Minu tänane lugemine: SEE ON T- Toomas Raudam

  Täna lugesin lausa ühe hingetõmbega või õigem oleks ütelda õhku ahmides, läbi Toomas Raudami luuleraamatu SEE ON T. Kena punasevärviline kaas, millel ilutseb kuldne T täht lausa kutsus ostma. Muidugi on kahju, et selle hind lausa olematu on, kuna tegu on väga hea ja kompakstse raamatuga. Hetkel maksab Rahva Raamatus lausa 1.41 €. Jookske tormi! :)

  Raamat on õhuke ja kergesti loetav, aus ja julge. Mitte midagi ei voola kusagilt üle, ei lohise, ei veni...ei....
Toomas maalib sõnadega nii ehedad pildid, et neid on raske mitte ette kujutada. Isiklikult minu viis see teos tagasi lapsepõlve, vana(vana)emada ja vana(vana)isade aega. Oli palju äratundmist.

  Aitäh selle raamatu eest, Toomas!

ISBN 9789985795859
ILMUMISAASTA 2014
KEEL eestikeelne
FORMAAT Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI 52
 lk MÕÕT2 10x125x6 (mm)
KIRJASTUS EESTI KEELE SIHTASUTUS

Lisan siia omalt poolt ühe minu lemmikluuletuse sõnad, kuigi raamatut tutvustuses on teised.See on minu lemmik!

OOD EESTI RAHVALE

Montaigne räägib
ühes oma essees
rahvast
kelle naised
kasvatasid endale
nii suured rinnad
et need ulatasid selja taha
Montaigne ei teadnud
mis rahvas see oli
Mina tean
See oli eesti rahvas
Tema hiigelrinnad
on toitnud
nelja presidenti
Pätsi
Rüütlit
Merd
Buldogit
Kommunisti
Kaamelit
Praegu ripub nibu
Pika soolika otsas
Ilves
Nii on see alati olnud
Tiss ees
Imeja taga
Hea piim
Hea isu

Verd, higi ja pisaraid!

   Kui mitu ööd ma ei saanud magada! Kui mitmel kiirel päeval ma ootasin õhtut, et seda raamatut edasi lugeda! Ütlen ausalt, ma ei ole ammu enam nii valusalt ehedat raamatut lugenud!

  Nädalajagu päevi tagasi käisin Kerttu Rakke poolt kirja pandud Janek Muru elulooraamatu "Pimedusest välja" esitlusel, mis juba iseenesest oli nii südamlik ja originaalne, et pärnakad ei tahtnudki saalist lahkuda. Lausa üle kahe tunni toimus esitlus, kus Kerttu luges ette katkendeid raamatust ja mõlemad autorid vastasid lugejate küsimustele. Loomulikult soetasin ka endale selle raamatu. Juba mitmeid kordi enne käisin Rahva Raamatu kaupluse kohvikus Piano seda lugemas. Nii haarav lugu, et lausa valus oli seda käest panna.

  Muidugi on Kerttu raamatu ikka nii ehedalt kirja pannud, justkui oleks ise seal õõvastavas Imastu lastekodus ära käinud, kohati tundsin lausa neid "aroome" mis selles kohutavas majas olid. Janekist ma üldse ei räägi, tegu on lausa üli-inimesega!

  Neile kes veel pole jõudnud lugeda, soovitan siiralt! Lihtsalt kohutav kuidas kunagi nõuka ajal saadeti lapsed teatud asutustesse surema ja pandi neile valed diagnoosid. Loomadega ei käituta ka nii hullult, kui lastega! Ma lihtsalt ei saa aru kus on osade inimeste süda???? Kui palju silmakirjalikkust ja vale (mida sanitar Maie ise ka ilmselt uskuma jäi, kuna ta ise on ilmselt sügava vaimupuudega) ja mida kõike Imastu lastekodu lapsed on pidanud üle elama....Uhh! Need töötajad (andke andekes!) ei vääri inimeseks olemist. Grammigi ei vääri!

  Olles ise erivajadustega poja ema olen ka puutunud väga palju kokku valede ja silmakirjalikkusega. Ei lähe iial mul meelest minu poja saaga Lavassaare valla/aleviga, kuskohast ma Pärnu Toimetuleku Kooli õpetajate soovitusel lausa Pärnusse 10 aasta eest põgenesin. Kahjuks või õnneks ei leia ma toonast Pärnu Postimehe artiklit enam google kaudu, aga võimalik, et ongi parem. Aga täpselt minu sünnipäeval 28. augustil 2009.a.kirjutas Hille Kõrgesaar minust ja mu pojast Germost loo "Naistelehes" ja seda saate lugeda SIIT.

  Ei ole ka tänapäeval veel sellised kohutavad staganaaegsed inimesed maapealt haihtunud! Ka tänapäeval leidub alatuid inimesi kes võtaks emalt lapse ja saadaks ta "surma".

  Ma olen pisarateni liigutatud Janek Muru loost ja sellest kui hästi Kerttu Rakke selle meieni tõi.
Loodan südamest, et selliseid "inimesi" nagu seal Imastus (ja ka mujal) töötavad või töötasid ei sünniks meie niigi haigesse ühiskonda. Psühholoogilist abi vajavad nemad, mitte Janek, kes on inimene suure algustähega (kui nii üldse ütelda saab). Uhh!

  Lisan siia ka väikse raamatut tutvustuse:

„Pimedusest välja“ on lugu Janek Murust, poisist, kel ei olnud sündides kedagi ega midagi. Ainult oma jonni ja elutahte najal jõudis ta surema saadetud laste hulgast tavainimeste sekka. Ta oli esimene, kes Imastu lastekodu puuetega laste rühmast omal käel välja pääses. Loomulikult heade inimeste abiga. 
Raamat toob lugejani valusalt ausa loo lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis, meenutades, et unistused on selleks, et neid täita. Iial ei tohi alla anda, tuleb endasse uskuda, välja murda pimedusest nii enda ümber kui enda sees.

Aitäh Janek ja Kerttu, et te olemas olete! 

1. oktoober. 2015.a.
Mai

Pediküür, ripsud ja Cafe Grand!

  Jah, te lugesite õigesti! Käisin täna siis Triinule varbaküünemodelliks :D Ühesõnaga käisin esimest korda elus ja täiesti tasuta pediküüri(ma)s. Tulemus on pildilt näha. Ja ikka E-Küünestuudios Pärnus, peaaegu koduhoovil asub see mul. Tänud, Triin kena töö eest! :)

  Ja nagu arvata võis, tahtsid  jalad üha rohkem astuda, seega astusin täna nendel ka "Melanie ripsmepikendustesse", et ennast lille lüüa. Jah, "kodune ülesanne" jäi tegemata ja kuna meil Melaniga jätkus juttu kauemaks kui kauaks, siis fotosüüdistus on olematu. Järgmisel korral. Lill olen nüüd sellegi poolest ;)
Infot "Melanie ripsmepikenduste" kohta saate SIIT.

  Ja nagu arvata oligi, tahtsid jalad veel edasi kõndida ning silmad "uues kuues" linna vaatamisväärsusi näha, nii jõudsin edasi "Cafe Grandi". Grandi kohta infot saate SIIT.

 Paljud mäletavad Cafe Grandi restoran "Võit" nimega ja paljud "Victoria." Saage siis "uue" kohaga tuttavaks! Tänased sõjaplaanide pidamised toimusid meil Sveniga just seal. Ilus, hubane ja hea auraga restoran Pärnu südames. Aga sõjaplaanidest ma ikka ei räägi, vara veel ;)

  Ja veel olen ma tänasest 3 raamatu võrra rikkam. Kolme trükilõhnalise raamatu võrra rikkam ;) Esimene neist on Veiko Belialsi luuleraamat "Asfalteeritud inimesed", teine Margo Mägi ahjusoe luuleraamat "Pealehakkamise küsimus" ja kolmas kaua oodatud kaunikene, isand (:)kivisilndiku hittraamat " See õige luuleõpik", mis peaks ka varsti poodidesse jõudma.

   Ma kohe ei saa täna siin netis pikalt olla (avasin selle maailma uksed täna alles kell 19.45) sest vastu hommikut jäi Kerttu Rakke ja Janek Muru raamat "Pimedusest välja" pooleli ja see lausa karjub mu järgi. No, lisaks on terve suur virn raamatuid mind öökapil ootamas ja need lausa undavad :) Aina virn kasvab ja kasvab, aga ma katsun neid ikka võimaluse piires "neelata". Täna tuleb ennast varem magama ajada, ei tohi kella viieni hommikul lugeda, kuna homme on tööpäev.

  Aga nüüd luulesõbrad, luulefännid, luule....kadestage! ;) Siin on kõikidele luuletajatele vajalik raamat!


30. september. 2015.a.
Mai

Minu Maailma Kallim Sõbranne! :)

mina oma maailma kallima sõbrannega

   Ega ma oma avalikus päevaikus ikka kõigest ja kõigist ka ei kirjuta. Näiteks ei ole ma oma Maailma Kallimast Sõbrannest Jaanikast kirjutanudki.
  Jah, me kohtume tihti ja koos peame ka järgmisi "sõjaplaane" ;) Kunagi kuulete.

Jaanika on mulle väga, väga kallis inimene, sõbranne kellega läheks luurele iga ilmaga. Sõbranne kellega saame rääkida paljudest asjadeest...ühesõnaga südamesõbranne ja juba aastaid. Usaldan teda täiesti ja elan südamega kaasa tema asjadele.

  Teate, mu sünnipäev kestab juba kuu aega :) Ühesõnaga tänase postituse point on veel selles ka, et mu kallis sõbranne tuli mulle kingitusega külla. Ja väga armsa kingitusega. Septembris on kallid inimesed mulle mu lemmikvärvi kingitusi kuidagi lausa mitmel korral ja mitmeid teinud. Varsti olen üleni türkiisitar :)

  Ma tegelikult armastan väga palju kanda musta värvi riideid. Ühest küljest on nad ilusad ja teisest küljest varjan nendega veidi oma korpulentset keha. Aga musta riietust ei tohi inimene kogu aeg kanda. Eriti depressiivne inimene, kuna must värv blokeerib energiaid ja ei mõju hästi ka vaimsele tervisele. Aga alati on võimalik selle juurde lisada värvilisi aksessuaare, nipsasjakesi või ehteid. Need ei lase energiakanaleid sulgeda ja seega on inimense energeetika tasakaalus. Mina olen läbi aegade kandnud musta juurde erinevat värvi ehteid vmm...Vahepeal oli puna-musta hullustus, pungivärvid :) Aga tegelikult armastan juba kaua aastaid türkiissinist ja mu lähemad sõbrad teavad seda ning seda uudist ei ole ma ka fb-s varjanud. Aitäh teile, kes te mulle türkiissiniseid kingitusi teinud olete! Armastan teid! :)


28-29.september. 2015.a.
Mai

armaskallis sünnipäevakingitus Jaanikalt

Kikutohter, Marco ja tass, ning lõpuks linnavalitsus ja kodu

(stippar) Marco Tasane ja minu uus tass temalt ;) väga armas pilt! jee!

   Justkui oleks pikk tööpäev seljataha jäänud.
Sellest ma loomulikult piti ei teinud kuidas ma kikutohtril käisin ja taas ühe hamba võrra vaesemaks jäin. Teine ehitati üles ja näeb välja nagu pärishammas. Tahate pilti? Ei saa ;) Kade olen. Lahedad instrumendid on kikutohtritel. Kuigi tehti mitu süsti, ei olnud ma peast soe :) ja kuulsin väga hästi kuidas arst assistendi käest tigu küsis. Mõtelge, tigu pandi mulle suhu. Ühesõnaga varsti olen juba nii tark, et hakkan ise hamaarstiks. Tegelikult, kui aus olla siis mulle väga meeldiks see assistendi amet. Päriselt ka. No, ikka kisub sinna meditsiini poole...

  Õnneks on ka Pärnu Hambapolikliinikus võimalus järelmaksule ja seda võimalust ma täna ka kasutasin, kuna hammaste ravi on väga kallis. Aga usaldan Hamabapolikliinikut, teevad vähemalt kvaliteetset tööd, kuigi ravi on seal veidi kallim kui mujal. No ja hetkelgi on mul pool nägu tuim ja keel pehme. Aga see ei takista elamast.

  Peale kikutohtrit sain kokku Marco Tasasega, kes on Pärnut väisamas. Salamisi ütlen, et tegime selfisid ka, aga ma lubasin Marcole, et ma avalikuks ei pane. Aga oli armas taaskohtuda ja järgmiste kordadeni! :)
Ja suured tänud ka tassi eest! Nüüd on taas üks väga kena tassike mu kollektsioonis juures.

No, ja tagatipuks jõudsin (tegelt jõudsime) veel ka linnavalitsusse. Mina, pudikeelne Margit ja sõber Sven. Jätkuvalt sõjaplaanide pärast, kuid missusguste sõjaplaanide, sellest ma ikka veel ei räägi. Ärge kurvastage, sõda tuleb! :P

28.09.2015.a.Mai

Mees minevikust

   Illustreerisin veel ühe oma lühijutu...

MEES MINEVIKUST

Looklev rada viis metsatukka. Sinna kus lapsena mängimas käisime, kus toona asusid taluhooned ja metsakuiva kuuse otsas istus must ronk kes varastas läikivaid esemeid ja riputas need nagu jõuluehted puu okstele. Toona meie, lapsed kartsime et ronk nokib meil silmad peast, kuna need ka helgivad. 

  Talu perenaine oli pime nagu tuntud selgeltnägija Vanga ja küla kurimutid armastasid rääkida, et ronk olla perenaise nägemishäires süüdi. Veel pajatati, et lind olla perenaisele teejuhiks olnud, istunud ta õlal ja toksinud nokaga selles suunas kuhu mutt liikuda tahtis. Rääkida ju perenaine mõistis. Kas see ka nii oli, ei oska ütelda kuna oma silm ei ole näinud. Räägitakse ka, et talus olla olnud üks kambrike lausa ronga poolt varastatud kulda ja hõbedat tulvil, et ronk olla nagu metalliotsija olnud, minnes kohale kus maapinnas metall asus, hakkas lind rahutult seda kohta nokaga uuristama ja jalgadega augustama. Nii kaevanudki kord sulane vana aida tagant välja sõjaaegse rahapaja, mille väärtus ulatunud tuhandetesse. Küla teab mis küla räägib! Tihtilugu on külajuttudel tõepõhi all. Igal juhul peale seda hakkas talus kõik õitsema. Isegi vana roostes käsiader visati ulualuse nurka ja talupidamisse ilmusid traktorid. Ka sulane, kes muidu käis aastaringselt ühtede ja samade, paigatud roobadega, sai endale uued riided. Pole siis ime, et külarahvas ei tundnud poe ees märjukest kuukavat meest äragi.

  Jõudnud taluplatsile kus iidse talumaja olemasolust andis märku vaid aastakümneid tuult ja tormi trotsiv korsten, jutustasin ma kaaslasele järgmise loo.

"Ühel päikeselisel suvepäeval kui me koos kahe sõbraga vargsi taluhoovile hiilisime, komistas üks kamraadidest vastu kivi ja kukkus auku. Mina ehamtasin näost lubivalgeks kuna silme ette kangastus repliik "Viimse reliikvia" filmist, kus üks tegelastest maaalusesse sügavikku kukkus. Mu hulljulge sõber, kes armastas ekstreemsusi, viipas mulle käega et hüppaksime kaevikusse kukkunud sõbrale järele. Mina lõin põnnama ja äkki nägin oma seljataga pimedat perenaist seismas, kes ähvardas meile miilitsa kutsuda kui me kohe võõrastest valdustest ei kao. Kõrvad ludus lahkusime kahekesi lagendiku suunas, ise hirmul ja teadmatuses mis saab lõksu langenud kambajõmmist. 

  "Oota! Vaata, meie kadunud sõber istub perenaisega pihlapuu all ja puhub ilmselt mullikesi!" semu ulatas mulle binokli. Jah, pidin rõõmust tõdema, seal nad tõesti istusid, kuid kuidas see kõik juhtus, see pani imestama. Ega me ei saanudki teada kuna sõber väitis et ta ei tea midagi. Meil tekkis muidugi kahtlus, et perenaine sundis teda vaikima, kuid kahtlus ei leidnudki kinnitust. Spekuleerida võib ju mitmeti, kuid tõde teavad ilmselt vaid kaks asjaosalist. Igal juhul peale seda keeldus päästetu meiega kampa löömast ja üleüldse nähti teda harva maal vanavanemate juures aega veetmas. Tänaseks olla temast saanud ufoloog ja ta pidavat tegev olema ulmemaailmas. Küllap nii ka on, aga kas sellel on mingi seos antud intsidendiga või mitte, seda teab ilmselt vaid vanajumal taevas. Ja kui aus olla siis me ise ka enam selle talu hoovile ei kippunud, ehkki unistus ratsa rikkaks saamisest püsis meelis."

   Kui olin oma lapsepõlvelegendi jutustamisega ühele poole saanud, avastasin, et olin vestelnud tuulega. Minu teekaaslane istus vana pihlapuu all ja oli süvenenud lahti harutatud paberist panderolli lugemisse. Tema kõrval istus must ronk ja askeldas kateloki kallal mille sisse teekaaslne oli tühjendanud vana roostes paja sisu.

   Ütle veel, et ajalugu ei kordu!

27.12.2014.a.

Mai

27. 09.2015.a.

Mai

Järgmise lühijutu illukas...

***

Taarus öös mees kõrge kukkumisega, soni kuklas viltu.
Ei aimanud ohtu mina- sinisilm.
"Neiu, (no milline kompliment) kas tohib teie käest tuld paluda?" küsis laemaalija viisakalt.
"Aga palun!" vastasin, kerge iroonia huulil. Endal tibutagi seljas, kuna härrase sõrmeküünte alt haigutasid vastu leinarandid ( nii nimetan ma enamasti pesemata küünealustega inimkehastusi, enamasti kodutuid või kriminaale).
Liikusin vaikselt kodusuunas, kuid....toibusin sireeni ja enda ümber askeldavate rohelises kostüümis tegelasi nähes.
"Hei, kas teie tellisite takso?" hüüdis turvariides härrasmees viidates minule, kui ma EMO ootekoridoris aega surnuks lõin.
Noogutasin ilma, et oleksin mäletanud midagi möödunust.
Kui koju jõudsin lõi kell alanud päeva kolmandamat tundi. Pojad juba loomulikult keerasid teist külge.
Uksekell....
Süda ilmselt jätti lööke vahele.
Uuesti uksekell.
Seadsin sammud ukse suunas, et mitte tüütul öökülalisel häirida laste und.
"Kes seal on?" küsisin väriseval häälel.
Vaikus.
"Mida te tahate?" küsisin uuesti. Ikka vaikus.
Suureks ehmatuseks avastasin, et uks ei olnudki lukustatud.
"Kes seal on?" küsisin veel korra.
Ja uks avanes...
Minu ees seisis too sama laemaalija, ulatas viisakalt mulle mu mobiiltelefoni ja lahkus,sireeni saatel.
Ja mina ei märganud isegi tänada...

02.04.2010.a.

Kooli

27. september 2015.a.

Mai

Astraaluni (lühijutt)

  Illustreerisin oma järgmise lühijutu.

ASTRAALUNI

Oli sügisöö.
Kuu kumas mornil ilmel kaugusse. Tema magusvalus pilk helkis kui klaasistunud jääkristall. Ometigi õhkas taevaketta pale nii helavalt ja purpurpunane naeratus ta huulilt ei hajunud hetkekski.
Seal ma seisin, keset lagendikku ja lükkisin taevanööpe ahelasse, kui palvehelmeid. Üks, kaks, kolm....kuraditosin. Täht langes laotusest. Orioni väänlev kere hajus, ilmus, taas hajus...
Seilasin kui pimeduses ekslev kapten keset ulgumerd, kui väeti lapsuke, kes astus just oma esimesi samme, kui hetk tagasi munast koorunud tibu, kelle tiivad veel ei kanna.
Lõkkesuits puhus pilved taevalaelt ja mina...üksik hing, pagesin iseenese eest peitu, sest sinu viimased südamega lausutud sõnad ei lasknud mind iseendaks jääda.
Kusagilt kaugusest riivas kõrvu vilin, selline kilehäälne kriuksatus, mis tiris mind hetkeks reaalsusse tagasi? Ja siis see potsatus...Kas tõesti ei ole siin maailmas ma üksi? Või siiski?...
Tõusin kivitoolilt ja sammusin sihitult kaugusse, pimedus juhatamas teed. Ja taevas, see taevas...tundsin, et tema on vähemalt minuga.
Korraga tiris mind maadligi märga uppunud jalg.
Veel sammuke ja maa oleks mind üleni endasse haaranud.
"Seis! Ei sammugi rohkem!"...kuulsin kusagilt käsklust. Ja see hoiatus mõjus...
Kummaline!
Hetk endaga olemist...
Pöörasin ümber ja suundusin valgusketta poole, kuid oh õnnetust! Ei saanudki astuda. Taas mütsatus...ja avastasin end keset ööd istumas voodilt, laubal vaevahigi.
Kummaline, vasak jalg põlvest porine.

27.09.2015.a.

Mai 

Ega käbi pole kännust kaugele kukkunud...

   Öösel kell 3, siis kui mina olin vahetult enne illustreerimise lõpetanud ja raamatuga voodisse pugenud, jäi poiss laua taha joonistama. Viskasin pilgu peale ja üllatasin, sest just selline näeb välja minu järgmise romaani (Westoffhauseni häärberi saladus) peategelane. Selleks ajaks olid valmis vaid silmad.

  Mul on kohutavalt hea meel, kui poeg joonistab! Mäletan kuidas ma lapsena anusin, et Ema mulle kassi joonistaks, kuna ta joonistas selle nii eheda. Sihuke tunne oli, et kass astub kohe paberilt välja. Seega on kunstigeen tulnud meil minu Emalt. Sest Ema esimesest abielust sündisid Kalle ja Malle, ning Kalle joonistab ka väga hästi ja Malle noorem poeg Raido samuti.

  Kunsti peale ei tohiks sundida, see peab olema vaba tahe. Mäletan kuidas kooli ajal õpetaja(d) soovitasid mul kunstikooli minna, kuid elasin maal ja linna kunstikooli käimine oli suht võimatu, ning mulle ilmselt ei oleks meeldinud "sunduslikult" seda teha, kuna kunstiringis pidi nii ehk naa joonistama teemasse. Ka kunstitunnis. Aga ma olen kord selline inimene kellele raamid ei meeldi ja seega jäi see teekond käimata. Samuti jäi see käimata ka poisil, kuigi 4 aastat ta pühapäevakoolis õppis kunsti. Kuid nüüd polnud aastaid kätt harjutanud ja alles hiljuti hakkas, sundimatult hakkas. Tunnen ikka ja jälle temas ära enda. Seega ei ole tõesti käbi kännust kaugele kukkunud :)

Minu uue romaaniga saate tutvuda SIIN.

27. september 2015.a.
Mai

Alustasin oma ühe raamatu illustreerimist

   Siis kui laupäeva õhtul inimesed lõõgastuvad ja sõpradega väljas käivad, mina illustreerin. Ei saa ju lasta juhust käest, kui inspiratsioon peale tuleb. Pealegi on mul kodus hulgim käsikirju kiletatutlt ja kaanetatult ning mu ammune unistus on mõni enda raamat ise illustreerida. Ma ei saa väga hõisata kas ma ka mõne asjaga ühele poole saan, kuid unistamine ei ole ju ometi keelatud :)

  Jah, pilt on tõesti erootilise alatooniga, aga nii üks mu jutuke mind ennast inspireeris. Ja loomulikult ei ole ma mingi proff, seega on proportsioonid nihkes, kuna ma pole aastaid enam joonistanud. Ja üle kõige meeldib mulle inimesi joonistada, on kogu aeg meeldinud. Käsi vajab harjutamist. Aga algus on sisse tehtud ja aina edasi!

  Enne illustreerima hakkamist sirgeldasin niisama. Mingi meesterhavas peaks see olema. Poolik on ta ka, kuid ma ei teagi kas teen ta valmis, selline ta sai.
  Ja igasugune kriitika on oodatud, ma ei ole kriitikahell :)


Täna öösel ma ei maga! :)

27.09.2015.a.
Mai