teisipäev, 18. aprill 2017

Jaansoni rada 8.päev. Poeedid rajal!

patsid pähe, spordidress selga ja rajale...

 Täna pakkisin ennast korralikult sisse, lausa mütsulotu panin pähe ja salli kaela, sest natuke annab veel kaelaradikuliit tunda, aga üldiselt vähe.

 7 kilomeetrit rada kulutasime täna, sest teisel kilomeetril saime luulerahvaga (ava blogi ja näed kellega!) kokku ja läbisime ühiselt kilomeetrijagu rada. Kui kolm ja pool kilomeetrit oli kepikõnnitud, tundsin kerget väsimust ning otsustasime, et ei lähe üle üsna lähedalt asuva uue silla vaid pöörame tagasi. Tervet rada poleks suutnud läbida ja igaks juhuks Papiniidust bussile minna ei oleks julenud, sest meil polnud ühtegi dokumenti kaasas ja trahvi nagu ka maksta ei viitsiks.

 Jätkuvalt tunnen ma rõõmu, et rajal kohtab loomeinimesi. Hommikul kirjutasin Leonora ja Sveni luuletusse sisse ja õhtu tõi nad rajale. Telepaatia? Mis iganes, aga oli armas.

 Kui 5 km oli läbitud oleks tahtnud puhata, aga otsutasin edasi liikuda, sest higisena tuule käes istuda ei ole just hea. Suitsetamist üritan ka piirata, seega vaid ühe suitsu tõmbasin.

  Germo pidas vapralt vastu, vaid Kuu peatuse juures tuli kaks koera vastu ja siis oli oht, et poiss jookseb sõiduteele, kuna Sõudeklubi juurest kulgeb rada mööda maantee äärt (kes veel ei teadnud).

 Hästi mõnus ja kerge on olla.
Tulge teie ka rajale!

Väike fotogalerii ka tänasestrajatamisest:

minek. masinatehase aed veel alles...
1 km läbitud...
kohe 2 km läbitud..
2 km läbitud...
Poeedid rajal: Sven (30 kg kergem)  ja Leonora :)
3 km läbitud...
esimene puhkus...(umbes 3,5 km)
päike loojub...
päike loojub vol 2...
hea teada...
pmst kodus...



18. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

KÕIK ON TÄHTIS- Anneli Lamp


 Eile leidsin postkastist poetess Anneli Lambi luuleraamatu "Kõik on tähtis," mida hakkasin juba eile lugema. Öösel jätkasin ja just lõpetasin. Olin eelnevalt läbi lugenud A.Lambi luuleleraamatu "Igal oma saatus"(2015), millele kirjutasin ka eessõna.

 Anneli luule köidab mind endiselt, viib ajas tagasi lapsepõlve ja vanavanemate aega. Sellest on tunda sooja lehmapiima- ja sõnnikulõhna. Anneli maalib sõnadega, paneb oma luuletustega looduse elama ja ma hetkeks tundisin isegi metsa lõhna, ahmisin seda endasse ja tundsin et mu suitsetamisest ummistunud kopsud said puhtaks. Vot nii!

 Kaanekujundus on ka imeline, sama habras ja naiselik nagu autor ise. Jah, meil õnnestus mõne aasta eest Anneliga ka reaalselt tutvuda, kui imelises Toilas oma raamatuid esitlemas käisin. Sellest esinemisest on mul ka Facebooki album tehtud, kuid vaadata saate ka SIIT. Ma lausa armusin Toilasse ja sealsetesse inimestesse ära! Tänusõnad võlgnen ka kallile Lea Rannale.Aitäh!

 Kuna Anneli Lambi raamatuid poodidest ei leia ja neid saab osta kirjutades tema emailile või Facebkko, siis panen siia tema emaili: anneli.lamp@mail.ee

 Autori tegemisi saab jälgida tema blogist, aadressilt: puhkekylamisantroop.blogspot.com.

 Tema sulest ilmunud raamatud:

1. "Minu lapsepõlve Kotinuka" (2013)
2. "Olen iseenda õde"(2014)
3. "Igal oma saatus"(2015)
4. "Jõhvi, mu arm! Linn ja inimesed"(2016)
5. "Kõik on tähtis"(2017)

 Leidsin ka mõned oma lemmikluuletused sellest raamatust ning tegin pilti.

Lisan siia ka väikse galerii:
pühendus kallilt luuleõelt...
üks lemmikluuletus...
ja teine lemmikluuletus...
sept 2015. a. Toilas koos Anneliga...
sept. 2015.a. Toilas kalli Anneliga...
selles majas asub imeline Toila raamatukogu
kalli Toila raamatukogu juhataja Lea Rannaga

Tänud, armas Anneli selle imelise raamatu eest!


18. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rajal...


  JAANSONI RAJAL...

Pärnu jõe äärest
sealt kus kesklinna sild
ühendab kahte linnaosa
algab Jaansoni rada
üheksa koma kolme
kilomeetrine tervisareada
mis on tuulte räsida
vete kasida

tee mis neelab endasse
üleliigsed kilod
seedib neid ja
situb välja
nagu veekeeris elusid
ikka lõmps ja lõmps
äähh ja päähh

sealt on saanud kosutust
spordilembikute kullakogu
memmede ja taatide tervis
Jaansoni rada on nakatanud
väikelapsed spordipalavikku

sinna on jäänud 31 kilo
(:)kivisildniku tselluliiti
mõningad Leonora Palu
higiloigud
Raul Majase jääknähud
ja hulgimas koguses
minu vedelat rasva
mis kui õli kaitseks
pinda

kui sa tuled
astu vaiksemalt
sest kavatsen enda
paarikümne kiloga
vähemalt veel seda
rada värskendada

täna lähen
taas keppima


18. aprill. 2017.-a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 17. aprill 2017

Jaansoni rada 7. päev

pilt eilsest rajal käigust...
 Täna juhtus siis see asi, et telefon ununes koju. Õigupoolest ütlesin Germole: "Ole hea ja pane mu telefon oma kotti," aga oleksin pidanud ütlema;"Germo, ole hea ja võta minu telefon ja pane see Germo kotti," siis oleks ta aru saanud ja pannud ka. Tegelikult paljud ei saa aru, et Germo mõnda asja ei mõista, sest ta noogutab alati kaasa ja kordab vestleja sõnu. Samas on ta hästi viisakas ja saab elementaarsemate asjadega hakkama, aga see selleks, ma tegelikult ei tahtnud siin Germo teemat lahata, ikka kepikõndimisest blogin.

 Täna läbisime 5 kilomeetrit ja enesetunne on lausa kohutavlt hea. Pole mõtet rohkem läbida, kui hakkab liigestele. Hommikul ma veel seda meelt ei olnud, et täna ka rajale läheme, kuna eilne jäine tuul sai mind kätte ja tegi ära ning seda otseses mõttes, nimelt olen üle pika aja kaelaradikuliidis. Kuid rada kutsub endiselt. Pakkisin ennast täna korralikult sisse ning olin nagu kubujuss. Ausõna! Mõni vastutulija vaatas vist küll veidi viltuse näoga, aga mul oli hea ja soe, muu polegi nii oluline. Isegi kael ei tee enam nii palju valu. Ja väsimust ei ole üldse, kuigi alles paar nädalat tagasi väsitas mind isegi üle silla kesklinna jalutamine kohutavalt ära. Energiat on kordi rohkem ja riided jäävad seljas ühe suuremaks.

 Tänud komplimendi eest (et ma olla ka juba näoest "õhem") kallis Ingrid! Koksisime Germoga peale sinu lahkumist mune ja sihukesed armsad mehikesed väljusid nendest. Tegin isegi pattu, sõin pool šokolaadimunast ära ning loodan, et need kalorid jätsin nüüd rajale.

nunnud, onju? ;)
meie uued pereliikmed :)
vaniljelõhna täis on kogu meie kodu...

 Täna liikusime vana Visu taga oleva sillani ja tagasi, usun, et see teeb 5 km või isegi veidi rohkem. Vaatame mis tuuled homme toovad, aga tahaks iga päev liikuda, kuid lühemaid kilomeetreid. Neljapäeval saab 2 nädalat alustamisest ja see kõndimiskirg pole kusagile taandunud, elab minu sees aktiivset elu. Ma ütlen-see on kättevõtmise asi! Kui oled korra rajale saanud- hakkab see sind kutsuma. Vähemalt Pärnu Jaansoni rajal on see võluvõime olemas.

Armastan!

17. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 16. aprill 2017

Kentuki, uus tass, sõbrad, Jaansoni rada 6.päev jne...

koos Jüri Homenjaga

  Hakkasin eile meenutama, et kui kaua me polnud Jüriga kohtunud (6?7?8?). Aastad lendavad väga kiiresti. Tänusõnad õele, kes mu eile "välja" kutsus ja veel naabermajja, kus nädalavahetuseti mängivad bändid ja toimub muudki põnevat. Oli armas õhtu Kentuki kõrtsus ja sai isegi hea Jüri pilli järgi jalga keerutatud. Aga ausõna Elmu Sadulsepp ei ole mu poisssõber, aga hea tuttav on ikka! Suured ja siirad tänud sulle, hea Jüri! Olen teinekordki Sinu Muusaks.

Jüri Kentukis naisi hullutamas
esimene katsetus. no, mu telefon ei tee häid selfisid...Jüriga

 Tegelikult mul oligi vaheldust vaja, sest reede hilisõhtul jõudis minuni mu järgmise romaani toimetatud käsikiri ning asusin seda ülelugema. Aga see ei ole niisama lugemine, tuleb mõttega lugeda, et ei oleks loogikavigu ja täheapsakaid. Nii ma siis mitu tundi arvutis veetsingi, silmad punased ja kael lugemisest kange. Eile hommikul tõustes hakkasin edasi tegelema (ja täna, peale blogimist katsun lõpuni lugeda), kuni läksime külapeale šašlõkitama jne...

 Ausalt öeldes oli mul eile väike pettumus kuna 1 kilo oli tagasi tulnud. No, ma läksin küll kaalule peale šašõki ja supi söömist, aga ikkagi. No, võib siis ehk öelda, et kaal on seisma jäänud. Viimasest kaalumisest (kui avastasin, et 8 kg on läinud) oli 6 päeva möödas. Aga ma ei heitu, ei anna alla. Lihtsalt vahepeal jäi 2 päeva vahele, kuid täna õhtul käisime taas.

 Olen sellel nädalal pmst suppide peal olnud, kuid täna tuli šampinjoni isu peale ning tegingi šampinjonipastat (moodsalt öeldes). Praadisin šampinjonid, sibula ja hakkliha ära ning segasin segu makaronidele. Väga hea tuli. Ausõna!

...
...
...

Täna võõrustasin lausa 10 külalist, aga tunnise "lõunauinaku" jõudsin siiski ka teha, et õhtul rajale naasta. Germol käis kooliõde külas ja nad tantsisid kenasti, kui meie Evega köögis kohvitasime. Lapsed koksisid mune ka.

Germo ja Kaidi


 Olen tänasest ka uue tassi (kruusi) omanik. See jõudis minuni armsa Astridi kaudu, kes viibis paar päeva Pärnus. Siirad ja suured tänud, et leidsite koos armsa pojaga ka meie jaoks pisut aega!

armas Astrid oma armsa pojaga
siin ta on, uus tass Sri Lankalt

 Rajal sai täna vaid 5 km läbitud. Kohutavalt jäine tuul oli silla juures. Juba siis tekkis hetkeks tunne, et vist ei suudaga minna, aga sundisin ennast ja Germo oli ka nõus minema. Käed, kõrvad ja põsed külmetasid ja olid tulipunased, aga me läksime ikkagi. Kapuuts ka peas ei püsinud. Keda kõike rajal kohta võib. Täna tuli sõrkides meile Sõudeklubi juures vastu Eesti seksikam mees Märt Avandi näiteks.

 Mõnes mõttes on õhtuti parem rada väisata, sest loojuv päike on müstiliselt ilus ja kogu loodus hakkab unne suikuma. Otsustasin, et 10 kilomeetrit ma nii peagi ette ei võta, sest tunnen, et see on siiski veel minu jaoks liig. 2 päeva liigesed andsid tunda, kuigi eile õhtul tantsuplatsil tundisin et valssi tantsida on ikka kordi kergem juba. Ka on mulle tekkinud tiivad, ehk siis kätel on rippuv nahk. Kui ma neelatan, tekivad lõua alla kortsud. Müstiline on see, et riiete järgi näen kuidas järjest väiksemad numbrid selga mahuvad, aga kaal seisab. Aga ju ta siis peabki vahepeal seisma.

  Enne kolmandat kilomeetrit vaatasime juhuslikult taha ja Germo märkas Maarjat lähenemas. Jah, mina ju endiselt ei käi telefoniga netis, seega ei näinud ma rajale minnes ka Maarja kommentaari, et ta tuleb. Seda rõõmsam oli üllatus. Kolmel ja poolel (või vähem) kilomeetril tegime pausi, aga see oli viga, sest mu märg nahk jõudis maha jahtuda ja mul hakkas lausa vappekülm. Nii otsustasin tagasi tulla Niidupargi kaudu, sest mets varjab seal tuule. Liikusimegi läbi Niidupargi Niidumetsa peatusesse ja seal astusime nr 14 bussile ning sõitsime koju. Isegi mu mantel oli läbimärg, aga õnneks on tuba soe ja igasugune vappekülm on kadunud. Tuleb ennast hoida, sest päris mitu tuttavat põevad kopsupõletikku. Ilmselt see karge ja tuuline rõhkkond, mis meil praegu võimust võtab, pole hea.

  Nüüd aga lisan siia pildigalerii tänasest päevast ja hakkan taas asjalikuks.
Ehk blogin ka lähipäevil lõpuks kirjandusõhtu lõpakust, sest teema on edniselt aktuaalne ja rahvas soovib. Nädal on lihtsalt nii kiire olnud, pole süveneda saanud.

Olge hoitud!

16.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Fotogalerii:

enne rajale minekut selfi nõeluva tuule käes...
kolmandal kilomeetril näost (tuulest) tulipunane...
Germo avastas, et Maarja tuleb...
Maarja jõudis kohale...
meie, päikesekullased...
3km läbitud...
väike paus oma lemmikhoones (umbes 3km ja 200m läbitud)...
päike loojub sinna kusagile muuli taha vast....
Maarja...
üks pisikene sporditüdruk meile pidevalt järgi kimamas...taamal Germo
Germo puhkan jalga...
ja Niidumetsast bussile...

reede, 14. aprill 2017

TUULEMÜÜJA TÜTAR- Kiiri Saar


 Hetk tagasi panin käest Kiiri Saare novellikogu "Tuulemüüja tütar." Mulle meeldib novelli- ja lühijutukogusid sellepärast lugeda, et need distsiplineerivad. Eriti just siis, kui kell lööb hommikutunde ja sa alles loed. Romaanist on raske välja astuda, aga lühijutud saavad otsa ning tahaks ju neid veel pikalt endasse hingata, mitte astuda järgmisse maailma. Nii juhtus ka minuga, et päeva jooksul ma üle kahe novelli ei lugenud.

 Kiiri kirjutab tohutult mõnusalt. Tal on väga rikkalik sõnavara ja autor oskab lausa detailselt tuua välja sellised pildid ja situatsioonid, et sa jääd uskuma, nagu olekski kõik päriselt olnud. Lood on väga erilised ja osad neist kalduvad ulmesse. Sobiks pakkuda ulmeajakirjale "Reaktor."

   Mõnes mõttes tahaks selle raamatu kaheks lüüa ja just (ulme)lugude pärast, kuid teisalt on ka nii terviklik. Tõsi küll, mõne novelli- või lühijutu puhul ma ootasin hoopist teistsuguseid lõppe ja osad tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena. Kuid tean ise seda tunnet kui hakkab sündima romaan ja kui hakkab sündima novell (lühijutt). Mõni lihtsalt lõppeb enne ära, kui sellest romaan saab. Ja pealegi romaanides on alati rohkem tegelasi, kuid novellid piirduvad vähematega. Nii ma arvan, et selles raamatus on ka rohkem lühijutte, kui novelle.

 Kiiri Saar viib meid selle raamatuga erinevatesse küla- või väikelinna (alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin. Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukest lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle ka väga meeldib.

 Mulle tohutult meeldib see raamat!
Usun, et see ei jää viimaseks Kiiri raamatuks mida loen.
Aitäh sulle, hea Kiiri!

14. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

 15.48 €
  • RAAMAT

    TUULEMÜÜJA TÜTAR

    Autor: KIIRI SAAR
     1 Google +0  0 Share0
    Kiiri Saare novellikogumik asetab lugeja ette rea küsimusi. 
    Kas me üldse teame, kes me oleme? Usaldame seda muutlikku ja moonutatud hinnangut kuvavat kõverpeeglit, mis edastab üksnes seda tõde, millisena teised meid näevad? Usume seda kaugelt enam kui iseennast? Vahel on meil hea meelgi, kui õnnestub maailm ära petta. Peaasi, et ei peaks iseendaga silmitsi seisma. Sisemine segadus aiva süveneb ja sellest vabanemiseks otsitakse üha meeleheitlikumaid viise. Miski pole tõeline ega päriselt see, mida tahaks. Võib-olla pole seda olemaski? Enesepett ei saa kesta lõpmatuseni. 
    Ühel hetkel saabub murdepunkt – eesriie käriseb ja pilt tõelisusest jõuab ilma sageduse segajata vaatajani. Kas see, mida nüüd peeglis näeme, meeldib meile? Kas tunneme ennast üleüldse ära? Mis edasi saab, sõltub juba meist endist.

neljapäev, 13. aprill 2017

Jaansoni rada 5. päev


  Tahate teada kuidas mul enesetunne? Mõnus ja värske olemine on, ainult natuke kange olen. Jah, täna me Germoga läbisime 10 km, mina kepikõndisin ja tema kõndis kõrval. Mul on nii külm, et tegin isegi ahju tule. Pilte kahjuks teha ei saanud sest telefoniga on mingi kamm. Aga sõber Priit, mu elupäästja lubas läbi tulla ja ehk saan vähemalt targemaks. Mina ja igasugune tehnika pole grammigi sõbrad. Loodan, et saan taas levisse tagasi. Selleks on ju nutikas hea, et teeb häid pilte. Täna rajal oli kohe midagi puudu.

  Täna alustasime teistmoodi. Liikusime kesklinna postimajja ja sealt rajale, suunaga uue silla poole. Minnes oli tuul tagant ja liikuda oli kerge. Kuigi otsmik oli kogu aeg higine, oli mul külm, tõsiselt külm, sest tuul puhus riietest lausa läbi. Esimese puhkepausi tegime alles uue silla juures, jõime vett, mina harrastasin pahet ja siis sellel korral ei läinud sillale elegantse kaarega vaid ronisime trepist üles. Alles siis paras põrgu algaski, tuul üha tugevnes ja päris pirakad raheterad hakkasid ennast ülevalt alla loopima. Tuul, va põrguline, puhus lausa varrukast sisse, ehkki mul oli lausa 2 fliisi seljas. Ja kapuutsid ei tahtnud ka kuidagi peas püsida. Ma olen ju veel see kes sildu kardab, neil kõndides vaatan ainult ette, ei julge vette vaadata. Ja sillalt maha keeramine oli ka hirmu tekitav, ütlesin lausa Germole, et kardan, aga Germo oli vapper. Ta on üldse vapper. Tegelikult iga natukese aja tagant küsin ka tema käest ega tal külm ei ole, ega ta väsinud ei ole, ega tal halb ei ole. Pean kõigeks valmis olema. Eriti valvas olen veel siis kui keegi koeraga vastu tuleb, sest Germo kardab koeri ning võib teadmata suunas joosta neid nähes, seega üsna pingeline olukord. Aga ümberringi vesi ju...Täna tuli kolm koera vastu lausa.

  Väikese peatuse tegime ka umbes Niidupargi kohal, sest Germo tahtis vetsuja kahjuks on just seal ainuke kemmerg kogu raja peale. Mina istusin momendiks. Õnneks varjas mets suurema tuule ära, aga kohti oli ka lagedamid kohti ning seal tuul lausa nõelas.

 Poes käimise mure sai ka murtud. Õigupoolest ma eiran meie Jannseni Rimi poodi, sest see on kuidagi mõttetu ja üksluine, kallis ka. Aga Sõudeklubi juurde jõudes otsustasime taas Besteri poodi külastada ning sealt oli veel poolteist kilomeetrit koju ning Germo sai raskema seljakotiga jalutada.

 Täna olen palju rohkem väsinud kui kunagi, ilmselt just see tuul on selle väsimuse tekitaja. Praegu on mul ikka külm, kuigi panin villased sokid jalga ja elamine on köetud. Pean peale blogimist kuuma teed tegema ilmselt.

 Millegipärast just parema jala hüppeliiges ja puus kisuvad kangeks ja annavad tunda, vasakuga on kõik kõige paremas korras. Aga mõnus väsimus on, ehk saan õhtul õigel ajal magama, saan režiimi korda.

  Kodus mul kaalu ei ole, eks pühapäeval kaalun kas on miskit veel alla läinud. Sellel nädalal on 2 päeva käidud, olen endale 3 päeva nädalas normiks võtnud, seega 1 päev veel. Ja täna õhtul saab nädal mööda käimise alustamisest.

 Koju jõudes tuli sõber Raul külla, õnneks polnud tal mulle veel kingituseks roosasid retuuse kaasas :)


Nüüd siis teevesi tulele ja kampsun selga!

Elame veel!

13. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 12. aprill 2017

Poetry Slämm ehk Prõmm Pärnus 2017

Raul Majas (1. koht)
  Jah, võtan juba 4 päeva hoogu, et teha ka blogiülevaated laupäeval, 8. aprillil Pärnus toimunud kirjandussündmustest. Melu kestab siiani ja iga päev ilmub netiavarustesse uusi ja huvitavaid fotojäädvustusi sellest päevast. Pealegi on kuidagi kiire kogu aeg olnud, rajad ja asjad, aga katsun tänase päeva jooksul 2 erinevat postitust sellest päevast kirja panna, sest need olid 2 erinevat sündmust mis vajavad eraldi blogimist.

 Algatuseks. Kuni 2012 aastani korraldasin mina Poetry Slämmi Pärnu eelvoore, olles ise kunagi ammu sellest sündmusest osa võtnud. Parimatel aegadel osales Pärnu eelvoorudes lausa 21 inimest. 2012. aastal avastasime Jaak Kännu, kes tollal ka üle-Eestilise slämmi võitis ning juba 2013. aastal võttis Jaak Känd sujuvalt korraldamise oma õlgadele, kuigi olen ise ka kogu aeg selle sündmusega seotud olnud, kutsun esinejaid, teen reklaami jne...Aga mõnes mõttes oli see mulle kergendus, sest olen juba ju 7 hooaega Pärnu kirjandusõhtuid korraldanud. No ja osalen igal aastal ka žüriis ehk Tarkade Klubis, koos kahe liikmega. Sellel aastal olime žüriis (:)kivisildniku ja Kerttu Rakkega. Eelnevalt olen žüriisse kutsunud Olavi Ruitlase, Contra, Peeter Helme jt...

 Nüüd aga olen dilemma ees ning plaanin need kaks sündmust tulevikus ilmselt lahku lüüa. Lihtsalt kirjandusõhtute peakorraldajana olen tegelikult kogu aeg pinges, muretsen kas kõik osalejad kohal, kas kõik sujub kenasti, kas mõni võõras osaleja, keda ma ei tunne, leiab ja tunneb mind ära jne, jne.... Täna isegi ei suutnud meenutada kas teatud inimesed käisid kohal või mitte. Olin nagu ilma alkota purjus. Ausalt. Päevad kujunevad liiga pikaks ja väsimus kipub lõpuks maha niitma mitte ainult mind vaid ka teisi. Olin juba enne 15.00 majas ja koju jõudsime kell 22.00. Isegi (:)kivisildnik väsis ja ei jaksanud meeles pidada, keda raamatut esitlema kutsuda. Kas teised väsivad. Igasugune eelregistreerimine saab järgmistel hooaegadel kohustuslikuks, kuna lihtsalt need kes on regitreerunud ei jaksa oma esinemisaega ära oodata, kui paljud vahele tulevad. Näiteks sellel korral loobus kirjastuse HEA TEGU boss Fil raamatuid esitlemast, kuna rahvas oli väsinud. Ka selleks ajaks, kui Tajo Kadajas laulma hakkas, oli kohvik Versus pooltühi. Seega segab prõmmimine minu korraldatud kirjandusõhtut ja need ei mahu ühte päeva. See siin on minu, kui peakorraldaja valupool ja loodan mõistvat suhtumist. Muidu kulges kõik ju imeliselt ja selle päeva melu kestab ilmselt veel kaua, kaua.

 Kahjuks oli Slämmil osalejaid sellel aastal väga vähe, kõigest 5 luuletajat ehk prõmmijat. Mina eeldaks, et vahetult enne slämmi tuleks kõikidesse Pärnu ja Pärnumaa kolidesse saata kirjad ja kutsuda esinejaid. Maarja Ventsel, Rääma põhikooli 8. klassi õpilane oli ainuke kes kooliõpilastest osales. Aga temaga olime ka tuttavad juba eelmisest aastast, kui käisime (:)kivisildnikuga Rääma põhikoolis Liivi etluskonkursis žüriitööd tegemas. Ka eelmisel aastal osales ta slämmil ning ka Miss Poeesia valimisel, olles väga tubli. Info sai ta just meie käest, kui Rääma põhikoolis teavet jagasime. Ka sellel aastal oli Maarja kohal ning me Sveniga üllatusime, et ta suutis täiskasvanud ja kogenumate inimestega võistelda ning oli teinud läbi suure arengu. Võtsin ühendust ka Rääma põhikooli õpetajaga ja "lausa nõudsin" et Maarja saaks selle eest suure ja priske 5+-i. Kiituse on ta ka igal juhul välja teeninud.

Poetry Slämmi ehk Prõmmi Pärnu eelvooru tulemused:

Raul Majas (1. koht)
Jaak Känd (2. koht)
Maarja Ventsel (3.koht)
Riina Eigi (4.koht)
Kristina Ruder (5.koht)

 Rauli fenomen on see, et ta luule oli kõige slämmilikum ja rahvale peale minev, seega otsustasime žüriiga võidu anda just temale. Napilt jäi teiseks Jaak Känd, kes esines imekenade sonettidega. Kolmandaks hääletasime üksmeelselt Maarja Vetnseli. Neljandaks Riina Eigi, kes jäi pisut Maarjale alla ning täname ka Kristina Ruderit kes osales. Žürii oli üsna üksmeelne.

 Päeva juhtis Jaak Eamets.

2 paremat lähevad mai kuus Talliinnas kirjandusfestivali HEAD READ raames toimuvale üleriigilisse lõppvooru, kus valitakse parim, kes läheb Eestit väljamaale esitlema. Seega pöidlad pihku!

Rohkem pilte saate vaadata SIIT.

Lisan nüüd siia ka fotogalerii osalejatest:

Jaak Känd (2. koht)
Maarja Vetsel (3.koht)
Riina Eigi (4. koht)
Kristina Ruder (5.koht)
päevajuht Jaak Eamets
esiplaanil Tarkade klubi ehk žüriiliige (:)kivisildnik...
ja teised Tarkade klubi ehk žüriiliikmed Kerttu Rakke ja mina


12. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma