Jaansoni rada 80.päev

  Täna on meil siis pisike juubel, 80. kord rajal. Viimasel ajal olen kirjutamislainel ja rajal käimine kannatab selle all. Ma ausõna ei taha enam pimedas rajal käia ja valget aega on nii vähe, kaob kätte. Aga loobumismõtet mul ei ole, kuigi kaal seisab. Eelmisel nädalal olin 200 g kergem, selle nädala näit on muutusteta. Kirjutamine natuke segab kepikõndimist, aga võimalusel olen ikka rajal, õigemini oleme poja Germoga koos, sest üksinda ma ei taha.

  Läbisime 6 km. See on nii tavaline ja normaalne teekond, kuid miskid kotikesed raja äärel tekitavad kõhedust veidi, sest liiga palju inimesi kaob ja neid lihtsalt ei leita. Kui ma eelmisel nädalal üksinda rajale läksin, oli mul päris kõhe, sest sotsiaalmaja juures longib üks ehmunud pilguga (kapuuts silmini peas) tegelane. Teda nägime ka täna. Eelmisel nädalal nägin metsas, puu küljes punast (ilmselt asju täis) kilekotti, kuid täna oli see tühi. Küll aga vedeleb raja ääres igasuguseid kahtlasi kotikesi, paarist tegin pilti. Avama ma neid ei kipu, igaks juhuks.

 Enesetunne on hea, ei mingit väsimust ega liigesevalu, higistasin küll palju. Eile oli istumispäev ja õhtul andsid põlved tunda, aga tänaseks on põlvevalu olemtu. Rada ravib. Nüüd on energiat taas palju ja juba avasin faili, hakkan romaani edasi kirjutama. Päev on korda läinud.

 Olge hoitud!

Fotod:

vaade kesklinna sillale...

raja rekonstrueerimine...

...

...

...

1 km läbitud...

2 km läbitud...

higine juba...

ilus päikeseline päev oli....

rada oli rahvast tulvil...

3 km läbitud...

...

ja tagasi...

Germo on alati rõõmus :)

oksi püüdmas...

kahtlane kott....

kahtlane kott eemalt...

mingi kahtlane (valge) paunake puu oksal...

Külli oli, nagu tellimuse peale, aknal...ja tuli meid jäädvustama :)

...

15. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Imearmas päev Metsapoole Põhikoolis

Metsapoole Põhikooli 1-4 klassi õpilasetega ühisel fotol

 Täna siis lõpuks sai mu ammune unistus ja lubadus teoks, käisin üle mitme aasta taaskohtumas ja raamatuid esitlemas Metsapoole Põhikoolis. Just sellest koolist sai alguse minu koolitee, aga saatuse sunnil sain seal õppida vaid 1 kassi. Aga mäletan seda nii selgelt. Lapsepõlveainetel kirjutasin oma esimese lasteraamatu PETU ning (umbes) 3-6 kuu pärast loodan ühele poole saada selle raamatu järjeraamatuga PETU LÄHEB KOOLI, mis on hetkel illustreerimisel.

 Tunni aja jooksul esitlesin 1-4 klassi õpilastele lasteraamatut PETU. Küll oli vahva kohtumine! Lapsed olid nii aktiivsed kaasa rääkima ja küsimusi esitama. Üks poiss oli ka raamatu läbi lugenud ning oskas väga hästi küsida. Üldse oli tore teada, et lapsed ikka loevad. Väga soe ja üllas tunne jäi hinge sellest kohtumisest. Kindlasti lähen veel sinna tagasi peale järjeraamatu ilmumist.

 P.S. On ju maailma ilusam koolimaja?

 Teise tunni esitlesin raamatuid, lugesin luuletusi ja rääkisin raamatute sünnist vanas armsas koolimajas 5-9 klassi õppuritele. Nemad olid natuke tagasihoidlikumad, aga kuulasid hoolega. Loodan, et nad said midagi mu vestlusest kõrvataha ka panna.

 Kui ma kunagise õpetaja Antonina Lepaga ei kohtunud aastakümneid siis viimastel aastatel juhtume ikka kokku. Tema kallis tütar Tiina õppis minuga ühes klassis ning Antoninat mäletan ülihästi. Juba eelmisel korral, aastate eest, Metsapoolel esinedes tundsin ta rahva seast ära. Üliarmas on alati uuesti kohtuda! Antoninast, elust Metsapoole kooli internaadis, õppimisest esimeses klassis ja paljust, paljust muus kõnelebki minu raamat PETU LÄHEB KOOLI. Ootame ilmumise kenasti ära. Luban põnevust.

 Olen emotsioonidest üle kuhjatud, ausõna. Nii palju korraga häid emotsioone, et õnnehormoonid juba keevad.

 Siirad ja suured tänud Treimani Raamatukogu juhatajale, Evi Laarentsile ja Metsapoole Põhikooli kauaaegsele direktrissile, Esta Vesikule, et mind koju kutsusite! Armastan! Ja Evile ka siirad tänud, et ta mulle, unimütsile hommikul Pärnusse järgi tuli!

 Ja nüüd õhtul nägin ma esmakordselt oma sünnitusvaludes oleva romaani (triloogia) valmivaid illustratsioone, need sobivad ka kenasti siia blogisse. Nagu ma maininud olen, on mul mitu rauda korraga tules, ehk siis käib mitme raamatu eelsünnitus. Mõni on juba tuhudes, aga mõni veel liigutab ema ihus :) Iga asi omal ajal. Nende illustratsioonide eest võlgnen tänu oma kallile, andekale sõbrannale, Annika Lainelale. Aitäh!

 Laen nüüd pildid kenasti blogisse ja sukeldun romaani, triloogia 2. raamatusse, 5. peatükki kirjutama. Olge ikka sama mõnusad!

 Teie Margit.

Fotod:

seadsin koh sisse algklasside majas ehk spordihoones...

väike poose...

koos Antonina Lepaga

hästi armsad lapsed :)

...

hetk PETU esitlusest vanas armsas koolimajas..

suuremate klasside õpilased, õpetajad...

esitlen luulet...

saal mille ühes osas asus kunagi minuu esimene klassiruum...

lõbus ja tore oli

2 tundi kadus liiiiga kiirelt...

emotsioonid. kalli Antonina Lepaga...

...

...

väike pühendus...

koos direktriss Esta Vesikuga

väike jäädvustus Evist, peasüüdlasest :) spordihoone ees

isegi taevas nuttis kui ma lahkuma hakkasin...

armsa koolimaja ees...

mina ja maailma armsam koolimaja...

...

...

suured ja siirad tänud Metsapoole! uute kohtumisteni! 

Maris (Trevori juhtumist)

Mathilda

...

Trevor....

14. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (4.pt)

4. peatükk

  „Trevor poiss, oled see sina? Trevor, ärka üles! Ohh issand, ta on üleni verine. Kusti, ole pai ja anna issile telefon ning tule istu kähku siia voodi servale, ma kutsun kiirabi, aga pean neile teeotsa vastu jooksma, sest nad ei leia seda maja üles.“ kiirustas Ants õue, süda kloppis ja jalad oli pika teekonna läbimisest krampis.

  Kümne minuti pärast oligi juba kiirabi õues ning Trevor talutati kiiremas korras autosse, auto pani sireni tööle ja kihutas haiglasse. Tervoril oli meeletu verekaotus. Oleks Ants ja Kausti veidi hiljem jõudnud, oleksid nad osmikust laiba leidnud. Ilmselgelt nõrkes Trevor suure verekaotuse pärast ja tundis, et tahab puhata ja talle meenus Antsu maja. Terve tee osmikuni oli verine ning voodi ees ilutses suur vere loik.

  „Iss, kas venna sureb nüüd ära? Kas venna läheb taevasse ingliks? Iss, vasta ometi?“ hoidis Kusti pisaraid tagasi, sest ta kartis neid näidata, kartis, et issi ütleb jälle, et ta on nõrk ja jonnakas.

