teisipäev, 11. aprill 2017

Jaansoni rada 4.päev

Eve ja Germo

  Täna oli rajal tagasihoidlik päev, vähemalt meie poolt.
Magasin möödunud öösel vähe, vaid üle 4 tunni ning kui saime koos Eve ja Germoga hommikukohvi joodud, lappasin oma raamatud kokku (osadesse olid veel pühendused kirjutamata), panin nn spordirõivad selga ja nii me kolmekesi kesklinna startisimegi. (eile ma siiski postimajja ei jõudnud, seega oodake raamatuid elles homme või ülehomme).

  Juba hommikul oli ilm pilves ning peale postimajast lahkumist hakkas laussadu. Siis juhtuski nii, et jalutasime Port Artur 2 Rahva Raamatu kohvikusse Piano, vihma eest peitu. Haigeks nagu jääda soovi ei ole. Kui vihma hallid sõrmed enam kohviku akent ei kriipinud, väljusime majast Jaansoni rajale. Väheke sai seda siiski läbitud. Ja nagu loodud koju jõudes tuli päike välja.

 Näis mida õhtu endaga kaasa toob. Kui jääb soojaks ja päikeseliseks, lähme ehk uuesti rajale, sest midagi jäi nagu vajaka. Ahjaa, Humanas käisime ka ja ma soetasin endale 70 sendi eest põlvekaitsed. Ja kui aus ola siis tahtsin endale sealt ka rulluiske soetada, aga suuremaid numbreid ei olnud kahjuks. Mõte liigub selles suunas, et kui olen kepikõndides hulgim kilosid rajale jätnud, kavatsen rulluisutama ka hakata. See on paras katsumus ja väljakutse, sest ma pole mitte kunagi rulluisutanud. See, et ma täna neid endale ei ostnud, näitab, et ma pole veel valmis. Iga asi tuleb inimese juurde õigel ajal. Onju?

 Nüüd tulen väike lõunauinak, sest organism lausa karjub selle järel. Ei tohi ennast piinata ja piitsutada, kui pole õige aeg. Seega loodan, et need inimesed kes minuga telefonitsi ühenudst ei saa, ei pahanda. Mul on teised magamisajad ja üleüldse on režiim konarlik. Aga see olen ju mina.

 Armas Eve tõi mulle magneesiumitablette ka, võtan ühe päevas. Kulub ära. Aitäh!

Muidu tunnen ennast hästi, kuigi täna sees veidi puhitseb ja öösel oleks nagu magu tunda andnud. Aga ei midagi hullu. Organism alles õpib uue olekorraga elama.

Kohustuslik pildigalerii:
rada kesklinna postimajja
vaade Piano aknast vihmasele linnale...
kokteilsalat maitses hää. Germo Pianos...
vihmamärjal rajal...
...
...
mu lemmiklind vares tõusis lendu...
pilk kontserdimajale....
vaade kodusillalt....
...
ja siit hakkab pärnakas varsti kruiisima, töö käib...
põlvekaitsed...

Ikka edasi!

11. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

MA ARMASTASIN KORSTNAPÜHKIJAT- Riina Eigi


 No, ei saanud und, sest Riina Eigi debüütluuleraamat sai loetud. Kahjuks ei leidnud ma paremt pilti, kuid loodan,et raamat jõuab ka peagi poelettidele, siis saab siia ehk midagi juurde lisada. Tundub, et sain selle raamatu omanikuks enne, kui see poodidesse jõuab.

 Mäletan, kui aastaid tagasi Riina mulle fb avarustes mainis, et teeb pmst esimesi luulekatseid. Mõnus on olnud jälgida tema (luule)arengut läbi aastate. Ka on Riina osalenud aastate eest Poetry Slämmi Pärnu eelvoorus. Paljude tema selles raamatus ilmunud luuletustega olin sinasõber juba enne raamatu sündi.

 Minu arvamus:
Mulle tundub, et Riina riimiluuletused, mida on küll raamatus vähe, on tugevamad kui proosaluuletused ja vabavärsid. Kujundid on huvitavad ja omanäolised, kuid autor kipub ülekujundama, ehk siis tohutult palju kujundeid on reas, aga puudub kompaktsus paljudes tema luuletustes (mitte kõigis!). Seega juhtus päris mitmel korral nii, et luuletust lugema hakates tekkis see Wau! efekt kuid siis kadus...Kui ühes luuletuses on liiga palju kujundeid siis need söövad nagu luuletuse ära, tekib kujundirägastik, jääb puudu luuletuse tervikust ehk kompaktsusest. Ma ei räägi eranditult kõikidest luuletustest, sest osad on ka minu jaoks pärlid. Kuigi paljud nn noorluuletajad kipuvad tänapäeval kirjutama "luuletusi" millel on kujundid üldse puudu, siis Riinal on vastupidi. Üleküllus.

 Minu vaieldamatult lemmik on see luuletus mis on pildil. Kuid...ma nii, nii tahaks seda kohendada, aga mis ma enam. Et rütm paika saaks, mis on riimiluuletustele omane. Õhu puudumine (salmide vahed) ei ole siin häirivad, sest seda luuletust tulebki justkui ühe sõõmuga lugeda, hingamispausideta. Pealegi sobib see raamatu üleüldise kujundusega ka kenasti kokku.

 Üks lihtsam ja naivistlikum riimiluuletus meeldib ka mulle väga. Luule ongi ju olemuselt lapsemeelne! Kirjutan selle siia:

   KODUVÄRAVAS

Läbi seitsmenda värava
üle seitsme mäe ja mere
tagasi kodutänavas
ütlen kutsale tere
oli kena olla
taas tagasi tulla
sest ta ootab sind alati
taga seitsmenda värati


 Proosaluules kasutab Riina palju troope, mis pole ju iseenesest paha, pigem vastupidi. Tema luuletused on seega natuke hajuvamad, metafooririkkad ja äraolevad. Tema metafoorid on pisut liivilikud ehk siis nimisõnalised. Autor kasutab ka tuntud flaseologisme, mis sobivad hästi tema luuletuste (kon)teksti. Ma ei tea kas see kõik on taotluslik või juhuslik, aga liivilikkus on tema luules täitsa olemas.
 Metonüümiline luule suurel määral.

 Raamatu küljenus ja kujundus on väga, väga head. Lausa tipptase, lihtne ja ilus, puhas, helge, selge. See kutsub kohe kindlasti raamatut ostma või laenutama. Nagu ka raamatu pealkiri, mis on kaval väljakutse.

 Üldkokkuvõttes mulle raamat meeldib, kuigi ma oleks tahtnud näha karmimat toimetaja kätt. Aga debüütraamat ka alles ja....Igal juhul jaksu ja luulelendu!


Aitäh, hea Riina, selle raamatu eest!

11. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 10. aprill 2017

ÜMBER AUGU- Lauriito


 Laupäeval kinkis hea Lauriito mulle oma tuttuue luuleraamatu "Ümber augu" mis on autori kolmas luulekogu. Aitäh! (Neid jäi ka kohvikusse VERSUS müüki, vaid 2 eurot tükk!)

 Lauriito loominguga on tuttav tegelikult juba pikki aastaid. Kui ma 12 aastat tagasi endale Poognasse konto tegin, oli tegelikult just Lauriito see kes mind esimese hooga ära ehmatas. No, teate, mina, selline õrnahingeline naisterahvas, kes oli seiniajani oma luuletusi avaldanud (aastaid) vaid kohalikus lehes "Pärnu Postimees" (toona oli selles lehes võimalik avaldada) ning saatnud tagasihoidlikult Eesti Luuleliidu konkurssidele. Julgesin Poognas mainida, et see ja see luuletus on avaldatud selles ja selles Luuleliidu kogumis, sain puhta peapesu.(no, sain vähemalt pea pestud!) Ehmatasin päris ära. Kusagilt tuli ju alustada ja tegelikult olid need Luuleliidu konkursid toona parajad motivatsiooniallikad ja kohad kus noorautor sai (heal juhul) oma luulet avaldada. Seega peab siiski tänama Ingvar Luhaäärt, et ta sellise võimaluse andnud on. Aga see selleks.

 2011. aasta 8-9. juulil toimus Mulgimaal, poeet Jaak Kõdara talus, Lilli külas NAK-i kirjanduslik seminar "Lätete peal." Miks ma seda mainin? Aga vot just sellepärast, et seal avanes meil Lauriitoga võimalus pikemalt vestelda, et kui Neitsid me oleme. Ei, ei, ärge mõelge midagi siivutut. Olen kord selline inimene kes võõrsil ei maga ning toona kestis melu seal ööpäevaringselt, kusagilt kostus pidevalt Contra naermist jne...ööhääled! Härra Lauriito üritas "magala" teises otsas und saada, kuid sääsed piinasid. Mina olin nii ehk naa unetu ja nii me maja ees, suurel kivil istudes lobisema hakkasimegi. Ja just siis ma tõdesin, et see kuri Lauriito on tegelikult selline heatahtlik ja õiglane, nunnu Lauriito. Miks seda nüüd mainin? Sest Lauriito kirjutas mulle raamatusse pühenduse mis seda seminari meenutas.

pilt pühendusega...

 Seminari pilte saate vaadata mu facebooki albumitest või SIIT.

  Nüüd siis raamatu juurde.

 Olles läbi aastate Lauriito loominguga enamvähem kursis, tean, et tegu on hea luuletajaga. Tõsi küll, antud luuleraamat sisaldab autori "krõbedamat" luulet (mida mõni õrnahingeline vast lugeda ei suuda), kuigi tal on ka väga palju romantilisi luuletusi, ka sotsiaalsemaid ja tõsisemaid. Samas oli minu jaoks selle raamatu lugemine kui ämbritäis jääkülma vett krae vahele, äratas üles, pani naerma ja oli kohati igati värskendav, kuna olen sellel aastal lugenud väga palju eesti autorite romantilisi (kohati läilasid)romaane (30 suisa).

 Lauriito on hästi julge väljaütleja ja mitte ainult paberil, ka reaalselt. Ta julgeb olla see kes ta olla tahab ja see kes ta on. (Neitside kiiks vist!) Minu jaoks täielik respekt, sest tunnen, et Neitsid (olen ise ka!) on sarnase loomuga. Mitte nüüd, et mina elu seksuaalsemat külge nii palju propageeriks, aga mingil määral teen ka seda mina, kuid arvan, et naisterahval on viisakam tagasihoidlikuks jääda. Eksole?!

 Jah, see raamat on tõepoolest üleni seksuaalne, kui mitte öelda....(mõtle ise või loe!) Seks ju müüb ja ega ma ei imestagi, et "Ümber augu" ka raamatumüügi edetabelites lutsu lööb.

Lauriito, aitäh selle lugemiselamuse eest!

mina sain sellises formaadis raamatu ;)

10. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

3.70 3.52 €
  • RAAMAT

    ÜMBER AUGU. EKLEKTILINE PIZDASTRADATELISM

    Autor: LAURIITO
     482 Google +0  0 Share0
    „Ümber augu“ on Lauriito kolmas luulekogu, kuhu on koondatud legendaarse staar-perverdi viimase 20 aasta seniavaldamata pornopoeesia paremik. Erinevalt tavaluulest on ava-luule tihtipeale humoorikas, kusjuures raamatu koostamisel ja trükkimisel ei ole põhitähelepanu mitte vormile ja välimusele pööratud, vaid rangelt sisule keskendunud. Sisemusele, mis on tihke ja märg, sisaldades tervelt 108 luuletust! 
    Saadaval hinnaga, mis toob meelde paberikriisi perioodi 80ndate lõpus, kui kirjastused ei vallatlenud kaanematerjali ja kujundusega, kuid tiraažid olid laes ning raamatud odavad.
    POLIITILINE
    Kui meil terve riik on kreenis,
    miski pole otse,
    kaardub punaselt mu peenis
    tervitama sotse.
    Siiski meelsust varjan kiivalt,
    kiidan liberaali...
    Kui ta keeldub, vasaktiivalt
    küllap saan oraali.

Jaansoni rada 3. päev


 Olen oma blogimistega ajajännis. Kuidagi mõnusalt hullumeelne nädalavahetus on olnud. Siiani olen alles mõtetega laupäeva õhtul aset leidnud kirjandusõhtus, sest 7. hooaja lõpak kulges nii positiivselt ja kirevalt, et lausa kahju hakkas, kui tagant järgi mõelda. Aga sellest kirjutan juba järgmise blogi.

 Pühapäeval startisime taas Germoga rajale. Mul oli sihuke võimas energia sees ja kui ka Germo väsimust ei kurtnud, otsustasime teha nn kahe silla jooksu, ehk siis läbisime kogu Jaansoni raja, 9,3 km. Jah, tõsi küll, 10 km käisime päevas ära küll, kuna peale rada kulgesime külapeale pessu ja šašlõkitama. Tõsi küll, šašlõkk mõjus kuidagi kummaliselt mu organismile, sest üsna ruttu tuli tualett ära hõivata. Järelikult organism ei vaja enam seda.

 Enesetunne on ülihea, kuid täna on nii öelda vaba päev. Homme ehk taas.
Igatahes kuu aega tagasi kaalusin ma 8 kg rohkem, seega on juba tulemus näha. Nagu ka riiete järgi, sest isegi kirjandusõhtule panin jalga püksid mida polnudki kandnud. Ostsin need eelmisel aastal Humanast ja mitte mingi valemiga need mulle jalga ei mahtunud, aga täna mahub juba ka rusikas vahele.

 5.km lõi väike kramp hüppeliigisesse kuid see möödus silmapikselt. Esimese peatuse tegime alles peale uue silla läbimist. Plaan oli lipata kusagile poodi, kuna veepudelit ei olnud kaasas. Kuid siis, oh üllatust, arvake kellega me kokku jooksime? Pole parata kui eelneva päeva kirjandusõhtu tuleb rajale kaasa. Te arvasite õigesti, (või siis valesti) kohtusime rajal värske Poetry Slämi Pärnus eelvooru võitja, poeet Raul Majase ja värske luuleraamatu omaniku Riina Eigiga. Loomulikult tegime pilti ka sellise erakordselt meeldiva kohtumise puhul. Riina lahkel loal pruukisime tema veepudelist sõõmu ja tuhisesime edasi. Väike väsimus tabas mind 8. kilomeetril, siis tõmbasin hoo maha ja põhimõtteliselt jalutasime sillani. Väike vahepeatus ja kodus me olimegi ja siis tulid Kaidi ja Eve külla. Väike kohvi ning taas minek.

  Ahjaa, kui me peale uue silla läbimist esimese pausi tegime, otsisin paaniliselt õlakotti taga, kuid mida polnud, seda polnud. Ju siis jätsin õlakotijagu raskust endast rajale? No, ja homme on plaan taas minna. Ette ma ennustama ei hakka kui pikka rada läbima läheme, aga läheme. Sõber lubas ju mulle varsti roosad retuusid osta ja ma ei saa teda alt vedada, kui ma neisse ära ei mahu :)

 Nii kerge on astuda ja istuda, aga raske on seda tunnet sõnadesse panna. Pikk teekond on veel minna, aga ma lähen, lähen uljal sammul ja tunnen ise kui väsin. Siis astume bussile ja sõidame koju. Nii lihtne see ongi. Kui juba praegu on energiat ülearu palju, siis ma ei kujuta ette mis siis saab kui eesmärk saavutatud, ilmselt lähen jõusaali?

 Olge rahulikud, ma ei pinguta üle ja saan hakkama. Ka arvestan alati Germoga.
Olen kord selline kirglik inimene ja teen kõike kirega, küll heegeldan kirega, küll loen kirega, küll joonistan kirega, küll kirjutan kirega, küll suitsetan...Viimase asja üle ma uhke ei ole. Sellest pahest tahaks ka vabaneda. Aga pole veel valmis, kuigi esimese suitsu tegin alles peale uue silla läbimist.

 Armastan!

Fotogalerii ka tõestuseks (eelkõige endale!)

jõgi mäsleb, udu maas, vihma tibutab. minek
jõuame lemmikkohani, aga ei puhka
4 km läbitud...
uue silla juures
uuele sillale minek
sillal..
vaade sillalt...
juba sillat üle...
kalamehed töös...
no, ei ole võimalik? aga on ;) Riina ja Raul
Germo, Riina, Raul
6 km läbitud...
väike vaade...
Germo Väike-Jõe tänaval, kunagise kodu akna all...
8 km läbitud...
kena vaade...
kodu(kesklinna)sild paistab...
9 km läbitud. 300 meetrit koduni, üle silla...
kalamees kodusilla ääres  
ja finišis. Germol silmad kinni jäänud. raske endlit teha pika pojaga :)
8 km kergem, aga käia on veel pikk teekond...
sööme tavatoitu, ei mingit dieeditamist. dieedi jaoks peab olema miljonär...spagerid šampinjonide, hakkliha, sibula ja päikesekuivatatud tomatitega, kõrval kõrvitsasalat (Eve varasalvest)

rajal 9. aprillil

10. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 7. aprill 2017

Jaansoni rada 2.päev


 Täna läksime Germoga rajale juba enne kella 10-t. Eile murdis väsimus mind varakult maha, pakun, et juba peale poolt ühte ma magasin. See oli üle pika aja esimene õhtu mil ma raamatuga voodisse ei läinud. Muidu loen kella kahe või viieni lausa. Seega kepikõnd distsiplineerib. Olgugi, et öösel kella nelja ajal olin üleval ja segaduses. Aga ajasin ennast uuesti voodisse ja und jagus kella kaheksani.

 Hommikul oli enesetunne üllatavalt hea, kuigi eile õhtul peale rajalt tulekut olin näost punane nagu keedetud vähk. Endale imestuseks ei olnud ükski luu ega lihas kange ega haige.

 Täna läbisime Germoga 7 kilomeetrit. Ja täna liigutasin ennast ka natuke tempokamalt. Algul oli lausa tunne, et kepikõnniks uue sillani välja, aag siis kutsusin ennast korrale. Lõpetasime kolmel ja poolel kilomeetril. Rada oli vaatamata tuulisele tööpäevale rahvast täis. Isegi mõni auto tiirles seal, kinnisvara korrashoiu auto. Mõni võsalõikaja tegi ka oma tööd.

 Unustasin veepudeli taas kaasa võtta aga õnneks jäi teepeale Bestri pood, mis asub Pärnu Sõudeklubi vastas ning sealt ostsime jääteed ja alles siis tegime esimese istumispausi. Sealt oli veel poolteist kilomeetrit koju. Sinise katusega sotsiaalmaja juurest läksime üle tee Wendre juurde ja juba hakkasiki kodutunne tekkima. Vana Masinatehast lammutatakse jõudsasti, see jäi ka teepeale.

 Lõunauinaku tegin ka. Isegi Germo tegi. Ja nii see päev õhtusse jõudiski.
Ahjaa, parema jala hüppeliiges on veidi pinges, aga üldine enesetunne on väga hea ning juba mahuvad ühed püksid (mis ammu kapis seisavad) jalga. Väike tulemus näha.

 Homne päev jääb vahele, kuna kell 15.00 katsun juba Versuses olla, sest 15.30 algab Poetry Slämmi Pärnu eelvoor, kus koos (:)kivisildniku ja Kerttu Rakkega žüriitööd teeme Tarkade Klubis. Tule sinagi! Ja sellele järgneb kirjandus- ja muusikaõhtu kell 17.00-...

  Pühapäeval ehk taas.
Aga olgu mainitud, et ma siiski jään selle juurde, et "vähemalt" 3 kord nädalas kavatsen Jaansoni rajale truuks jääda. E i pinguta üle.

Mõned fotod ka tänasest:

2 km läbitud...
Germo jõe kaldal..
3 km läbitud...
korraks Germo istus, siis läksime natuke edasi ja hakkasime tagasi tulema..
on neetult ränk see mäkke tõus..
teel tagasi. paistab Sõudeklubi...
Pärnu Sõudeklubi
juba seda maja nähes tuli päike välja....poetuur, nestea...
väike puhkepaus Sõudeklubi juures pingil. poolteist km koju...
Wendre psitab...


7. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma