peatükk
„Mis nendel naistel selle emaks saamisega ometi nii kiire on?
Või, et tema unistab juba mitmest lapsest? Kuidas ma küll talle oma
hirmudest räägin? Kuidas?? Äkki üritaks hoopis jutu lastekodu
peale keerta, no, et võtaksime lapse lastekodust? Ohjah, teades
Marist, siis ta tahab kindlasti oma last, mitte adopteeritut. Ma olen
ikka kohutava dilemma ees! Või lausa trilemma, polülemma ees!
Minevikuvarjud ei lase elada. Kurb. Kui õige räägiks kallimale oma
muredest ja otsiksime neile koos lahenduse? Ei, ei, ma ei suuda! Ma
ei suuda Marist kaotada! Meist on juba perekond saanud ja ilma temata
ma oma tulevikku ette ei kujuta! Oleks ometi emagi...“ läksid
Trevori silmad veekalkvele.
„Trevor, kallis, kui mitu tundi peab möödas olema, kui sa rooli
minna võiks? No, ma mõtlen, et mis kelleks see õlu sinu verest
välja läheb?“tuli Marisele idee.
Trevor vaatas kallimat ehmunud näoga, et kus kohast sellised
küsimused tulevad. Mitte kunagi enne polnud Maris talle alkoholiga
seonduvaid küsimusi esitanud, ega ka mitte pahandanud, et Trevor
vahel mõne õlupudeli lahti nööpis. Pigem oli mõnikord Maris ise
ühe sõõmu lonksanud, mille peale Trevor lahkesti soovitas kapist
ka pruudil õlut võtta. Kuid Maris ei tahtnud, kuumade ilmadega
tahtis ta vaid ühte sõõmu. Nüüd äkki selline küsimus. Trevor
oli segaduses, ta kartis, et uus probleem on päevakorras. Mees pidas
õigeks vaikida.
„Sedand, ma tahaks kangesti Tilde juurde minna. Pole nii ammu oma
lemmiksugulast külastanud, igatsus on juba.“ selgitas Maris oma
küsimuste tagamaid.
Trevoril langes justkui kivi südamelt. Ta jäi ammulisui kallimat
vaatama ja siis lausus „Ma olen ainult ühe lonksu võtnud. Ole hea
ja anna mulle sahtlist dessertlusikas, asetan selle õlupudelisse, et
õlu ära ei lahtuks. Hiljem saan seda vajadusel veel mekkida. Aga
pean külmkappi panema, sest soe õlu on nagu kodutu higihais. Just
kodutu, sest sinu higi, mida ma küll üliharva tunnen, lõhnab, mu
kallis!“ oli Trevor lausa õnnelik. Kuid Tilde juurde sõit lükkus
siiski tunni võrra edasi, kuna kompliment mõjus Marisle nii, et
noori kutsus peagi magamistuba.
„Ooo, päike tuli välja!“ hõikas Mathilde, nähes noori oma
maja ees autost väljumas. Noored said aru küll millele memm vihjas,
aga nagu loodud, tuligi päike taeva alla ja hakkas saunamaja
plekkkatuselt nii ehedalt särama, et pimestas silmad. Vana palkmaja
oli nagu lõke keset hoovi ja Marisele tundus, nagu ta lapsepõlves
pidevalt nägi, et päike naeratab talle ja pilgutab silma. Ni jäi
ta kauaks seda ilu nautima ning ei märganudki, et Tilde ja Trevor
olid majja läinud. Maris lonkis neile peagi järgi, selline nägu
peas, nagu oleks õnnistatud olekus või äsja armunud. Trevor
tõlgendas seda muidugi omal viisil. Ega memmgi pime olnud, pigem oli
ta õnnelik, et noortel kenasti kulgeb.
„Mis tuuled siis täna teid minu manu tõid? Lõuna- või
põhjatuuled? Või koguni kirdetuuled?“ muigas memm õnnest.
„Tilde, tead, ma ei tea enam mida ma tegema peaksin. Ei, ära
saa valesti aru, meil on Trevoriga omavahel kõik kõige paremas
korras, aga mina ei ole hetkel päris mina ise. Tahaks õppima minna,
tahaks mingit vaheldust, tahaks...ühesõnaga kuidagi väga
keerulised ajad on. Sina oled alati see kes suudab mind milleski
veeda, suudab soovitada, juhendada, juhatada. Mida arvad?“ oli
Maris mures.
Mathilde vajus mõtteisse, sest otse lambist, nagu ka memm ise
armastas noortepärast väljendit kasutada, ei osanud ta
lemmiksugulasele nõu anda. Ta tundis sellepärast ennast
ebamugavalt. Tema tegelikult arvas, et noortel oleks aeg pere luua,
kuid ei pressinud oma arvamust peale. Korraga koputati uksele ja
stuti sisse.
„Ohoo, oo-ooo, no täna on küll üllatustepäev! Tule siia, ma
kallistan sind! Kuule, sa oled vanaks jäänud!“ võttis Mathilde
avalisüli külalise vastu.
„Oh õde, õeke!“ muigas külaline. Alles siis tundis Maris
vanaonu Lembitu ära ning tema mure tuleviku ees oli nagu peoga
pühitud.
„Onu, Lemps! Kui kaua me pole näinud! Ohh, nii armas!“jooksis
Maris vanaonut kallistama.
„Tõsi ta on, aastad kaovad kätte. Kas sina oled Reevo?“
ulatas Lembit Trevorile tutvumiseks käe. Trevor hakkas muigama kuid
ei pahandanud, sest teadis, et Mathilde tada Reevoks kutsub.
„Tere! Minu kodanikunimi on tegelikult Trevor, aga Tilde armastab
mind Reevoks kutsuda. Aga Reevo on ka ilus nimi. Mulle sobib.“
vastas noormees.
„Oh sind õekest küll! Kas hakkad ballile minema või on mõni
kohting soolas? Sa lähed iga aastaga ikka kenamaks ja nooremaks,“
tegi Lembit õele komplimendi, nähes kui mukitud ta õde veel ka
kõrges eas on. Ja nagu ikka, ei saanud need õde-venda tögamata
olla.
„Jäta jutt, va karvajalg! Naine peab alati kena välja nägema,
olgu mis päev tahes! Karm on vaadata noori emasid, kes peale lapse
sündi või juba rasedana ennast käest ära lasevad. Igal ajal peab
oma mehele silmailu pakkuma!“ vastas Mathilde.
„Oot-oot, nüüd rääksid küll ennast vahele! Kus on mees
kellele sina silmailu pakud? Käärkambris või?“ hakkas Lembit
juba käärkambri poole minema.
„ Ha-ha-haa! Panin koos tugrikutega sukasäärde peitu, et oleks
kindlas kohas!“ ei olnud ka Mathilde naljasoolikas umbes.
Maris oli nende lõõpimistega harjunud. Ta nautis väga seda sooja
õhkkonda ja suhet mis valitses vanatädi ja vanaonu vahel. Tüdruk
tundis ennast lausa imehästi, ta vaid muigas ja jälgis mängu.
Ainult Trevor oli kuidagi kohmakas, sest ta polnud iial näinud, et
õde ja vend võivad omavahel nii hästi läbi saada. Ja veel, kui
nooruslikud ja särasilmsed nad on!
„Sa ikka oskad üllatada, kallis vennaraas! Oleks võinud kasvõi
moka otsast pisutki paotada oma tulekust! No, mida ma siin jahun, te
kõik olete ilmselt näljased,“ hakkas memm juba külmkapi ust
avama.
„Ole nüüd, egas me siia sööma tulnud! Pea nüüd hoogu, ma
lähen käin tiiru autos ära!“ sõnas Lemps ja kadus majauksest
välja.
Trevor arvas, et ehk on taadil abi vaja ja järgnes Lembitule.
„Tilde, ma nii armastan sind!“ klammerdus Maris vanatädi
kaela.
„Tead, teid kahte koos on nii armas vaadata. Te olete niiiii
sarnased omavahel! Olen väga õnnelik, et teie suguvõssa sündisin!“
ei olnud Maris kiidusõnadega kitsi.
Lembit tuli õuest tagasi suitsutatud põrssaga. Kogu seltskond jäi
teda ammulisui vaatama.
„No, mes te siis nüüd neelasite keele alla või? Reevo, aseta
see salatikauss ka siia lauale.“ lausus ta noormehele.
„Hulluks oled läinud või? Kus sigalas sa nüüd vargil käisid?
Oi vennake, ma ei teadnudki, et sa pimanäpumees oled!“ tögas
Mathilde.
„Messa ajad! Ma tulin otse Antslast Kauka laadalt ja sealt ma
selle põssa kaasa tõin. Võitsin, noh! Ei meeldi midagi või?“
tegi Lembit õele silma.
„Tola! Vaat kus Kauka Jumal mul siin! Hauka laat on see,
kuulsid!? Hauka!“ õpetas õde venda.
„Olgu ta Kauka või Hauka või lausa Mauka, minu jaoks jääb see
alati Kauka laadaks! Ja kui sulle väga meeldib, võid mind Kauka
Jumalaks pidada küll, aga ma ei tea mida kirjanik August Kitzberg
asjast arvaks, kui ta haisu ninna saaks. Pööraks vast hauas teist
külge, kui teaks, et uus Kauka Jumal on liikvel!“ ei olnud Lembit
suupeale kukkunud.
„Tegelikult oli mul asja ka. Õeraasu, helista nüüd ikka Hirmus
Antsule ka ja kutsu ta peenike pere kohale. Tahaksin väga näha
Antsu naist. Tean, et tal on hea maitse.“ tegi Lembit Mathildele
silma.
„Misasja? Antsul ja peenike pere? Naljatilgad!“ hakkas Maris
südamest naerma.
„No on jah peenike pere! Väike imik ja naine lausa majas. Pidin
ise ka koos südamega saapasäärde hüppama, kui oma silmaga seda
uudist kogeda sain. Naine on kangesti tuttava olekuga, aga ma ei
osanud teda koju ajada ja nime ka ei märganud küsida. Aga kenasti
õnnelikult koos nad seal metsaonnis elavad, harivad põldu, Ants
käib jahil ja kõik on kenasti.“ vadistas Mathilde.
„Omg! Uskumatu! Kus kohast see taadu endale küll naise leidis!?“
ei suutnud Maris seda uudist uksuda. Talle ei mahtunud pähe et nii
vana mees võib veel lapsi saada ja mõne naisega kokku kõlada.
„Tead, see oli ka mulle mõistatus, aag nii see on. Äkki
Reevo-poiss viitsib ühe sõidu teha ja Antsu pere ka meite manu
tuua?“ küsis Mathilde.
„Loomulikult!“ vastas noormees, kutsus Marise kaasa ja sõit
kulgeski Antsu metsaonni.
2. märts. 2017.a.
Vana-Rääma