neljapäev, 9. jaanuar 2020

VARJATUD TERVISEVALEM - Jüri Lina


  Jüri Lina poolt kirja pandud raamat "Varjatud tervisevalem" sai taaskord üle loetud. See foto siin peatsis on teise täiendatud trüki kaanefoto, aga minul on esimene trükk, üleni punaste kaantega, välja antud 1999. aastal kirjastuses "Referent" Stockholmis. Eks iga uue variandiga ta täiendas seda raamatut. Niisiis, oman seda juba eelmisest sajandist aga lugenud polnud aastaid. Nii hea kui sul on kodus suur raamatukogu!

 Nagu raamatu pealkiri juba kõneleb, kajastab raamat terviseteemat, kuidas meie organism vajab vitamiine ja minerale, kuidas on igasugused vaktsiinid tervisele lausa eluohtlikud, millist haigust millise vitamiiniga ravida jne... igas mõttes väga õpetlik raamat, mis võiks kõigil kodus olemas olla.

 Lina kirjutab sellest, kuidas me ise oma tervist rikume, ülistab magneesiumi ja hoiatab, et suhkur on hullem kui alkohol ja tubakas. Lisaks saab siin aimu sellest kuidas flour tervist laastab, vaktsiin karuteene teeb ja palju, palju muud.

 Eelmise sajandi lõpus käisin minagi kunagi Jüri Lina raamatu "Skorpioni märgi all" esitlusel aga kahjuks olen selle raamatu välja laenanud ja enam ei mäleta kellele. Kui sina, kellele ma selle laenasin, juhtud lugema, ole pai ja too see mulle tagasi. Aitäh! Ja nii on väga paljud mu raamatud kadunud, sestap ma eriti enam laenata ei raatsi. Mõni on lausa aastakümneid kellegi teise riiuleid ehtimas.

 Mis seal ikka, targa mehe tark raamat, mida soovitan kõigil lugeda!

 Natuke autorist ka:
Jüri Lina on sündinud 13. oktoobril 1949. aastal Nõukogude Eestis. Pärast korduvaid konflikte KGB-ga oli ta sunnitud 1979. aasta aprillis siirduma Helsingisse ja samal suvel edasi Rootsi.
 Eesti Raadio, "Ameerika Hääle," "Vaba Euroopa" ja Top-raadio vahendusel on eetris kõlanud umbes pool tuhat Jüri Lina koostatud saadet ja saatelõiku. Ta on avaldanud rohkesti tõlkeid, artikleid ja arvustusi nõukogudeaegses ajakirjanduses kuni avaldamiskeeluni 1975. aasta kevadel.

 jne....

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

VARJATUD TERVISEVALEM

Autor: JÜRI LINA
 3 Google +0  0 Share0
Jüri Lina raamat Varjatud tervisevalem teine, täiendatud trükk (160 lk, kõvad kaaned)  raamat vahendab ametliku statistika taustal kokkuvõtvalt üha uusi teatavaks saavaid võimalusi, kuidas säilitada ja parandada tervist. Siin saavad keset propagandamüra sõna kriitiliselt mõtlevad arstid, kes tutvustavad oma jahmatavaid avastusi.
Lugejat püütakse veenda, millised saatuslikud tagajärjed võivad olla hädavajaliku informatsiooniga manipuleerimisel.
Uues, täiendatud trükis on rohkesti tähelepanu pööratud varjatud informatsioonile, sealhulgas üli-tähtsa D-vitamiini kohta, mis muu hulgas suudab takistada vähkkasvajate  vohamist.
Tuleks hoiduda kahjulikke aineid sisaldavatest toitudest ja jookidest. Ohtlikumatest on kogumikus juttu: fluorist, aspartaamist, naatriumglutamaadist, olestrast.
Käsitletakse ka vaktsineerimiskahjustusi ja hoiatatakse muudegi ohtude eest.
Ennekõike näitab see raamat, kui tähtis on mineraalide ja vitamiinide tasakaal inimorganismis.
EAN2220000000237
ILMUMISAASTA2009
KEELeestikeelne
LEHEKÜLGI160 lk
MÕÕT210x144x15 (mm)
LISAMISE AEG:22.09.2009





9. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

* * *

foto: https://www.err.ee/877952/tugev-tuul-voib-teedele-puid-langetada


* * *

ta tuli
peksis vastu
aknaruutu
vingus teisel
pool
uulitsat
nagu vinn
nina
(otsas)
logistas ukselinki
nagu kodu
käija
ikka ligadi
ja logadi
ligadi
ja logadi

ma tõmbasin
ruloo ette
õigemini taha
oleneb kust
poolt
võtta
mina võtsin
eest
tagant ei
saanud

tema ei
jätnud jonni
va kange
kael
täpselt nagu
ma
isegi
eile
täna
ja ka
ülehomme
kogu aeg on
kael
kange
temast
tema võtmisest

kui ta
kogu
aeg
mind võtab
ei jagu ju
enam
teistele ...


8. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 7. jaanuar 2020

VANGA - SELGELTNÄGIJA - Krasimira Stojanova

 Loetud sai raamat "Vanga - selgeltnägija," mille on kirja pannud Vanga õetütar Krasimira. See elulooline raamat sai loetud ka kunagi varem, aga hea oli meelde tuletada, sest nii võimas nõid, nagu Vanga oli, tema elulugu on alati põnev lugeda.

 Kuigi ma olen teadlik, et see raamat nägi ilmavalgust 1991. aastal, pole siin raamatus daatume, nagu oleks see meelga nii, sest Vanga jaoks ei olnud aeg tähtis.

 Raamat on tehtud liimköites, peaaegu kõik selle lehed on lahti, sestap ma pole seda nõus kellelegi lugemiseks laenama.

 Siit saame teada kuidas, millal ja miks tuntud pime selgeltnägija pimedaks jäi. Kus on tema juured, kus ta elas, kuidas ravis, milline nägi välja tema argipäev ja üleüldse sisaldab raamat palju lindistuste põhjal tehtud situatsioone.

 Minu jaoks on läbi aastakümnete just Vanga ja Kaika, Laine olnud 2 iidolit, 2 lemmikut, kelle teoseid ma lugemast ei väsi. Liiga targad ja nägijad naised!

 Soovitan lugeda, ehk saame nii maailma paremaks muuta!

7. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Ja otsib taga oma Jumalaid ...


      JA OTSIB TAGA OMA JUMALAID ...

Kui hommik alles unehõlmas tihus,
ta läks ja sulges ukse kurakätt.
Kuid see ei olnud jumalagajätt.
Ta kadus nagu tormieelne vihur.

Jäid ajalehed lauapeale ootma,
ja pliidisiiber tuulest logises.
"Kes oled sina?" küsis Oggy, kes
peab väljakannatada mind nüüd suutma.

Ta aiva rändas, justkui Ahasveerus.
Küll otsis ennast, otsis ligemest.
Huult närides, verd tilkus igemest ...
Nii rahutu, nii rahutu, too Keerub ...

Miks inimloom küll on nii mõtlematu?
Ta läheb, jättes maha jäljed vaid,
ja otsib taga oma Jumalaid ...
Ei karda ta, et langeda võib pattu. 


6. jaanuar. 2020.a.

pühapäev, 5. jaanuar 2020

MA OLEN IMESTUSEST TULVIL - Rein Savi


 Möödunud öösel sain loetud Rein Savi romaani "Ma olen imestusest tulvil."
Jah, lugesin seda kaua, sest alguses ei saanud pidama ja ... no nüüd on kahju, et läbi sai! Ausalt!

Rein Savi loominguga olen kursis, olen eelnevalt ka tema luulet ja proosat lugenud ja nautinud. Kui ma selle raamatu kätte võtsin, pidin algul isegi lugemise pooleli jätma, no tundus liiga ulme, ausalt. Ulmel ja ulmel on vahe, aga liiga ulme mulle peale ei lähe. Lasin siis veidike aega raamatul öökapil seista ning võtsin uuesti lugeda. No esiteks juba austusest Reinu vastu ja teiseks, ma ju pidin selle pointi leidma, nii tark mees ju ometi ei saa kirjutada halba raamatut!

 Rein on mures planeedi Maa tuleviku pärast, nii kajastabki raamat tulnukate teemat, kuidas üks teise planeedi elanik tuleb Maale, Maad päästma. Ta näeb inimesi läbi ja üha imestab. Kogu aeg imestab. Ausalt öeldes kehastusin isegi selleks tegelaseks, kes kannab nime Kra. Tema tegevust juhib galaktika nõukogu, kes suunab ja annab talle juhtnööre. Siin on viidatud ka globaalsetele probleemidele.

 Kra on üdini aus ja meeldib tegelaskuju, kes aiva imestab selle üle et Maa elanikud on kurvad ja kurjad ning tekitvad üha enam probleeme, see maailm on talle endale võõras, aga Maal elades peab ta seda kõike nägema ja tajuma.

 Tegelikult tundsin seda raamatut lugedes palju ka deja vu tunnet. Autor rõhub ka sellele, et kui inimesed viitsiksid, tahaksid ja oskaksid aktiveerida oma paremat ajupoolkera, saaks nad ehk maailma parimks muuta. Olen sellega 100% nõus. Kahjuks on meie hulgas liiga palju negatiivse energiaga indiviide, kes näevad kogu elu süngetes toonides ja peavad neid, kes näevad ka nähtamatut, lollikesteks. Ma pigem väidaks vastupidi.

laupäev, 4. jaanuar 2020

Ennast aidata saad eelkõige ise

foto: https://sobranna.postimees.ee/2684822/nimemaagia-vaata-mida-sinu-eesnimi-tahendab-a-e

Ennast aidata saad eelkõige ise

Iga aasta jaanuari keskpaigas, kui pakasene talv Eestimaale jõuab, muutub Elle-Nora hing ärevaks. Sellest hetkest hakkab tal kõik viltu vedama. Küll tabab teda mõni külmetushaigus, küll kaotab, lõhub või unustab ta mõne endale kalli eseme. Nagu oleks põrgu maapeale tulnud.
Jaanuari 20. päeval, mil kröömike lund oli maha sadanud, küütles see nii valuseredalt, et Elle-Nora ei suutnud silmigi avada, kui ta jalgsi teekonna 5 km kugusele külapoodi ette võttis.
Hirmud, mis olid 35 aastasesse naisesse pesa teinud, aiva süvenesid. Ta ei osanud nendega hakkama saada ega nendest vabaneda.
Lisaks häiris naist teadmine, et alati kui külapoe ette jõuab, peavad külamoorid maja ees mokalaata ning tuiutavad Elle- Norat kummalise pilguga. Muidu nii jutukad memmed jäävad vagusi naise lähemale jõudes. Justkui oleks keele alla neelanud. Aga vaikusel on õelad silmad.
Jah, Elle-Nora oli teadlik, et külamutid teda mustaks leseks kutsusid, aga teda see ei heidutanud. Olgugi, et ta oli matnud kaks abikaasat ja imikueas lapse, kes kopsupõletikku suri. Uut kooselu naine ei ihanud, sest lein oli ta nii ära muserdanud ning lesk oli veendunud, et ta ei suuda siin ilmas enam kedagi armastada. Liiati siis veel iseennast!
Taas oli käes 10. veebruar, päev, mil Elle-Nora 5 aastasena oma kallist emast Ellest ilma jäi. Elle kaotas elu libeda talvetee veeres roolijoodiku käe läbi. Peale mida hakkas Elle-Nora isa jooma ning laps jäi vanaema Nora kasvatada, mis oli ka õige. Aastate pärast jõudsid omakeste kõrvu pahad uudised, et isa Aldost oli saanud kerjusest kodutu, kes pealinna tänavatel vegeteeris. Ju oli see tema saatusekaarti sisse kirjutatud, sest Nora koduuksed olid väimehe jaoks alati avatud, viimane teadis seda, kuid ei võtnud pakkumist vastu ning memm ei suutnud aidata inimest, kes ennast aidata ei lase. Auk, millesse mees oli kukkunud, osutus liiga sügavaks ja omaks, et sealt välja ronida.
Täpselt 20 aastat hiljem, ka 10. veebruaril, lahkus ka Elle-Nora vanaema, naine, kes oli talle ema, isa, õpetaja ja vanaema eest olnud. Ainuke inimene, keda Elle-Nora usaldas.
Ajalugu kordus. Tollel kargel talvepäeva õhtul, kui vanaema suure moonakotiga külapoest kodu poole liikus, kukkus ta rattaseljast vaid pool kilomeetrit enne koju jõudmist. Otse läheneva auto ette. Lahkumine oli silmapilkne.
Elle-Nora ei saanud enam kusagil asu. Ta kulutas erinevate esoteerikute ja soolapuhujate uksi, maksis neile kopsakaid summasid, nagu mõni kröösus, kellel mammona üle seifi äärte voolab. Abi ei saanud ta kusagilt, sest ta ei lasknud ennast aidata. Ega ükski nõid ei saa aidata inimest, kui abivajaja seda teha ei lase, raiub oma ja on oma kinnisideedes ning hirmudes kinni.
Inimene saab ennast aidata eelkõige ise, mitte sildistada neid, kes tema hirmudes ja õnnetustes süüdi ei ole.
„Kui sa tahad oma saatust muuta ja karmavõlast vabaneda, muuda oma nimi ära. Nii sinu ema kui vanaema on õnnetult hukkunud ja nende eesnimedest on tuletatud sinu eesnimi, mis pole sulle head toonud. Sind võib sama kurb saatus oodata. Ei ole hea panna lapsele vanemate ega vanavanemate eesnime, see ei tõota alati head tähendada, kuigi inimesed teevad seda heauskselt.“ Soovitas üks tugevamaid nõidasid.
Elle-Nora tuhises vihaselt nõia kabineti uksest välja, lõi pauguga ukse kinni ja kadus nagu keravälk, jättes mammona taskusse kõlisema.
„Vahetagu ise oma tobe nimi ära, va soolapuhuja!“vandus naine tulist kurja. Ta oli kindel, et kõik valetavad, kõik tahavad talle ainult halba, aga ise ta ka midagi enda heaolu nimel, hirmudest ja vihast vabanemiseks, ette ei võtnud. Olgugi, et alateadvuses ta seda tegi, karjus ja pröökas nagu pöörane, aga üksi sellest ei piisa, kui endiselt näed kolli seal, kus seda ei ole. Tuleb õppida andeks andma ja hirmudest vabanema.
Taas oli käes 10. vaabruar, kui Elle-Nora asutas ennast külapoodi minema. Sama päeva hommikul lõpetas tema seinal, ema ja vanaema fotodel kohal asetsev Nazari kaitsva silma ja Fatima käekujutisega maagiline kell, mille vanaema Türgist toonud oli, tiksumise. See ennustas halba. Elle- Nora lõi kõigele käega ja vandus;“ pagan, justkui oleks ma mõni kröösus, hakka veel neid neetud patareisid ka ostma!“ Ta võttis vihaga seinalt kella ja virutas selle vastu maad, haaras ahnelt ratastega reisikohvri ja asus teele.
Nii nad seal seisavad, kalmuaias, kolme inimese daatumitega kolm hauaplaati, mille surmakuupäevaks on 10. veebruar.

4. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

Ajakirjad uues kuues!

Pille Amuri luule

  Jah, jaanuarikuu numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud. Need on tõesti uues kuues, ilusamas ja erksamas, värvilised!

 SaSas on seekord avaldatud Pille Amuri luule. Ilus ja kõnekas. Loe ise! Aitäh, armas Pille!
Jah, endiselt ootan teie luuletusi luuleveeru tarvis. Veebruari numbrisse on olemas, aga märtsi numbrisse veel mitte. Kui soovid, et su luule ilmuks just selles ajakirjas ja just terve lehekülje suuruselt (nagu peatsis oleval pildil) võta minuga ühendust juba täna!

 ML- is on avaldatud minu 2 lühijuttu, "Lase lahkunu hing vabaks" ja "Mustrimuutja." Kui soovid neid lugeda, osta või laenuta ajakiri.
 Endiselt teen koostööd nende ajakirjadega ning kirjutan nendesse ka artikleid.
Juba veebruari numbris on ilmumas huvitavad artiklid huvitavatest persoonidest. Lisaks kirjutan neisse ka terevenemislugusid, millest hiljem koostan raamatu.

 Kui sinu elu on müstiline ja maagiline, või oled kokku puutunud nähtamatu maailmaga ning tahad seda minuga jagada, võta ühendust juba täna! Aitäh!

Mõnusat lugemis- ja kirjutamisaastat!

Fotod:
sellised näevad välja jaanuarikuu numbrid
LASE LAHKUNU HING VABAKS
MUSTRIMUUTJA vol1
MUSTRIMUUTJA vol 2

4. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 3. jaanuar 2020

Su iseenda sees

foto: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/88/%D0%A5%D0%BE%D1%80%D0%B2%D0%B0%D1%82%D0%B8%D1%8F%2C_%D0%97%D0%B0%D0%BA%D0%B0%D1%82_%D0%B2_%D0%91%D1%80%D0%B5%D0%BB%D0%B0%2C_2007-06.jpg

  SU ISEENDA SEES

Mäng kulgeb võiduna kui tõmbad välja trumbid.
Ei jää su teepeale siis ette potimast.
Ei ole pääsu sellest kui sa jalgu trambid,
kui püüad sohki teha, petta lähedast.

Kui tupruv ajavool viib enesega ära
kõik möödunud hetked, mis kord olid ilusad.
Ja kui su karikas saab triiki, kustub sära,
ei kustu mälestused iial, elusad!

Päev vargsi vaikusesse heldib, kestab rahu.
Ma seisan varjuna su kohal, voodi ees.
Ja loodan südamest et aja sisse mahub,
ka pisut joovastust su iseenda sees.


3. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

Küla mäletab

foto: https://rannatee.ee/oidremaa-moisa-kodumajutus/
Küla mäletab

Pärtel ja Enela tutvusid toonase Nõukogude Eesti lõpuaastail, mil mõlemad olid lõpetanud tehnikumi ning neid suunati ühte kolhoosi tööle.
*
Pisike külake Lääne-Eestis vegeteeris suhteliselt nutuses olukorras. Vaid kröömike keskustelu, mis kohaliku vana poemaja ees aset leidis, oligi kohaks, mis külarahva silmad küütlema pani. Alkohoolikust isasinimesed tuiutasid noori piigasid, nilpsasid ilast keelt ning aiva loopisid rõlgeid fraase nende aadressil. See oli rõve. See oli alandav neidudele, kelle keha alles naiselikke vorme võtma hakkas. Parem oli kauplusemajast suure kaarega mööda käia.
Olgugi, et külas oli säilinud vana kõnekas massiivsete võlvkaartega mõisahoone ning looduskaitse all olev, lopsakate taimedega mõisapark, mis enamuse ajast küll seisis räämas padrikuna, polnud kaua aastaid ükski töökäsi seda silunud.
Juba külla sissesõidul riivasid vaatevälja vanade rääsunud loomalautade rusud ning erilise monstrumina mõjus lagunenud, haisev väetiseküün, mille paekivist varemeil lapsed turnimas käia armastasid. Varemete vahelt turritasid välja ohakate ja kõrvenõgeste kolooniad, mis sõjaväeülema ranget hoiakut meenutasid.
Ei olnud võõrad ka olukorrad, kus lapsevanemad olid alatihti sunnitud kohalikku velskrit väisma, kes küll vaid korra nädalas haigeid vanas mõisahoone kompleksi kuuluvas kolemajas vastu võttis. Diagnoosiks oli peamisest väetisemürgitus, sest lapsed ei kipu alati mõtlema mida nad suhu pistavad või milliste kätega silmi sügavad. Mürgist väetist aga leidus varemete vahel lademetes.
*
Küla lõpus tervitas rahvast küngas, mille jalamil küla kauplusemaja asus, mis vahelduva eduga kohalikele toidu lauale tõi. Kuni lõppeks see üldse suleti. Korra nädalas parkis autokauplus ennast vana mõisahoone taha, sealt sai rahvas kolmapäeviti endale toidupoolist ostmas käia. Õnneks võimaldas kolhoosiametkond igale elanikule väikese maalapi ja laudakese koduloomade pidamiseks, nii oligi kartul ja aedvili oma põllult võtta. Lihapuuduse üle ei saanud ka kurta, keldrid olid soolalihatünne tulvil. Piima sai toodud kohalikust suurfarmist täiesti tasuta.
*
„Noort verd oligi vaja!“ nentis toonane partorg, kes noorte natsalnikute üle ainult heameelt tundis. Oli ka pühjust, sest võsasse kasvanbud park sai peagi silmailuks kohalikele ning vana väetiseküün ehitati taas jalule. Isegi pookuivanud sarapuud raiuti maha, kuigi need olid sügiseti pähklite all lookas.
Sanitaarremonditi ära mõisahoone ning sinna kolis kohalik kolhoosikontor, mille eesruumist sai korralik bussiootesaal külmadeks ilmadeks.
Üha tihedamini hakkasid mõisasaalis toimuma süldipeod, kuskohast ei puudunud ka bänd. Ka traditsioonilised tantsu ja spordikursused said taas hoo sisse.
Ei möödunudki palju aega kui Enela endale päitsed pähe sai. Pärtel ei raatsinud kaua oodata, kartuse et äkki mõni külajoprss jõuab temast ette.
*
Veneaja lõpus, kolhooside ja sovhooside lagunemise aegu kolisid Eneala ja Pärtel külast minema, sest järeltulevat põlve oli oodata ning peremehele pakuti mujal tasuvamat töökohta. Diplomeeritud noorukid olid sunnitud uutele ametipostidele minema ning tänaseks on nende tutvumiskülast saanud paigake, mida nad väisavad vaid paaril korral aastas, et kallistada oma armastuse sümboliks istutatud tammepuud, mis mõisaparki ehib ja mille legendist on siiani teadlikud vaid nemad kaks.
*
Möödusid aastad. Kui külakesse hakkasid riburada pidi kerkima uued hoooned ja vande majade restaureerimine sai hoo sisse, otsustasid uusrikkad tänavatele nimed panna. Neid tänavaid sai kaks- Pärtel ja Enela.
Küla kõneleb ja mäletab alati!

3. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 2. jaanuar 2020

Kõrval paekivist aia ...


   KÕRVAL PAEKIVIST AIA ...

kohal jaanuarikuist
rohelisust rõkkavat
põlluveert
keset iideste
põlispuude kodu
mille kõrvalt
kruusatee
suundub Vigalasse
Läänemaa veeres
asub
Mihkli rahula
pussjunlaste
kalmuaed

kunagi
kaheksakümnendate lõpus
olin minagi tunnistajaks
kalmistul asuva
ausamba avamisel
kus Heinz Valk
kõlaval häälel
sõna võttis
lausungeid pidas
kunagi ...

täna on kõik teisiti
teisiti kui eile
üleeile
tunamullu ...

seal ma kõndisin
kõrval paekivist aia
saatjaks
vareste kraaksatus
ja rahu
igavene rahu
ja Sina


2. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma