Jaansoni rada 392. päev

Eile õhtul algas see purgaa, kogu öö kestis (lugesin kella poole neljani) ja hommikul jätkus. Päeval tuli päike välja ja me otsustasime juhust kasutada ning rajale minna, nonii poole nelja ajal. Kokku kepikõndisime natuke üle 9 km ja 15 000 sammu. Alustasime Vana-Rääma tänavalt, sealt suundusime Rääma tänavale ja Männist keerasime alla Ehitajate teeni välja, Kuldse kodu eest läbi, üle Tallinna maantee ristmiku Vana-Pärnusse ja sealt üle Siimu silla koju. No mina tahtsin Sauga mõisa lähedusest Vana-Sauga tänavat pidi koju tulla, aga Germo keeldus, tema tahtis Vana-Pärnusse. No kuula siis veel endast nooremaid, või midagi. Läksimegi. Jäime sellise kohutava purgaa kätte, et telliskivist poleks ka abi olnud, hoidsin aiast kinni ja no sekunudite jooksul saime läbimärjaks, tossud ka lirtsusid jalas ja joped andsid vett läbi. Koju jõudes läks kogu varustus pessu. 2 km liikusime läbimärgadena. Germot ajas naerma see ja ausalt öeldes mind ka, sest meenus ütlus lapsepõlvest; "märg nagu uppunud kassipoeg," mis toona tegi nalja, aga praegu noile sõnadele mõeldes ei tee. Aga ometi oli naljakas vaadata ja olla. Lausvesi voolas ka mööda nägu alla. Raputasin tossust vett välja. Aga kodus vahetasime riided, panime villased sokid jalga ja kütsime ahju soojaks. Nii mõnus on olla. Ausalt öeldes ega külm ei olnudki, pigem naljakas, sest liikudes hakkab ju soe. Omamoodi elamus. Niisiis! Kui ikka liikuda tahad, ei takista ka ilm! 14. oktoober 2023. Vana-Rääma

Kõrvitsad mahtusidki purkidesse ära :)

Nonii, 2 päeva mässamist ja nii need valmis saidki - kõrvitsasalatid! Nüüd vast aitab ka :D Ajavad muidu elamisest välja või pean nende tarvis teise elamise üürima. No hea pottsepp tõi mulle hiigelkõrvitsa, millest poole andsin Maarjale, aga pisike, Ilda toodud kõrvits ootas ka oma saatust, nii need eile vette pandud saigi ja täna toimetasin edasi. Nüüd ei pea me ühtegi salatit pikema aja jooksul poest ostma, kõik on oma varasalves olemas. Aga ma ei ütle iial iial, sest jubedalt tahaks juba seeni korjama minna :D Mine tea, tarbijaid on rohkem, ehk Simbagi soovib kõrvitsasalatit, kartula ju sõi ära. Mis seal ikka, suur töö tänaseks tehtud, nüüd saan ennast millegagi premeerida. Olge rõõmsad ja liikuge ning sööge tervislikult. Mina teen seda, mida näitas ka nädala algul antud vereanalüüs, mis on täiesti korras. Olgugi, et ma tarbisin üle kuu aja põletikutablette. Eks liikumine ja õige toitumine ongi ju tervise edu pandid. Ilusat laupäeva! 14. oktoober 2023. Vana-Rääma

Meie majas töötab andekas kunstnik Aleksei Jastrebov

Meie majas asub andeka kunstniku Aleksei Jastrebovi galerii. Siin sünnivad võrratud loodusemaalid ning seinal nägin ka mõnda portreed. Ühes Pärnu gümnaasiumis on hetkel ka tema tööde näitus, kus on neid 30 ringis, vast 38, kui ma hästi mäletan. Aleksei Jastrebov on uutele näituste kutsetele valla, ainult kutsu. Hiljuti oli näitus üleval ka Tartus Vanemuises ja Tallinnas. Muide, nendest kahest maalist üks ( kuldraamita!) on originaal, see läheb Tallinna ja teine Pärnu kunstikogusse. Aleksei on maalinud 33 aastat, tegelikult on ta ametilt zootehnik ja kunsti ta õppinud ei ole. Loomulik andekus. Kui soovid Aleksei Jastreboviga ühendust võtta, leiad ta ka Facebookist üles. 13. oktoober 2023. Vana-Rääma

Nelli Teataja sai 35 aastaseks!

On au juba pikki aastaid teha selle ajalehega koostööd. Nelli Teataja sai neil päevil 35 aastaseks. Palju, palju õnne meile ja pikka iga! Ja suured tänud Karol Sepikule, kes kevadel ajalehe taas tuhast tõstis! Selles numbris vastasin Hillar Kohvi küsimusele. Rõõm on tõdeda, et endised pikaajalised kaasautorid on tagasi ja jätkavad selle eralehega koostööd. Nädalaleht Nelli Teataja ilmub endiselt korra nädalas, reedeti. Head lugemist! 13. (reede) oktoober 2023. Vana-Rääma

Jaansoni rada 391. päev

Kuna ilmad on väga muutlikud ja saju kätte just jääda ei taha, niiskus pole hea, tuleb kasutada võimalust kui ei saja ja rajale minna. Täna küll vahepeal, kui me Ave juurde põikasime, sadas ja ka taevaväravad olid kohe valla, aga see taandus ja rohkem ei tulnud piiskagi. Meie raja pikkuseks tuli täna 12 km ja 20 000 sammu. Eks me liikusime jälle seenemetsa, kuigi algul taas plaanis ei olnud. Vaja oli silgata apteeki ja korraks Rimisse ning nii see läks, mitu asja ühes. Metsad on seeni täis, mina ju ei raatsi neid sinna jätta :D Olgu-olgu, mulle lihtsalt meeletult meeldib neid korjata ja otsida ka. Tõmmukaid on mets nii täis, et astuda ka ei saa. Sundisin Germot paigal seisma, muidu tallub seened ära. Lisaks tõmmuriisikatele korjasime ka tamme- ja männiriisikiad, kamperriisikaid, haavariisikaid, kuuseriisikaid, kreemriisikaid, kaseriisikaid jne .... no puravikke ja kukekaid oli vähe, panin ka need soolvette. Metsas hakkas isegi palav. Mõnus soe sügis. Nüüd on seened purgis ja ma võin lugema minna, preemiaks :) Enesetunne on nii hea, kirjeldamatu. Aga mis seal ikka, varsti juba uus päev ja uued toimingud. Olge teie ka rõõmsad ja tegelge sellega, mis positiivsust lisab ja esile toob. 12. oktoober 2023. Vana-Rääma

Ja saabki sooja!

3 päeva ja asi korras. Selgituseks siis, mu pliidile ehitati uus müür, mitte ei ehitatud ahju. Ja vaid üks pool vajas uuenduskuuri, sest eelmine müür oli valesti tehtud, traadid olid puudu ja õhk ei ringelnud nii nagu peab. Pottsepp imestas üldse, et asi nii kaua toimis. Lahtised kivid eemaldas korstnapühkija eelmisel aastal, eelnevad korstnapühkijad ei vaevunud seda isegi tegema. Pottsepp rääkis, et lahtised kivid, mis alla kukuvad (mul oli neid lausa 4) lükkavad potid lihtsalt lahti. Polnud minu süü. Täna lõpetas ja reedel juba võin kütta. Nüüd pandi pottide asemel tellised. Loodame, et pliit peab sooja ka, mitte pole taas nii nagu 7 aastat oli - kütan tühja. Olen tulemusega väga rahul aga kontakte ma ei jaga, tal on tööd ülepea palju. Täna on minul ka kodune päev olnud, muudkui tuhisen stepperil ja kasutan graatsiaketast. Ja kirjastan. Ka üks raamatuesitluspäev ühes koolis sai täna paika pandud. No natuke tegin süüa ka, küptsetasin suurema portsu kotlette, et oleks hooletu. Liiga suured tulid, üle poole kotleti ma ise ei jaksa ära süüa. Aga ma söön üldse liha harva. Germo ju tahab. Mahtusid veel sügavkülma kuidagi moodi. Kööki küürisin ka, mõtlesin, et paneks mõneks päevaks radika sisse, aga eelmise kuu elektriarve oli juba lausa 47 eurot, jätsin panemata, kütsin parem ahju soojaks, sellest praegu piisab, suht soe on veel. Mis seal ikka, täna rohkem ei kirjasta ega kirjuta, varsti lähen pigem raamatuga voodisse, sest tuleb ära kasutada kui lugemistuhin peal on ja silmad lubavad. Raamatuvirn lausa karjub öökapil ning mõni raamat on pooleli kevadest, mõni veel pikema aja tagant. Eks ma järgemööda loen. Õigupoolest armastan öelda, et ma aeg-ajalt neelan raamatuid, pidevalt ma seda nägemise pärast enam lubada ei saa, nagu aastate eest, kui ma lugesin vähemalt 100 raamatut aastas. Aga mõnusat kolmapäeva hilisõhtut! 11. oktoober 2023. Vana-Rääma

SUUREM KUI ELU - Raivo Kaer

Öösel panin öökapilt riiulisse skandaalse Raivo Kaera raamatu "Suurem kui elu," mis on muudetud variant tema eelenavast raamatust "Varjatud elu," mis kubises valedest ja ega üksnes Mart Sanderit seal nimeliselt ei mustatud, seal oli palju teisigi nimesi, Lavassaare rahvast. Andsin originaalraamatu pikkade aastate eest Lavassaare rahvale lugeda, sest sain selle osta enne, kui Sander selle kohtuga müügilt ära võttis, kuid kahjuks kellegi kätte see jäigi, tagasi seda ma saanud pole. Palun too tagasi, ma olen selle ikkagi ostnud! Ja ma ei taha raha, tahan raamatut! Mina tundsin Kaera ka isiklikult ja kui ta lahkus, sain ta õe käest infot, et tegu ei ole kuulujutuga. Raivo Kaer suri Pariisis 4. juulil 2016. aastal. Tundsin teda, kuna sõitsime Germoga Haapsalu vahet, sest Germo õppis toona Haapsalus ning viisime tihti Raivot Ristile ja sealt Lavassaarde. Ta käis kunagi isegi mul oma meessõbraga külas jne ... ei lahka seda teemat rohkem. Aga ühelt maalt pööras ta seal Pariisis nii ära, hakkas mind mustama ja tunnistas, et vihkab naissugu. Laimas mind sotsiaalmeedias nagu ma käiks Pärnu teatri juures kerjamas. See oli andestamatu. Ja eks paljud kirjutasid mulle, täiesti võhivõõrad ja hoiatasid tema eest. Aga las see jääb, see on minevik. Olen talle selle andeks andnud, võttis kõik hauda kaasa, rahu talle. Lihtsalt tuli jutuks raamatut arvustades. Kirjutajana oli ta andekas. Tegime samade ajakirjade ja ajalehtedega koostööd. Ja Anne-Mari, rahu ka temale seal üleval, andis Raivo Kaera raamatu uuesti välja, antud pealkirjaga, muudetud kuijul. Kui aus see pihtimus siin raamatus on, seda võib igaüks ise lugeda, aimata või teada, mina tean. Ma ei tee raamatut maha, hästi kirjutatud. Tegelikult algset käsikirja ei tahtnud ükski kirjastus, mina aitasin ta HEA TEGU kirjastusega asju ajama, aga ma ei teadnud et raamat valedest kubiseb. Selline lugu ja ajalugu. Lugemiseks ma raamatut ei laena, ostsin selle Uuskasutusest, küll soodsa hinnaga, aga kallimalt poleks raatsinudki. Seega, palun too mulle originaal tagasi! Nüüd kopeerin ka raamatupoe tutvustusteksti: „Suurem kui elu” on Pariisis elava eestlase Raivo Kaera lugu – skandaalse mehe aus pihtimus. Verinoores eas vajutas tema elule pitseri ema surm ning isa suutmatus leinaga toime tulla. Raivo läks ema mälestust austades edasi ja ülesmäge – kuni sai teada, kui külm ja vali on tuul tipus ning kuidas elul on alati varuks mõni püünislõks... Ja ka päästerõngas. Minategelane tõuseb kordi ja kordi. Iga uus tagasilangus on eelmisest hullem, kuid iga tõus avab noore mehe teadvuses mõne uue ukse. Kes on elus tegelase lootuste halastamatu kokkuvarisemist, võitlust raskete haigustega ning kustumatut elujanu, leiab selle loo peas mõttekaaslase. Keda aga huvitab elu Euroopa erinevates riikides väga erinevatel tasanditel, kohtab sisukülgedel head teejuhti. 11. oktoober 2023. Vana-Rääma Vikipeedia link ka siia: https://et.wikipedia.org/wiki/Raivo_Kaer