reede, 15. mai 2020

ATLANTIS ABAJAS - Katrin Johanson


 Täna sain loetud Katrin Johansoni romaani "Atlanis abajas." Tegelikult sihtisin seda raamatut juba ammu, aga ostsin alles nüüd, sest Varraku kodulehelt saab raamatuid lausa mõne euro eest endale soetada, sealt selle ostsingi.

 Päris omanäoline raamat. Tõsi küll, minu jaoks natuke venib, sest armastan tempokamaid raamatuid lugeda (ja kirjutada) aga siiski oli põnev. Huvitav käekiri on kirjanik Johansonil. No ja tegelt on mul teema teine romaan veel, seda on rohkem kiidetud, aga see selleks.

 Üks huvitav tegelane tegutseb siin. No neid on tegelt mitu, aga mulle hakkas huvi pakkuma Rene, kes väidetavalt olla autist. Kahjuks ma sain siiski tema kohta vähe teada, ootasin rohkemat. Kogu aeg lugedes mõtlesin, et räägitakse miks ta on selline nagu ta on, aga ei ... seda ei juhtunud. No, olles ise autistist poja ema, pakub see teema mulle väga huvi. Jah, autismi on mitut, väga erinevaid variante. Et siis kahjuks ma ei saanud romaanis Renega tuttavaks. Liiga pinnapealseks jäi kõik.

 Muidu on raamat täitsa loetav. Erilist huvi pakkus mulle ühe tegelaskuju elu Kreekas, see osa raamatust on tõeliselt huvitav. Mul tekkis isegi huvi kunagi Kreekasse reisida.

 Ja armastus noore mehe ja vana naise vahel on ka huvitavalt lahti kirjutatud (või siis kirjutamata). Natuke rohkem tahaks tegelaskujudega tutvuda, sestap jään ootama, et ehk juhtub ime ja raamatule tuleb järg. (?)

 Rahva raamatu lehelt:RAAMAT

ATLANTIS ABAJAS

 59 Google +0  0 Share0

Õpetajad ei saa Renest aru. Poiss võib olla kiuslik ja taipamatu, ent siis lahendada pingutuseta eakaaslastele üle jõu käivaid ülesandeid. Ainuke, kelle arvamus näib poisile korda minevat, on kooli psühholoog Martin Ost. Seda suuresti seetõttu, et Martinit ei paista Rene olemasolu absoluutselt huvitavat.
Mitu aastat hiljem on jõudude vahekord muutunud. Renest on saanud edukas IT-ettevõtja, Martinist aga elu hammasrataste vahele jäänud alkohoolik. Noor mees otsustab oma kunagise õpetaja taas jalule aidata. Kahe mehe kummaline lähedus, kus sõprus käib käsikäes põlgusega, saab uue näo, kui Renel tekib suhe endast mitu aastat vanema naise Reesiga. Ilmet hakkab võtma kummaline suhtekolmnurk.
Katrin Johansoni teine romaan „Atlantis abajas“ on lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes sujuvalt ühelt vaatepunktilt teisele.
Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ ilmus kirjastuses Varrak 2015. aasta lõpus ja on pälvinud mitmeid kiitvaid arvustusi.



15. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 179.päev



  Mis seal ikka, taas üks rajapäev kirjas. No ei suuda kodus istuda, tahaks liikuda, aga ikka on jube külm ja tuuline. Kuulge teie, kes te viibite soojal maal, saatke meile ka sooja!

 Tulime just rajalt ja täna läbisime 6,3 km. Enesetunne on mõnus, mingitki väsimust ei tunne. Üldse on kuidagi väga kerge astuda, võin nii üle veel pingutada, sestap kutsusin ennast taas korrale, juba korra käis peast läbi mõte kogu Jaansoni ring teha, aga... tegelt Papiniidu sild natuke ehmatas, seal on alati veel tuulisem.

 Aga ilus oli, toomingad lõhnasid, võililled ja piibelehed õitsesid. Jah, nägin täna juba õitsvaid piibelehti! Ning ninna tungis ka värskelt niidetud muru lõhna. Mmmmõnusss!

 Las nüüd fotod kõnelda:

1 km läbitud ...
peale 1 km-t :)

Germo
2 km läbitud ...
3 km läbitud ...

parkla
Germo



15. mai 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 14. mai 2020

Rada 178.päev


 Täna kepikõndisime teistsugust rada. No jõe- ja mereäär on liiga tuuline, sestap otsustasime liigelda mujal. Alles Germo oli siin kõvera kaelaga ja ma ise valutasin vasakut rannet. Nii külma mai kuud ei mäletagi enam.

 Ma pakun et mingi 4-5 km kepikõndisime ikka. Pedomeetrit ma ei kandnud ei ole, aga silmajärgi arvestades kusagil nii ta tuleb. Tegelikult pole üldse vahet palju liigud, tähtis on ET LIIGUD!

 Rahvast on linn täis, aga inimesed elavad ikka veel koroona hirmus, mõni vaatab sind lausa altkulmu, et ilma maskita liigud. Aga see on juba nende probleem. Ühiskond on sellest hullust viirusest haige, mille üle ma üldse ei imestagi. Aga negatiivsus tõmbab negatiivsust ligi, see on vana tõde. Meil ei olnud rajal ei kindaid ega maske. Mitte, et ma midagi propageeriks, kaugel sellest, lihtsalt maski ja kinnastega on võimatu sportida. Ja pealegi pole mina seda kabuhirmu ka põdenud, kõik need kuud olen elanud samas rütmis, vaid 5 paari kindaid läks poes käimisega. Olen võtnud asja rahulikult ja võtan edaspidi ka. Võtke teie ka ja olge terved!

 Ühest lubadusest (eelkõige iseendale) ma siiski kinni ei pidanud, üle 10 kuu värvisin juuksejuured ära. Tunnen ennast nüüd palju paremini. Nüüd peaks ka kulmudesse aja sebima, siis tunnen ennast veel paremini. Tundke teie ka!

 Mõni foto ka:
Germo
...
...
...

...

Riia maanteel



14. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 12. mai 2020

Minu teistsugune emadepäev


 Sellel aastal oli mul täiesti teistsugune emadepäev. Tõsi, hommik oli väga kurb, esimene emadepäev ilma kalli Emata. Aga õnneks on mul fotojäädvustusi ja videoid, tundsin kalli Ema kohalolu. Põletasin küünalt ning teise küünla panin põlema oma kalli reikiõpetajale - Heli - Mall Kingile. Olgu rahu nende kallite hingedega igavesti!

 Aga mul on üks Ema veel, helge ja südamlik, maailma parim ämm, kes saab loetud kuude pärast 80 aastaseks. Sestap tähistasime emadepäeva kodust eemal. Germo kutsub mu ämma hellitavalt neiu-ämm- Helmiks, see teeb ämma tuju alati rõõmsaks. Jäädvustasin ämma aias mõned imekaunid lilled ja küpsetasime šašlõkki ning nautisime ämma küpsetatud rabarberikooki. Siirad tänud!

 Ja pühapäeva õhtupoolik kujunes töiseks. No võõpasin 2 kuuriust üle, helehall värv sai otsa, nii saigi teise kuuri uks tumehalli värvi. Imeline päev oli ju. Kõigevägevam andis vähemalt suvise emadepäeva. Ja oma koduukse võõpasin ka halliga üle, esmaspäeva hommikul panin teise kihi peale ja värvisin ka tualettruumi aknad, siis hakkas sadama ... pesi uue värvikihi maha. Aa mis seal ikka, mul on veel värvi! Samal ajal võõpas naabrinaine Maarja oma toole kollaseks ja kuna tal jäi värvi üle, võttis ka minu aiatooli ette, nüüd on mul tibukollane aiatool ja teine samasugune ootab ka värvimist.

 Tegelikult ootab töine nädal mind alles ees, vaimutööd on piisavalt, sest mind värbati millalgi vabariiklikku luuležüriisse ning kohe tiksub tähtaeg, sestap pean hakkama ajusid ragistama. Rajale hetkel ei saa, Germo on kaelaradikuliidi endale külge pookinud, kahjuks ... Aga küll me taas liigume. Enda käeliigese pärast olin ka mitu päeva suht äpu, eelmisel korral rajal käies sain vihma ja tuult, sellest piisas, aga tänaseks on juba kõik okei.

 Mis seal ikka, olge terved!

Fotod:
...

...
...

...
värsked redised ämma kasvuhoonest
...
...


12. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 11. mai 2020

.../haiku/


...

vihmale valla
tuule torkerjad juuksed
katuseräästas


11. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

ÜHE MAAILMAVALUTAJA MÄRKMED - Merlin Piirve


 Oehh, lõpuks sain loetud! Mitmel korral jätsin juba Merlin Piirve raamatu (no ei oska liigitada millega tegu on!) "Ühe maailmavalutaja märkmed" lugemise poolikuks, aga hing ei andnud rahu, no pidin teada saama millest selle raamatu sisu või kirjutamismõte seisneb. Aga kahjuks pettusin. See on kõigi aegade kõige halvem raamat, mille ma läbi lugenud olen. Jah, käekiri on ka ainus asi, mida ma kiidaks, sõnaosavus, aga kõik muu .... andeke andeks! Ma ei saagi aru mis ajaendas sellist raamatut kirjutama ... No ei saa ega hakkagi ilmselt saama. Liiga hüpiklik, liiga segase sisuga, üks lõik räägib ühest ajast, teine teisest, kolmas kolmandast ... Autor on vast ilmselt tahtnud romaani või jutustust kirjutada. Ei ole tegu ei romaani, ei jutustuse ja kaugelt mitte ka novelliga. Ma küll ei taha näpuga näidata, aga olen alati raamatublogis ausalt oma emotsioonidest rääkinud, minu jaoks täiesti mõttetu raamat! Sama mõttetu nagu lõik sama raamatu leheküljelt nr 73:
 Kahjuks olen ma täis halba enbergiat. Energiajätked hargnevad ja täidavad mu jäsemed kurjade kavatsustega. Mu ees on piklik roosa pill ja ümmargune valge ning pontsakas punane. Esimene toob une ja võtab südamepekslemise maha, hommikul toob kurbust. Teine teeb ülevoolavaks  ja ....

 Ei viitsigi rohkem trükkida. Just halba energiat on see raamat üleni täis. Täiesti mõttetu! Sorry, olen muidu kirglik raamatulugeja, aga ma ei saa aru milleks sellised raamatud? Mõni ütleks sellise teose kohta emohala, küllap see ta ongi. Ma isegi ei soostu süzeest kirjutama. Lugege tutvustust, mille kopeerin. Või siis ärge lugege üldse, te ei jää ka millestki ilma.

11. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

 Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT

ÜHE MAAILMAVALUTAJA MÄRKMED

Autor: MERLIN PIIRVE
 0 Google +0  1 Share0
Merlin Piirve „Ühe maailmavalutaja märkmed“ on tormlev ja katkendlikkusele kalduv lugu ühe haiglase tütarlapse eluetapist, mil dramaatiliselt kulmineeruvad tema keerulised suhted nende inimestega, kes eri aegadel on olnud talle lähedased. Omadega vussis minategelane kandub ajas edasi ja tagasi, lahates lapsepõlve ja üliõpilaspäevi. Ta otsib täiust, otsib ilu ja õnne. Ent kõik kipub ühel hetkel minema viltu ja valesti ning tundub, et polegi võimalik eluga hakkama saada.Minavormis romaan pole dramaatilistest sündmustest ning kurbadest mälestustest hoolimata siiski läbinisti sünge ja traagiline. Peategelase melanhoolia küll üha süveneb, kuid siiski jaksab ta nii teisi kui ka iseennast enamasti vaadelda üsna elutervest vaatepunktist, selge (enese)iroonilise pilguga. Autori nägelik, maagilise realismi sugemetega kirjutamisviis loob raamatu kangelaste – noorte haritlaste – mõtiskluste, askelduste ning omavaheliste arveteklaarimiste  taustaks mõjukaid mitmekihilisi välis- ja sisemaastikke, mida tasub süvenenult uurida. Merlin Piirve (snd 1986) on lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina ning magistrikraadi on ta omandanud kirjandusteaduses. Ta on avaldanud mõtteid Sirbis. Käesolev raamat on tema esimene ilukirjanduslik tekst.

neljapäev, 7. mai 2020

Jaansoni rada 177. päev


 No tänane rajatamine läks küll veidi vett vedama, aga pole hullu, liikusime siiski.

 Tegelikult olen ma viimastel viiel päeval n-ö. kevadaktiivne olnud, ukseesine vajas korrastamist, aknad said väljaspoolt pestud, 4,5 ruumi talvepuid kuuri laotud ja lisaks aitasin veel ka naabrinaisel puid laduda. Aga täna oli kindel plaan rajale minna ja seda me teostama ka hakkasime. Mis siis juhtus? Ei juhtunud muud kui ilmataat otsustas pätti teha ja meid märjaks sadada. Lisaks märjana eriti tuulises Pärnus kepikõndida just soovitav ei ole. Nii me Germoga, lisaks postimajale, mööda poode kondasimegi. Nii mõnigi pood on juba õnneks avatud.

 Kepikõndisime umbes 2,5 km, asi seegi. Kui eile oli Pärnus suvi, siis täna on suht jäine õhk. Tegelt plaanisin köögiseinu värvima hakata aga värv ei sobinud. Nii ma siis oma toalilled ümber istutasingi ja osad õue panin. Ehk ei tule öökülma. Kahtlane on ... Homme lähen lillepoodi, mullakastid on ootel.

 Olge terved!

Fotod:
minek ...
...
...

erinevate ajastute kultuurehitised üheskoos...

üle silla ...



7. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

LINNUTIIVUL - Hille Karm


 Vastu eilsest sain loetud Hille Karmi romaani "Linnutiivul." See on esimene raamat, mille selle autori loomingust läbi lugenud olen. Varrakus on lihtsalt nii ülisoodne pakkumine, kasutasin taas võimalust.

 Päris omanäoline lugemine, selline naiselik joon, ürgnaiselik.
Tõsi küll, algus minu jaoks venis, oli liiga kirjeldav, aga siis hakkas minema, hakkas haarama ja kuni lõpuni välja. Kuigi ma tahaks edasi lugeda. Elasin tegelaskujudele õhinaga kaasa ja nüüd mind huvitab ka nende edasine saatus.

 Hille Karmil on väga teistsugune käekiri. Ilmselt tunnen ta teksti ka siis ära, kui juhtun mõnda katkendit lugema, millel pole autori nime all. Ma ütleks et see on ehe naistekas, mis vist meestele eriti huvi ei pakuks, kuigi võiks.

 Romaani peategelane Tessa, kes on mehest lahku kasvanud, või vastupidi, on väga kirglik ja naiselik naine, kõigi oma vooruste ja puudustega. Kui ta tunneb et tahab vabadust, teeb ta selle mõtte teoks. Kolme täiskasvanud lapse emana on tulnud aeg oma elu elada, tehes seda, mida hing ja ihu ihaldavad. Mõnes mõttes ei löö Tessa ka risti ette. Tüüpiline eesti naine...ma ütleks! Mitte, et ma tema käitumisega nõus oleks. Aga Tessa on Tessa ja mina olen mina.

 Lugemine oli tõesti haarav. Autor kirjeldab ka, lisaks naise hingemaailmale, tema seksuaalseid fantaasiaid ja mitte ainult. Aga paraku on ka seksil elus määrav osa ning kui abielupaar, kes on aastakümneid koos olnud, ei leia teineteises seda kirge enam, kulgeb elu oma tahtmist ja rada mööda, otsides ihulisi naudinguid mujalt, aga jäädes ikka hingearmastust tundma. Tõehetked elust enesest. Lõppude lõpuks liidab armastus paare rohkem, kui on tegu tõelise tundega, mitte toore lihahimuga. Muidugi on hea kui need käivad käsikäes.

 Paljastub ka tõde, et üks kolmest lapsest pole oma abikaasaga soetatud ... Kes, kus ja mis? loe ise!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LINNUTIIVUL

Autor: HILLE KARM
 1 Google +0  0 Share0

Romaani peategelane on küpses eas Tessa, kes oma sünnipäeva jooksul kohtub näost näkku või telefonitsi nii tuttavate kui ka võõraste inimestega. Lugejale avanevad naise suhted oma pereliikmetega ja tema seksuaalsed elamused. Raamatus on eriline koht kajakatel, Tessa lapsepõlve pühadel lindudel. Ajalik ja ajatu, nähtav ja nähtamatu – kõik näikse koos olevat linnu tiivalöökides. Valgete linnutiibade saatel saab lennata läbi elu, mis pole muud kui unenägu.

7. mai. 2020.a.
Vana-Rääma