reede, 24. juuli 2015

Ellu tagasi tulek!

minu vanaonu naine Hilda Tamberg (84) sünd. 17.sept. 1930.a.


  Elu on täis üllatusi. See blogi on jätkuks eelnevale. Tõesti, tõesti tuleb iga inimene su ellu teatud põhjusel. See kord on siis ellu tagasi tulemisega, kui nii võib ütelda. Nimelt, ma kolisin siin Mai kivilinna magalarajooni 11 kuud tagasi ja teadsin, et siin elab ka mu vanaonu naine, keda kunagi linnavanaemaks kutsusin. Siis, kui mu vanaonu Ilmar Tamberg veel elas ja nad omasid majakest Vaeste Patuste Alevis ehk Rääma linnaosas. Siis oli nende kodu ka mulle teine kodu. See oli kodu kus mind alati oodati ja mille uksed olid mulle valla. Mul oli selles majas isegi oma tuba, üleval, ärklikorrusel, kus toa seina ehtis pilttapeet palmi ja neegrinaise pildiga. Just selle palmipuu all oli ka minu voodi, ehk siis suur ja pehme madrats. Nimelt oli vanaonu meremees. Toona pilttapeete Eesti NSV-st ju kusagilt osta ei saanudki.Veel ehtisid minu magamistoa seinu  pudelid, mida vanaonu korjas ja merelt kaasa tõi. Need olid sellistes uhketes pakendites, mida nõuka inimene polnud isegi unes näinud.
  Täna poest tulles ja toidukotiga maja juurde jõudes nägin ühte memme kõndimistoolile toetumas, astusin ligi, et küsida kas abi oleks vaja. Nii minu moodi, ikka appi ruttama. Ja, oh üllatust, minu kallis linnavanaema, kellega kiire elutempo ja oma laiskuse juures pole saanud viimased aastad suhelda."Oot, mul on soeng tuulega sassis;" mainis 17. septembril 85 aasetaseks saav Hilda, kes on siiani uhke ja korralikult sätitud linnadaam, kui ma temast fotot tegema hakkasin.  Kallistamisrõõm tõi silmi pisara. Ta tuli minu ellu tagasi, minu kallis linnavanaema! Nii vähe ongi rõõmuks vaja! :)
Hilda noorena.Aasta arvu ei teagi. Aga ta pühendas selle pildi mulle lausa 30 aastat tagasi!

  Seda pilti vaadates meenub mulle kadunud vanaonu (kellest kahjuks ei suutnud peale matusepiltide midagi leida) Ilmar, kes alati minu saabudes ütles siiralt: "Ooo, Lauaru Mann jõudis koju!" Nimelt kutsuti Lauaru Manniks minu emapoolset vanaema, ehk siis Ilmari õde, keda kahjuks minul elu jooksul ei olnud au kunagi näha. Aga pilte vaadates ja vanaonu Ilmari juttu kuulates olevat ma Lauaru Manni koopia. Seega vanaonu Ilmar tundis minus oma õe ära ja sellepärast ta ilmselt mind ka väga hoidis. Otsekohese mehena ja tuntud oma tervate ütlemiste poolest pelgasid mu õed teda. Aga Ilmaril oli süda õige koha peal (hea kõnekäänd!). Ühel ta sünnipäeval ostsin viimase raha eest talle suure tordi ja seda üle andes pühkis vanaonu silmanurgast pisara ja sõnas: "Millega sa jälle hakkama said? Raiskasid oma raha minu, vana peeru peale!"...need sõnad on mulle siiani hingesügavustesse pugenud, sinna tagumistesse salasoppidesse, koos paljude mälestustega, millest vanaonu mulle pajatas tundide viisi.

Hilda, kallis, aitäh, et sa olemas oled! Ole hoitud! Näeme juba järgmisel nädalal taas! :)

24.juuli. 2015.a.
Mai

Pataloogiline heasoovilikkus? Diagnoos? Hälve? Sinisilmsus? Geneetiline apsakas? Armastan teid :)

minu kallis sõbrannekene Merle, kes elab täna teises riigis, aga meie sõprust ei lahuta ei aeg ega kaugus :) aitäh, et Sa mul olemas oled!



    Inimene tuleb sinu ellu alati mingil põhjusel ja mingil põhjusel lõppeb sul ka inimesega ühine teekond. See tõde on aegade algusest olnud teada-tuntud. Inimene hing tunneb vaistlikult ära kellega ta jääb suhtlema, kellega mitte. Osade inimeste energeetikad ei sobi kokku, see on paratamatus. Siis tuleb lasta tal minna, lasta heaga minna, mitte halvaga. Tuleb soovida ikka ja alati head teed, kuigi ta võis sulle väga haiget teha. Tuleb osata lahti lasta, side läbi lõigata ja saata ta minema headuse ja armastusega. Mitte vihkamisega. Viha ei tohi eneses kanda, see hakkab sind seestpoolt sööma ja päris suurte ampsudega. Uskuge mind, ma tean, olen seda korduvalt kogenud. Kas mu heasoovilikkus võib olla pataloogiline? Kas heasoovilikkus on diagnoos? Hälve? Jah, inimene saab geneetilise koodiga palju kaasa. Loomulikult aitab inimene oma elutee määramislee kaasa, aga mingil määral domineerib ka see samune geneetiline kood.
  Olen tihti seisnud silmitsi kurjusega, ise head soovides. Olen tihti seisnud ka silmitsi olukorraga, kus kiputakse minu elu elama. Usun, et ma pole ainuke. Paljudega on juhtunud nii. Aga ikka me kordame oma vigu, ei õpi nendest. Ma muidugi räägin endast, ei üldista. Aga nii on. Hälve? (Mis on hälve?)
  Eile oli üks imeline õhtu. Minu kallis sõbranne "noorusajast" tuli mulle külla. Jah, me ei kohtu enam tihti, kuna elame teine teises riigis, aga meie sõprus pole sellega kannatada saanud, pigem on see süvenenud. Seega, kui on tegu õige sõprusega siis aeg ja vahemaa seda ei tapa. Just, ei tapa. Oleme Merlega koos teinud igasuguseid lollusi, otseses mõttes. On, mida meenutada ;) Olime ju meiegi kunagi noored. Oleme seda siiani. Kokku saades kohe tahaks taas mingi lollusega hakkama saada. Nagu meie punapõskedelt näha, siis juttu jätkus veiniklaasi taga rohkemaks, kui kauaks, kuigi mul just veinisoolikat ei ole, või oli see umbes, kes kurat seda teab. Igal juhul lahendasime pudeli punast veini ära ja tuli tahtmine õue minna. Ja loomulikult läksimegi. Täna veel meenutame, et meil on ikka nii palju ühist ja plaanime uusi kokkusaamisi. Loogiline ju?
Aga...Pill tuleb tõesti pika ilu peale, nagu seda juba vanavanaema mulle armastas ütelda. Noh, otseselt pillima ma ei hakanud, aga nutune oli see õhtu mingil määral küll. Las ta siis olla, aegade algusest on headus ja kurjus käsikäes käinud. Mina ühe (ja veel mõne) silmakirjateeneri vastu viha ei pea. Pigem oli aeg ilmselt nendega side läbi lõigata. Inimetega keda olin kaitsnud ja heaks sõbraks pidanud. Või headeks tuttavateks, on õigem ütelda. Jumal nendega! Olgu nad õnnistatud! Siiralt!
  Ma ei mõista inimesi kes igal sammul Jumala sõna suhu võtavad ja ennast sügavusklikuks peavad, kuid võimalusel teiste ellu sekkuvad ja igal õhtul alkouimas voodisse taaruvad. Mina ka pidutsen, pidutsen küll harva. Ei ole karsklane. Ma lihtsalt ei sobi alkoholiga kokku, või ei sobi tema minuga kokku. Aga mõned korrad aastas armastan ma ennast unustada, reeglina õllekannu taha. No tegelt korra kuus ei oleks ka patt. Kunagi sai ikka igal nädalavahetusel lõõgastumas käia. Loomulik ju. Eksole? :P See selleks. Et milles asja point? Jah, ma ei ole ei kristlane, ei jehoova tunnistaja, ei mormoon, ei...aga kas see teeb minust patuse? Kas ma olen sellepärast halvem inimene, et ei kuulu kusagile kogudusse ja ei maga piibel padja all? Olen mitmeid kordi piiblit lugenud ja sealt elutarkusi ammutanud, aga ma leian, et ma ei pea kuuluma kogudusse jmm...Minu jaoks on seal üleval see Keegi ka ilma kuulumata olemas. Kunagi oli aeg, kus tahtsime koos sõbrannede Ivi Villemsoniga ja Anu Valgenbergiga leeri minna. Aga siis jäi Anu beebit ootama, oli sügav nõuka aeg, autosid ei olnud paljudel ja meie plaan jäi katki. (Anu perel oli auto). Kunagi, kui me õdedega olime pisikesed valgepäised piigad (nagu Inglid) olla kirikuõpetaja tahtnud meid ära ristida, aga see jäi kahjuks kõik jutu tasandile. Ju oli nii määratud. Ma ei kahetse möödunut, pigem saan sealt palju inspiratsiooni ka täna oma raamatute kirjutamiseks. Selline lihtsalt ongi minu elutee, minu rada, mida mööda ma uhkel sammul astun. Selline ma olengi. Ja kas ma pean kõigile meeldima? Ei pea ju. Ega ei taha ka :) Aga ma ise lihtsalt armastan inimesi liiga palju. Rõhk on sõnal liiga.
  Miks ma üldse selliseid asju blogin? Aga äkki ma kogun aastate lõikes siia oma elulooraamatu tarvis materjali? On keegi sellel mõelnud? Kui mind ükskord ei ole, on kohake kuskohast näiteks lapselapsed saavad lugeda oma vanaema elust? Tänapäeva tehnikaajastul on kahjuks raamatud oma väärtust kaotamas ja maailma on igas mõttes tehnilisem. Muidugi on see kurb. Aga tulevikku tuleb siiski vaadata lahtiste silmadega, tuleb eest kangutada roosad prillid ja näha.Mida iganes. Aga ma kogun omi mõtteteri siia kokku ja las kunagi lapselapsed otsustavad kas on vaja vanemast elulooraamat kirjutada. Olen seda meelt, et elulooraamatud peaks ilmavalgust nägema siiski peale inimese maise teekonna lõppemist. Sa ju ei pane elule punkti siis, kui sa elad? Su elulugu ju siis alles kestab...Müstika!
  Eile õue minnes kohtusin ka ühe armsa Katiga, kellega sügisel kokku saades ennast mõneks päevaks "unustasin". Neid päevi juhtub, ka minuga. :) Nii me siis eile mõnusas, hubases seltskonnas aega veetsimegi. Kati elab ka ju Soomes ja ei käi iga päev Eestis. Pealegi on mul puhkus, mis peagi lõppema hakkab ja mul pole aega olnud isegi korralikult lõõgastuda.
  Oehh, kirjutasin pika monoloogi, aga lasin kõik endast välja. Vähemalt selleks korraks. Nagu raske koorem langes õlgadelt.
kallis Kati :)




24.juuli. 2015.a.
Mai
Aitäh Sõbrad, et te mul olemas olete! :)
kallis Merle :)

neljapäev, 23. juuli 2015

Albinism, õnn või õnnetus?

Bera Ivanishvili on 18-aastane albiinost räppar,
  Mõnikord on nii, et vahetult enne mõne pooleli oleva romaani või novelli kätte võtmist hakkab see elama, elab su mõtteis, või elad ise tama mõtteis. Aga siis tuleb seisak, tuleb must auk ja sa kukud sisse. Ja seal augus ei ole ruumi, seal augus ei ole õhku, ei ole kohta su loomingu jaoks. Täna on mul see päev, sajaga.      Hommikul kell 9 läks mingil imelikul kombel uni ära, tegin kohvi ja elasin lootuses, et täna ma kirjutan. Täna ma kirjutan midagi suurt. Aga sündised hoopis väikesed luuletused, kuigi luuletust saab ka suureks pidada. Luuletust kirjutada on tegelikult vahel raskemgi kui romaani või novelli, aga viimased vajavad pikemaajalist keskendumist, pikemaajalist paralleelmaailmas elamist. Luuletus on nagu pisike romaan, aga sa pead suutma seda kokkuvõtlikult kirja panna, et ta hakkaks elama, et ta tooks selle eheda emotsiooni lugejani, selle emotsiooni millega sa luuletust kirjutad.
  Pool päeva olen pusinud ka üle tellimustöö kallal. Aga hoopis sündisid laulusõnad oma viisile, seega olen ka helilooja :) Tegelikult see tellimustöö on hoopis teist laadi. Sellel on viis ja sõnad olemas, aga mul on vaja samale viisile teised sõnda mõelda. Sellega ma aktiivselt ka tegelen, kuid tundub, et täna ei ole selleks õige päev. Sõnad peavad tulema otse, aga mul kogu stsenaarium venib, venib nagu närimiskumm. Küll ühele poole, küll teisele poole. Seega panen ta oma aega ootama ja vabastan ennast praeguseks temast. Kuid ma ei kaota lootust. Ehk on homme parem päev ;)
  Hetkel näpin lasteka PETU järge PETU LÄHEB KOOLI. Mudin paberile kirjutatud mustandeid näppude vahel ja....Äkki?! Nad räägivad, et lootus sureb viimasena. Loodan minagi. Ja kui ei, siis ei. Pole ka midagi katki. Vägisi kirjutamine on nagu vägistamine, kuigi ma vist selles elus vähemalt, vägistanud ei ole ;) Samas ma tunnen, et miski tahab minust välja, no lihtsalt kipitab ja kiratseb sees, kuid....Ja see ei ole minu puhul esimene kord. Selleks ongi blogimine hea, vähemalt panen mõtted siia kirja ja..ehk siis...
  Tegelikult saab kirjanik ka oma aega planeerida ja seda just romaanide kirjutamise suhtes. Kui ikka on tekkinud pikk paus, tuleb käsikiri uuesti läbi lugeda, et ei tekiks loogikavigu. Üks tegelene ütles kord, et loogikavigade jaoks on toimetaja. No ikka ei ole küll. Ise tuleb enne suur töö ära teha, et toimetaja ei peaks hakkama käsikirja ümber kirjutama. Ise tuleb vaeva näha. Seda taktikat olen kasutanud ka ise. Samas, mul on puhkuse viimane nädal ja annaks jumal, et ma romaani ei sukelduks, siis hüvasti sõbrad ja suvi! :)
   Nüüd mõni küsiks mis suvi. Minu jaoks on suvi täiesti olemas. Kuigi vihma võiks vähema olla. Aga samas ma armastan ka vihma. Mulle pigem ei meeldi kuumad ilmad, kus ei saa õues liikudagi, kui juba päike su ära praeb. Ja öösiti on imehea magada, värske õhk ja ei mingit leitsakut. Päevitaja ma ei ole niikuinii. N.ö. päikest ma ei võta, aga tema võtab mind, võtab kiiresti ja valusalt. Praeb kohe punaseks, nahk tuleb maha ja olen albiino tagasi. No tänks, ei!
  Ma ei ole üldse õnnetu, et mul puudub pigment. Pigem olen õnnelik, et olen eriline! ;) Kuda see nüüd oligi? Mis missioon või tähendus nendel albiinodel siin elus on? ;)

Loe siit Albinismi kohta lisaks! :)


23.07.2015.a.
Mai

....(luule)

vesipüks...


...

lainetevahusel rannal
mõõdab surfaja merd
nagu maamõõtja maad
mõõdab ekstreemselt

eemal klähvib
vana vettinud pingi
külge seotud
punase rihmaga peni
hambad vihast irevil

aga tüdruk kõnnib
kõnnib paljajalu mööda
kõrkjatest rannariba
rohelised plätud käes
laiguline kott õlgadel
kõnnib sihitult

istun kiigele ja lasen
ennast tuulel võtta
nagu sinul tookord
keset laineid

mu vesipüks



23.07.2015.a.
Mai

Aeg

tee...


AEG

aeg loksutab lainetes liiva
tuksub süda kui ajatu kell
vahel tee jookseb vasakult kiiva
vahel loobun ma olemas hell

täna tõttan ma homsete taha
heidan õlgadelt möödunu rüü
ei siis aeg jookse hoovadelt maha
möödund hetk pole siis minu süü

kui kord lõppeb me maapealne rännak
leiab otsa ka lõputa tee
ajahõlma vaob raskemgi käänak
siis sa taipad et elu oli see



23.07.2015.a.
Mai

kolmapäev, 22. juuli 2015

Haikude päev

täna pildistatud lilleilu Pärnu kesklinnas


***

aaskäokingadel
õiepuhmased valla
soojus veel kestab

***

katuseräästas
suitsupääsukste pojad
laulavad kooris

***

kukeseened on
laotanud oma kaabud
üle metsade

***

aga ööd on meil
peagi nutuse näoga
hallapisarais



22.07.2015.a.
Mai

teisipäev, 21. juuli 2015

Öö salgas meid maha



ÖÖ SALGAS MEID MAHA

öö salgas meid maha
läks ja pistis silma
hommikuvalgusesse
et uneleda et unustada
kõik see mis seljataha jäi

öö salgas meid maha
võttis uneliiva ja puistas
naabrimehe silma jättes
meid unetuna lambaid
lugema

öö salgas meid maha
nagu ei kellegi lihtsalt
kustutas lambipirni
jäädavalt ja jäävalt
nagu ei millegi

öö salgas meid maha
aga meie ei salanud
meie ei lasknud ennast
sellest häirida me lihtsalt
salgasime tema olemasolu
eirasime tema olemasolu

meie öös olime vaid 
meie kaks üleni teineteise
jaoks üdini luuüdini
meid ei kottinud tema 
olemasolu meid ei kottinud
tema salgamised me lihtsalt
olime selles öös kahekesi
sest see oli meie öö


21.07.2015.a.
Mai

VEE PEAL Olavi Ruitlane

Olavi Ruitlase raamatu VEE PEAL esitlusel Tallinnas, kohas Kapsad 14. 07. 2015.a.


siia ka Facebooki pildialbum https://www.facebook.com/margit.peterson/media_set?set=a.10204478686391421.1073741872.1360030851&type=3


  14. 07. 2015.a. kell 17.00 esitles Olavi Ruitlane oma raamatut VEE PEAL Tallinnas, Koidu 84 aias KAPSAD. Sain minagi sellest osa. Tänaseks olen käinud kolme Ruitlase raamatu esitlusel. Kahjuks ei ole 2013 aastal toimunud raamatu EESTI EDULOOD esitluselt pilte, aga 2009 aastal toimunud Olavi raamatu NAINE esitluse pilte saate vaadata siit: Olavi Ruitlane NAINE

Pühendusega raamatud on mul eraldi riiulis :)
  Täna on mul kodus olemas ka O. Ruitlase KROONU teine trükk. Olen ka pooleldi läbi lugenud tema noorteka KAIL, kui 2010 aastal külastasin Võõpsut. Seda kahjuks ei oma. Ja üleüldse võiks autor sellele kordustrüki teha :)

   Juba eelmisel nädalal alustasin VEE PEAL lugemisega, aga kuna on suvi ja tegemisi palju, siis osadel päevadel ei õnnestunud seda kätte võtta. Aga möödunud öösel ei saanud und ja neelasin lausa 2 raamatut.
Olen kord selline inimene kes raamatut enne käest ära ei pane, kui ta läbi loetud on.
Esiteks raamatut avades ajas mind juba miski muigama. Ilmselt see, et olen härra Ruitlase loominguga väga kursis ja aiman mis tulema hakkab.
  Ligi 200 lk raamatu on illustreerinud kunstnik Lilli- Krõõt Repnau. Illustratsioonid on väga head ja ajakohased. Just selline toona see Eesti elu oligi. Minule, kui mitte kalandusspetsialistile olid teatud kalandustarbed võõrad, aga Repnau illustratsioonid tutvustaid neid ideaalselt.
  Kohati on raamat VEE PEAL justkui õpik kalandushuvilistele. See peidab endas palju elutarkust ja vajalikke nõuandeid.
  Ruitlase otseütlemised on Eesti rahvale teada/ tuntud. Kohati viskas raamatut lugedes seriaal EESTLANE JA VENELANE silme ette. Raamatut ümber tsiteerima ei hakka , aga siia sobib ka ideaalselt videolink raamatu esitluselt :Raamatu VEE PEAL tutvustuse video

  Olles ise enamvähem autoriga üheealine, leidsin minagi palju äratundmisrõõmu, palju sellist mida oleksin tahtnud juba lapsena välja ütelda, aga ei julgenud ja vaikisin.
Olen kindel, et sellest saab ka bestseller, nagu tema raamatust NAINE.
Siia sobiba ka ideaalselt väike raamatu tutvustus:

"Vee peal" on Olavi Ruitlase uus ja neljas proosaraamat. Võru päritolu kirjamehe teine raamat, 2005. aastal avaldatud "Kroonu" pälvis mitmeid kirjandusauhindu, ta 2009. aastal ilmunud romaanist "Naine" kujunes bestseller. Nüüd tuleb Ruitlane oma lapsepõlvelugu rääkiva, südamliku ja samas õudusjudinaid tekitava jutustusega.
Raamatus "Vee peal" kirjeldatud sündmused leiavad aset Võru linnas aastatel 1981-1982. Ajastutruud elupildid, tollane reaalsus ja peategelase põgenemised selle eest kalavetele kõnetavad ilmselgelt ka praegu. Piirid inimlikkuse ja ebainimlikkuse vahel on haprad, heatahtlikkusest võib teisipidi saada koorem.
Kirjandusteadlane Taive Särg on naljatanud, et tegu on uue "Kevadega". Eks jah, Liblesidki ole siin juba paar-kolm tükki. Kindlasti on "Vee peal"
inimeseks olemise ja jäämise manifest, ilus armastuslugu, kirglike kalapüügihetkedega kalameesteraamat, asjalik lugemine nii täiskasvanutele kui noortele.

*********************************************************''
Igal juhul soovitan endale see raamat öökapile muretseda. Eriti kalameestele! :)

Margit Peterson
21.07.2015.a.
Mai

SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL


  Täna öösel ma põhimõtteliselt ei maganud, kuna võtsin kätte sõbranne debüütluuleraamatu ja sõna otseses mõttes unustasin ennast lugema. Mõned aastad tagasi (vast 2011 aasta lõpus) avasin ma Facebookis oma loodud luuleklubi "Ahjusoe luule" uksed poetess Maarika Siimule. Olin toona pisteliselt netimaailmas, kuna arvutiga oli mingi jama. Aga kõik siin elus on mööduv ja nõnda sain ka mina sellest "jamast" lahti. Hakkasin siis aktiivselt luuletusi kommenteerima, nagu meil seal klubis kombeks on. Nii sattuski Maarika Siimu looming mu ette. Muidugi rõõmustasin, et üks hea luuletaja on klubis juures. Aga miski mind häiris ühe ta luuletuse juures ning julgesin sõna võtta, aga proua Siim vastas mu kommentaarile küll luulevormis, aga umbes nii: "oioi, meil on kriiktikud klubisse tulnud" ;) Sealt sai alguse meie omavaheline suhtlemine. Ja mitte ainult virtuaalmaailmas. 2013. aasta varakevadel kutsusin Siimu juba kaasa Olavi Ruitlase ja Herkki Erich Merila ühisraamatu "Eesti edulood" esitlusele. Siis tutvusime ka reaalselt.
SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL Maarika Siim/ Mirjam Siim




  Maarika Siimu ja ta tütre Mirjam Siimu ühisraamat on üleni vürtsikas. Peamiselt domineerib erootiline luule ja stiiliks on vabavärss või proosaluule. Kohati on ka riimuvaid kohti, mis veidike isegi häirivad. Aga lõppkokkuvõttes on tegu väga hea raamatuga. Mirjami kuivnõela tehnikas tehtud illustratsioonid annavad raamatule palju juurde ja tekitavad huvitava kooskõla, huvitava sünergia. 
  Olles aastaid Siimu luuleloominguga kursis, olin algul kahtleval seisukohal, et kas ta suudab mind raamatus veel millegagi üllatada. Aga suutis! Väga suutis! /lk 80...armuleeki/ veega ei kustuta/ viinaga aga juba küll/.
Siim kirjutab tavaliselt väga pikki luuletusi, kuid tema lühivormid meeldivad mulle isegi rohkem, need ei jää lohisema ja lajatavad sellise obadusega, et tükk aega võtab toibumine aega :) 
  Ühe asja kallal nuriseks ka. Tegu on 208 lk luuleraamatuga, aga kiri on liiga piske ja seda on raske lugeda. Olen ise küll see kes lugemiseks prille ei kasuta, kuid sellist kirbukirja lugedes silmad lihtsalt väsivad. 
  Emand Siim kirjutab otse ka oma erootilisetest või koguni seksuaalsetest fantaasiatest. Julge naine. Nii peabki! Lk 76 leiame luuletuse VELLO, mis on üks paras julgustükk, vürtsikas ja väga hea. Luuletus jookseb üle nelja lehekülje, kuid lisan siia ühe väikse lõigu sellest. /ja mull`meenus ka/ su tööauto/ ja need pehmed istmed/ ja kuidas me kord parklas/ ühe suure kaubanduskeskuse/ lähistel/ suterdasime/ teadmisega/ et tumekiletatud klaasidest/ teised parkijad/ sisse ei näe...
  Raamatu küljendus ja kujundus on väga hea. Mirjam Siim on omanäoline noor kunstnik, kelle tööd ma tunneks ilmselt paljude seast ära. Huvitav on tema kuivnõela tehnika ja huvitavad on tema tegelaskujud. Sellised proportsioonist väljas ja kohati nagu muinasjutulised, ulmelised tüübid. 
  Lisaks kõigele meeldib mulle ka raamatu tutvustus, mis vett peab. Lisan selle ka siia juurde, aga enne soovitan endale soojalt see raamat öökapile muretseda, kuna tegu on raamatuga mida tahaks aeg-ajalt uuesti lugeda. Uskuge mind, inimesena on poetess Siim sama temperamentne, kui ta looming. ;)

Maarika Siimu loomingust on kirjutatud ka ajakirjas Looming: http://www.looming.ee/2014/10/surnute-ulestous-laulutules/

Kui Sa selle raamatukese kaanepildile vaatad, tunned ennast ära! Ja ma ei valeta!
Kui Sa sellesse raamatusse sisse vaatad, võid tunda imestust, ahastust, armastust, häbi, häbitust ja aimata, kust king pigistab – Sul enesel. 
Või tunned korraga palki silmas – aga tänaseni see ei hõõrunud... Sa võid hakata võitlema kuumahoogudega nahavahel, mis tähendab, et Sind ei jäta külmaks vabalt langenud sõnade sidumine paberile ja luuleraamatuks: SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL.

21. juuli. 2015.a.
Mai

esmaspäev, 20. juuli 2015

All hõbedase paju (Sonett)

Siis kui Taevaväravad on valla...
  Mulle meeldib väga tänavune suvi. Olen vihmalaps. Üleliigselt palav ja päikeseline suvi ei ole minu jaoks. Sellel suvel on eriti palju vikerkaaresid, ehk siis taevaväravad on valla. See inspireerib mind, paneb taevalikke sonette kirjutama.
  Samuti meelivad mulle soojad talved ja liigne külm ei ole minu jaoks. Kõike on ikka mõõdukalt vaja.
  Tänane sonett on siin:

ALL HÕBEDASE PAJU

all hõbedase paju metsa serval
kus suviselt seal lõhnas heinamaa
me istusime teineteise kõrval
meil laulsid laaned laulsid põllud raad

kui päike vajus pilvepiiri taha
ja udu langes üle laotuse
me haihtusime suvesooja taha
all sulnist ööd all taevapaotuse

nüüd kõnnin üle aastate sel rajal
ja tundub nagu seisma jäänud aeg
kui toetun vana pehkind paju najal

siis alles taipan temal oli aeg
all hõbedase paju metsa serval
me istume taas teineteise kõrval


***********************************************************************************
  Eile istusin ühes aias ja mängisin kaarte. Vahelduva eduga tibutas vihma ja paistis päike. Lehtla seinal olid huvitavad asjad. Kahjuks ei tulnud välja pilt viiskudest. Ju ei pidanud. Aga üks huvitav silt oli küll seinal. Ja kaarte oli mõnus mängida, tuletas lapsepõlve meelde, kus me pidevalt õdede ja vendadega mängisime. Seega käisin ajas tagasi. Siia ka pildijäädvustus:
ühes aias, ühes lehtlas, kaardimängu juures...


20. juuli. 2015.a.
Mai