MINU PÄRNUMAA - Kristel Vilbaste

Loetud sai Kristel Vilbaste kirjutatud raamat "Minu Pärnumaa. Karulaante keskel, soode süles." Liiga ruttu sai loetud. Jagus vaid kaheks õhtuks. Pärnumaa on tegelikult väga suur ja sellest annaks vähemalt 3 sama paksu raamatut kirjutada, aga Kristel Vilbaste pani suurema rõhu oma kodukandile, Kilingi-Nõmme ja selle lähiümbruse piirkonnale ja ka oma suguvõsale, kellest suurem osa on meie oma kauni loodusega väga suurelt seotud, kõik on looduslapsed niikuinii, osad ka loodusteadlased. Eks mina paneks ka rohkem rõhku oma kodukandile, kunagisele Koonga vallale, millest on nüüd juba aastaid ühtne Lääneranna vald saanud. Mina hoian ikka neid eraldi, endist Läänemaa osa ja Pärnumaa osa, nagu ka Vilbaste selle kohta oma arvamuse mainis. Endisest Koonga vallast oleks armas olnud lugeda pikemalt ka näiteks ajaloolisest Oidremaa mõisast (kirjutan Oidremaa meelega lõpus kahe aa-ga, sest kunagi kirjutati nii ja mulle sobib nii paremini), Veltsa pargist, Mihklist jne...Aga kui mina peaksin sellise raamatu kirjutama siis paneksingi nendele kohtadele rohkem rõhku. Lisaks ka veel Kablile, Lemmele, Orajõele, Treimanile jne...neid kohti on vähe mainitud ja Kabli pagar just väga ajalooline koht ei ole, kui mina lapsena Kablis elasin, ei olnud seda olemaski. Ja tegelikult Kosmonautika suvila asub ikka Penu külas. Kuid samas oli haarav lugemine ikka. Lihtsalt meie maakond ongi nii suur, et kuu ajaga seda raamatu tarvis läbi ei käi. Selleks on vaja palju rohkem aega, aga autorile, nagu ma ta jutust aru sain, antigi 1 kuu raamatu kirjutamiseks. Sellest on ikka väga vähe, samas Kristel jõudis väga palju kohti läbi käia ja mina sain lugedes paljde kohtade kohta veelrohkem teda, kui enne teadsin. Mul endal on Pärnumaa risti-põiki läbi käidud, siin oma mu juured, olen päris mitmes kohas elanud, nüüd juba ligi 21 aastat pärnakas, muidu ikka pärnumaakas. Aga mitte kunagi pole ma sõnade lõppu pannud t tähte, nagu Kristel mainib. Ausalt öeldes polnud ma sellest enne midagi kuulnudki. Ilmselt siis vaid seal Kilingi-Nõmme kandis on see komme. Pigem paneksin rõhku tõsiasjale et Kabli kandis jäetakse d lõpust ära, näiteks; käinud-käinu, näinud-näinu, tulnud-tulnu, olnud-olnu jnejne...ee on selline omapära või eripära, mis tasuks mainimist. Kõige naljakas et Kabli asub suht Läti piiri ääres, oleks loogilisem kui näiteks s lisanduks, aga võetakse hoopis d ära. Liskas kuulus Ainaži kunagu Eestile ja kandis nime Heinaste. Palju-palju oleks veel Pärnumaast kirjutada, aga Kristel tegi alguse, keegi võiks nüüd kirjutada "Minu Pärnumaa 2." Ja liskas veel legendaarne Varbla küla, seal ligidal Tõstamaa. Legendaarne Pärlselja pioneerilaager, Palusalu, Ristikivi jne... aa nendest mainin oma romaanis "Kaks kuud Eestimaa Siberis." Lugege! Raamat pani mind meenutama, aga muidu on siin lugemist küllaga ja ma olen raamatuga väga rahul. Kristel Vilbaste tegi suure töö ära, loodan, et keegi kirjutab kunagi järje. Esitlus oli ka põnev, käisin oma silmaga kaemas ja kõrvaga kuulamas. Ostsin raamatud, võtsin pühendused ja need täiendavad nüüd mu pühendustega raamatute riiuleid. Muide, sellest sarjast on minu riiulis olemas veel ( pühendustega) "Minu Brüssel"-Vahur Afanasjev ja "Minu Ghana"- Ethel Aoude. Öeldakse, et kõik inimesed lähevad lõpuks oma sünnipaika tagasi. Julgen öelda, et Pärnumaa on minu jaoks tuhat korda huvitavam Itaalia mäetippudest ja Rooma vanalinnast, Pariisi tänavamelust ning Vahemere kuldsetest liivadest. Pärnumaal on kõike. Siin saab kõhuliblikad rippsillal kõikudes, muistse maailmaga aitavad ühenduse luua allikad ja hiiesaared. Kui linnamelust on küllalt saanud, võivad Soonatagana raba metsisekuked hoopis teistlaadse elu keskel olemise elamuse pakkuda. Pärnumaa liivarannad võtavad põlved nõrgaks ka palju näinud rannalõvidel ning marjasood ja Nedrema seeneniit teevad hinge hellaks korilastel. Pärnumaal on veel võimalik saada ettekujutus, kuidas oli aururongiga jaamast jaama kulgeda, ja proovida tundma õppida Tori hobuse maailma. Sindi taastatud kärestik on süstaslaalomi harrastajate Meka ja Kabli küla pirukasõprade paradiis, kõheduseotsijatel õnnestub Kihnus ja Puhtus vaimudega trehvata ... 29. jaanuar 2026. Vana-Rääma.

HUNDIHÜÜDJA - Mari Tammar

Loetud sai Mari Tammari romaan "Hundihüüdja." Jõudsin vahepeal ka guugeldada ning sain teada, et tal on ilmunud 3 raamatut. Teised vast huvi ei paku. Soovin nii väga, et kirjanik Tammar kirjutaks veel romaane. Väga põnev lugemine. Eks ikka hundiks käimisest. Mütoloogiale põhinevalt kirjutatud romaan on niivõrd kaasahaarav, paneb uneajast lugemisaega näpistama. No ei saa raamatut käest. Hakka või ise Hundihüüdjaks või Libahundiks, kuidas keegi nimetab. Nii mõnus, kui pärimis ehk folkloor ka tänapäeval ikka kirjanikke mõjutab ja seda kajastatakse. Aitäh selle võrratu raamatu eest, kirjanik Mari Tammar! Eks igas külas on mõni külanõid või teiste jaoks mõistmatu tegelane. Külal on oskus õli tulle valada, nii sünnib neid legende (ka rahvapärimust) üha juurde. Mõnes mõttes on see isegi põnev, kuigi ise küll küla põlu alla sattuda ei sooviks. Raske oli selle peategelase elu ja ta ta eelemade elu, küla kiusas, kool kiusas, kogu ühiskond kiusas. Pole siis ime ka inimene iseg ahastusse sureb. Rohkem ei reeda, võta see raamat ja loe. Poodides on hetkel alla hinnatud ja raamatukogudest saab ka laenutada. Lummavalt hea raamat! „Hundihüüdja” jutustab loo noorest naisest, kes on otsustanud pärast aastaid eemalolekut naasta oma kodutallu ja vaadata tõtt seal aset leidnud sündmustega. Tema mälestuste kaudu koorub lahti lugu ühest nõukogude külast ja seal elanud perekonnast, kellel on salapärane side huntidega. See on lugu armastusest, andestusest ja oma juurte leidmisest, loodusest, inimesest ja Jumalast, saatuslikest kohtumistest ja kolme inimelu ühtepõimumisest. „Siin ei ole midagi, isegi mitte toidupoodi, ometi on siin hingamisruum ning kontsentraat millestki, milles on kummaline vägi, mis paneb luuüdini tundma, et see on minu oma. See on miski, mida peidab maapõu, ürgmets ja meie enese veri.” 28. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 796. päev

Täna liigutasime ennast 6 km jagu. No Germol hakkab vaikselt kaelaradikuliit järgi andma, oleks ka juba aeg. Ta ei taha mind üksinda rajale ka lasta. Aga ma olengi hullul kirjutamislainel olnud viimase nädala ja ega ma pole just ka talvega sinasõber. Hakkan vaikselt inimeseks saama, sest jõudsin isegi Bellissimasse. Aitäh, Kätlin! :) Eelmisel kuul ma ei jõudnudki kulme värvima, aeg kadus kätte, aga kohe on ikka teine tunne kui kulmud pähe joonistatud. Mul need ju valged. Õudne. Ja aprillis saab aasta juuste tuunimisest. Eks näis kas siis, suveks võiks. Olen lasknud neid varsti aastajagu puhata värvist, veidike on ka halli tulnud, ehk siis halli-blondi segu on juuksed eest ja tagant kartulikoore värvi. Aga vähemalt mõnusalt terved ja taas paksud, nagu kunagi. Enam ei pea pikendusi ka vast kandma, nagu peale oppi mõnda aega kandsin. Aga mis seal ikka, peale blogimist peaks tule ahju tegema ja siis taas kirjatööle. Peale rajal käimist on alati enesetunne hea ja inspiratsioon õhus. Üks Salvo nukk lisandus ka, aitäh, Marika! Nad on mul ikka nii armsakesed ja vaikselt pere suureneb. Olge terved ja head liikumist! 26. jaanuar 2026. Vana-Rääma

LOODUSKIRJU - Kristel Vilbaste

Alles hiljuti käisin Pärnu Keskraamatukogus Kristel Vilbaste raamatuesitlusel ning soetasin endale tema 2 raamatut, sest mulle pakub huvi kõik loodusega seonduv, eriti igasugused põnevad hiiekohad, allikad, ohvrikivid ja kõiksugu teised pühapaigad. Lisaks ka veel rahvalaulud ja rahvaluule. Viimasel ajal üha rohkem satub mulle lugemiseks just antud teemaga raamatuid. Põnev. Nagu ka see raamat on huvitav ja ma leian et iga eestlane võiks veidikenegi teada oma maa rahvapärimustest, ennast kurssi viia teatud asjadega, et hiljem ei jääks lolli olukorda. Näiteks ei läheks hiiepaigast muru (heina) niitma ega ohvrikivilt kopikaid korjama. Üleüldse annab raamat teada kus miski hiiepaik või allikas või näiteks kuldsed vood asuvad. Korraks põikab ka Saamimaale huvitavaid ajaloolisi ehk ka rahvapärimuslikke kohti avastama. Kas sina, põline tallinlane üldse tead kus asub Hiru (Iru) ämm? Kui ei tea, siis on päramine aeg endale seda (teda) tutvustada. Piinlik on ju kui näiteks väljamaalasest tuttav küsib ja sa pole sellest midagi kuulnudki. See on vaid üks näide paljudest siin raamatus, mida Kristel Vilbaste lahkab. Raamatut lugedes olin justkui taimede (odööri) lummuses ning tundsin ka nende taimede lõhna, mida ma kunagi tundnud, ega mõnda vast isegi näinud ei ole. Lisaks tundsin ka nende taimede lõhna, mida arvasin mittelõhnavat. Niisis! Võta see raamat lugemiseks ja tutvu meie oma maa loodusega ja see kõik ei võta sinult tükki küljest, pigem lisab tarkuseteri ja kustutab teadmistejanu. Minuga juhtus nii. Aitäh, Kristel! See raamat on pühendusega ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse. Ja tutvustus ka. Kas puud kõnelevad Sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad. Tuleb vaid kuulata nii, et kuuled. Ja näha nii, et näed. Nii nagu meie esivanemad. See aitab mõista meie haigusi ja hädasid, aga ka tunda rõõmu ja ilusat tulevikku. Siin raamatus on lugusid meie ravimtaimedest, nõiduslikest allikatest, pühadest kividest, salapärastest haldjatest, aga ka tervislikust toitumisest, keskkonnaprobleemidest, metsahoiust ja säästlikust majandamisest. Viimase foto autor: Heda Piiriste 26. jaanuar 2026. Vana-Rääma

NÄHTAMATUD TRAAGELNIIDID - Aita Kivi

Loetud sai järjekordne Aita Kivi romaan, sedakorda "Nähtamatud traagelniidid." Mõnus ja rahulik kulgemine ning julgemine. Ma arvan, et siin on autorit ennast väga palju sees. Tunnen. Tajun. Kuigi olen Aitaga vaid tunnijagu läbi telefoni suhelnud, kui ta kunagi ühte minust tehtud artiklit toimetas. Toona töötas ta ühe ajakirja peatoimetajana. Hetkel ma ei olegi tema tegemistega kursis, aga see ei olegi oluline. Kordi olulisem on tõik, et ta ikka raamatuid kirjutaks, sest mulle nii väga sobib tema käekiri. Jah, ongi rahulik kulgemine, mis paneb ka raamatut rahulikult lugema, mõtisklema, kaaluma, süžeesse nii detailselt sisse minema, nagu oleks ta kõik selle oma elust maha kirjutanud ja haarab lugeja sellest osa saama. Tõsiselt hea oskus stsenaariume luua ja detailselt ka "taust" kaasa tuua. Peategelase karater on nii võimsalt esile toodud, et mul on nüüd sihuke tunne nagu ma tunneks seda naist kogu elu. Vot nii! Alati (igas raamatus) seda ei juhtu. Loomulikult ma nautisin väga selle raamatu lugemist ja tahaks juba järgmist sama autori raamatut haarata, aga öökapil ei ole. Peab selle vea parandama. Minu poolt soovitus selle raamatu lugemiseks on suur! Aitäh, et kirjutad, hea Aita! Ja nüüd raamatu tutvustus ka. Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena. Kust tuli ebakindlus, mida ta püüdis summutada välimust täiuslikumaks tuunides? Või sage süütunne ja vajadus oma olemasolu üha otsekui õigustada? Miks lootis ta leida lohutust ja mõistmist suhtest põlvkond vanema mehega? Kõige tugevamini oleme minevikuga seotud sidemeid pidi, mida me tunnistada ei taha või mille olemasolust meil aimugi ei ole, mõistab Kaari. Kuulujutud, millega ta noored vanemad kord teineteisest lahutati, läbivad ka tema elu otsekui igavesti elujõulised nähtamatud traagelniidid. 24. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 795. päev

Tallatakso töötas täna suunal Kolde tn ja postimaja ja kõik teele jääv. Kokku tuli ligi 6 km. Olge nii head ja andke mulle ikka teada kui raamat kohale jõuab, muidu ma tüütan teid igapäevaselt. Alles kahjuks oli siin üks juhus et Võrumaale ei jõudnudki, sestap hoiame ühendust. Kurb kui omastatakse teiste asju aga tuleb ette, õnneks küll harva. Seega ootan infot neilt, kellele esmaspäeval raamatu posti panin, tänaseks peaks kohal olema. Ja ma olen siiralt tänulik, et ostate ja loete. Aitäh! Minule, kui autorile tähendab see palju. Pärnus on soe, kõigest -4 kraadi külma. Õhus on kevadet, ootan väga. Aga tänavad on seda sodi nii täis, et raske on läbi sumbata, no ausalt. Sellepärast ei kipugi linnapiirist välja, ei kujuta ette, mis seal veel on. Kõnniteed võiks vähemalt puhtad olla, pole ju ammu enam lund juurde sadanud. Kas maja juurest tänavalt (kõnnitee) peab omanik ise lund rookima? Pudru ja mudru igal pool ... Aga muidu olema ikka rõõmsad, kevad on hinges. Natuke veel ja. Ehk saab siis ka rohkem liikuda. Tunnen puudust. Aga nüüd tuleb taas mitmepäevane paus kahjuks, sest Germo on kaelaradikuliidi saanud, kael kõver nagu kreeka e, aga ma panin omatehtud tinktuuri ja andisin valuvaigistit ka, sest tal oli valus pead keerata. Olge terved ja hoitud! 21. jaanuar 2026 Vana-Rääma

Kristel Vilbaste "Minu Pärnumaa" esitlus

Täna kell 17.00 esitles loodusajakirjanik Kristel Vilbaste Pärnu Keskraamatukogu suures saalis oma raamatut "Minu Pärnumaa." Õigupoolest esitles ta paljusid teisi oma raamatuid ka, rääkis oma juurtest, mis on tal samuti Pärnumaal, Kilingi-Nõmmes ning pajatas põgusalt oma õpingutest. Ta õpib hetkel Maaülikoolis. Kuigi suvekodu asub Kristelil üldse Võrumaal, on ta vahel mõelnud ka oma juurte juurde tagasitulemisest. Lapsed on juba suured ja ... Eelmisel aastal üllitas kirjanik Vilbaste suisa 4 raamatut ning ta on isegi mõelnud romaani kirjutamisele, kuigi hetkel kõrgkooli õpingute kõrvalt on ta oma kirjatööga ajahädas. Ta kirjutab alles siis kui kirjastajaga on leping tehtud. Nii jäi tal täna esitletud raamatu kirjutamiseks aega vaid 1 kuu, kuid ta polnud näiteks Põhja-Pärnumaal (Tootsis) ja Pärnu osavallas Lavassaares enne käinudki. Nii juhtus ta Lavaassaare vana asulat ja muuseumraudteed külastama just ühe ürituse ajal. Ta rääkis palju loodusest ja selle kaitmisest, põgusalt ka tulikutest, mida ta üldse ei poolda. Kristel Vilbaste mainis ka ära, et ta ei kuulu EKREsse kuid on konservatiiv. Ise nimetab ta ennast roheliseks, täpsemalt tumeroheliseks, sest looduse heaolu, seda parimas mõttes, on ka tema heaolu. Talle endale ei meeldi morbiidus ning loodab kunagi kirjutada vähemsüngematest asjadest. Oli üks põnev ja sisukas tunnike ning raamatuostu järjekord jäi minust saali. Soetasin endale ka kaks raamatut Petrone Prindi sarja(de)st. Mõistagi rõõmustan ma kõige rohkem lugemismaterjali üle, sest Pärnumaa heaolu on samuti minu heaolu ja südame asi. Head lugemist ja tänud korraldamast, Pärnu Keskraamatukogu! Käisime ka seal samas kunstinäitst piilumas. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">