esmaspäev, 1. jaanuar 2024

Jaansoni rada 425. päev

Nagu juba traditsiooniks on kujunenud, läksime me täna taas kell 9.55 kodust välja ja ikka randa. Juba tõesti mitmendat 1. jaanuari hommikut nii. Kell 10.00 näitas termomeeter kesklinna silla juures -10 külmakraadi, aga meil külm ei olnud, pakkisime ennast korralikult sisse. Ja seekord kulgesime siis muulini, sealt mööda ranna äärt keskranda, et ka valges neid jääpankasid või jäämägesid näha, aga kohati on need isegi kõrgemad kui 3 meetrit. Kõige kõrgemad on Rannahoone ehk Sunseti taga. Veidike tuuline on täna ka. Pakkige ka teie ennast sisse ja muide, jube libe on ka, sai jälle naeltega liigeldud. Kilomeetreid tuli 7,7 ja samme 12 600. Linn oli suhteliselt inimtühi, isegi liinibusse ei näinud. Vaikne hommik, mõnus. Kui me öösel koju tulime, oli iga nurga peal keegi ja avalik ruum oli lärmi tulvil. Tõsi, täna on koristajatel karm tööpäev, kesklinna sild oli sodi ja katkiseid pudeleid täis ning rannas jagub ka, aga juba kinnisvara korrashoiu auto seal sõitski ringi. Mis seal ikka, uus aasta on alanud, olgem rõõmsad ja terved ning elagem lootuses, et see aasta tuleb helgem, selgem ja õnnelikum! Aitäh ka nende meeletute uusaastasoovide eest, postkastis ma lihtsalt ei jaksa eraldi vasatata. Te olete nii armsad :) Muide, vana-aasta õhtuks tegi Harli niivõrd hea prae, mul oli vaba õhtu, ei pidanud kokkama :) 1. jaanuar 2024. Vana-Rääma

laupäev, 30. detsember 2023

Jaansoni rada 424. päev

Täna hommikupoole olin tubli, pügasin poisid ära, kütsin elamise ära, tegin söögid valmis, kamandasin masina pesu pesema jne... ja siis kui vihmasadu taandus, läksime rajale, umbes kella 15.30 ajal alles ja siis näitas kesklinna silla juures 2 soojakraadi kuid ligi kahe tunni pärast naastes juba 3 soojakraadi. Niiiiiiiii mõnus ilm. Ainult, et tagasi tulles sai Tallinna väravate vahel mu telefoniaku tühjaks kuid ma tean, et Bum-Bumi juurest on mu koduni täpselt 1 km seega tuli meie teekond täna veidi üle 10 km ja vast kusagil 16 000 sammu, pakun huupi, sest telefon ju ei lugenud edasi. Igal juhul väga hea oli liikuda. Germo oli samuti terve tee rõõmsas tujus ja me vahepeal lausa laulsime suurel häälel :) Muide, keskrannas on umbes 3 meetri kõrgused jäämäed. Ronisin nendele ja tegin pilti, aga mu telefon ei jäta pimedas häid pilte. Käisime ka taas muuli juures, Surfiklubi juures ehk POKO restorani või lihtsam oleks öelda, et Tervise paradiisi juures. Tagasi tulime Kuursaali eest, soovisime Raimondile head vana aasta lõppu ning kulgesime mööda Mere puiesteed, mis on kaetud kiilasjääga, päris raske oli, kuigi meil olid naelad all. Aga mis seal ikka, sellel aastal on ikka kõvasti kepikõndi harrastatud, kuigi just sellel aastal murdsin õlaliigese ja jalaluu ning olin pikalt rajalt maas, aga kokku kepikõndisime 124 päeva. Homme ei lähe, plaanid on paigas. Õnnelikku aasta lõppu, kallid sõbrad! Uuel aastal soovime juba uueks aastaks ;) 30. detsember 2023. Vana-Rääma

neljapäev, 28. detsember 2023

Jaansoni rada 423. päev

Täna käisime taas rajal. Mõtlesin küll, et jätame päeva vahele, et homme on nagunii vaja minna, aga siis otsustasin ümber. Verd oli ka vaja andma minna ning ühtlasi käisin ka Tervise sanatooriumis verd andmas. Enne vere andmist pean olema 5-7 päeva ilma vitamiinideta ja ma võtsin viimati reede õhtul neid. Nii me siis taas ranna piirkonnas liikusimegi. Käisime täna kesklinna muulil. Kokku tuli 7,6 km ja samme 12 400. Kella 10.36 ajal näitas termomeeter kesklinna silla juures -1 kraadi ning tagasi tulles oli sama. Meri ongi kesklinna rannas jäävaba, erinevalt Vana-Pärnu rannast. Tõdesime seda ka täna. Tagasi tulles liikusime taas Port Artur 2 -e, sest üks raamat oli vaja postimajja viia. Mitu asja ühes ja selleks aastaks on vajalikud toimetused tehtud, võin rahulikumalt võtta. Mingeid olulisi või elulisi kohustusi enam ei ole. Ootan rõõmsalt uude aastasse minemist ja kevade tulemist. Oodake teie ka lõpetage pooleli olevad toimetused. Olge terved! 28. detsember 2023. Vana-Rääma

HÜÜDNIMI EESTLANE 1 - Harry Raudvere

Möödunud öösel sain loetud mammutjutustuse "Hüüdnimi eestlane 1," mis on sarja esimene raamat. Tänaseks on kirjanik Harry Raudverel selle sarjaraamatuid ilmunud juba 4 osa, aga kahjuks ma ei leia kusagilt enam 2 osa, tahaks nii väga kohe edasi lugeda ja seda sarja omada. Tegu on tõesti mahukate raamatutega ning antud raamatus on suisa 660 lehekülge lugemist. Tunnistan, et kui mulle see 2017. aastal kingiti, jäi lugemine poolikuks. Millegipärast ei tahtnud haakuda. Aga no nüüd, 6 aastat hiljem võtsin raamatu uuesti kätte ja väga meedis. Isegi väga-väga. Olgu öeldud, et see raamat kõneleb nõuka ajast, tolleaegsest elust Venemaal ja Eestimaal. Peategelane Toomas Jugapuu suunatakse Venemaale tööle ja raamat lahkab peensusteni lahti tolle aja elu, korruptsioonid ja mahhinatsioonid, valed ja võlud, Venemaa räiged roimad ja allilma tegevused. Toomas Jugapuu on ise üks paras pervert või koguni seksuaalmaniakk, kes paneks kõike pandavat ja ta teeb ka pmst seda. Haige tüüp, mis tõsti jätab eestlase halba valgusesse ja seda paljus mõtteis. Jah, ka mina olen nõuka ajal kasvanud, aga ma arvan (mitte üksnes ei arva), et tänapäeva noored ei loe sellist raamatut meelsasti, olen palju saanud tagasisidet. Ei huvituta enam lähiajaloost, kuigi raamatu tutvustuse algus väidab vastupidist või noh ma ei saa üldistada, inimesed on erinevad. Mind ennast näiteks küll huvitab igasugune ajalugu, ka keskaeg. Siin oli väga palju äratunmist ja mina ei saa öelda, et mul oleks raske lapsepõlv olnud, vastupidi, väga tore oli. Antud tegelased külastavad isegi mu lapsepõlveküla Kablit. Aga enamjaolt toimub ikkagi tegevus Venemaal. Eriti põnev on see episood, kus Toomas Jugapuu satub taga Venemaale ning seab ohtu oma elu ning on sunnitud ka mõned tegelased maha põmmutama, ehk siis raamatus on kõike, ka kriminaalseid sugemeid. Üleküllastus on seksuaalaktidest, no ausõna, see on ülepakutud, sest ükski eestlane pole poolt ka nii tempermentne kui venelane. Haige värk. Loll mees, rumal ja haige. Aga ometi on raamat loetav ja mul on plaanis kõik 4 osa läbi lugeda. Aga nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse: Minu lapsed on korduvalt küsinud, kuidas te seal nõukogude ajal ikkagi elasite. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Nii palju, kui on tolle aja inimesi, nii palju on ka erinevaid kogemusi. Olid erinevad ajad ja kombed. Erinevad ametid ja arusaamad. Mina ei ole oma silmaga näinud stalinismi kuritegusid ega tundnud repressioone. See oli siis juba ajalugu. Mina nägin teistsugust Nõukogude Liitu. Nägin riiki, mis sõi iseennast sabast ning sedagi, mis selles riigis kiiva kiskus. Nõukogudemaal võis leida kõike. Oli taevani küündivat ülekohut ja hukutavat lauslollust. Oli kurbust ja leina ning armastust. Oli asju, mida oli sõnadegagi võimatu seletada, ja asju, mis olid sõnadetagi selged. Inimesed elasid vaatamata igapäevastele raskustele, ja uskusid. Uskusid helgemat tulevikku ja vihkasid sõda. Kuid üks on kindel. Need, kes austasid tööd, kellel oli pea õlgadel ja käed ei kasvanud tagumikust välja, need elasid tolle aja kohta hästi. Eriti veel siis, kui ei ületatud õhkõrna punast joonekest, millest üleastumine oleks esile kutsunud riigi pahameele. Raamatu “Hüüdnimi Eestlane” tegevus põhineb tegelikkuses aset leidnud sündmustel. Ka nii elati. Kui keegi lugejatest peaks end samastama mõne tegelaskujuga, siis lohutage end teadmisega, et tegemist on ilukirjandusliku teosega. 28. detsember 2023. Vana-Rääma