Äratundmine

foto: http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2009/04/ilya-muromets-1956.html

ÄRATUNDMINE

Õhtu. Kaks musta triipu sõuavad taeva all. Kummaline. Tavaliselt jätab lennuk endast kaks valget jälge maha.

Vastasmaja kuurilobudiku taga mängib vanataat kannelt. Mängib areldi. Pilk taevasse suunatuna, kohendan kleidisiilu ja tõusen vanalt sammaldunud puupakult, mille kõdulõhn mu meeli paitab. Nagu vanataadi kandleviis. Endalegi märkamatult seisan suletuil silmil kuuri taga ja lasen meloodial ennast võtta. See viis ... See kõdulõhn ... See öösse ruttav õdak ... Kõik on nii oma. Nii kodune. Nii tuttav. Oleksin nagu lapseaega tagasi jõudnud, mil Linda- tädi kandlest võimsaid viise välja võlus.

Korraga kärgatab kõu. Triibud on taevast kadunud nagu peoga pühitult. Kandleheli vaibub. Küürus naabrimees rehmab hüvastijätuks käega ja kaob ulu alla. Vaid vana pesupali, mis vihmast triiki olles vett üle ajab, kõneleb tema vitaalsest elujõust. Seisan vihmas ja naudin taevast poolitavaid piksenooli, minusse on voolanud harras rahu, nagu alati, ka lapsena, mil äikese saabudes õu tühjaks jäi. Ainult mina seisin paljajalu porilombis ja kõnelesin väeka ilmastikuga. Midagi kartmata. Kedagi kartmata.

„Tütreke, kui mina veel noor olin, võisin ka tundide kaupa äikest nautida, ilma, et ma hirmu tundnud oleks. Oled sama vapper.“

Kuulsin korraga naabrimeest ennast kõnetamas. Kas tõesti sellepärast tundub naabrimees mulle kuidagi väga oma? Palju omam, kui mu oma hõimlased. Kogu ta olemus mõjub mulle rahustavalt ja eriskummaliselt, sama müstiliselt kui äikese sisse hajunud tumedad triibud, mis lahkudes oleks nagu midagi minust kaasa viinud.

„Aitäh!“ Jään kidakeelseks, kuigi mu hing kõneleb edasi. Kõneleb vaikides.

Igal õhtupoolikul, kui näen todasama vanataati kuuri taha loivamas, võtan sammaldunud pakul istet ja naudin taadi sõrmede alt tulevaid meloodiaid. Ta lausa võlub neid keelpillist välja!

Ühel järjekordsel õhtul võtan sammud võrkkiigele ja uinun märkamatult.

Ma ei tea miks, aga isegi raske diskotümps mõjub mulle uinutavalt. Kui soovin iluund teha, võtan vana grammafoni ja panen plaadi mängima ning uinun peagi. Minu jaoks on vanadel asjadel alati suur tähendus olnud, need kõnetavad mind kordi positiivsemalt, kui tänapäeva tehnika. Ise alati muigan, et olen antiikinimene, kindlasti mitte retrotüdruk, kuigi just retro-aega jäi minu lapsepõlv. Aga juba siis tundsin, et olen sündinud valesse aega ja valesse kohta. Küllap on oluline osa selles ka mu eelmises elus? Või? Igatahes tunnen, et oleksin pidanud sündima vähemalt pool sajandit enne.

„Tütreke, minu vanad sõrmed on juba liiga töntsid ja kõrvad ei taha sõna kuulata. Näed, kingin selle pilli sulle, sina vajad seda rohkem!“

Läbi une kuulen kuidas naabritaat mind kõnetab, aga ma ei suuda tuvastada und reaalsusest, sestap arvangi, et näen imelist und. Olen ju salamisi kogu teadliku elu unistanud kandlest ja kandlemängust. Kuigi mu unenägudel on kombeks täituda, ei suuda ma siiski mõista mis minuga toimub. Püüan võrkkiiges külge pöörata, sest kiigenöörid on hakanud mu selga soonima.

„Palun, tütreke ...“

Tunnen mehist kämmalt enda õlal ja ärkan silmi avamata, sest silmalaud on kuidagi rasked. Näen uduselt, läbi silmapilu, lahkuva vanataadi laiu õlgu, aga ühtegi sõna mu huulilt valla ei pääse. Olen hetkeks nagu halvatud. Korraga tuleb mu sisse mingi seletamatu jõud, tõusen istukile ja hakkan kannelt mängima, nagu oleks seda teinud kogu elu. Unustan ennast kandlemängu ja reaalsusel justkui ei olekski kohta mu elus.

„Tütreke, äratus!“ Kuulen ema kurvatoonilist häält ja näen tema veekalkvel silmi enda ees. Katkestan kandlemängu, tõstan pilli võrkkiigele ja jään ema silmitsema.

„Istu. Tule istu mu kõrvale,“ viitab ema tammepuust pingile, mille on nikerdanud naabritaadi kuldsed käed.

„Sinu vanaisa lahkus hetk tagasi,“ teatab ema pisarsilmil.

Minu vanaisa, mõtlen endamisi. Mida ema küll silmas peab? Vaatan kahtlustavalt emale otsa, aga ma ei mõista teda. Korraga tuleb äratundmine ja hinge jääb valus teadmine, et ma ei jõudnud oma vanaisa isegi mitte tänada.

25. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma