Margit Petersoni kirjalaegas: detsember 2024

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

esmaspäev, 30. detsember 2024

KOLMTEIST AASTAT HILJEM - Jaan Tangsoo

Ja loetud sai Jaan Tangsoo raamat "Kolmteist aastat hiljem," mis on järg tema raamatule "Kroonika," mille lugesin läbi 26. oktoobril ja loomulikult ka blogisin: https://margitpeterson.blogspot.com/search/label/Jaan%20Tangsoo Selles raamatus - mõistagi - tegutsevad taas need samad tegelased, kes "Kroonikas," loomulikult lisandub veel teisigi. Raamat on esimesest osast palju mahukam, siia jagub nii vürtsi kui pipart. Kõike. Nagu elust maha kirjutatud, teravalt ja huumorivõtmes. Selle sajandi algupool riietus ennast lahti. Varsti saab raamatu ilmumisest järgmised 13 aastat mööda, Jaan, ootaks järge? ;) Selline tegelikult ongi elu, aga autoril on oskus seda läbi huumoriprisma võimendada. See on äge! Ausalt! Kui soovite midagi täiesti teistsugust vahelduseks lugeda, siis lugege seda (ja "Kroonikat"). Rotikartjatel ma ei soovita :) Minule hirmsasti rotid meeldivad, tuli lausa Robi (Robert) igatsus peale, mis oli mu kunagise ühe koduroti nimi. Muide, mul oli kogu lugemise aja Tõrva silme ees ja kujutlesin, et need uued majad ehitati Helme ja Tõrva vahele. Ja üleüldse kujutlesin kus miski hoone asuda võis, fantaasia hakkas tööle, kuigi tean, et tegu on ilukirjandusliku teosega. Aga mis seal ikka, nüüd kopeerin tutvustuse ka siia. Aitäh, Jaan, et kirjutad! Romaanis „Kolmteist aastat hiljem“ kohtub lugeja juba autori varasemast loomingust tuttavate tegelastega. Raamatu tegevus hargneb vahetult pärast Eesti Euroopa Liitu astumist ühes maalilises Eestimaa väikelinnas, mille linnaisadel ja nendega mestis olevatel aferistidel tekib hull idee arendada globaalset äri. Paljud neist on trüginud ka poliitikasse, et ajada oma arust „eesti asja“. Kohati groteski laskuv romaan mõjub igati aktuaalselt, näidates inimlikku tölplust ja poliitrumalust. JaanTangsoo on viljakas autor, kelle sisutihe looming kajastab kriitiliselt Eesti lähiminevikku ja tänapäeva, avades ühiskonna valupunkte. 30. detsember 2024. Vana-Rääma

pühapäev, 29. detsember 2024

Jaansoni rada 603. päev

Käisime vaatamas kuidas muuliga lood on ja kui kõrge on veetase. Tegime tagasihoidlikud 5,9 km ja 9 600 sammu, sest saime lihtsalt vihmamärjaks. Õnneks on küll väljas 4 soojakraadi. Aga tuul pidavat tõusma, tegin just tuled alla, sest eile ei kütnud. Eile lõppes mu tööpäev alles kell 2 öösel (õigupoolest siis täna) ja täna hommiku tõustes alustasin taas kirjatööga, sestap vahepeal ennast liigutama läksingi, no ei suuda mina pikalt paigal olla. Ilmad on ju soojad, tuleb võtta nendest kõik. Nüüd on nii hea olla, varsti võib taas kirjatööga jätkata. Õnneks on tuhin sees, nii möödub see aasta kõige koledam ja pimedam aeg kiiremini. Aga töö on mahukas ja väsitab rohkem kui aktiivne enese liigutamine. Aga mis seal ikka. Sellel aasta vist enam mere äärde ei jõua, aga uuel aastal uue hooga. Küll see muul taas mere alt välja tuleb :) Muide, Vallikääru uue silla juures on südame sisse juba 2 taba kinnitatud, armas traditsioon ja imekena südameke. Õnnesüda. Aga õnnelikku aasta lõppu teile! 29. detsember 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

reede, 27. detsember 2024

Jaansoni rada 602. päev

Eilne päev oli kodune päev, mõnes mõttes lausa piinarikas, sest kogu päeva pmst tegelesin kirjatööga, lõpetasin kell 00.31 öösel, selleks ajaks oli juhe koos, otseses mõttes. Ei saa, peab vahepeal liigutama ja endiselt olen seda meelt, et stepperil liigutamine, tantsimine ja võimlemine pole pooltki see, msi rajal enese aktiivselt liigutamine. Täna on kohe enesetunne palju parem, kuigi kepikõndisime ainult 6,9 km ja 11 200 sammu. Liikusime kesklinnas, vanalinnas ja ülejõel. Täna oli see päev, kus Germo oleks tahtnud veel edasi liikuda, ehk siis kui jutuks tuleb Vana-Pärnu, siis tema tahab ikka sinna Vana-Pärnu lõppu minna, aga mina passisin, sest tundsin, et kõht on tühi. No ma olen nagu imik, harjunud kindlatel kellaaegadel sööma. Aga siiski õnnestus Germo ära meelitada ja me keerasime Vana-Pärnus jalakäijate sillale ning sealt tulime mööda Vana-Sauga tänavat Jannsenisse ning koju. Kusagilt külapealt ka läbi ei käinud, kiire oli. Nüüd oln elamine köetud, söök valmis ja söödud ka. Eile ma ei kütnud ei ahju ega pliiti ja täna oli veel 21 soojakraadi sees. Õues on ju ka palav, pole kindaid ka vaja. Täna näitas kesklinna silla termomeeter 5 soojakraadi. Niiiiiiiiiiiiii mõnus! Ma armastan sellist talve! Kui oleks kogu aeg selline siis ma ei kipuks siit minema, sellist talve ma isegi talun. Aga mis seal ikka, blogin ära ja asun taas kirjatööle, üks suur ja mahukas käsikiri on töös, sellega pusin juba pikemat aega, tuleb ka mauhukas raamat. Tööd on palju, aga ju on seda väärt. Olge terved ja rõõmsad! Nüüd üks väike smuuti ikka ka! 27. detsember 2024. Vana-Rääma

kolmapäev, 25. detsember 2024

Jaansoni rada 601. päev

"Emps-emps, vaata, päike ärkas!" hüüdis Germo hommikul rulood akna eest tõmmates. Jah, seal ta säras. Päike on tõesti nüüd pesast välja tulnud, nii me kohe energiast pakatasimegi ja 10,9 km pikkuse teekonna ette võtsimegi, sest kusagile peab ju ometi selle energia rakendama. Samas olen ma öelnud, et rada mind grammigi ei väsita, saan pigem energiat juurde. Nii ka täna. Olgugi et samme tuli 18 000 ja me olime üleni märjad koju jõudes, isegi aluspesu läks kohe vahetamisele. Germo naeris, et vihm pesi näo puhtaks ja nii ka oli. Nüüd on juba tuba saunasoe, ahi ja pliit köetud ning maks praetud, ootan bingot, ehk tuleb see peavõit ka lõpuks ära :) Sooja on 5 kraadi. Meie sattusime uuele teele, ehk siis alles pooleli olevale, mis kulgeb Sauga alevikku välja, meie jõudsime Hirvelasse. Keerasime Kuuse aiandi taha ja voilaaa, üllatus missuune. Pärnu tõesti kasvab imekiiresti, me ei jõua sammugi pidada, kuigi oleme ja ka pidevat rajal. Seda uut teed on nii vaja, juhub suurema liikluse meie kandist eemale. Üsna lai tee tuleb ka. Nii armsat rehielamut meenutava vana talumaja leidsin uue tee juurest, enne ei teadnudki selle olemasolust. Nostalgia. Aga omanikele nii nostalgia ilmselt mitte, sest uus tee kulgeb nende talust mööda ja see müra ...vaikusel on lõpp. Aga, nagu ma ennegi mainisin, viis uus tee meid Hirvelasse, nii me üheltmaalt Gaudi maja juures olimegi, Germo tundis auto ära jne... Tagasi kulgesime teiselt poolt, ehk liikusime Hirvelast Tallinna suunas siis Pärnu poole tagasi, tulime ehitusjärgus oleva tunneli alt läbi, mis viis meid otse Sauga Coopi juurde ja sealt siis juba otse mööda jalgakäijate teed koju. Nii-nii mõnus on ennast aktiivselt liigutada, sekka kirjatööle, mida ma ka igapäevaselt teen. Aga ma tõesti ei suuda paigal istuda, pean saama liikuda sama palju kui hingata! :) Me oleme juba ju tippsportlased, teeme trenni rohkem kui paljud sportlased :) Aga mis seal ikka. Laen pildid ära, nagu teen kirjatööd ja aiis asun bingotama. Nii armas, et päike taas ärkas, olgugi, et kohe olid ka vihmapoisid kohal, ju tulid teda tervitama. 25. detmseber 2024. Vana-Rääma