„Ohh, istus Ants voodiserval, toetudes pead kätele. Tema silmadest valgusid suured pisarad ja ta nuttis. Ants mõtles natuke kuidas poajale asja selgitada, sest see oli juba teine juhus selle päeva jooksul millal kiirabi nendele kalli inimese ära viis. Ta kartis pojale midagi valesti öelda ning oli ise ka väga katki, sest ehamtus oli väga suur ning vana mehe füüsis tahtis kokku kukkuda, a ei jaksanud enam tõusta.

  „Tule siia, kallis pojake, tule issi õppa! Trevor ei sure kohe kindlasti ära. Ma küll ei oska sulle praegu öelda mis juhtus, aga usun, et ta saab terveks. Trevor on noor mees ja inglid ei taha teda veel enda juurde. Ma usun, et Trevoril on kaitseingel olemas, kes teda kaitseb. Mäletad, ema luges sulle eile õhtul ingliraamatut ja just üks nendest kaitseinglitest kaitseb Trevorit ja tene neist kaitseb sinu ema praegu. Sina ema ja venna on ühes haiglas, seega on nad seal koos ja neil pole igav. Nendega on kasitseinglid kes kaitsevad neid ka siis kui neil paha olla on. Usu mind, kallis pojake, kõik saab korda,“ selgitas isa pojale.

  „Aga iss, emme ütles, et igal inimesel ei ole kaitseingleid. Oled sa kindel et emmel ja vennal ikka on? Kas ma saaksin kaitseinglile helistada ja öelda talle et ta võtaks oma sõbra kaasa ja nad läheksid emme ja venna juurde? Muidu ma ei usu, et kaitseinglid koos nendega hailglas on. Lubad ju, iss!?“ oli Kusti mures.

  „Vaata Kusti, kaitseinglitel ei ole telefone, sest neil on tiivad ja nad lendavad. Nad ei jaksaks telefoni endaga lennates kaasas kanda. Kui nad teavad, et mõni nende sõber haigeks jääb või haiget saab, näevad nad seda ülevalt taeva alt ise ja ruttavad kohe, kohe appi. Ära muretse, ma tean, et emmel ja vennal on kaitseinglid juba seltsiks. Nad on head inimesed ja heade inimeste juurde kaitseinglid just lendavadki. Oled ju näinud ka kuidas linnud lendavad ja vaid heade inimeste peost julgevad nad süüa võtta. Ka lind tajub ohtu ja ei lähe iial kurja inimese peo pealt sööma. Samuti on inglitega. Aga kas sa tahad veidike pikutada või peseme põranda ja teki verst puhtaks?“keeras Ants jutu teise teema peale, sest oli isegi hämmingus, et suutis midagi seesugust üldse välja mõelda, millest oli pojale pajatanud. Ants kartis, et järgmiste küsimuste korral võib ta ennast poja ees lolliks teha.

  „Iss, sina puhka, mina ise tahan koristada,“ hämmastas poeg isa. Ants võttis saapad jalast ja viskas vanale sohvale pikali. Kusti sikutas verise teki, mis oli otsapidi issi külje all, voodilt ning viis selle õue, vanasse plekist vanni, võttis vooliku, keeras selle lahti ja lasi vanni triiki vett täis, kuid ta ei osanud enam kraani kinni keerata. Vesi lahmas mööda hoovi ja hoovist oli saanud nagu meri. Toimekas Kusti suutis vaevu survevoolikut käes hoida ning sihtis survega venna veriseid jälgi. Peagi oli ta ise üleni märg, kuid tal oli lõbus ja ta ei tihanud isa üles ajada. Korraga lipsas voolik käest ja juga sihtis majja. Ants tormas nagu keravälk voodist püsti ning pidi shoki saama kui nägi toimuvat. Esimese hooga ei lednud ta poega üles ning sattus juba paanikasse, kirudes tulist kurja, et ta on vilets isa, ei saa lapse kasvatmisega hakkama.

  „Iss, iss, saad ju hakkama küll! Ma pesin kõik venna verised jäljed ju ära ja pani tei suure rauast kausi sisse. Nüüd ma pesen õue ka puhtaks, sest siin on nii sopane. Muidu ei saa, võib sopaste jalgadega toa ju ära määrida. Emme alati riidleb kui mina sopaste jalgadega tuppa lähen,“ oli Kusti õnnelik oma saavutuste üle ja peitis hirmu, et ei osanud kraani kinni keerata, jutuvadina taha ning juba oligi Antsu näol rahulolu näha. Kangejalgne mees sammus uksest välja ning keeras kraani kinni. Isegi talle käis see üle jõu.

  „See on plekkvann, Kusti, plekkvann on, ei ole rauast kauss. Vanasti pesid kõik ennast sellises vannis ning kui sina tita olid, pesime me emmega ka sind selles vannis. Olid väga õnnelik. Armastasid vett juba siis. Aga sa oled mul ikka väga tubli poeg, et õue kenasti puhtaks pesid, kuid maja seestpoolt ei pesta nii, sest siis saaks kogu maja märjaks ja meil poleks kusagil olla. Tekk las liguneb vannis, sest just külma vee sees peab verine riideese ligunema, sest kül vesi leotab vere lahti ja nii saabki teki puhtaks.“ õpetas isa oma last.

  „Iss, ma ju ei pesnudki maja seespolt nii. Libe oli ja voolik libises, sellepäasrt saidki sinu jalad ka märjaks,“ oli Kusti terane.

  „Heakene küll, las ta jääb. Ma lähen loputan selle teki nüüd ära ja panen oksale kuivama. Sina ära kusagile kaugele mine, ole kenasti issi juures. Lubad?“

  „Muidugi luban!“ vastas Kusti ja nähes isa selga pööramas, kadus padriku suunas, sest nägi omast arust seal kassi.

  Ants nühkis tekki ja pumpas kummimusiga. Just kummimusi eemaldab tõrksa mustuse riietelu, sest ta tõmbab riide vaakumi alla ja pumpab mustuse välja. Selle nipi oli kord Mathilde Antsule õpetanud, sest Antsul ju ei olnud pesumasinat ja metsamehena ei panud ta oma väljanägemisele eriti rõhku. Tõsi küll, peale Mirelli majja ikmumist Ants muutus. Aga enne kandis ta riided nii mustaks, et need hakkasid lausa mustusest läikima. Nii oligi Mathilde mehe kunagi pihtide vahele võtnud ja oma tarkuseteri talle laotanud. Peale seda ei astunud Ants kunagi mustada riietega üle Mathilde läve.

  Kui tekk oli puhtaks pestud ja üle puuoksa laotatud, sammus väsinud mees majja, kuid keda seal ei olnud, oli Kusti. Vana mees võttis viimase jõunatukese kokku ja läks õue tagasi, kuid Kautit ei kusagil. See tekitas paanikat.

  „Iss, iss, siin elab üks selline punane või kollan ekass, aga ta on palju suurem. Ta jooksis metsa ja kartis mind, aga ma ju ei tee kassidele haiget!“ oli Kusti hämmingus, istus maja taga mättal ja ta silmad olid vett täis.

  „Kulla pojake, hea, et see loom ära jooksis. See ei olnud kindlasti kass, vaid oli rebane. Kuna me oleme metsas ja rebane on metsloom, elab siin läheduses neid palju. Mtsloomad kardavadki inimesi ja inimesed peavad nendega ettevaatlikud olema. Metsloovad võivad püdeda igasuguseid haigusi. Üks haigustest on marutaud, is võib ka inimese haigeks teha. Hoidu metsloomade eest! Sul praegu vedas, et ta ära jooksis, aga metsloomad võivad inimesi ka rünnata. Tule ruttu tuppa!“ viipas isa pojale köega ning Kusti jooksiski ruttu issi juurde.

  Mõne hetke pärast täitis osmikut vaikus, sest poeg oli uinunud isa kaisus, nagu kunagi varem, aastate eest samas kohas ja samal ajal. Päev oli nende väsimusele pitseri vajutanud. 

13. november. 2017.a.

Vana-Rääma 

 

ELU PÄRAST ELU 2. (3.pt)

 3. peatükk

  „Lembit, kurjam, ma oleks peaaegu shoki saanud!“ ehmatas Maris ennast näost kaameks.

  „Ära sa mitte räägi, kadunud sugulane ka välja ilmunud! Ohoo, siis lausa läigib kõik! Aga kus mu õtse on? Ega..?“ oli Lembit korraga mures.

  „Õtse, õtse, tule siia, kallis vanaonu, tahan sind nii kallistada!“ juba jooksiksi Maris vanaonu embusse.

Jutuvadina peale komberdas Tilde magamistoast kööki ja ta silmad täitusid pisaratega, nähes sugulasi teineteist embamas. Ja uskuge või mitte, Mathilde vajas kõndimiseks vaid ühe kepi tuge ja seegi oli rohkem nagu muuseas ta küünarnuki all.

  Üle aastate valitses majas rahu ja armastus. Üle aastate tundis ka memm ennast inimesena, kuigi hetk tagasi ei tajunud ta veel kas Marise kohalolu on ulm või on ta lemmik ilmsi kohal. Tilde imetles kööki ja ta ei tundnud seda äragi, kõik oli nii puhas ja korras nagu paari aasta eest. Kõik oli endine. Ka Lembit ebales kas istuda diivanile või mitte, sest maa mehena oli ta harjunud tööroobadega ka majas istet võtma, kuid nüüd oli kõik nii valge ja puhas, mees kartis diivani katet ära määrida, olgugi, et ta hetkel tööroobades ei olnud. Pika kaalumise peale istus ta järile, mille peale Mathilde istudes jalgu toatada armastas. Järi oli ainus iste mis veel pestud polnud, kuid oli sätitud veeämbri kõrvale ja ootas pesemist. Maris tegi küll kummalist nägu, nähes, et vanaonu ta tööjärje oma tagumiku alla sättis, kuid ega tal enam aega küürimiseks ei jäänudki, nii palju oli rääkida.

  „Räägi, kallis sugulane, või meedik, või kelleks sind nüüd kutsuda tuleb? Kuidas sa oled elanud? Kui kaugel on su õpingud? Kas sinust saab tohter?“ oli Lembit kärsitu.

  „Ahh, mis ma nüüd sellest, küll jõuab!“jäi Maris kidakeelseks ja Mathildele meenus nende vaheleine jutt enne lõunauinakut ja ta nägu vajus taas torssi. Nüüd oli ta kindlamast kindlam, et tema lemmiksugulasest on prostituut saanud ja see ei rõõmustanud vanatädit karavavõrdki. Pigem otsustas memm vaikida.

  „Pigem, onu Lemps, räägi kuidas sinul läinud on? Kuidas su naisel ja pojal kulgeb?“ keeras Maris jutu teise teema peale.

  „Ah, mis seal ikka, poiss on nagu poiss ikka, kangekaelne ja isekas. Naise aga matsin ma maha, polnud temast ammu enam elulooma, aga ega ma sellel teemal eriti sõna võtta ei taha. Kes läinud-see läinud, lahkunut miski ega keski enam tagasi ei too,“ ei olnud ka Lembit oma isiklike teemadega eriti jutukas. Pigem lõi ta silmad maha ja ootas, et keegi jutujärje oma kanda võtaks. Võttiski. Mathilde avas oma suu, kuigi ennist otsustas kuulaja rollis olla.

  „Mes me siin ikka nii kurbadel teemadel...ei meeldi minule see ütelus, et kes minevikku ei mäleta-elab tulevikuta. Eks me kõik mäletame täpselt nii palju kui aju meil selekteerida suudab või täpsemalt, nii palju kui mäletada tahame. Aga elu on kord selline, et head asjad kipuvad enne ununema ja halvad asjad süübivad ajju ja jäävad sinna nii elusalt, et raske on neid tagumistesse ajukäärudesse peitu talletada, kui ajavool uhub nad tagasi meie eluteele, olevikku. Praegu on tähtis see hetk, et pere on taas koos, et sina, mu kallis Maris, oled taas meiega. Lembit, aitäh, et tulid tagsi oma invaliidist õde aitama, jään sulle elu aeg võlgu...“ muutus Mathilde ühäkki härdaks.

  „Ohh, mis sa nüüd! Mis võlgu! Lõpeta! Loll jutt suhu tagasi!“ tegi Lembit silma.

  „Teate, ma pean teid tegelikult kurvastama. Mul on ülimalt hea meel, et te siin kahekesi hakkama saate, et onu Lembit sulle, kallis Tilde-memm, toeks ja abiks on ja jääb. Mina tulin tegelikult vaid korraks. Või noh, kas lahkun täna, homme või ülehomme, seda ma veel öelda ei oska. Aga ühes olen kindel, ma ei jää kauaks. Tulin teid üle vaatama ja lähen, kolin kaugele ära, välismaale. Ärge küsige kui kauaks ja miks, sest ma olen oma otsuse juba teinud. Ma lihtsalt ei suutnud enne teid nägemata minna. Kõik need aastad tundin teie järgi kohutavat igatsust, ängi ja olin endaga pahuksis, kuigi suutsin mured seljatada ja edasi minna. Olen oma tee valinud ja selline kord on minu saatus. Nähes, Tilde, et sa oled paranemas, tunnen ma nüüd ennast kodri paremini, kuigi minu osa sinu paranemisel on olematu, aga siiski...Ma lihtsalt ei taha minevikuga kohtuda, sest minu valitud tulevik on palju helgem, lootusandev. Olen kogu oma teadliku elu armastanud inimesi, nendega suhelda ja minu töö ning kutsumus on just see mida mööda ma käin. Ükski amet ega töö ju ei pidavat inimest rikkuma, nagu sina, mu kallis vanatädi, oled alati mulle rääkinud, seega olen õigel teel ja ei pahanda kui mõnele minu rada meelt mööda ei ole. Ega mina muutunud ei ole, pigem olen täiskasvanuks saanud ja tean mida elult tahan, või siis mitte. Kuid kaldun arvama, et vähemalt 98% tean. Aga ärge iial mõelge, et ma oeln ükskõikne, kindlasti mitte. Olen liiga palju elult peksa saanud ja Eestisse jäädes ei näe ma helget tulevikku. Ärge pahandage, aga nii on. Ärge rääkige mulle ka sellest mis juhtus mõne aasta eest ja kuidas elavad minu minevikukaaslased, uskuge, ma ei vaja seda teavet! Ei vaja! Olen oma minevikuga rahu sõlminud ja mind terendab uus elu, uues riigis, uues linnas, uuel ametipostil. Kõik saab teistmoodi olema, aga mina jään endiseks Mariseks. Palun, ärge kurvastage, mu kallid!“ oli Marisel endal pisar silmas.

  Mathilde oli vagusi, sest tal lihtsalt ei olnud sõnu. Kas tõesti tema kallis sugulane läheb oma keha müüma teise riiki? Jumaluke küll, mujal maailmas liigub rohkem aidsi! Kas tõesti enam muud valikut ei ole, muul viisil raha teenida ei saa, kui ainult prostituudina? Kõik need küsimused sõid Mathildet seestpoolt, aga ta ei saanud neid oma kalli sugulase käest küsida. Ta pidi need endasse varjule jätma, kui üldse. Mathilde tundis just täna,et ta on tervenemas ning ta on rohkem, kui kindel, et suur osa on selles just Marisel, sest lähedased on kõige paremad tervendajad. Aga at ei teadnud kas mainida seda Marisele või mitte, ta ei teadnud ülds emida öelda, sest õnn tundus üürikeseks jääma. Õnn astus vaid korraks uksest sisse ja tahab jälle peost libiseda. Mathilde kardab, et Marise lahkumine paneb ta tervisele uue põntsu. Vana naine kardab, et ta ei suuda ilma Mariseta elada. Liiga palju emotsioone ühel päeval üle elada, see pole just kõige parem vanale ja põdurale inimesele. Olgugi, et Lembit tuli tagasi, müüs oma kodu maha, mattis abikaasa maha ja tuli. Poiss on tal ju oma elu peal ning Lembitul on kullast süda sees, kuigi ta elu ei ole olnud meelakkumine, sest abikaasa kohtav minevik rullus nende abielu jaooksul lahti ja varjutas nende õnne. Aga Lembit kannatas vapralt kõik ära, sest neil on ju ühine laps ja tegelikult Lembit armastas oma abikaasat väga, kuigi viimane elas valede najal ja mainis korduvalt, et sõna armastus on vaid tühipaljas sõnakõlks, seda pole reaalselt olemas. Olemas pidavat olema vaid füüsiline armastus, ehk siis armastus seksi vastu, kehaline kontakt, mis kaob peale rahulduse saamist. Lembitu kadunud abikaasa oli endine prostituut ja sellepärast otsustas Mathilde vaikida, ta ei tahtnud iitsatadagi, et nend ekallis sugulane Maris on sama elukutse esindaja. See rebinuks Lembitu haavad lahti ja ega Lembitki teab mis noore enam ei ole ning ega temagi tervis korras pole. Veavleb teine juba aastakümneid südamerütmihäirete ja hüpertoonia käes. Eks need inimesed ikka haigestuvad südamehaigustesse, kes elavad oma mured enda sisse, sest mured teevad inimese organisimi pesa ja hakkavad seda seespidiselt halvama, nii jääbki süda haigeks. Ja hüpertooniat põevad enamuse südamehaigetest ning tihtilugu on kõrgvererõhk just see mis südamele laastavalt mõjub.

  „Ohjah, mu lemmiknaised, raske on, tõsiselt raske on! Ma saan sinust, kallis Maris, väga hästi aru. Ka sind ma mõistan, kallis õtse. Aga ühte ma ei mõista, miks just head inimesed peavad siin elus kõige raskemat ja rängemat taaka kandma. Ei, ei, ma ei esitanud seda küsimust teile ja ma ei mõelnudki seda küsimusena. Lihtsalt, see on nii kummastav, et mõni tuhisen naerulsui elust läbi, ei mingeid üleelamsi ja asju. Tuleb, elab ja läheb õnnelikult, une pealt. Just une paelt tahaks ka mina minna...Ärge mõistke mind valesti, aga ka mehed laskuvad vahel masendusse, kaovad oma maailma nagu tuul horisondilt, elavad seal eremiidi elu mõnda aega ja siis tulevad tagasi. Seda lihtsalt on vaja. Usun, et ka Trevoril...“ tahtis Lembit ikkagi Marise minevikku pugeda, kuid Maris katkestas ta mõtte.

  „Teiega oli tore, ma peangi minema hakkama. Oihh, kell nii palju, nüüd mul läheb juba kiireks!“ sekkus Maris vanaonu juttu, tõusis toolilt, suudles memme ja vanaonu otsmikule ja seadis sammud ukse suunas.

  Mathilde ja Lembit istusid vaikides. Alles hetk tagasi oli kõik ilus, pere oli koos ja nüüd on ta läinud.

  „Sa kuradi tohman ei saanud siis suud pidada! Maris just mainis, et ta ei taha minevikust midagi teada ja sina nagu kiusu pärast tuled Trevori teemaga lagedale. Kas sul häbi raasugi ei ole või? Mine nüüd ja too ta tagasi! Mis sa passid, mine!“ oli Mathilde nii vihane, et Lambit ei tundnud oma õde äragi. Vanamees tõusis järilt ja jooksis õue, kuid nägi vaid veel auto tagumikku. Maris oli läinud, lahkunud vanakeste elust, nagu poleks teda seal olnudki. Nagu oleks see tundide pikkune kohtumine olnud unenägu, valusalt ilus unelm. Aga tegelikult oli see reaalsus ja Lembit seisis veel kaua trepil, sest ta ei teanud mida õtsele öelda. Lembit ei teadnud kas avada maja uks või tuhiseda oma autoga Marisele jäerele. Ta lihtsalt seisis ja vaikis.

  „Ahh, mis seal ikka, tule tuppa. Anna andeks, et häält tõstsin. Anna mulle, vigasele vanamutile andeks,“ võttis Mathilde taas oma kaks keppi ning komberdas nende najal verandatuppa.

13. november. 2017.a.

Vana-Rääma