reede, 22. veebruar 2019

ŠAMAAN EVALD PIIRISILD. KOTKASULE LEND - Evald Piirisild, Evelin Kivimaa


 Vahelduseks ilukirjanduslikele teostele, lugesin vahepeal läbi raamatu "Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend," mille autoriteks on Evald Piirisild ja Evelin Kivimaa.

 Selliste raamatute lugemiseks peab aega ja ruumi olema. Minul vähemalt. Mitte keegi ei tohi mind segada. Nii ongi kõige parem aeg lugemiseks öösiti. Mulle see raamat väga-väga meeldib.

  Olen ise korduvalt käinud šamaanirännakutel ning kohtunud oma väelooma - karuga. Ühel korral ka hundiga. Aga need rännakud jäävad selle sajandi algusesse ning mul pole veel võimalust Kotkasule "pilli" järgi šamaanirännakuil käia olnud. Loodan, et see võimalus kunagi avaneb.

 Mind on viinud šamaanirännakuile šamaan Tiit Teras, nii Intuitiivteaduste koolis õppimise aegu, kui ka igasugustes laagrites. Sestap ei ole šamaanimaailm mulle sugugi võõras. Aga pean tunnistama, et ma pole ka nii positiivse energiaga šamaani, nagu seda on Kotkasulg, enne kohanud. Mitte, et teised šamaanid negatiivse energiaga oleks, seda mitte!

 Raamatus on väga palju äratundmisrõõmu. Alustades juba sellest, et ma ise ka korjan juba aastaid ravimtaimi, keedan nendest teed ning teen erinevaid tinktuure. Nii mõnegi retsepti panin raamatust kõrvataha.

 Evald ja Evelin (ilmselt nende vahel on harmooniline energia, sest nimemaagia toimib) on teinud raamatu tarvis suurt ja rasket tööd, see on väga hariv ja tohutult hea energiaga raamat! Muide, isegi kujundus toimib, leheküljed nagu lainetaks. Vaadake! Ja üleüldse on raamat ka välimuselt ilus, kutsub ostma. Minul läheb see eriliste raamatute riiulisse, kuna mõlema autori pühendused on sees.

 Aitäh teile, head Evald ja Evelin, et te selle raamatu kirjutasite!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

ŠAMAAN EVALD PIIRISILD. KOTKASULE LEND

 194 Google +1  0 Share0

Algul ma ei mõistnud, miks indiaani vend andis mulle just sellise hingenime – Kotkasulg. Aastaid hiljem, rännates Emakesel Maal mööda pühasid paiku, olen oma hingenime tähendusest aru saanud. Sulega ju kirjutatakse. Ma pean nägema ja jäädvustama asju, mida igaüks ei näe ega tunne. Pean aitama neid, kes minu juurde tulevad ja mind enda juurde kutsuvad. Õppida on mul muidugi veel ja veel. See kõik on igavene teekond. Kotkasule lend. Jagan siin raamatus oma kogemusi ja tarkusi, kuidas elada kooskõlas hingemaailma ja loodusjõududega. Siit leiad head loitsud ja käepärased nõiarohud, millega ennast turgutada. Räägin, kuidas ma inimesi tervendan ja juhin šamaanirännakuid, kuhu saab minna igaüks. Soovijale maalin tema rännakust pildi kotkasulele. Sulemaal teeb tuleviku koopasuu rohkem lahti. Inimese enda mõtted, soovid ja unistused hakkavad tööle. 
Kallistan teid kõiki! Kotkasule pai! 
Kotkasulg
ISBN 9789949664207
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 192 lk
Mõõt 210x133x19 (mm)
Kirjastus RAHVA RAAMAT
Lisamise aeg: 06.12.2018 
19.9018.91 €
Kaupluses püsikliendile: 18.91 €
Kaupluses: 19.90 €
Kaup kätte: esmaspäev 25.02



22. veeburuar. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 21. veebruar 2019

VIHMATÜDRUK - Margit Peterson


 Eile jõudsid "Vihmatüdrukud" koju ja loomulikult võtsin ma öösel oma 20. lapsukese lugeda, nagu mul ikka veel kombeks on. See on jah mu 20. raamat, ehk 8. romaan. Mul on tänaseks ilmunud 8 romaani, 8 luuleraamatut, 2 novelli- ja jutukogu ning 2 lasteraamatut. Kas on lisa tulemas?

 Jah, lisa on kindlasti tulemas, aga ma ei oska veel öelda millal, aga sellel aastal. Plaan on kalli Ema elulooraamat lõpuni kirjutada (no ema kirjutab ise, mina koostan ja lisan kui midagi vaja on ning trükin arvutisse) ja lastele on tulemas MIA LOOD, mis on toimetatud, aga armas Jana alles tegeleb selle imearmsa raamatu illustreerimisega. Ja lastele on veel midagi - lasteluule raamatu käsikiri on koos ja ootab ka illustreerimist ning toimetamist. Tegelikult on ka novelli- ja lühijuttude kogumiku käsikiri põhimõtteliselt koos ning üht koma teist veel. Aga igal asjal oma aeg. Romaane kirjutan ka endiselt.

 Öösel kell 3.13 sain "Vihmatüdruku" lugemisega ühele poole. No päris huvitav oli lugeda millega ma aasta eest hakkama sain. Jah, 2018. märtsis viirutasin sellele raamatule punkti. Tegelikult kirjutasin selle ühte sarja, aga kirjastaja arvas, et see on liiga erinev, nii saigi Vihmatüdrukust omaette raamat. ta tuli küll õhuke lühiromaan, aga ka lühiromaanid on loetavad. Oleks ta vormistatud väiksemasse formaati (nagu ma soovisin, aga pole ka sellisel formaadil viga midagi), oleks lehekülgi rohkem. Ja kiri võinuks ka suurem olla. Aga loetav on ta sellegi poolest ja ma luban, et pakun põnevust.

 See on ka pmst mu esimene noorteromaan, mida kõlbab lugeda nii lastel, noortel kui ka täiskasvanutel. Ühesõnaga - kogupereromaan! Tegevus toimub väikses armsas Lavassaare alevis, Lavassaare vanas asulas, Vana- Pärnus ja Pärnus.
  Mind on alati köitnud igasugused põnevad nimed (nimemaagia), nii jookseb ka sellest raamatust läbi nimeteema, millega oli ülimõnus mängida. Aga rohkem ma ei reeda.

 Minu käest otse saad vaid 8 euroga ning posti panen 9.45 eest!
Minu pangakontonumber on: EE381010902003166000. Selgituseks pane VIHMATÜDRUK.

 Jah, poodides on ta palju kallim, aga kuna tegu on õhema raamatuga ja kaaned on pehmed, õnnestub mul seda soodsalt müüa. Kui soovid "Vihmatüdrukut" endale soetada siis võta ühendust juba täna! Aitäh!

 Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VIHMATÜDRUK

 23 Google +0  0 Share0
Vahel, tunnistame seda endale või mitte, on nimemaagial meie elus vääramatu jõud. Ka kohtadel, kus inimene elab, on võime domineerida ja inspireerida. Nii sündis ka see lühiromaan.
"Rain on ju inglise keeles veel Vihm, sellisel juhul oledki sina, mu kallis tütreke Vihmatüdruk, Raino on Vihmapoiss ja noh, mina olen sellisel juhul Vihmataat,vana mees juba ju,“ muigas Rainold.
Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, vabakutseline ajakirjanik ja ema kahele täiskasvanud pojale.
ISBN 9789949732128
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Lehekülgi 80 lk
Mõõt 210x1147x5 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 19.02.2019  
15.20 14.44 €
Kaupluses püsikliendile: 14.44 €
Kaupluses: 15.20 €
Kaup kätte: homme, 22.02






21. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 17. veebruar 2019

PÕRGUTULES PARADIISISAAR - Saale Väester


 Mul on nii,nii, nii kahju, et see raamat otsa sai! Tõsiselt! Uhh!
Saale Väester oskab üllatada. Iga raamatuga läheb tema looming üha põnevamaks. Mina nii nauidin raamatuid, mis on kirjutatud hästi lihtsas keeles, mis pakuvad põnevust, millest ei puudu sünd, seks ja surm...aga ka raamatuid, mis lausa haaravad või neelevad sind (või neelad sina neid). No ühesõnaga, Saale Väesteri uus romaan "Põrgutules paradiisisaar" (ma tahan lugeda "Põrgutules parasiidisaar") on vägaväga põnev ja omanäoline. Pisut isegi muinasjutulik, realistlik muinasjutt. Aga mina olengi see kes usub veel muinasjuttudesse. Jee!

 Kuna Saale käsitleb väga paljudes romaanides suhteid ja need on enamjaolt dramaatilised või traagilised, valusad, aga õpetlikud ja edasiviivad. Nendes tegutsevad alati mateeria kaks poolt - mees ja naine. Nii on siingi need pooled olemas, aga lisaks kirele, armastusele ja hingelisusele jutustab see raamat ülipõneva loo kahest eestlasest kes satuvad nn. paradiisisaarele, kus leiab tegelikult aset täielik põrgu, lausa õõvastav põrgu, mitte, et põrgud mitteõõvastavad oleks.

 Saare kuningas Cesar on täielik diktaaor, kes, lisaks oma naise - kuninganna tapmisele - vägistab korduvalt oma poega. See on väga võigas ja julm tegu! Aga õnneks leiavad ka halvad situatsioonid lahenduse, ja kõik võib pöörduda...kuhu ja milliseks iganes.

 Muide, eestlannast saab selle saare kuninganna! Aga ma ei tahaks üldse rohkem midagi reeta, laena või osta see romaan, hind pole ka üldse soolane! Meie Saalega vahetasime ning see on pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse.

 Aitäh, hea Saale, et sa niiiiiiiiii põneva raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

PÕRGUTULES PARADIISISAAR

 13 Google +0  0 Share0
Kruiisilaeval teenindajatena töötavad Mirtel ja Urmas sõlmisid kolleegidega kihlveo: ööbida üks öö laeva päästeparves otse ookeanilainetel. Ärgates on nende esimene mõte – võitsime! Ja seejärel kohe teine – aga kus siis laev on? Laeva ei ole. Keegi oli parve kinnitanud liiga lohakalt. Lähedal asuv paradiisisaar tundub päästva õnnena. Alles spioonidena vanglamüüride vahele suletuina ning surmanuhtlust oodates saavad Mirtel ja Urmas aru, et õnnest on asi väga kaugel.
ISBN 9789949551668
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 180 lk
Mõõt 210x146x15 (mm)
Kirjastus KENTAUR
Lisamise aeg: 30.11.2018  
15.15 14.39 €
Kaupluses püsikliendile: 14.39 €
Kaupluses: 15.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 18.02



17. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 15. veebruar 2019

Jaansoni rada 134. päev


 Juhhuuu, jõudsimegi Germoga täna rajale kepikõndima! Õigupoolest 2 kilomeetrit me tegelikult ei tegelenud aktiivse kepikõnniga vaid hoidsime ennast keppidega jäärajal püsti, siis avastasime, et Rääma tänava kõnnitee on peaaegu jäävaba ning teise 2 kilomeetrit saime siiski ennast aktiivselt liigutada. Jah, algatuseks üle 4 km ette ei võtnud, sest peaaegu 2 kuud polnud me rajale saanud, viimati käisime 18. detsembril.

 23. detsembril jäin ma nii haigeks ning haigus kestis lausa üle kuu aja. Ja kuna ma põen ka paradotiiti, siis eriti külmetada ka ei julge. Aga me juba ammu kibelesime rajale ja täna ärgates juba päike säras, polnud kahtlustki, et me ei lähe. Õues on kevadet, õhk on väga soe, aga jõejää on endiselt paks ja kalameestest tulvil. Jääle me ei kippunud.

 Kuigi eile oli muulil tuuline, on tänane ilm ka tuulevaikne, nii hea ennast liigutada. Hetkel ma ei tunne väsimust ega ühtegi valu, loodame, et see nii jääbki. Eks tasapisi hakkame taas kepikõndi harrastama, sest märts ei ole enam mägede taga ja ma loodan, et paari nädala pärast on rada jääst puhas.

 Ega ma enne jonni ei jäta, kui mu kaalunumber on kahekohaline! Kes siis veel ei tea, hakkasin kepikõndima 6. aprillil 2017. aastal, võtsin alla 30 kg, sellel talvel tuli 4 tagasi, kuna ei saanud rajale, aga võimeldes olen taas 2 kg kergem. Ühesõnaga praeguse seisuga olen vaid kepikõndimisega kaotanud 28 kg, aga kaalun alles 115 kg. Kui kepikõndima hakkasin, kaalusin lausa  143 kg. Seega kui ka sina tahad kaalust alla võtta, liiguta ennast, kepikõnni! 

 Ahjaa, me ei kepikõnni (tavaliselt) iga päev, vaid 2-5 päeva nädalas ja kilometraaž on 4-18 km.

 Enesetunne on ülihea!

Väike fotogalerii kulub alati kepikõnni juurde.
Germo ja kepid...
ilma mütsita veel ei lähe...
mehed uudistavad kas jää kannab...
selline liuväli siis...
vaheopeal oli Jaansoni rada isegi käidav...
1 km läbitud...
kalamehed jääl
2 km läbitud...
ei ole väsimust, ei ole...aga lokilammas olen hetkel, olen :)
esimene ja ainus istepaus. Germo
tagasi mööda Rääma tänavat







15. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 14. veebruar 2019

Romantikud muulil


 Täna kell 18.00 leidis Pärnu muulil aset üritus "Romantikud muulil, "millest ka meie kenasti osa saime.

Tantsule kutsus rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit. Muulile viival teel on romantikadisko - DJ Urmas Lass.
Lisaks pakuti glögi ja kes soovis. sai ka glögi sisse soojarohtu, aga meie saime endale ka imearmsad kruusid või tassid. 

 
Pärnu muulid. 150 aastat legendi!

Veel infot: 
On teada, et Pärnu muulid ja romantika kuuluvad kokku kui jõulud ja jõulumuusika. Et maailmas romantikuid ja romantilisi kohti jätkuks, siis on hea meel teatada, et valmis uhke juurdepääs muulile.

 Aga las fotod kõnelda!

 Lisan siia ka Tiiu Hermati poolt saadetud Berliini tassi, see ongi blogimata jäänud.

 Ning minu romaani "Ükisnda maailmas" reklaam, mis ilmus Nelli Teatajas, leiab ka koha mu blogis. 

Ja kohe-kohe ilmub mu lühiromaan "Vihmatüdruk."

Mõnusat sõbrapäeva jätku! 
poole kuuest on isegi veel valge...kevad tuleb :)
olin ka kohal, ausõna
diskor Urmas Lass
pingid ja küünlad
meie sõpradega <3
Tuurit-Tuurit
Tuurit-Tuurit
raha kingiti ka
romantikultele kingiti tassid :) nii ilusad.
ÜKINDA MAAILMAS Nelli Teatajas
tass Berliinist





14. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

TIIVARIPSUTUS - Mati Soonik


 No mõningad Mati Sooniku raamatud on mind veel öökapil ootamas, aga vastu hommikut sain leotud tema raamatu "Tiivaripsutus." Mis seal ikka, käekiri on pmst sama mis eelnevalt leotud raamatul, ikka need teiste luuletused, ikka need kirjad. Raamat koosnebki kirjadest.

 Peategelane Peet, vabaabielu elav kahe tütre isa, taaskord üks alfaisane, kes ei suuda olla oma naisele truu, teeb endale konto kusagile IHA portaali ja hakkab armukest otsima, just armukest, mitte naist. Nii tekib tal pidev kirjavahetus erinevate naistega, erinevatest maakondadest. Ise pesitseb ta oma perega Hiiumaal.

 No igavaks muutus see raamat, sest raske oli järge pidada, mees kirjutas mitme naisega ja tõesti, tõesti, raamat koosnebki kirjadest. Kohati on uskumatu, et naised selliseid kirju kirjutavad., aga ju on ka siis selliseid naisi ilmas olemas. Ju siis on. Ma ei oska kosta. Mehed teavad.

 Minu ajoks vastik raamat, jäle lausa. Miks peaks üks pereisa üldse niimoodi ringi hoorama?

 Ma nii lootsin romaanile teistsugust lõppu, et jääks see peategelane ükskord oma naisele vahele, sest ta valetas talle väga pikalt ning käis võõraid naisi keppimas. Aga paraku naine uskus teda sinisilmselt ja soostus viimaks temaga ka abielluma. Jah, mees tegi talle abieluettepaneku alles siis kui oli riburada pidi naisi ära magatanud ja ükski polnud talle sobinud. Ühesõnaga mees kes ei vääri mehe "nimetust."

 Nüüd teen Sooniku raamatute lugemisest pausi, kõik on liiga sarnased omavahel ja see ringiaelemine on vastik. Väga vastik. Huvitav, kas mehed mõtlevad, et nad teevad selle hooramisega endale nime? Et muutuvad naiste silmis ihaldatumaks? No kindlasti ei muutu, vastikuks muutuvad. Ja kui mõni naine, armastust otsides, natuke tihedamini mehi vahetab, ristitakse ta kohe hooraks või litsiks. Jälk!

 Kui tahad siis loe seda raamatut, minu lemmikute hulka see ei kuulu.

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TIIVARIPSUTUS

Autor: MATI SOONIK
 1 Google +0  0 Share0
Ma ei rända maises elus enam üksi, vaid omaealise naisega, kellel on minuga kaks last. Paraku olen rahulolematu ja mulle tundub, et midagi on vaja ette võtta.
Paberid on mul puhtad - ma pole kunagi abiellunud. Kalli, kellega juba kaheksa aastat koos elan, on vallasema ja saab meie mõlema tütre pealt toetusraha. Truudust pole ma talle igatahes seni murdnud, sest temast on minule rohkem kui küllalt. Aga kas Kalli on minu jaoks siiski see ainus ja õige? Mul on ju sarved maha jooksmata ja tiivaripsutus kulub mulle kindlasti ära. Otsustan tutvumisteenistuse abi kasutada ja loodan oma halliks kippuvat elu senisest huvitavamaks muuta.
ISBN 9789985657706
Ilmumisaasta 2010
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 175 lk
Mõõt 205x140x10 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  
13.99 3.94 €
Kaupluses püsikliendile: 3.94 €
Kaupluses: 4.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 14.02




14. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 12. veebruar 2019

ARMUVALUS - Mati Soonik


 Nonii, kolmas Mati Sooniku raamat sai loetud! Sedakorda on tegu tema romaaniga "Armuvalus." See on neist raamatutest, mille olen selle autori sulest läbi lugenud, kõige parem. Ka süžee poolest.

 Olgugi, et taas on raamatu iseloom sarnane eelmiste leotud raamatutega, taas tegutseb romaanis üks alfaisane ja leidub ka naisi, kes ei suuda oma mehele truud olla, ikka panevad kõrvalt, nagu Sooniku raamatutes ikka. Kui mõelda sellele, et raamat pidavat autori nägu olema...siis mnjah...

 Ilmselt autor ei väärtusta peremudelit. Olen seda ka enne maininud ja jään sellele arvamusele truuks. Ise raamatuid kirjutades tõden, et autor kirjutab (kas suurel või vähesel määral) ennast raamatusse, eriti romaanidesse. No muidugi ilustatud ja tähtsustatul kujul, lisades asjale tuure juurde, aga kirjutab.

 Mõnel määral on see raamat ka õpetlik ning ma usun, et selliseid peresid, kus naine sokutab oma abikaasa kaela armukese lapse on meil ka Eestis. Aga ma ei kujuta ette mis tundega see naine küll elab. Kas südametunnistus piinama ei jää?

 Jah, seksil on kooselus või abielus või partnerite vahel tähis ja määrav roll, olen sellega nõus. Aga abikaasad, kui nad on ennast sidunud, võiks teineteisega oma muresid jagada, nagu abielutõotuses on lubatud. Milleks meil suu peas on? Milleks rajada oma liit valedele? Ma ei mõista...

 No mul on Mati Sooniku raamatuid veel öökapil ja ma juba lausa huviga ootan kas mõni neist ei sihi vaid ühte auku. Kuigi jah, see raamat on loetav. Aga kohati tundub nagu oleks süžeed tahetud venitada, pikemaks kirjutada, aga see pole hästi õnnestunud. Kuigi vanarahva tarkust (mis mulle väga meeldib) ja vanasõnu ning tuttvaid luuletusi on raamatust hea lugeda ja meenutada, aga selles raamatus just need jätavadki mulje, et süžeed oleks nagu nende arvelt pikendatud. Ma saaks aru kui tegu oleks autori enda luuletustega...Aga see selleks, siiski austan seda, et vanu väärtusi elustatakse ja hoitakse aua sees.

 Ja tegelikult tegutseb siin üks ütlemata hea isa ja abielumees Jüri, kes vaatamata võimalustele suudab truuks jääda oma abikaasale, kellesse ta juba koolipõlves armus.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ARMUVALUS

Autor: MATI SOONIK
 2 Google +0  0 Share0

Kaks abielupaari elavad oma igapäevast elu, käivad tööl, kasvatavad lapsi ja pealtnäha on kõik hästi. Ometi on igaühel neist omad mured.
Eevi on jõudnud veendumusele, et abikaasa teda voodis ei rahulda.
Helil, kes töötab haiglas medõena, on tekkinud ühe patsiendiga kuum salasuhe.
Jüri on arvutist huvitava suhtlusportaali leidnud ja loeb nüüd ajaviiteks seksikate inimeste tutvumissoove. Samas tunneb ta, et peaks kodus rohkem lastega tegelema.
Kõige vähem muretseb Vambola, kes leiab, et maailm on ilusaid naisi täis, võta vasakult või paremalt. Pealegi on käes maikuu, aga kevadel hakkab kõigil armumisvõimelistel inimestel veri kiiremini liikuma.
ISBN 9789985659670
Ilmumisaasta 2012
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 158 lk
Mõõt 205x140x12 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016
14.323.53 €
Kaupluses püsikliendile: 3.94 €
Kaupluses: 4.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 13.02





12. veebruar. 2019a.a
Vana-Rääma

laupäev, 9. veebruar 2019

PIIMARING - Rein Veidemann


 Öösel kell 2.59 jõudsin PIIMARINGILT tagasi. Et mida? Ühel õhtul tegin Avele nalja, et nüüd lähen piimaringile, läksingi, koos Rein Veidemanniga :) Hea küll, kes veel ei ole Rein Veidemanni romaanitriloogia "Wiik" kolmandat raamatut "Piimaring" lugenud, lugegu seda kindlasti. Miks?

 Esiteks on see raamat igas mõttes hariv ning teiseks on see väga hästi kirja pandud, tundub, et iga sõna on läbi mõeldud. Ma pole ammu nii kompaktset ja detailselt täpset raamatut lugenudki. Ja ühtlasi on see mu üks lemmikraamatuid nüüd. Sama triloogia esimene raamat "Lastekodu" meeldib mulle ka väga, aga "Piimaring" on kodusem, võiks öelda isegi kodusoojem, sest mina olengi see junnukas, ehk junlane, täpsemalt pussjunlane, sest minu juured on Koonga vallas, praeguses Lääneranna vallas, kurikuulsast Mihkli külast (kus toimuvad südasuviti legendaarsed laadad) vaid paari kilomeetri kaugusel - Veltsa külas.

 Üks asi veel mis mulle selle raamatu juures väga-väga meeldib - nimed! Mul endal sulest on kohekohe sündimas lühiromaan "Vihmatüdruk," mis on otseselt (või kaudselt) kirjutatud lähtuvalt nimemaagiast. Kui hea ja põnev oli selle teemaga kogu romaani vältel mängida! "Piimaringis" on igal nimel oma (aja)lugu rääkida ja see paelus mind väga-väga!

 Miks ma sellest kõigest kirjutan? No ikka selleks, et "Pimaring" viis mind kodukanti, pani meenutama lapsepõlve, ehkki mina kasvasin samas vallas, Oidrema(a) külas ning veetsin kõik suved karjas, sovhoosi lehmi karjatades. Vabadel päevadel käisin Koonga koolis kohustuslikke aiatööpäevi tegemas ja just piimaringi autodega õnnestus mul vahel Oidremaalt Koongasse ja Koongast koju saada, sest Oidremaa suurfarmi piim viidi ka Koonga meiereisse. Oi, oi, kui palju tuttavaid kohti, emotsioone ja üldse äratundmist!

 Lisaks mainib Rein ka Koonga meierei juures asetsevat tamme, mis on minu vanaisa Aleksander Kiisa (Kiisk) sinna istutatud 1936. aastal kui mu ema - Linda Kaas sai 1 aastaseks. Ema astub mul vapralt 84. eluaastat ja elab praegugi veel (poole kohaga) Lääneranna vallas, Lõpe külas. Ema sünnikodu aga asus Koonga meiereist kohe üle tee (kus elas hiljem  Iida Aavekukk, ema ristiema) ning nad pidasid ka oma kodus kohalikku poodi, mis sõja ajal sakslaste poolt hõivati ning ema suutis küüdistamisest pääseda, varjates ennast Lauaru külas, vanavanemate kodus ning metsas. Lauaru küla asus  Piisu ja Koonga vahel, seda küla enam tänaseks polegi. Pole ka mina kohtunud oma vanaisaga (Aleksander Kiisk), kes hukati sõja ajal Tartu vangla hoovis ning laip visati kaevu. Aastakümneid hiljem maeti maised jäänused Tartusse, Pauluse surnuaia ühishauda, mille ausambal on ka minu vanaisa nimi olemas. Leidsin selle üles tänu oma Tartu sõbrale.

 Minu ema on tänaseks üks väheseid vanemaid Koonga inimesi kes elavad, kohalikke enam palju elavatekirjas ei ole. Aga koostan ema elulooraamatut ja kõigest sellest (ja palustki enamast) kõneleb just see raamat.

 "Piimaring" tiirleb oma süžeega Koonga piirkonnas, Vahenurmes, Pikaveres, Nedemal, Koongas jne...Seda raamatut andis ikka lugeda, sest iga lõigu juures ma muudkui mõtlesin ja meenutasin, et kus miski asi võis asuda, kelle talust jutt käib või millises kurvis või käänakus teatud situastsioonid aset leidsid. Raamat manas ehedad pildid silme ette ja mul tekkis tunne, nagu sõidaksin ma ise Reinuga piimaringil kaasas.

 Tollal, kui mina Koonga koolis õppisin (3-8 klass) kandis Pikavere Tammaru nime (vist). Aga ka Pikavere nimi on mulle tuttav ning tänaseks vast enam Tammaru kohanime ei eksisteeri(?)

 Tuleb tõdeda, et junlased (mis viitavat ka jonnakusele) on tõesti jonnakad ja kanged, sest üks mu Pikaveres elav kooliõde kirjutab ka raamatut "Jalgrattal Pikaverest Portugali," mis on kirja pandud tema teekonna vältel ning mille ta ka vapralt möödunud sügisel läbis.

 Hea Rein, aitäh, et sa selle vapustavalt hea raamatu kirjutasid ja minu kodukandi kaante vahele panid! Siirad ja suured tänud!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

PIIMARING

 4 Google +0  0 Share0
„Piimaringis” näeme 18-aastast, kommunismiusku Andreas Wiiki 1965. aasta suvel „astumas ellu”. Pärast ebaõnnestunud katset pääseda õppima Tartu ülikooli, ootab noorukit ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees. Enne seda sõidab Andreas autojuhina mõned nädalad Pärnu ümbruses piimaringi, avastades end olukorras, kus teda sunnitakse lunastama oletatava isa pattusid. „Elluastumist” kroonib hoopis kokkupõrge mineviku varjudega. Piimaringil kohatavatest inimestest saavad killud Andrease enesepeegeldusest. Pool sajandit hiljem vana mehena piimaringile naastes tõdeb Andreas, kuidas mõni unistus on määratudki jääma üksnes unistuseks. Elu liivakellas niriseb aeg vaid allapoole. „Piimaring” on kolmas ja viimane raamat Rein Veidemanni autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik” (eelmised kaks: „Lastekodu”, 2003 ja „Tund enne igavikku”, 2012).
ISBN 9789949604760
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 280 lk
Mõõt 215x140x20 (mm)
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 07.12.2018

23.20 22.04 €
Kaupluses püsikliendile: 22.04 €
Kaupluses: 23.20 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 11.02


9.veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 5. veebruar 2019

Armas kohtumine Tallinnas + ühe eluunistuse täitumine


 Täna väisasin taas pealinna. Olgugi, et ilmaolud ei olnud just meeldivad, kulges reis kenasti.
Oli üliarmas kohtuda, hea Kersti Urbala! Uute kohtumisteni!

 Mis ma Tallinnas tegin või kus ma käisin, see ei olegi oluline. Eks meil kõigil omad käigud ja asjaajamised. Aga tänase päeva ma lihtsalt pean blogisse jäädvustama, sest lisaks Kerstiga kohtumisele, täitus üks mu eluunistus. Olen nüüd pianiino omanlik, jee!

 Pole ju kunagi hilja midagi õppima hakata. Nii ma juba klimberdangi siin, Germo tellimusel. Sedakorda kuulmise järgi, nagu olen seda kogu aeg teinud. Aeg oleks noote õppima hakata ja üks hea õpetaja leida. Minu sõnadele on ju loodud suisa üle 40 laulu ning hetkel on mul avatud Tajo Kadajase laulik "Sõnu vaikusest." milles on ka minu loo "Olemise silmapiiril" sõnad ja noodid. Oi kuidas tahaks osata "päriselt" klaverit või pianiinot mängida! Aga jah, olen kuulnud ja tajunud, et unistused on täitumiseks.

 Eks ma annan endast parima ja loodan, et vähemalt ühe looga õpin pianiinol ennast selle aasta jooksul saatma. Ahjah, tegelt ma oskan mängida lugu; "rong see sõitis tšuhh- tšuhh- tšuhhh ;) Aga, aga...kõrgeid noote ma enam välja ei laula kahjuks, hääl ära suitsetatud...

 Aga lasen teil piiluda ka missugune mu pianiino välja näeb.
minu kallike

Kallid.


5. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 3. veebruar 2019

Uued numbrid on ilmunud


 Ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" veebruarinumbrid on ilmunud.

 Sellel korral on ajakirjas "Saatus & Saladused" avaldatud Tiia Merily Schneideri luule ning minu lühijutuke "Naerata nüüd jälle sa.."

 Kui ka sinul on mulle rääkida mõni põnev või müstiline jutuke ja arvad, et sinust saaks hea artikli, võta minuga ühendust juba täna! Igakuiselt saadan ka ajakirja luuleveergu luuletusi, märtsi numbri tarvis on autor juba olemas, aga kui tahad, et sinu luule ilmuks aprilli numbris, võta minuga ühednust juba täna.

 Jätkuvalt teen koostööd ka ajalehega "Nelli Teataja."

 Rahvas siin küsib, et miks ma enam igapäevaselt oma tegemistest ei blogi. Kui nii öelda saab, võtsin aja maha, ei taha väga oma eraelu avalikult jagada. Aga minuga on kõik kõige paremas korras, tegelen aktiivselt kirjatööga ja ootan oma lühiromaani "Vihmatüdruk" sündi. Ka uus lasteraamat on toimetatud ning illustreerimisel ning ka päris mitu raamatut on koostamisel, pluss artiklid. Ma elan ikka aktiivselt "sõnaseadja" elu ja olen õnnelik.
  Ahjaa, lisaks reedel Jahtklubis bluusi nautimisele käisime ka hea Ergot pilli järgi "Bum-bumis" tantsimas ning olime niisama mõnusad. Seega eraeluga on kõik, kui see kedagi tõsiselt huvitab.

 Olge hoitud ja armastatud ka teie!
elan selle talve üle :)
Simba talveõhtus
minu jutuke...
minu jutuke...
Tiia-Merily Scheideri luule


3. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma