Loetud sai Erik Tohvri romaan "Sõbrad ja hallikirju koerake." See on kõigest teine romaan, mille selle autori sulest läbi lugenud olen, aga tekkis sügavam huvi, kindlasti loen tema teoseod veel. Tema romaane, sest romaane kirjutatakse väga harva ja ma pean jälle ennast kordama, romaan on mu lemmik proosažanr. Enamus kirjutab jutustusi. Mina kirjutan ka romaane, sestap ongi ilmselt Tohvri raamatud mulle südamelähedased. Aga, nagu ma mainisin, olen ainult 2 tema teost läbi lugenud ja Wikipediast sain teada, et tal on ilmunud lausa 37 raamatut, kuid juurde neid enam ei tule, sest menukirjanik lahkus juba ligi viie aasta eest kahjuks. Just menukirjanik, sest mul on veel selgelt meeles, kuidas Erik Tohvi nimi troonis laenuedetabeli tipus. Hästi kirjutab, väga hästi kirjutab. Eks siin on ka suur kogemustepagas, sest veel kõrges eas kirjutas ta romaane. Minu mäletamist mööda lausa nii, et tema dikteeris ja abiline pani kirja, sest lõpuks ta jäi diabeedist pimedaks ...Ma loodan, et ma mäletan õigesti. Antud raamat on niivõrd eluline. Lisaks tundub, et autor on väga hea psühholoog, oskab peensusteni lahata inimpsüühikat. Paneb tähele igat peenematki meelemuutust, detaili ja oskab vaadata perskektiivselt positiivses suunas. Tema tegelaskujud on huvitavate ja värviliste karakteritega, alati väljapeetud ja targad, erudeeritud ja haritud inimesed. Imehästi on põimitud oamvahel minevik, olevik ja tulevik, ehk siis elu täpselt sellisena nagu ta kirjutamise hetkel on, oli või tuleb. Väga ladus ja haarav lugemine. Soovitan siiralt ja lähen ise ka järgmise raamatu jahile. Eelnevalt olen läbi lugenud Erik Tohvri "Irdabielu." Ja kopeern ka raamatut iseloomustava teksti siia. Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud.
Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.
Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud. 3. mai 2025. Vana-Rääma
