neljapäev, 20. aprill 2017

Haigused ei küsi aega, vanust ega...


 Kuna viimati käisin rajal eile hommikul, olid mul täna õhtuks suured plaanid. Hommikul tõustes oli kõik korras, jalutasin üle silla kesklinna, Emaga kohtuma. Sillal hakkas kohutavalt külm, tuul oli nõeluv ja tugev, pidin käega kapuutsi peas hoidma. Siis tänasin, et ei olnud kõnnikeppe kaasa võtnud.

 Olin hetke tunnistajaks kui kopp löödi maabussijaama platsi asfaldisse. Bussid peatuvad nüüd maabussijaama piletimüügi maja ees ja väljuvad sealt ligidalt, Rüütli tänavalt, suht hotell Pärnu juurest.

 Veidike kondasime Emaga ringi ja umbes veerand tundi Ema bussi väljumist tulin ära. Kui algne plaan oli taas jala üle silla tulla ja veidi Jaansoni rada väisata siis see plaan muutus sekundi pealt, sest mul hakkas külm, kohutavalt külm. Kõik mu luud, liigesed ja lihased hakkasid nii äkki valutama, et ma ei suutnud ennast üldse liigutada. Astusin bussi ja sõitsin 2 peatust koju. Jõin klaasitäie keefiri ja kadusin ligi kolmeks tunniks teki alla, kuid ikka ei saanud sooja. Ka praegu on kohutavlt külm, kuigi köögi termomeeter näitab 25,6 ja külaline ütles, et mul pidi siin täielik saun olema. Aga minul on külm ja istun villastes sokkides ning pleed õlgade peal. Pea kumiseb ja kohutav väsimus on. Nägu huugab ja kõrvad kipuvad lukku minema. Tahaks kogu aeg ainult magada.

 Tulingi korraks siia, blogin ära, vastan kirjadele ja meilidele ning ilmselt kaon raamatuga teki alla, sest vaid seal saan natuke sooja.

  Hoidke ennst selle kohutava tuule eest! Selle kevade tuul on eriti negatiivne ja valus.

bussijaamaplats on aedadega piiratud...
kopp löödi maasse...
töö käib...
ja nii see veebruarini ketav töö peale hakkaski...uue bussijaama ehitus
teine ehitus käib ka hoogsalt kesklinna rinstmikul...



20. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 19. aprill 2017

Jaansoni rada 9.päev

(:)kivisildnik

 Täna hommikul käks kell 6.14 uni. Natuke vara oli minu jaoks üles jääda, seega otsustasin raamatut lugeda. Umbes seitsme ajal jäin uuesti magama ning lõin silmad lahti alles peale kümmet. Tõsi küll, parema jala hüppeliiges oli tohutult valus, lausa nii, et ma ei saanud esimese hooga jalale toetudagi. Kuid natukese aja pärast juba komberdasin toas ringi. Otsustasin teha rajavaba päeva ja taastuda, kuni helistas Sven.

 Olen Svenile väga tänulik, et ta mind välja ajas. Tõdesin nüüd ise ka, et parim ravim kangele hüppeliigesele on liikumine. Või on Sveni sõnadel võluvõime?- mine võta kinni! Igal juhul tunnen ennast peale 4 km läbimist väga hästi. Keefiri jõin ka Sveni soovitusel. Kõht on täis ja meel on hea. Uute rajatamisteni!

 Germo jäi esmakordselt rajalt kõrvale. Ta on enda jaoks päevarežiimi välja mõelnud ja kuna tal polnud rajale mineku ajaks puud kuurist tuppa toodud, jäi ta seda tööd tegema. Kui ma koju jõudsin, olid puud kenasti toas ja Germo pumpas köögis kraanikaussi, mis kipub viimasel ajal umbe minema. Mina aga panin pesumasina järjekordselt tööle sest iga päev peale trenni lähevad mu higimärjad riided otse masinasse.

 Ilmselt täna õhtune rajatamine jääb ära, sest homme hommikul saan kalli Emaga kesklinnas kokku ja lähen sinna, nagu ikka, kepikõndides. Kõnnikeppidest on saanud minu lahutamatud kaaslased.

 Nüüd aga käsikirja üle lugema!

2 km me täna kulgesimegi (peale Sõudeklubi) ja 2km tagasi. kokku 4. rääkida oli nii palju, et rohkem ma ei klõpsutanudki pilte

Imelist kolmapäeva!


19.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 18. aprill 2017

Jaansoni rada 8.päev. Poeedid rajal!

patsid pähe, spordidress selga ja rajale...

 Täna pakkisin ennast korralikult sisse, lausa mütsulotu panin pähe ja salli kaela, sest natuke annab veel kaelaradikuliit tunda, aga üldiselt vähe.

 7 kilomeetrit rada kulutasime täna, sest teisel kilomeetril saime luulerahvaga (ava blogi ja näed kellega!) kokku ja läbisime ühiselt kilomeetrijagu rada. Kui kolm ja pool kilomeetrit oli kepikõnnitud, tundsin kerget väsimust ning otsustasime, et ei lähe üle üsna lähedalt asuva uue silla vaid pöörame tagasi. Tervet rada poleks suutnud läbida ja igaks juhuks Papiniidust bussile minna ei oleks julenud, sest meil polnud ühtegi dokumenti kaasas ja trahvi nagu ka maksta ei viitsiks.

 Jätkuvalt tunnen ma rõõmu, et rajal kohtab loomeinimesi. Hommikul kirjutasin Leonora ja Sveni luuletusse sisse ja õhtu tõi nad rajale. Telepaatia? Mis iganes, aga oli armas.

 Kui 5 km oli läbitud oleks tahtnud puhata, aga otsutasin edasi liikuda, sest higisena tuule käes istuda ei ole just hea. Suitsetamist üritan ka piirata, seega vaid ühe suitsu tõmbasin.

  Germo pidas vapralt vastu, vaid Kuu peatuse juures tuli kaks koera vastu ja siis oli oht, et poiss jookseb sõiduteele, kuna Sõudeklubi juurest kulgeb rada mööda maantee äärt (kes veel ei teadnud).

 Hästi mõnus ja kerge on olla.
Tulge teie ka rajale!

Väike fotogalerii ka tänasestrajatamisest:

minek. masinatehase aed veel alles...
1 km läbitud...
kohe 2 km läbitud..
2 km läbitud...
Poeedid rajal: Sven (30 kg kergem)  ja Leonora :)
3 km läbitud...
esimene puhkus...(umbes 3,5 km)
päike loojub...
päike loojub vol 2...
hea teada...
pmst kodus...



18. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

KÕIK ON TÄHTIS- Anneli Lamp


 Eile leidsin postkastist poetess Anneli Lambi luuleraamatu "Kõik on tähtis," mida hakkasin juba eile lugema. Öösel jätkasin ja just lõpetasin. Olin eelnevalt läbi lugenud A.Lambi luuleleraamatu "Igal oma saatus"(2015), millele kirjutasin ka eessõna.

 Anneli luule köidab mind endiselt, viib ajas tagasi lapsepõlve ja vanavanemate aega. Sellest on tunda sooja lehmapiima- ja sõnnikulõhna. Anneli maalib sõnadega, paneb oma luuletustega looduse elama ja ma hetkeks tundisin isegi metsa lõhna, ahmisin seda endasse ja tundsin et mu suitsetamisest ummistunud kopsud said puhtaks. Vot nii!

 Kaanekujundus on ka imeline, sama habras ja naiselik nagu autor ise. Jah, meil õnnestus mõne aasta eest Anneliga ka reaalselt tutvuda, kui imelises Toilas oma raamatuid esitlemas käisin. Sellest esinemisest on mul ka Facebooki album tehtud, kuid vaadata saate ka SIIT. Ma lausa armusin Toilasse ja sealsetesse inimestesse ära! Tänusõnad võlgnen ka kallile Lea Rannale.Aitäh!

 Kuna Anneli Lambi raamatuid poodidest ei leia ja neid saab osta kirjutades tema emailile või Facebkko, siis panen siia tema emaili: anneli.lamp@mail.ee

 Autori tegemisi saab jälgida tema blogist, aadressilt: puhkekylamisantroop.blogspot.com.

 Tema sulest ilmunud raamatud:

1. "Minu lapsepõlve Kotinuka" (2013)
2. "Olen iseenda õde"(2014)
3. "Igal oma saatus"(2015)
4. "Jõhvi, mu arm! Linn ja inimesed"(2016)
5. "Kõik on tähtis"(2017)

 Leidsin ka mõned oma lemmikluuletused sellest raamatust ning tegin pilti.

Lisan siia ka väikse galerii:
pühendus kallilt luuleõelt...
üks lemmikluuletus...
ja teine lemmikluuletus...
sept 2015. a. Toilas koos Anneliga...
sept. 2015.a. Toilas kalli Anneliga...
selles majas asub imeline Toila raamatukogu
kalli Toila raamatukogu juhataja Lea Rannaga

Tänud, armas Anneli selle imelise raamatu eest!


18. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rajal...


  JAANSONI RAJAL...

Pärnu jõe äärest
sealt kus kesklinna sild
ühendab kahte linnaosa
algab Jaansoni rada
üheksa koma kolme
kilomeetrine tervisareada
mis on tuulte räsida
vete kasida

tee mis neelab endasse
üleliigsed kilod
seedib neid ja
situb välja
nagu veekeeris elusid
ikka lõmps ja lõmps
äähh ja päähh

sealt on saanud kosutust
spordilembikute kullakogu
memmede ja taatide tervis
Jaansoni rada on nakatanud
väikelapsed spordipalavikku

sinna on jäänud 31 kilo
(:)kivisildniku tselluliiti
mõningad Leonora Palu
higiloigud
Raul Majase jääknähud
ja hulgimas koguses
minu vedelat rasva
mis kui õli kaitseks
pinda

kui sa tuled
astu vaiksemalt
sest kavatsen enda
paarikümne kiloga
vähemalt veel seda
rada värskendada

täna lähen
taas keppima


18. aprill. 2017.-a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 17. aprill 2017

Jaansoni rada 7. päev

pilt eilsest rajal käigust...
 Täna juhtus siis see asi, et telefon ununes koju. Õigupoolest ütlesin Germole: "Ole hea ja pane mu telefon oma kotti," aga oleksin pidanud ütlema;"Germo, ole hea ja võta minu telefon ja pane see Germo kotti," siis oleks ta aru saanud ja pannud ka. Tegelikult paljud ei saa aru, et Germo mõnda asja ei mõista, sest ta noogutab alati kaasa ja kordab vestleja sõnu. Samas on ta hästi viisakas ja saab elementaarsemate asjadega hakkama, aga see selleks, ma tegelikult ei tahtnud siin Germo teemat lahata, ikka kepikõndimisest blogin.

 Täna läbisime 5 kilomeetrit ja enesetunne on lausa kohutavlt hea. Pole mõtet rohkem läbida, kui hakkab liigestele. Hommikul ma veel seda meelt ei olnud, et täna ka rajale läheme, kuna eilne jäine tuul sai mind kätte ja tegi ära ning seda otseses mõttes, nimelt olen üle pika aja kaelaradikuliidis. Kuid rada kutsub endiselt. Pakkisin ennast täna korralikult sisse ning olin nagu kubujuss. Ausõna! Mõni vastutulija vaatas vist küll veidi viltuse näoga, aga mul oli hea ja soe, muu polegi nii oluline. Isegi kael ei tee enam nii palju valu. Ja väsimust ei ole üldse, kuigi alles paar nädalat tagasi väsitas mind isegi üle silla kesklinna jalutamine kohutavalt ära. Energiat on kordi rohkem ja riided jäävad seljas ühe suuremaks.

 Tänud komplimendi eest (et ma olla ka juba näoest "õhem") kallis Ingrid! Koksisime Germoga peale sinu lahkumist mune ja sihukesed armsad mehikesed väljusid nendest. Tegin isegi pattu, sõin pool šokolaadimunast ära ning loodan, et need kalorid jätsin nüüd rajale.

nunnud, onju? ;)
meie uued pereliikmed :)
vaniljelõhna täis on kogu meie kodu...

 Täna liikusime vana Visu taga oleva sillani ja tagasi, usun, et see teeb 5 km või isegi veidi rohkem. Vaatame mis tuuled homme toovad, aga tahaks iga päev liikuda, kuid lühemaid kilomeetreid. Neljapäeval saab 2 nädalat alustamisest ja see kõndimiskirg pole kusagile taandunud, elab minu sees aktiivset elu. Ma ütlen-see on kättevõtmise asi! Kui oled korra rajale saanud- hakkab see sind kutsuma. Vähemalt Pärnu Jaansoni rajal on see võluvõime olemas.

Armastan!

17. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 16. aprill 2017

Kentuki, uus tass, sõbrad, Jaansoni rada 6.päev jne...

koos Jüri Homenjaga

  Hakkasin eile meenutama, et kui kaua me polnud Jüriga kohtunud (6?7?8?). Aastad lendavad väga kiiresti. Tänusõnad õele, kes mu eile "välja" kutsus ja veel naabermajja, kus nädalavahetuseti mängivad bändid ja toimub muudki põnevat. Oli armas õhtu Kentuki kõrtsus ja sai isegi hea Jüri pilli järgi jalga keerutatud. Aga ausõna Elmu Sadulsepp ei ole mu poisssõber, aga hea tuttav on ikka! Suured ja siirad tänud sulle, hea Jüri! Olen teinekordki Sinu Muusaks.

Jüri Kentukis naisi hullutamas
esimene katsetus. no, mu telefon ei tee häid selfisid...Jüriga

 Tegelikult mul oligi vaheldust vaja, sest reede hilisõhtul jõudis minuni mu järgmise romaani toimetatud käsikiri ning asusin seda ülelugema. Aga see ei ole niisama lugemine, tuleb mõttega lugeda, et ei oleks loogikavigu ja täheapsakaid. Nii ma siis mitu tundi arvutis veetsingi, silmad punased ja kael lugemisest kange. Eile hommikul tõustes hakkasin edasi tegelema (ja täna, peale blogimist katsun lõpuni lugeda), kuni läksime külapeale šašlõkitama jne...

 Ausalt öeldes oli mul eile väike pettumus kuna 1 kilo oli tagasi tulnud. No, ma läksin küll kaalule peale šašõki ja supi söömist, aga ikkagi. No, võib siis ehk öelda, et kaal on seisma jäänud. Viimasest kaalumisest (kui avastasin, et 8 kg on läinud) oli 6 päeva möödas. Aga ma ei heitu, ei anna alla. Lihtsalt vahepeal jäi 2 päeva vahele, kuid täna õhtul käisime taas.

 Olen sellel nädalal pmst suppide peal olnud, kuid täna tuli šampinjoni isu peale ning tegingi šampinjonipastat (moodsalt öeldes). Praadisin šampinjonid, sibula ja hakkliha ära ning segasin segu makaronidele. Väga hea tuli. Ausõna!

...
...
...

Täna võõrustasin lausa 10 külalist, aga tunnise "lõunauinaku" jõudsin siiski ka teha, et õhtul rajale naasta. Germol käis kooliõde külas ja nad tantsisid kenasti, kui meie Evega köögis kohvitasime. Lapsed koksisid mune ka.

Germo ja Kaidi


 Olen tänasest ka uue tassi (kruusi) omanik. See jõudis minuni armsa Astridi kaudu, kes viibis paar päeva Pärnus. Siirad ja suured tänud, et leidsite koos armsa pojaga ka meie jaoks pisut aega!

armas Astrid oma armsa pojaga
siin ta on, uus tass Sri Lankalt

 Rajal sai täna vaid 5 km läbitud. Kohutavalt jäine tuul oli silla juures. Juba siis tekkis hetkeks tunne, et vist ei suudaga minna, aga sundisin ennast ja Germo oli ka nõus minema. Käed, kõrvad ja põsed külmetasid ja olid tulipunased, aga me läksime ikkagi. Kapuuts ka peas ei püsinud. Keda kõike rajal kohta võib. Täna tuli sõrkides meile Sõudeklubi juures vastu Eesti seksikam mees Märt Avandi näiteks.

 Mõnes mõttes on õhtuti parem rada väisata, sest loojuv päike on müstiliselt ilus ja kogu loodus hakkab unne suikuma. Otsustasin, et 10 kilomeetrit ma nii peagi ette ei võta, sest tunnen, et see on siiski veel minu jaoks liig. 2 päeva liigesed andsid tunda, kuigi eile õhtul tantsuplatsil tundisin et valssi tantsida on ikka kordi kergem juba. Ka on mulle tekkinud tiivad, ehk siis kätel on rippuv nahk. Kui ma neelatan, tekivad lõua alla kortsud. Müstiline on see, et riiete järgi näen kuidas järjest väiksemad numbrid selga mahuvad, aga kaal seisab. Aga ju ta siis peabki vahepeal seisma.

  Enne kolmandat kilomeetrit vaatasime juhuslikult taha ja Germo märkas Maarjat lähenemas. Jah, mina ju endiselt ei käi telefoniga netis, seega ei näinud ma rajale minnes ka Maarja kommentaari, et ta tuleb. Seda rõõmsam oli üllatus. Kolmel ja poolel (või vähem) kilomeetril tegime pausi, aga see oli viga, sest mu märg nahk jõudis maha jahtuda ja mul hakkas lausa vappekülm. Nii otsustasin tagasi tulla Niidupargi kaudu, sest mets varjab seal tuule. Liikusimegi läbi Niidupargi Niidumetsa peatusesse ja seal astusime nr 14 bussile ning sõitsime koju. Isegi mu mantel oli läbimärg, aga õnneks on tuba soe ja igasugune vappekülm on kadunud. Tuleb ennast hoida, sest päris mitu tuttavat põevad kopsupõletikku. Ilmselt see karge ja tuuline rõhkkond, mis meil praegu võimust võtab, pole hea.

  Nüüd aga lisan siia pildigalerii tänasest päevast ja hakkan taas asjalikuks.
Ehk blogin ka lähipäevil lõpuks kirjandusõhtu lõpakust, sest teema on edniselt aktuaalne ja rahvas soovib. Nädal on lihtsalt nii kiire olnud, pole süveneda saanud.

Olge hoitud!

16.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Fotogalerii:

enne rajale minekut selfi nõeluva tuule käes...
kolmandal kilomeetril näost (tuulest) tulipunane...
Germo avastas, et Maarja tuleb...
Maarja jõudis kohale...
meie, päikesekullased...
3km läbitud...
väike paus oma lemmikhoones (umbes 3km ja 200m läbitud)...
päike loojub sinna kusagile muuli taha vast....
Maarja...
üks pisikene sporditüdruk meile pidevalt järgi kimamas...taamal Germo
Germo puhkan jalga...
ja Niidumetsast bussile...