Kirjutasin ajakirja "Saatus&Saladused" veebiajakirja kaaneloo armsast, positiivsest ja hakkajast Tiiast, keda üldsus teab Ratastooli Tiia nime all. Meil on väga palju temalt õppida, tegu on positiivse ja rõõmsameelse inimesega, kuigi ta on pidanud palju üle elama. Kopeerin ka siia selle loo:
Veebilehte saate lugeda
SIIT.
Tiia Järvpõld on kunstnik, kelle liikumine on raskendatud. Rääkida on ka keeruline. Aga mõte lendab ja pintsel samuti.
Tiia, sa oled vaatamata raskustele väga positiivne ja hakkaja naine. Kui vana sa oled??Mis annab sulle elujõudu?
Mäletan, kui väike tirts olin, siis kasvatati mind kõige tavalisema lapsena. Kuigi olin teistmoodi. Ise ma ei saanud sellest arugi. Ma küll ei saanud käsi kasutada ega kõndida, kuid soovisin kõikjal ninapidi juures olla. Kõike tegema õppida. Pirukaidki ja triikimist sai näiteks õppida jalgadega tegema. Mulle räägiti koguaeg, et pean enda eest hoolitsema ning kunagi saab minust pereema. Soovisin kõikjal joosta sõpradega, lapsevankris istudes. Mäletan, et olin iseenda oma. Keeldusin lihtsalt olemast lapsena kellegi oma, või teiste laste moodi. Siiski siiani aeg – ajalt kuulen, et olin nii meeldejääv. Oma naeruga, rõõmuga, vähem teistmoodi füüsilise olekuga.
Neiuna ja abielunaisena olin väga erilisem, seda nii oma eksile kui ka ühiskonnale. Eksabikaasale olin alguses siiski see kõige-kõige erilisem, kes on ainult tema oma, kuid samas kõige tavalisem naine ja ka ema. Ühiskonnale tundusin veidi hullumeelsena. Minule oli olnud aeg õnnelik ja lõpuks õudne. Ma ei kahetse midagi. Lähisuhtevägivald oleks võinud vaid olemata olla. Sellest toibumisest võttis aastaid aega... Usun, et millegipärast oli seda vaja – mõistan vägivalla ohvreid hästi, ja julgen jagada õudseidki kogemusi, mis võivaid kasulikud teistele...
Abielu purunedes oli mul kaks valikut: kas kunagi surra hooldekodus, nii et keegi ei mäleta eriti või kui, siis mäletatakse mind õnnetu tavalise puudega naisena, kes ei saanud hakkama oma unistuste pähklitega ning kes vajas elu teisel poolel süüa ja magamist, ühesõnaga baasvajadustega hooldust....
Või põrgupõhjast välja rabeleda. Elada oma elu mõnuga edasi. Jääda samas iseendaks, kes olin olnud enne hooldekodusse minemist. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Loota saan kõigepealt oma mõistusele ja jalgadele, alles siis sõprade toele ning lõpuks Eesti sotsiaalsüsteemile.
Ma ei tea, kust jõu võtsin, kuid otsustasin teise valiku kasuks. Täna olen õnnelik, et mul on olemas täisväärtuslik elu. Mul on hubane kodu. On palju toimetusi ja tegemisi. Palju endalegi ootamatuid saavutusi. Hästi suur tutvusring. Suured unistused jätkuvalt.
Olen veendunud, et unistada on vaja jätkusuutlikult, kui kasutada moodsamat väljendit. Suurelt unistada kogu elu jooksul, sest see ei ole ju miskit muud, kui plaanide paika panemine. Mina ei oska viriseda.
Kindlasti ei ole ma iial unistanud endast teistsuguse Tiiana, kes kõnniks. Ma ei tea ju, kes võiksin olla käijana - nii lihtne see ongi. Olen tänulik, et minu füüsilised puuded ei takista olla särava terve hingega. Ka olnud eluraskused ja mured ei ole suutnud võtta minult olemise sädet. Usun, et kõigel on oma kaal. Tasakaal sobib mulle.
Halb on ehk see, et ma ei saa eales kõndida; hea on ju see, et mul alles võime armastada. Kui kõik on mõnel ajal super helge, et kõik tundub ideaalne – siis see tekitab kõhedust. Mul nagu poleks kuhugi areneda või edasi minna. Usun, et samm väga suure õnneni peab jääma alati. See hoiab mind erksana!
Ma olen selline nagu olen juba 49 aastat. Kas positiivne või mitte – ma ei teagi. Las teised otsustavad selle üle. Eks ole mul ka vigu ja pahesid.
Aga kes on öelnud, et elu peab kerge olema? Raskuste ja murede kaudu me just õpime. Ma ei ole tegelikult kunagi mõelnud, et mu elu on raske. Päriselt ka. On keerukamaid aegu, murederohkemaid päevi, aga raskusi – ei ole ju...
Naer on parim ravim!!!
Olen paar viimast aastat lugenud su blogi TIIA ELU http://ratastooli-tiia.blogspot.com.ee/. Oled seda pidanud juba 10 pikka aastat. Kas kirjutad sinna oma elulugu kindlal eesmärgil või blogid harjumusest ja kirest kirjutada?Päevikut hakkasin kirjutama 15–16 aastaselt. See ei meeldinud mu emale. Sellest olen avalikult väga vähe rääkinud ja siinkohal ma ka pikemalt ei räägiks, kuid lõpuks tegi ema oma pahameelega mulle vaid head. Ma ei jätnud kirjutamist. Ja mitte jonni pärast. Blogimist alustasin sõprade soovil, 10 aastat tagasi oli see suhteliselt uus asi. Esialgu kahtlesin, kuid siis mõistsin, et see on jälg neilegi, kes minust kaugel ja kes ehk siiski mõtlevad mulle ning soovivad aegajalt teada, kuidas mul läheb.
Ega ma ei osanud arvatagi, et mu blogi saab nii popiks, loetavaks nagu ta täna on. See on mulle üllatus, et paljudele meeldib seda lugeda.
Tänu blogile olen tutvunud paljude uute inimestega. Kunagi käis mul külas eestlanna, kes hakkas minu blogi lugema Hiinamaal elades.
Usun täna, et blogita ei oleks mind poolenisti olemas.
Kas sa oled nõus väitega, et need inimesed, kes on planeedile Maa tulnud puudega, või on saanud haiguse tagajärjel erivajaduse, on nagu inglid võõras kehas, sest neil on teatud meele(i)d rohkem arenenud, kui tervel inimesel, kuid nad ei suuda seda tervele inimesele selgeks teha? Kuidas üldse suhtud sõnasse puue? Kas erivajadustega inimene kõlab paremini?Mida enam aastad edasi lähevad, seda enam ma usun, et on olemas nähtamatu ja tundmatu maailm meie ümber, mida me võiksime ka reaalselt tunda ja näha. Usun, et mul on siin maailmas mingi missioon ning mulle on ka öeldud, et pean õppima headust, et kord olla kellegi ingel. Seda kuuldes tuli esmalt naer peale – see tundus nii võõrastav ja uskumatu. Järele mõeldes on loogiline: inglidki ju kusagilt õpivad.
Ma arvan, et mu praegune keha on väga õige. Tunnen end omas kehas hästi. Mu hing on selles ju terve. Mida veel vaja, et olla see, kes olen?
Olen mõelnud omaette, et need, kes on küll füüsilised ilusad ja kellel „normaalsed“ kehad, kuid kes ei oska südamega näha ega hoolitse oma hinge eest, ongi hall mass. Just neile on paljud asjad siin maailmas võimatud ja mõistmatud.
Olen kasvanud puudest üle! Jah, pigem olen erivajadustega, sest erivajadused on mul ju olemas. Need teevadki minust minu!
Suudad varvaste abil palju rohkem ära teha, kui terve inimene kätega. Millal avastasid endas kunstniku?
Ma ei tea siiani. Hoopis kergem on karjääri teha. Oma elu karjääri. Ma ei sooviks öelda, et armastust ei mahu elukarjääri, aga... Lihtsalt olla ja tasakesi toimetada ning teha mind ennast võluvaid asju. Mäkerdada värvidega, korraldada näitusi. 9 aastat tagasi ei osanud ma uneski näha, et täna tuntakse mind kunstnikuna, ammugi mitte, et mul on anne maalida. Kuid julgesin proovida. Ega ma ei uskunud häid tulemusi. 1. septembril saab 8 aastat olla Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. Iseendale olen seda võtnud küll tööna, sest see ongi töö. Maalida. Aga ka pidevalt rääkida ühingust, ja pisut eriliselt saab valmis maal. See on võluv töö.
Veel võlub mind psühhodraama, mis on aidanud mul iseend üha rohkem avastada ja läbi selle õpetanud ka teisi inimesi mõistma ja toetama. Soovin olla ükskord väga hea aitaja – mulle ei meeldi sõna "nõustaja" – sest inimene peab leidma enda üles ikka ise. Suurt nõu ei tohi ega saa anda, samuti peale suruda, aga ta vajab kedagi, kes aitab omaenda kogemustega tal iseend leida. Mul on Rootsi Moreno Instiitudi psühhodraamatiku assistendi tunnistus, soovin edasi õppida. Võib-olla ka kõrgkool lõpetada, arvan siiski, et psühhodraama annab praktilisema ja edukama edasi mineku. Kindlasti saan aitamise ja värvilise kunsti kokku siduda.
Elamine on kunst. Naiseks olemine on kunst.
Mis on aga mu erilisuse saladus, kui seda ongi, jäägu igaühe enda otsustada.
Mina ise usun, et olen tavaline kange Eesti naine, kelle käteks on jalad, jalgadeks ratastool ning kes kasutab isiklike abistajate käsi ning jalgu, kui vaja.
Kuidas on sinu perekonnaseis? Kas oled vaba naine või on ellu uued ja armastust tulvil tuuled saabunud? Kuivõrd sa üldse mehi usaldad peale kunagi kogetut abielu, mis lõppes üsna valusalt?
Olen vaba naine, vabal maal. Kuna olen palju haiget saanud, on teinud see mind väga ettevaatlikuks ehk olen teisisõnu „valge pipar“. Põiklen ahvatlevatest ettepanekutest kõrvale. Ma vajan eelkõige turvatunnet, mida ma pole leidnud. Turvatunde tekitamiseks peaks mees väga palju vaeva nägema. Neil aga pole selleks viitsimist ja tahtejõudu. On vaid seks ja rahakott... Minu, kui naise jaoks on armastus ja turvatunne suhtes palju tähtsamal kohal.
Olen mõistnud, et mu hing igatseb taas veel armastust. Armastust võib leida kõikjalt, kuhu südamega vaadata. Aga mõtlen just seda armastust, et mitte elu lõpuni üksinda jääda... Olen aru saanud, et selle leidmine ongi kõige raskem mul kui erivajadustega naisel. Sest sagedasti just siin mängivad rolli kas olematu säärejooks või see, et ma olevat oma puuetega liiga naiselik. Naiselik olemine erivajadustega teeb meestele paanikat. Seda on mulle lausa öeldud. Mõned mehed vabandavad, et mina olevat super lahe inimene, kuid naisena mitte nii väga, sest ma ei kõnni. See mu meelest halenaljakas vabandus. Kas naine ei olegi siis inimene?
Mu "nael" on kõrgel. Tean, mida soovin ja keda olen väärt. Armastus peaks ikka olema eriline ja vääriline kahele. Tutvused, kus on esikohal materaalne soov või ka ühe öö suhe – ei ole minu jaoks. Sooviksin siiski kõigepealt ise vaadata ja mõista, armastada inimest südamega. Anda endast vastu parima, olla ainus ... Ma ei usu, et see soov on enneolematu ja vaid erivajadustega naisel.
Margit Peterson
13. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma
