida, kui ma ennast sulle natuke keeruliselt selgeks püüan teha.“ kallistas taat Petut hommikusöögi lauas.

  Petule tundus see kõik nii põnev ja iga taadi õpetus leidis koha tema südames. Sellel hetkel mõistis ka tüdruk seda miks ema nende kallal tõreleb kui vaip või voodikate sassis on. Voodikate kaitseb samamoodi voodit, aga vaibad hoiavad põranda soojema. Nii oli ema rääkinud. Ja nii ka on. Petu mäletab kuidas ta jahedal ööl unesegasena paljajalu mööda kivirada kuivkäimlasse läks. Siis taipas ta, et vaid kuum ei põleta, külm kivi tekitab sama efekti, sest see samuti põletab tallaalust. See põletus oli lausa selline, et Petu ei saanud und. Ta tõmbas küll jalad teki alla sooja, kuid need surisesid tükk aega tagant järgi. Ja Petul pidid magades kindlasti jalad teki alt väljas olema, sest tema arvates on jalad nagu eraldi isiksused, peavad saama oma tahtmise. Varbaid liigutades ta lõpuks ikka uinus.

  Salme-memme ja taadi hoovis asus ka vana aidahoone, selline musta värvi ja hästi kõrge maakivist vundamendiga. Vundamendi äärel oli kitsuke lauaosa, mööda mida Petu armastas ronida. Esiteks oli niiviisi põnev õppida tasakaalu paremini hoidma, sest koolis oli seda eriti vaja, kehalise kasvatuse tunnis. Seal nad pidid hinde peale mööda palki ronima. Kuna sellel ajal olid kehalise tunni jalatsiteks sileda tallaga tennised, oli tükk tegemist palgil püsida, eriti veel siis, kui hommikul oli kaste maas. Õpetaja Ülar hoiatas küll neil hommikutel lapsi, aga Petule ei jõudnud kohale miks kaste maha visatakse. Nende peres küll toitu ei raisatud. Kui söök valmis sai, jagus seda nii täpselt kõikide pereliimete tarvis ja kui juhtuski üle jääma, söödi see kas järgmise söögikorra ajal ära või anti loomadele. Tüdruk ei suutnud uskuda, et on olemas inimesi kes tulevad ja viskavad varahommikul kastme lihtsalt staadionile. Talle tundus, et inimesed on kurjad ja tahavad lastele halba, sest kastmesele maale astudes võib libastuda ja haiget saada.

Ema oli küll korduvalt rääkinud, et hommikuti on kaste maas, kuid ka siis oli juba Petu mures, arvates, et keegi võõras on nende hoovi kastet toonud ja laiali visanud. Kuid ta ei pidanud vajalikuks ema käest küsida ka, et miks nii tehakse, sest neil olid koduloomad ja Petu pigem rõõmustas, et koduloomad söövad selle kastme ära. Seda kinnitas ka asjaolu, et ema oli loomad mõne hetke eest laudast õue lasknud ja varsti peale seda mainis ta, et päike juba särab ja kaste on maast läinud. Aga, et kooli staadionile...Uhh!

  Aidahoone äärel oli põnev turnida küll, kuid kukkuda oli valus. Nii kukkus Petu sealt põlved katki ja lausa korduvalt. Aga see ei takistanud teda uuesti sinna ronimast. Ühel korral jäi ta dressipükste pidi naela otsa rippuma, kuni maha potsatas ja suure kolmnurkse augu dressipükte tagumikule tõmbas. Salme-memm oli kohe abivalmis seda kinni nõeluma. Ta oli üldse ülihea memm, mitte kunagi ei tõrelenud lastega. Ka siis mitte, kui selleks põhjust oli. Iga asja kohta jagus tal ainult kiitvaid sõnu ja Petu tundis tema seltsis ülitugevat vanaema-lapselapse armastust ning see lisas iga hetkega temasse headust juurde. Salme-memm ja taat armastasid Petut nagu oma lihast lapselast, tingimusteta.

  Kui ema pidevalt Petut hoiatas, et ta ei läheks üksinda hulkuma siis just taat oli see kes tüdrukule oma tõukekelguga sõita lubas, ta lubas ka kaugemale minna, kuni Via Balticani välja, kuid mitte edasi. Tollel ajal seda suurt maanteed alles ehitati ja see jäi taadi maja lähistele. Petu kimas tõukekelguga ka mööda jäisied põlde, sest maanteel oli ohtlikum, jäine tee äär kippus kraavi poole meelitama.

  Tegelikult armastas ka ema lapsi väga, aga inimesed väljendavad oma armastust erinevalt. Ema on ju tavaliselt ikka see, kes kõige rohkem laste pärst südant valutab ja laste eest vastutab. See, et ta nendega noomib, tuleb pigem armastusest ja hoolimisest. Ja see, et ema lastega range oli, on ka õige, nii kasvavad lastest palju vastutustundlikumad ja õiglasemad inimesed. Nad õpivad juba varakult hea ja kurja piire kompama ning viisakusreeglid selgeks ja mitte keegi ei saa vaielda, et neid elus vaja ei läheks.

Tollel hommikul, kui Petu, ema ja väikevend koju ennast sättima hakkasid, jõudis ka Salme-memm haiglast koju. Salme ja taat kinkisid Petule Eesti rahvariietes poissnuku ja tüdruknuku. Petu ei suutnud oma emotsiooni varjata. Kuigi pisarad voolasid mööda ta põski alla, oli ta maailma õnnelikum tüdruk, maailma õnnelikum laps selles suures maailmas!  

27. jaanur 2017.a.

Vana-Rääma

Ema ja Isa ning raamatud

  Täna plaanisin ühele raamatuesitlusele minna, aga läks teisiti.

Kalli Ema saadetud pildid jõudsid kenasti kohale. Sellel pildil on mu Ema 27 ja Isa 29 aastane. Pilt on tehtud 1962. aastal. Noored ja kenad nad meil siin. Ema lasi maha pildistada ja saatis mulle ka ühe. Ema kleit on nii armas ja minu meelest mõningad aastad tagasi olid sellised taas moes. Isa kandis peaaegu kogu aeg ülikonda, kaabut ja kinga. Ema kunagi ka kübarat. Aegumatu ja soliidne stiil minu meelest. Aga nagu näete, on mõlemad paksude ja lokkis juustega, pole siis mingi ime, et ka minule ja mu lastele on meeletu lokipahmakas pähe antud. Ja õdedele-vendadele ka!

 Siirad tänud Maria Lepmaale raamatute eest! Need on nüüd kenasti öökapil ootejärjekorras. Kui läbi loen, blogin. Aga kuna on kuu lõpp, natuke kitsam aeg ja söögirahast näpistada ei taha, siis minu raamatud sõidavad teele alles 3. veebruaril.

  Ka Saale Väesteri raamat jõudis postimajja ja teade tuli koju. Selle toon ka millalgi ära. Ja enda oma panen siis ka veebruaris teele. Nüüd on mul nii palju lugemist, et täna vist tuleb magamata öö. Vahepeal olin nii lasteka kirjutamises sees, et üks imearmas raamat jõi pooleli, enne lõpetan selle ja siis...No, ja praegu kibelen tegelikult ka kirjutama. Tuleb ilmselt tass kohvi teha, kuigi mina joon kohvi vaid hommikuti. Aga õues on meeletu udu ja õhuniiskus, olemine on uimane, aga kirjutamiseks peab vaim virge olema, sellepärast patustan.

 Muidu kulgeb kenasti. Neli armsat inimest astusid ka täna läbi ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks.
Hetk tagasi sain taas laulusõnade tellimuse, seega lähiajal katsun ennast luulelainele salvestada.

pildid, mille kallis Ema lasi paberile teha

aitäh, kallis Maria!;)

armastan!

kallistan ;)

Elu on imeline!
Aitäh!

27. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Ajas ammuses + mööda Lääneranna radu...

see kõige pisem on minu kallis Ema lapsena(1936. aastal, 1. aastane). Suurte ja kahuste juustega on tema ema (minu vanaema) , valge triiksärgiga on minu vanaisa, tema ees istub mu vanavanaema (minu muusa) ja koob vanavanavanaema (97 aastane). teised pildil on sugulased...

  Täna tuli selline ootamatu sõit ette. Kuigi mul oli Lihulasse asja, ei teadnud ma ühe hea inimese telefoni numbrit ja telefoniga ma netis ei käi, jäi üks plaan katki, kuid loodan, et see saab veel teoks. Kadri, pean sind silmas.
  Hea, kui sul on õde (no, mul neid muidugi rohkem) ja hea, kui sind vahest kaasa kutsutakse, linnast välja, ennast n-ö. tuulutama. Nii me siis õe Reeda ja poja Germoga Lõpe-Lihula turneel käisimegi.

Ema 18. aastane

 Kuna meie kallil Emal on säilinud fotosid lapsepõlvest ja minul neid ei olnud, pildistasin fotod maha, et nendest paberfotod teha. Olen liiga netikeskseks inimeseks muutunud ja viimaste aastate fotod on ainult netis. Tõsi küll, hea Ema laseb nendest aeg-ajalt ka pärisfotosid teha, otsustasin seda mina ka. Seega tuleb siia suurem fotogalerii mu emapoolsest suguvõsast ehk siis juurtest. Jäädvustan need siia rohkem enda tarvis, et oleks blogis kenasti koos ja mine tea, et saan siit ka kunagi raamatu materjali. Ajalugu peaks iga inimene teadma-tundma, no, vähemalt oma suguvõsa ajalugu.

  Mõne klõpsu tegin ka Lihulas ja mõne Ämma juures. Külastatud sai seega Ema ja Ämma. Mõnusalt positiivne ja armas päev jõuab õhtusse. Sukeldun nüüd lasteka järge kirjutama.

Germo Lihulas

Lihula

Lihula

Lihula

Germo Vanaema juures Lõpel

minu maailma parima Ämma hiigelkass Kiti

uhke ja isekas, kuid üliarmas Kitike

26. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Ema see pisike, valge juustega

Ema koolilapsena (valge mütsiga) Emadepäeval

Kalle, Malle, Raivo, alt Reet, Marge ja mina (õed ja vennad)

Ema 36. aastane

Ema (pisike ja valges), vanaema ja Iida oma tütrega

Ema (lumivalgete juustega) vanaema, vanaisa jt...

1. aastane Ema koeraga (Koongas)

poole aastane Ema 1936 .aastal

vanaisa Aleksander Kiisk

vanaema Marie Tamberg

vanavanema hoiab süles minu Emat, kes on alles 1. aastane. 1936. aastal Koongas

Ema(joonistas vanem vend Kalle) ja noorem vend Mati

PETU LÄHEB KOOLI 19. PEATÜKK

  19.PEATÜKK

  Direktor astus klassi. „Lapsed, teie õpetaja haigestumise tõttu teil homme koolipäeva ei ole. Võite peale tunde koju minna!“ teatas ta. Mis sõnum sai veel rõõmustavam olla kui see? Esimese klassi lapsi ootas ees lausa kaks koolivaba päeva, laupäev ja pühapäev!

  Ilma pikemalt mõtlemata tormas Petu garderoobi, haaras taas üleriided kaenlasse ja jooksis internaati, sest loetud minutid olid jäänud bussi tulekuni. Ta vahetas ahvikiirusel kooliriided dresside vastu, sest neile oli lubatud päeval, mil kehalise kasvatuse tund on, tulla dressides kooli. Ja esmaspäeval oligi keka tund. Õpikuid ja vihikuid ta vahetma ei hakanud, kartes bussist maha jääda. Poolpaljalt jõudis ta bussile, kuigi kuulis, et keegi hüüab ta nime. See teda enam ei huvitanud, kuna koju sõiduga oli kiire.

Alles kodupeatuses bussist väljudes pani ta üleriided selga, sest kartis ema käest sõneleda saada. Kodumajad olid tühjad ja külmad. Ema ja nooremat venda ei olnud kodus, sest nad teadsid, et lapsed jõuavad koolist alles laupäeva pärastlõunal.

  Petu vahetas tubademajas dressid koduriiete vastu ja lonkis läbi sopase hoovi Vana Kase juurde kiikuma ja pere ootama. Olles tunnijagu seal kiikunud, ei näinud ta mitte kedagi kruusateel liikumas. Vaid kaugustest kostus traktori mürinat. Hakkas jahe ja Petu läks köögimajja. Ka seal oli jahe ja Petul oli tunne, et kodu on mitu päeva kütmata olnud, sest kõik oli rõske ning potid ja pannid olid ka tühjad. Ta võttis laua sahtlist taskulambi ja otsustas üle põllu Salme- memme juurde minna, sest kartis üksinda ööseks külma koju jääda.

Salme juurde jõudes rõõmustas Petu väga. Ema oli koos noorema venna Madisega ka seal. Salme-memm oli tervise rikke tõttu haiglasse sattunud ning ema läks sinna majja selleks ajaks perenaiseks. Petul oli õigus, juba aesmaspäeval, kui lapsed olid kooli läinudd, sai ema teada, et Salme viidi haiglasse ning taat ja tema poeg, ehk siis Petu noorema venna isa vajasid naise kätt majja. Tüdruk oli muidugi Salme tervise pärast väga mures, kuid ema kinnitas, et kõik saab korda, et memm on juba paranemas. Petu soov, magada Salme voodis, läks täide.

  Tollel õhtul vaatasid nad taas taadiga koos televiisorit. Telekast tuli Anton Hansen Tammsaare raamatu „Tõde ja õigus“ järgi tehtud film „Indrek.“ Seda filmi nägi Petu juba mitmendat korda, kuid ikka ei väsinud vaatamast. Selle stsenaristiks oli taas Arvo Kruusement ja muusika oli teinud Veljo Tormis. Selles mängis ka tolleaegne Petu lemmiknäitleja Kaljo Kiisk ning ka Heino Mandri, kelle hääl tekitas millegipärast Petus alati mingisugust aukartust või hirmu. See oli eriliselt sünge ja sügav. Tüdruk kujutas ette, et sellise häälega räägivad hauatagused elanikud. Tema jaoks kõnelesid ka need, kes olid juba siit ilmast lahkunud.

  Ema lemmikud olid Ants ja Olev Eskola, kelle Petu kogu aeg ära kippus vahetama. Alati kõneles ta Petule, et kõige andekamad näitlejad on õppinud Voldemar Panso käe all. Pansol endal oli ka sellel filmis väike roll mängida. Film kõneles maapoisi Indreku eragümnaasiumi lõpuaastatest. Seal tuli läbida pikk teekond tõe otsinguil ja stsenaarium oli nii huvitav, et igal järgmisel vaatamisel avastas Petu filmist erinevaid tarkuseterasid ja stseene, nagu vaataks igal korral uut filmi. Petu mäletas isegi seda, et ta oli nelja aastane kui see film valmis ja tal oli uhke tunne, et ta on Indrekust 4 aastat vanem.

  Tegelikult oli emal palju kodus erinevate näitlejate pilte ja Petu tundis paljusid neist telekast nähes siirast rõõmu. Nagu tunneks neid isiklikult. Ema kogus näitlejate fotosid, kuid eriti palju oli tal just toonase Nõukogude Liidu, Vene vabariigi näitlejate fotosid. Ilmselt toodeti neid ka rohkem. Eriti nalja pakkusid vene komöödianäitlejad Gerog Vitsin, Juri Nigulin ja Jevgeni Morgunov. Nende kolmik oli isegi tummfilmi vaadates nii naljakas, et tõi naerupisarad silma. Ja alati, kui telekas näidati komöödiat Ervin Abeli, Sulev Nõmmiku ja Eino Baskiniga, oli Petu justkui naelutatud teleka ette. Peagi sai ta lemmikuks komöödiafilm „Siin me oleme,“ mis isegi korduval vaatlusel ikka ja jälle naerma. See film sündis 1979 aastal ja Petu tundis taas, et keegi või miski on temast noorem, et tema on suur tüdruk.

  „Taat, kas näitlejad sünnivad näitlejaks, või peavad nad seda õppima?“ uuris petu taadilt, sest ta kuulis kuidas taat alati ütleb teatud näitlejate kohta „sündinud näitleja!“

  „Ei, Petuke, näitlejaks siiski õpitakse. Aga sündinud näitlejaks kutsutakse näitlejat kes on ütleja silmis tema lemmik, ehk siis keda televaataja jumaldab. Tegelikult kestab õppimine ikka aastaid, kui mitte ütelda terve elu. Nii on paljude asjade puhul, sest inimene õpibki tegelikult kogu elu. Tihti õpilased kordavad, et saaks see kool ometi läbi, siis ei peaks enam õppima. Aga ega kooli lõpetamisega ei lõppe õppimine. Õpi sina ka hästi, siis võib ka sinust näitleja saada!“ muigas taat.

  Tegelikult unistas Petu kirjanikuks saamisest juba väga varakult, aga ta ei julgenud seda välja ütelda. Tema jaoks olid nii kirjanikud kui näitlejad üliinimesed. Petu tahtis midagi veel taadi käest uurida, kuid taat katkestas tüdruku mõttelõnga.

  „Petu, ole hea laps ja lülita filmi lõppedes telekas kenasti kinni ja tõmba kastile lina ka peale. Head ööd!“ ja taat tõmbas teki kõrvale.

  Petu silmad hakkasid toast kasti otsima. Taati ta enam tüüdata ei julgenud. Ainuke kast asus ahju kõrval ja seal olid hakatuseks mõeldud ajalehed sees. Petu ei mõistnud miks sellel kastile lina peale panna tuleb. Pealegi ei teadnud ta kus kohast lina leida. Taadi toas akna all oli veel üks kast, kuid sellel oli juba lina peal. Petu ei suutnud enam isegi filmi jälgida, kuna silmad otsisid seda õiget kasti ja lina. Kui voodist kostus taadi norinat, läks Petu kikivarvul Salme-memme tuppa ja võttis kapist lina ja asetas selle ahju kõrval olevale kastile peale ning süvenes uuesti filmi kuni leidis ennast mõtlemast taadi öeldud elutarkusele; „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulla alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“

Ühtäkki valdas tüdrukut hirm, sest Salme-memm oli ju haiglas. Petu kartis, et äkki Salme füüsiline keha hakkab ka surema. Ta ei suutnud enam filmi vaadata, pani teleka kinni ja vajus kiiktooli mõttesse, kuni uinus. Tüdruk ärkas selle peale, kui taat võttis kasti pealt lina ja asetas selle teleka peale. Seda kõike nägi unine Petu silmanurgast. Ta keeras ennast kiiktoolis teistpidi kerra ja uinus. Taat võttis tualetist tulles lemmuiklapse sülle ja viis teise tuppa magama.

  „Maga, armas Petu, maga! Sa oled nagu pisike armas Ingel!“

25. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

Tegus tööpäev kodus

  Päike särab rõõmsalt aknast sisse ja küttekolletes lõõmavad tuled. Õhus on kevadet. Sellel ajal, kui mina kirjutan arvuti taga oma lasteka (PETU LÄHEB KOOLI) järje 19. peatükki, joonistab Germo köögis tädi Reeta ja Zorro on enda pesemisega nii ametis, et kaamerasse tema armsat näolappi püüda on võimatu.

pildil tädi Reet

Zorro pesemas...

  Mõned päevad tagasi, kui pakkisin kotti kokku, et külapeale pesema minna (me ei ole veel jaksanud endale duširuumi elamisse ehitada), otsisin tükk aega Germot hoovis taga. Lõpuks selgus, et ta oli kuuride taga ja puhus poetess Luule Luusega juttu, kes elab suhteliselt meie ligidal. Kui Luule oli ema kohta küsinud, vastas Germo, et ema luuletab kodus arvutis. Tema jaoks ma alati luuletan arvutis olles, kuigi viimasel ajal sünnib luuletusi harvemini, sest romaanide kirjutamised röövivad aja ja romaani sisse minnes (kuna seda lasteromaani kirjutan lapsepõlve ainetel) lähen ajas tagasi ligi 40 aastat. Lähen tagasi lapsepõlve ja kirjutamise käigus olengi see väike PETU ja kogu lapsepõlvemaailm koorub nii selgelt lahti, nagu oleks see kõik olnud eile. See on lausa vapustavalt mõnus tunne!

 Kuigi mul on mitu poolikut romaani (vist 6-7) hetkel arvutis ja ma suudan vahelduva eduga igat neist edasi kirjutada, olen hetkel rohkem lasteka kirjutamise lainel. Küll aga ei suuda ma sellel ajal reaalsemaid tekste kirjutada, ehk siis artiklid jäävad tahaplaanile, aga iga asi omal ajal. Tõsi küll, mõni luuletus sünnib ikka sekka.

  Laste luuleraamatu käsikiri on nüüd põhimõtteliselt koos ja võin selle varsti illustraatorile saata, kuigi olen oma loomingu suhtes palju kriitilisemaks muutunud ja korrigeerin seda juba pool aastat. Muidugi käib selle ka toimetaja enne üle. Aga, et te teaksite-töö käib! Kui mu fb lahti on, ei täheda see kindlasti mitte seda, et ma päev läbi fb-s istuksin. Silkan sinna aeg ajalt ja lähen jälle romaani sisse tagasi. Pluss kodused toimetamised, söök, kütmine, pesu pesemine, poes käimine jne...Üldiselt ma eriti kirjutamispäevadel koristamisele pihta ei saa, aga õnneks on mul Germo kes käib põrandaharjaga tihti põrandad üle.

  Minu romaani "Westoffhauseni häärberi saladus" käsikiri on endiselt toimetaja käes ja märtsi keskpaigaks peaks see toimetatud saama ning ennustan romaani sündi aprillis. Vahel võivad ennustused isegi täituda.

 Teadke siis, et olen lainel!
Kena kolmapäeva!

25.jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

PETU LÄEHB KOOLI 18. PEATÜKK

  18.PEATÜKK

Koolitunnid lõppesid ja järgmiseks päevaks oli vaja pajutibusid. Jah, kevad tegi juba oma esimesi samme. Petu viis koolikoti internaati ja jalutas koolimaja juurde tagasi, sest selle lähedal asusid paljupõõsad. Tüdruk oli ennegi pajutibusid korjanud, sest need olid nii pehmed ja armsad, meenutasid talle kanatibusid. Kuna Petu unustas kaasa võtta topsi või koti, kuhu neid korjata, korjas ta jope taskud ja kapuutsi täis. Ta jalutas mööda kevadist kraaviperve ja Petule meenus kirjanik Oskar Lutsu jutustuse ainetel tehtud „Kevade“ film ja seik sellest, kui parv põhja lasti. Nii igal kevadel meenus tüdrukule just see seik. See oli Petu lemmikfilm kaua, kaua aastaid. Tema lemmikrežissööriks Arvo Kruusement ja lemmikheliloojaks Veljo Tormis, sest ka nemad aitasid selle filmi sünnile kaasa. Pealegi oli film Petuga peaaegu üheealine, vaid kaks aastat vanem ning Petu unistas tihti ennast Paunverre. Ja Petu oli armunud koolipoiss Arnosse. Kindlasti mitte Tootsi ega Kiiresse, sest Toots tundus talle ülbe ja kiuslik ning Kiir liiga äpu ja saamatu. Aga Arno oli poeetiline ja hella hingega. Kuid armumisest ta kellelegi rääkida ei julgenud. Petu arvas, et ta on ainuke kes juba selles eas armus, sest ta polnud kunagi kuulnud, et keegi tema eakaaslastest oleks armumisest rääkinud. Sellepärast kartis ka tema rööjida, kartis naerualuseks sattuda, kuigi endale liiga ei oleks lasknud ta ikkagi teha. Petu oskas enda eest seista juba ka väikese lapsena.

Pajutibud korratud ja väike jalutuskäik koolimaja taga asuvate pioneerilaagrite juurde tehtud, lonkis ta internaati tagasi. Ta võttis pajutibud ja pani need lahtiselt ranitsasse, kuna pisikest kilekotti ei olnud. Kuna nende klassi tunnid lõppesid sellel päeval varem ja kasvatajat veel intras ei olnud, otsustas Petu kooliriided internaadiriiete vastu vahetada ja õue tagasi minna. Talle nii meeldis, et karged külmad talveilmad olid taandunud ja päike säras juba kauem.

Intra nurga taga oli küngas, kus lapsed tihti Kivikuningat mängimas käisid. See nägi välja nii, et iga mängija tahtis künka (või kivi) tippu jõuda ja selleks pidi ta kaasmängijad künkalt maha tõukama ja hüüdma „ Mina Kivikuningas, sina supilusikas!“ Poisid muidugi hüüdsid palju rumalamalt. Nemad muutsid supilusika üheks teatud labidaks, aga tüdrukud ei lasknud sellest ennast häirida, pigem itsitasid salaja pihku või näitasid poistele näpuga, kuid seda nimeks nad omaks ei võtnud.

Penu läks Kivikuningat mängima. „Sina titt mine õppima!“ nähvas üks suurema klassi poiss, kes alati tüdrukuid halvasti kohtlema kippus. Petu tegi näo, et ta ei kuulnud midagi ja pealegi tema ennast titeks nii ehk naa ei pidanud, ega lasknud sõimata. Tüdruk üritas üha enam künka tippu vallutada, kuigi temaga koos mängisid veel vaid üks klassivend ja see sama paha suurema klassi poiss. Juhtus aga nii, et Petu võitis. Sellel hetkel kui suurema klassi poiss teda ründama hakkas, pani ta kogemata või siis meelega jala Petu klassivennale taha ja mõlemad kukkusid sopa sisse. Petu hüüdis nüüd võidurõõmust ka ise ruimalalt „Mina Kivikuninganna, teie s..alabidad!“ ja joosis oma elu kiiremat jooksu internaati, kartes, et poisid solvusid ja tahavad talle kätte maksta. Tahtsidki, kuid intrasse jõudes jäid nad juba välisuksel kasvatajale vahele ja pidid päris mitu tundi nurgas oma haavu lakkuma.

Järgmisel päeval oli tööõpetuse tund ja Petu ootas seda suure ärevusega. Slegus, et pooled klassikaaslased olid pajutibud korjamata jätnud, kuid Petu ei olnud kade, tal jagus neid kõigi jaoks. Ja tunni lõpus sai Petu oma esimese 5+-i. Ta meisterdaks pajutibudest ORTO-FIX liimi abil imelise jänesepildi, mille eest sai hiljem isegi kooli ees kiita. See oli ka Petu jaoks nii ehe jänes, lausa elas. Aga Petu arvates oligi see tema kunagine kodujänes, kes kahjuks koos teiste jänestega mingi haiguse järel suri. Petu pani talle isegi oma kadunud jänese järgi nime, Lontu-Lontkõrv, kuigi pildil jänese kõrv oli täiesti kikkis. Aga mälestusi elustada on nii armas, et ta ei pööranud sellele tähelepanu. Ka keegi teine ei ütelnud ühtegi halba sõna. Petu oli maailma õnnelikum laps!

Kuigi Petu ei armastanud üldse joosta, ta pigem võis pool päeva mööda metsi ja külavahe teid lonkida ilma, et väsiks, tuli koolis kõvasti sporti teha. Kehalise kasvatuse tunnid leidsid neil enamuse ajast aset just õues, sest koolimajal ei olnud suurt spordisaali ja õpetaja Ülar tahtis, et õpilased veedatksid rohkem aega puhtas looduses. Koolimaja ligidal asus hiigelsuur staadion, mille jooksurada oli kaetud punakaspruuni killustikliivaga ja ümber staadioni laius mets, mille sisse olid joostud rajad kus nii õpetaja kui õpilased iga päev sportimas käisid. Esimese kehka tunni ajal Petu küll endamisi steikis, kuna talle ei meeldinud, et neid pikkuse järjekorda seisma pandi ja igale ühele sama pikk teekond joosta kästi. Tema arust oleks õigem olnud, et pikajalgsed poisid pidanuks pikemad maad läbima ja tüdrukud väiksemad. Petu kartis, et pikka maad joostes hakkab tal jälle seest pistma, nagu alati. Olles paar ringi ümber staadioni jooksnud, kurtis Petu juga valu alakehas, ehk siis pistmist. Ta kartis, et tal lõhkeb pimesool, kuid õpetaja Ülari rahustas, et midagi sellist kindlasti ei juhtu, et see tuleb väheset sportimisest ja ajapikku kaob. Õpetaja andis Petule lonksu vett ja veidikese aja pärast saigi Petu oma kohustusi edasi täitma hakata. Kuid tunni lõpus oli ikka nördinud ja isegi pahane õpetaja Ülari peale, et nelja hindeks sai, tema oli harjunud ikka viisis saama. Aga ta vaikis, kuigi solvumine ei jäänud õpetajale märkamatuks. „Küll ka sina Petu varsti viite väärt oled. Hakkame inernaadis koos trenni tegema ja vasrti kiidad kehalsie kasvatuise tunde,“ lausus ta muiates. Petule tundud, et õpetaja tegi talle silma, kuid ka selle jättis ta oma teada, sest küsima ta minna ei julgenud ja südames lootis, et ükski klassikaaslane seda ei näinud. Aga see võis ka vaid Petu nägemus olla, sest ta kippus tihti nägema seda mida näha tahtis, samas juhtus Petuga ka nii, et kõik tema salajased unistused täitusid, mõni üsna ruttui, mõni aja möödudes. Kui pinginaaber ükskord Petu käest küsis, et kas ta on ka vahel õnnetu, vastas Petu, et ei ole mitte kunagi. Ega ta ei olnudki, sest ta oskas halva ja ebameeldivad asjad endast juba lapsena välja lasta, mitte ei korjanud negatiivsust enda sisse ja ei valanud seda hiljem oma lähedaste peale välja.

Petu oli õnnelik esimese klassi tüdruk!

24.jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 17. PEATÜKK

  17.PEATÜKK

  Petu ja tema pere olid kenasti sisse tallanud otsetee üle põllu elava Salme-memme juurde. Petu käis seal eriti tihti. Salme-memm oli talle vanaema eest, sest tüdruk ei olnud kunagi ühtegi oma vanema näinud. Isa emast ei teadnud ta mitte midagi ja ema ema suri siis, kui Petu ema oli 14. aastane. Neli aastat Petu elust täitis vanaema kohta vanavanaema, kes oli ema isa ema. Kuid nüüd enam teda kahjuks reaalselt Petu elus ei olnud, kuigi pilvepiirilt õpetas ta Petut igal sammul. Aga Petu tahtis tunda vanaema lõhna, kallistada vanaema ning proovida vanaema küpsetatud pannkooke. Kuigi kodus küpsetas ka ema neid, maitses Petule vanade inimeste tehtud toit alati paremini.

  Ühel vihmasel ja pimedal ilmal jalutas Petu taas vanaema juurde. Sinna jõudes olid ta sandaletid väga paksu sopraga koos. Salme tõi kaevust vett ja palus tüdrukul jalanõud ära pesta ja aia otsa kuivama panna. Petu tegi seda hea meelega.

  „Ja, kui sa oma töö tehtud saad, ootavad sind su maiustused kasvuhoones!“ muigas Salme. Memm teadis, et Petu armastab tomateid ja ta ei keelanud kunagi Petul nendest kõht täis süüa, aga vaid ühel tingimusel, et kui taat ja memm koos tüdrukuga laua taha sööma istuvad, peab ta ka kenasti prae jõudma ära süüa. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks vaid tomateid.

Taat ja Petu said ka väga hästi läbi.

  „Küll sina oled ikka ninatark tüdruk! Mida sa sööd, et sa kõike tead? Nagu väikene vana inimene!“ tögas taat Petut, kui viimane kippus söögilaua ääres jutustama. Kuigi ema polnud kunagi lubanud söögilaua ääres jutustada, Salme- memm ja taat lubasid. Petu oli selle üle õnnelik, kuigi jälgis kogu aeg, et ta jutustamisega hoogu ei satuks ja omale toitu kurku ei tõmbaks. Just selle eest oli ema teda hoiatanud. Ema õpetas ka viisakusreegelid.

  Petu ei olnud kade, ta vastas taadile, et tomateid sööb, sellepärast ongi nii tark. Kogu seltskond laua taga hakkas naerma ja Petu oli ärevil ja jälgis, et ka naerdes keegi toitu kurju ei tõmbaks. Ta oli harjunud kogu aeg hoolitsema ja muretsema, et õnnetusi ei juhtuks.

Peale söömist jäeti selles majas toit lauale, kaeti ajalehtedega, sest nii oli kombeks. Nii pidavat saama kadunud hinged kodus söömas käia. Vähemalt Salme-memm rääkis seda.

  Taat oli Petule vanaisa eest. Ta hoidis tüdrukut väga. Vahest möödus lausa mitu tundi nii, et taat hakkas oma lapsepõlvest jutustama ning nad ei näinudki, et õues oli pimedaks läinud. Mitte kunagi ei ajanud taat ja memm Petut pimedas koju, nad pakkusid lahkesti öömaja, sest hoidsid tüdrukut väga. Ja ka ema teadis, et kui Petu koju ei tule, siis võib ta rahulikult magama jääda, sest Petul oli oma teises kodus lausa oma voodi olemas. Küll vana reformvoodi, aga ikkagi oma. Just reformvoodis magas tüdruk väga hästi ja see meeldis talle väga. Kodus pidid nad ju kolmekesi õdedega ühte laia voodit jagama, kuigi õde Rita tegi suveks endale tubademaja pööningule aseme ja tõi sinna ka hästi palju flokse peendrast, et „tuba“ oleks lillelõhna täis. Suviti oli ju pööningul hea magada, värske õhk ja põnev kuulda kuidas vihm tasakesi katusel mängib. Aga floksid lõhnasid liiga tugevalt ja ajasid Rita lausa oksele.

  Ema ütles, et tubademaja külma toa saab kunagi Rita endale, sest ta on õdedest vanem. Kui mitu korda pahandas Petu selle peale, et ema teda endiselt väikeseks peab. Aga mitte kunagi ei heitnud tüdruk emale seda ette, sest tolle aja lastel oli vanemate vastu suur austus ja vanemate sõna oli lastele nagu seaduseks. Omast arust oli Petu juba ammu suur, aitas emal loomi toimetada ja tõi isegi vajadusel kaevust vett. Aga noorema õe ehk pesamuna nimetust pidi ta lausa kuus aastat kandma, enne kui noorem vend sündis ja temast pesamuna sai. Vaat siis tundis Petu ennast juba päriselt täiskasvanuna, kuid ei unustanud iialgi reegelid ja kombeid. Mingil ajal ööbis seal külmas toas ka vend Roland, kuid külmaperioodil kolis ta köögimajja elama. Sellest väikeses toas ei olnud kütet ega ka ühtegi soojamüüri.

  Salme väsis õhtuti varakult. Enne magama minekut armastas ta sokke kududa, piiludes samal ajal üle prillide televiisorist tulevaid saateid. Petu vaatas isegi iluuisutamisvõitlusi koos memmega, aga memm läks varakult magama ja Petul hakkas igav. Ta hiilis vargsi taadi tuppa ja sättis ennast kiiktooli istuma. Taadil oli küll telekat vaadates juba üks silm kinni vajunud, aga Petu tulekut ta kuulis.

  „Tule, tule tütreke! Mul oligi juba igav ja uni tikkus silmi. Aga ole hea laps ja pane telekas kinni, kui ma juhtun enne magama jääma.“ palus taat, tuli voodist välja ja näitas millisest nupust telekas suletakse. Tütreke? Mõtiskles Petu, aga ei julgenud midagi ütelda. Talle tundus naljakas, et taat teda tütrekeseks kutsub, kuid samas oli õnnelik, sest arvas,et vähemalt taat usub, et Petu on juba suur tüdruk. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks mugava kiiktoolis, memme kootud sooja lapiteki all telekat piiluda ja samal ajal vaikselt kiikuda. Nii vaatasid nad taadiga kahekesi kirjanik Anton Hansen Tammsaare viimase romaani järgi vändatud filmi „Põrgupõhja uus vanapagan,“ millest sai Petu lemmikfilm. Jah, talle ei meeldinud lastesaated, pigem vaatas ta meelsasti taadi seltsis Eesti mängufilme või lausa dokumentaalfilme. Need tundusid kordi huvitavad. Pealegi oli taadil alati oma elust mõni seik juurde rääkida. Kuigi taat armastas pikalt pajatada kuidas ta isa ja vanaisa talle kunagi puidust autosid nikerdasid, läks seda filmi vaadates jutt surma peale.

  Petu lihtsalt küsis taadi käest miks inimesed surevad.Tüdruk oli hämmingus, sest film tekitas talle tunde nagu inimesed sünniks siia ilma selleks, et surra. Igal vana-aasta õhtul, nääride ajal, kui kell lõi südaöötundi, soovis Petu aastaid ühte ja sama soovi- et ei tuleks sõda! Sest ta ei suutnud kuidagi mõista olukorda, et kui tuleb sõda siis hävineb kõik. Ta ei suutnud aru saada, et maailmast ei jää mitte midagi järgi, isegi ära põlenud asjade tuhka mitte. Sellele mõtlemine ajas alati tüdruku segadusse ja siis läks ta oma Vana Kaske kallistama, salaja, et õed ja vennad teada ei saaks ja norima ei hakkaks. Petu sai alati Vanalt Kaselt energiat, julgust ja talle tundus, nagu oleks Vana Kask talle kas vanaema, vanavanema või teise ema eest. Sellise ema eest, kes kunagi ei tõrele, sellise vanaema eest, kes kunagi varakult ei sure ja sellise vanavanema eest kes elab igavesti. Ta jutustas sellest ka taadile. Taat hakkas vestlema:

  „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulle alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“ tegi taat Petule pai, kui nägi, et tüdruk on magusalt tugitoolis und nägemas.

24. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 16. PEATÜKK

 16. PEATÜKK

  Oli ju talv. Kes või mis sundis südatalvel lehmi laudast lahkuma, seda ei saanudki teada, aga see ei olnud esimene kord, kui võõrad loomad Petu kodu ümber luusisid.

  Üksord, kui tüdruk taas üksinda kodus oli, vaatas ta läbi köögimaja akna hobusega tõtt. Selles külas asus ka hobusetall, ehk siis hobuste kodumaja. Seda ei saanud imeks panna, kui mõni hobune sealt plehku pani. Aga vend Roland oli hiljuti Petut hirmutanud üle tee huilgava öökulli eest ja külas käisid jutud, et liikvel on marutaudis rebased. Petu kartis, et kõik loomad võivad sellisel juhul marutaudi nakatuda, sest see pidavat nakkushaigus olema. Aga haiguse nimi on ju iseenesest maru. Kuna üks hobustest, kes otse köögimaja akna taga oli, hirnus ja näitas hambaid. See oli eriti veel maru ning Petu arvas, et seda haigust põdedes muutuvad kõik marudaks, naeratavad, hüppavad, kargavad, hirnuvad ja on kogu aeg lõbusad. Iseenesest on siis ju mõnusa haigusega tegemist. Petu tahtis ka olla lõbusam, aga miski hoidis teda õue minemast ja hobusele pai tegemast. Ja see miski oli üks õnnetus, mis mõne aja eest tüdruku silme all juhtus. Kuigi hobused olid tema lemmikloomad, ta käis neile vahel leiba andmas, kartis ta nende lemmikloomade meelemuutust.

  Petu kodu ligidal asus naabertalu, mille tee otsas oli piimapukk. Sellel ajal oli peaaegu iga talu teeotsas piimapukk. Mariann ja Petu istusod järjekordselt puka otsas ja loendasid autosid, nagu see neil tihti kombeks oli. No, lugesid mitu autot päeva jooksul mööda sõidab ja kirjutasid nende numbrid üles. Ka traktorite ja teite sõidukite numbrid sobisid paberile. Nii põnev oli. Siis nägid nad eemalt hobust tulemas ning selle seljas istus kaks tüdrukut. Üks neist oli õde Rita, kes istus taga pool ja teine oli Tiia, kes Rita koos endaga ratsutama kutsus. Ja siis ta kukkus. Õde Rita kukkus hobuse seljast maha ja sai haiget. Seda oli nii valus vaadata, et Petul tulid ka pisarad silma. Päris pikka aega tegi käsi Ritale haiget, aga arsti juures ta ei käinud. See oli õnnetus, sest ega Tiia Ritale ju halba ei tahtnud. Pigem ikka tahtis head. Rita ise arvas, et ta istus ehk valesti, liiga taga, hobuse tagumikul ja hobusele ei meeldinud see. Õed jalutasid koos koju.

  Petu kujutles ennast Ritaks. Ta tundis justkui ka Rita valu oma käes. Tal oli juba sellest ajast saati, kui ta ennast mäletab, sihuke tunne, et ta tunneb nii inimeste kui loomade füüsilsit valu endas. Näiteks, kui laudas tehti mõnele lehmale hädatapp, no lehm oli midagi ebasobivat sisse söönud ja maanaiste keeli oli õhku täis nagu õhupall. No, kasvõi unustas ennast jahuküüni sööma, kui mõne karjatalitaja hooletusest oli küüni ukse lahti jätnud. Petu tundis piinavat valgu, kui jäi salaja jälgima hädatapu protsessi.

Mingil ajal ei tahtnud tüdruk isegi oma kodulaudas kasvatatud sigade liha süüa, sest ta nägi tapale viidava hirmunud sea silmi ja tal hakkas kahju. Sama lugu oli kanade ja kukkede tapmisega. Vanasti tappis pererahvas neid ise või kutsus mõne tapamehe appi. Siis pärast mehed rääkisid kuidas kukk oli ilma peata edasi lennanud. Seda kõike oli väga valus ja julm kuulda, aga maalapsed pidid sellega leppima, erinevalt linnalastest, kes teadsid, et liha saab poest. Ja ega piimagi poes toodeta.

  Ükskord, kui Petu tutvus uue tüdrukuga, no linnatüdrukuga, ütles too, et tema ei joo lehmapiima. Tema joob poepiima. Petu püüdis tollelel lapsele selgitada, et poepiim on ka lehmapiim, kuid linnatüdruk vaidles vastu. Ta kutsus ka oma linnalapsest venna enda kaitseks kostma, ning vend naeris samuti Petu välja. Nii üürikeseks jäigi kahjuks nende sõprus.

  Poest ostatud piim on siisi lahjendatud ja pastöriseeritud lehma piim. On kogu aeg olnud, aga maalapsed olid harjunud jooma toorest piima, seda mis lehma nisadest ja udarast otse piimapaakidesse lüpstakse. See oli tervislikum ja solkimata.

  Kuna Petu ema töötas laudas siis käisid kõik pere lasped tihti laudas, aitasid emal vasikaid joota, jahu ja heina lehmadel sööta ning isegi loomi ketti panna, kui need karjamaalt lüpsmiseks lauta tagasi aeti.

Petu kujunes oma lemmiklehm välja, selline punast värvi ja sarvedega, mitte nuditõugu maakarja lehm, milliseid oli ka laudas. Tema lemmiklehma nimi oli Vatsa. Vatsa oli hästi sõbralik. Petu sorteeris jahu seest Vatsale piimakriite ja viis need talle. Tüdruk lasi jootjast just vatsale alati puhta vee, et isegi ühtegi heinakõrt ei tohtinud sees olla. Ka söödapeedid valis ta Vatsa jaoks kõige ilusamad ja puhtamad välja. Ja jahu pani natuke rohkem kui teistele. Vatsa oli kõige selle eest väga tänulik. Ta lasi lamades oma seljal istuda ja kriidiga sarvi valgemaks värvida. Ise muudkui mälus, samas jälgis Petu tegemust ja ilmselgelt ka nautis, sest jäi alati sarvi värvides magama. Petu käis tihti tal sarvi värvimas, sest päeva peale kulus kriit ju maha. Ei, ei, see ei olnud kohustus, lehma sarvi ei värvita, aga Petu tahtis seda teha ja Vatsa lubas!

  Tänu sellele, et Petu sai maal loomade keskel kasvada, õppis ta ka neid hoidma ja armastama. Ta ei kartnud ka hiiri ega rotte. Vanas majas olid nad tihedad külalised. Eriti sügiseti. Ema ütles, et kui läheb väljas külmaks, ronivad ka rotid majja sooja. Petule meeldisid rotid väga. Ta meel läks kurvaks, kui ema pani nende püüdmiseks lõksud üles ja lõksude vahele juustu, sest just juustu armastavad rotid ja hiired väga. Kui hiir läks lõksu vahelt sööki otsida siis jäi ta sinna kinni ja suri. Petu aga tegi vahel pahandust. Kui ema kodus ei olnud, läks ta ja pani hiirtele voodite alla ja kappide taha juustu, et nad nälga ei sureks. Ta ei kartnud rotte ega hiiri ka siis, kui nad põrandasse uuristatud august öösiti välja jooksid ja Petu tekipeal uudistamas käisid.

  Tüdrukut tegid kurvaks ka kassid kes hiiri püüdsid, maha murdsid ja nende rümbad väliukse ette rivvi jätsid. Harvad ei olnud olukorrad, kus Petu sekkus kasside töösse. Kassid võisid väga kurjad olla, sest vahel tuli päevade kaupa passida, et saak käppade vahele saada. Küllap nad ikka oma keeles kirusid ka Petut.  

22. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 15. PEATÜKK

  15.PEATÜKK

  „Tulge nüüd, lähme! Põllu peal on täielik meri. Terve põld on jäätunud merd täis!“ oli Rita vaimustuses hiigelsuurest jäätunud porilombist, mis laiutas keset põldu. Petu ja Mariann nõustusid ja panid üleriided selga. Pealegi lubas Rita neid salvokelgul sõidutada. Milline lust!

  Mereni jõudes katsusid tüdrukud kas jää kannab. Kandis. Rõõmus päev on kindlustatud, arvasid nad. Kuid pill tuleb pika ilu peale, nagu ütleb ka vanasõna.

  Rita sidus poolvettinud kelgunöörile uue sõlme ja sõit võis alata. Muidugi oli tal plaanis, et pärast sõidutavad Petu ja Mariann teda kelgul koju tagasi. Õed olid kõigega nõus. Kui Rita oli tüdrukute vedamisega keset merd jõudnud, vajus kelk läbi jää. Rital endal said vaid jalanõud märjaks, tema suutis jääaugust eemale hüpata. Petu ja Mariann vajusid kelguga läbi jää ja said üleni märjaks. Neil oli tükk tegu kelgult püsti saamisega. Ja ka salvokelgule sai see sõit saatuslikuks. Kui tal enne oli pragu sees, siis nüüd haigutas põhjas lausa suur auk.

  Oli karge talveilm ja läbimärjana olek ei olnud just lastele meeltmööda. Suur kisa saatis neid koduni välja. Ja külm oli. Oi, kui külm! Kui Petu ja Mariann koju jõudsid ja ema käest sugeda said, kaebasid nad, et Rita on süüdi, tema kutsus neid jääle. Ema ei andnud Ritale süüd, pigem tõreles ta Petu ja Marianniga, küsides, et kui Rita käseb neil ahju pugeda kas nad siis poevad ka sinna. Tüdrukud olid pettunud ega julgenud enam isegi nutta. Petu fantaasia hakkas tööle.

  Kui oleks võimalik, siis poekski ahju nii, et need vastikud sopased riided põleks ümbert ära, siis ei peaks neid pesema. Saaks nii ahjus olla, et ennast ei põletaks, vaid riided põlevad ümbert ära. Oli ta ju näinud kuidas külamehed traati põletasid, plastikust kest põles ümbert ära, aga traat jäi alles. Petu ei mõistnud miks pidi elus nii olema, et osad asjad põlevad ja osad mitte. Tegelikult Petut huvitaski põletamisprotsess või raua tagumine

  Petu oli kunagi käinud ühes sepikojas, kus rauda taoti, näinud kuidas töö käigus lausa tuld lõi. Isegi seda oli pealt näinud kuidas sepp hobuse kapjadele rauad alla lõi. See kõik oli nii põnev, aga Petu kartis, et hobusel on valus. Ta kujutas ette, et hobuserauad pannakse hobuste kapjade alla ka tuliselt. Siis ta imestas, et hobune ei lähegi põlema. Petu jaoks olid seppade ääsid ja alasid nii pühad töövahendid, et ta oleks mõnda neist lausa endale tahtnud. Tema jaoks oli sepiste tagumine nii huvitav töö, et päris mitu aastat hoidis tüdruk seda salaunistust enda sees, enne kui julges sellest Salme-memmele, kes oli Petule vanaema eest, rääkida. Salme väitis küll, et see on rohkem meeste töö, kuid keegi ei keela ka naistel seda tööd teha. Petule tundus, et sepad on nagu nõiad, pooljumalad või võlurid, et suudavad elutud asjad elama panna. Olidki. Kui meenutada näiteks Odini poega Thori või Kalevipoja lugusid folkroristikast ja mütoloogiast.

  Petul oli tubademaja ja köögimaja vahel, vana kooguga kaevu postide küljes teine kiik. Seal armastas ta kiikuda talviti või just pimedal ajal, kui maa oli kaetud hiigelpaksu lumega ja tee Vana Kase juurde kiigule oli täis tuisanud.

  Ühel talvepäeval, kui Petu oli kiikumisega ametis, ümises ta järgmist lauluviisi:

kui olin väike oli mul

üks mängukaaslane

see üleaedne kena tütarlaps

tal mängupaigaks oli mets

ja oja liivane...

käis õudne raksatus. Tema laulu katkestas Rita, kes oli Petule märkamatult kaevu postide otsa roninud ja nüüd sealt alla kukkus, koos postidega, kiikuvale Petule otsa. Terve hoov sai kisa täis. Rita oigas ja hoidis oma käsi ja jalgu kinni. Need tal marraskil ei olnud, pigem pool tema kehast oli sinikaid täis. Petul käsi sai aga korralikult kannatada. Tema vasakul käel tuli nahk maha ja sõrmedel olid sügavad haavad. Aga nii nagu lastele ikka, piisas Petule sellest, et ema puhus ta haavale peale. Valu oli nagu peoga pühitud, aga verd aina nirises. Kui ema võttis kapist imerohu ihtüooli, ununes ka kõik muu halb.    Tõreleda ei saanud sellel korral kumbki tüdruk. Pigem oli ema mures, et kõik kipub selle vana maja juures lagunema. Lisaks tubademaja remondile vajas ju ka remonti köögimaja. Ka kuivkäimla seinad ei pidanud enam tuult ja väga tuuliste ilmade korral jahtusid hooned juba mõnede tundide jooksul peale kütmist maha. Tema muremeel oli suunatud mujale ja ta kurtis sellest ka lastele. Aga suures peres jagub raha tihti vaid toidu jaoks, kui sedagi. Maal on võimalus aiasaadused ise kasvatada ja tollel ajal võis ka iga maakodu omav pere liha tarvis sigu kasvatada. Mitte nii nagu tänapäeval.

  „Emme, emme, ma nii kardan! Kaks lehma vahtisid aknast sisse, kui ma köögimajas joonistasin!“ kurtis Petu emale, kui ema tõukekelguga poest tagasi jõudis.

22. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

Kui udu valgub...

  KUI UDU VALGUB...

kui udu valgub
silmapiiri taha
ja varjud jäävad
laami alla maha
ja videvikku
vajub valgusloit
ei ärata sind
agu ega koit

siis hinga
enesesse unemaiku
ja ärka alles
kesköötunni paiku
löö lahti aken öösse
emba end
ja tunneta et öö
on sinu vend

sul avanevad
silme ees kuväärid
siis alles taipad
mida sina väärid...


21. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma