Margit Petersoni kirjalaegas

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

reede, 15. september 2023

Jaansoni rada 380. päev

Täna liikusime postimajja ja no ma jõudsin unustada, et see asub nüüd uue koha peal. Läksime ikka vanasse. Aga nagunii oli apteeki ka vaja minna, nii sai ühtlasi ka Germo ravimid välja ostetud ja Port Artur 2 mindud. Raamatud läksid teele, homme või esmaspäeval võite oodata. Lisaks liikus ka järgmise raamatu (osa) materjalist ümbrikuga trükikotta, see on vihjeks, et järgmine raamat, mis minu kirjastuse KRÖÖMIKE kaudu ilmub, pole ilukirjanduslik teos. Võin veel öelda ka, et tegu ei ole minu raamatuga, ehk siis see teeb otsad lahti ka teiste autorite raamatue tarvis, mida ma küll harva ja äärmisel juhul kirjastan, sest keskendun siiski enda raamatute kirjastamisele. Tuli ühele (mitmele) armsale inimesele vastu. Trükikojaga on diil juba tehtud, hinnapakkumine ka sobis, kohe, kui ümbrik kohale jõuab, algab küljendamine ja kujundamine ning raamat ilmub sügisel. Rokem ma ei reeda, igale asjale oma aeg. Portakast väljudes tahtsime suurt Jaansoni ringi teha, aga siis meenus taas see suletud uue silla koridor ja ... tulime Räämale tagasi ning liikusime Avele külla. Aga kuna ma olen hull seenehoolik ja Ave juurde minnes läksin ühest pargist läbi ja üllatusin, et seened olid kõik korjamata. Laenasin Avelt noa, ämbri ja kindad ning tagasi tulles unustasime pikalt ennast parki seenele ning teekonna pikkuseks kujunes täna 9,3 km ja 15 300 sammu. Nii mõnus, enda liigutamine, hobi ja värske õhk kõik koos. Lisaks seenelkäik, mis on minu kirg ja millest ma ka alati blogin, sest see on minu jaoks positiivne tegevus, millest mitteseenesõbrad lugema ei peagi. Minu blogi lugemine ei olegi kohustuslik, ka laikimine mitte. See on minu elulugu, päevik ... "paberil." Lihtsalt ära ava blogi ja ongi asi korras. Kurb on lugeda kuidas mõni kohe armastab vinguda, et liiga palju seenepilte, liiga palju kassipilte. Selle asemel võiks oma elu elada ja jagada ka positiivseid asju, neid, millest eelkõige ise rõõmu tunned. Nii tood oma ellu positiivsust juurde. Aga mis seal ikka, meie oleme õnnelikud, seened on juba ka purgis ja sahvris. Ilusat õhtut! 15. septeber 2023. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 13. september 2023

Jaansoni rada 379. päev

Tänane teekond tuli 10,1 km pikkune ja samme kepikõndisin 16 500. Praegu on nii mõusalt soe väljas, mine või uuesti ennast liigutama, aga mulle tulid külalised :) Ühesõnaga ahvenad ootavad veevabas pesukausis oma saatust. Seened said purkidesse ja täna panin ma ka kukekad ja puravikud ning lamba- ja võitatikud keema, ei viitsinud eraldi jännata. No ja olgem ausad, keedetud seened ongi mu lemmikud, eks ma siin saan talvel oma lemmiktoitu maiustada, seened sibula ja maitsestamata kreeka jogurtiga ning soe kartul kõrvale. Täna leidsime tavakukekaid, tõmmuriisikaid, männiriisikaid, kamperriisikaid, pilvikuid, erinevaid puravikke, männiriisikaid, tammeriisikaid, lamba- ja võitatikuid, pihkaseid liimikuid jne... Ühesõnaga saak oli rikkalik ja ma sattusin puravike kolooniasse, andis neid seal puhastada, sest ma jätan eoslehed ikka metsa. Tundub, et lambatatikud ja pihkased liimikud oleks nagu teisel ringil, neid on meeletult Head söögiseened ka muidugi. Mäletan, et meie korjasime lapsena ka vahelikke ja sõime. Nüüd pidavat need mürgised olema. Vahelikke ja vöödikuid oli metsas kõige rohkem ja mittesöödavaid saatanapuravikke ka. Isegi paar küüslauk-nööbikut leidsin kuigi minu teada on need rohkem suve alguse seened. Aga loodus ongi sassis, suvi ju alles kestab. Mina naudin. Aitäh, Universum! Aga mis seal ikka, ahvenad juba tahavad kausist välja hüpata. 13. september 2023. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 12. september 2023

Jaansoni rada 378. päev

Täna läksime kahel korral rajale. Esimest korda vahetult peale reikit, kui suundusime Pärnu Keskraamatukokku armsa Maarjaga kohtumisele, kuid sealt toodi meid peale üritust autoga koju ja kaheksa paiku tundsin, et ma pean uuesti rajale saama ja kui vaatasin taevast, teadsin kuhu suuna võtan. Teekonna pikkuseks tuli vaid 6,3 km ja 10 300 sammu, aga rõhk on täna sellel võrratul päikeseloojangul, mida muulilt ka filmisin. Olgugi, et rahvast oli väga palju liikvel. Laen pärast video ka. Ja täna on siis ka see päev, mil saan öelda, et olen 1 aasta ja 27 päeva kaalust kaotanud 60 kg ja mul ei ole enam ülekaalu, jee! 30 aastat elasin ülekaalulisena ja nüüd olen sellest tohutust koormast prii, oehh! Lisaks olen ma prii ka diabeedist ja hüpertooniast ning tänaseks söön kõike, aga täielikult olen oma menüüst välja jätnud nisujahu. Eile näiteks ostsin lepasuitsuga suitsutatud seapõske. Tõsi küll, liha tarbin ma harva, aga siis vaid puhast liha, ei vorsti, ei pihve, ei ... Hommikusöögiks on mul endiselt riisi-tatra galett avokaado ja lõhega, või asemel tarvitan avokaadot ning lisaks veel ka banaan. Mul ei ole gluteeni talumatust, nagu mõni on arvanud, mulle sobivad kõik teraviljad peale nisu, see ajab seest täis, paneb higistama, tekitab punne jne ... mul on selle kohutava nisu vastu nüüd allergia, sest mu keha tunneb ära, mis on hea ja mis halb. See halb nisu mind hiigesuureks pasutaski. Ja noh olgu siis mainitud, et suhkrut ma ei tarbi endiselt, kuigi vahel endale mõne kommi luban. Olen harjunud juba aastaid ka kohvi suhkruta jooma ja minu jaoks rikub suhkur kohvi maitse. Aga mis seal ikka. Paljud siiani aeg-ajalt küsivad kuidas ma suudan olla nii positiivne ja kuidas ma üldse hakkama saan, aga miks ma ei peaks saama? Lähen korra mere äärde, laen endale positiivset energiat juurde ja ma ei leia, et see oleks mingi raketiteadus. Eks elupäevad on tõusud ja mõõnad käsikäes käinud, ma ei lase negatiivsusel oma elu juhtida, ma lihtsalt ei võta seda endasse. Soovitan teilgi seda teha. Aitäh! Armastan! 12. september 2023. Vana-Rääma

Kohtumine Maarja Unduskiga

Täna oli pärnakail Pärnu Keskraamatukogu suures saalis võimalus kohtuda kunstnik Maarja Unduskiga, kes on kirjutanud elulooraamatu oma emast, lastekirjanik Ellen Niidust. Järgmise teksti kopeerisin ürituse lehelt: Kirjanike Ellen Niidu (1928-2016) ja Jaan Krossi (1920-2007) tütrena on Maarja Undusk kasutanud raamatu kirjutamisel nii kirjandusloolisi allikaid kui mahukat kodust arhiivi. Kirjandusloolane Toomas Haug raamatust „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“: „Meie ees avaneb meisterlikult lõimitud suur pannoo, mis kujutab eesti kirjanduse arengut ja kullaprooviga inimeste käekäiku neile osaks langenud nuripidisel ajajärgul. Autori lähenemisviisi suurim võlu seisneb tasakaalu leidmises intiimse ja objektiivse vahel. Ja sellepärast võib teost lugeda nagu põnevat dokumentaalromaani, mis on kirja pandud kunstniku käega.“ Ellen Niit oli lastekirjanik, luuletaja ja tõlkija. Tema „Rongisõidu“, „Suure maalritöö“, „Midrimaa“, Pille-Riini, onu Ööbiku ja Krõlli lugudega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Tänavu 13. juulil möödus Ellen Niidu sünnist 95 aastat. Minu jaoks on see ks parimaid elulooraamatuid üldse, kus nii ehedalt on välja "joonistatud" kirjanikepaari karakterid, et pareini ilmselt ei saaksi. Mina soetasin endale selle raamatu juba 2022. aasta kevadel, kui me koos Maarjaga osalesime Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes Raamatu ja Roosi päeval. Aitäh korraldajatele ja aitäh Maarjale põneva õhtu eest! 12. september 2023. Vana-Rääma