Ainult sinuga

AINULT SINUGA

Laternapostid valgustavad sumeda suveöö külateed. Kusagil klähvib peni, nagu oleks tal hing paelaga kaelas. Rohutirtsude meloodia on kadunud, kuigi alles varahommikul häälitsesid nad sedavõrd valjult, et ma arvasin hetkeks, et mõni on sama unetu kui mina, laseb seda heli plaadilt.

Jah, august on mu lemmikkuu. Olgugi, et päevad on juba kahe kuu jagu lühemaks jäänud, elab ja helab loodus endiselt. Eriti romantilised on augustiööd mererannas, kui sul on kaasas kallim, kellega päeva õhtusse veeta, käsikäes rannaribal jalutada ja loojuva päikese lummusesse uppuda.

Ja augustiööd ...

Tookord oli ka augusti lõpp.

Seisime muuli alguses. Olime vaid meie kaks, ei kedagi teist. Just meie kaks. Seda kahe inimese tunnet tundsin sinuga tihti. Ainult sinuga. Nüüd olen ma üksi. Ihuüksi. Jah, ma ei tohiks nuriseda, mul on mu lapsed, on palju häid sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on alati minu jaoks olemas. Aga ma olen ikkagi üksi, täiesti üksinda siin maailmas. Võin tunduda egoistina, aga nii ma tunnen. Ma olen hingelt üksik, sest minu hingesugulast ei ole enam minuga.

Kui septembrikuu näitas oma kirjumat palet ning iga põõsas ja puu lehvitas hüvastijätuks, lehvitasid sinagi, aga siis ma ei teadnud, et sellest saab meie viimane hommik, et see on meie viimane lehvitus, meie viimane koosveedetud hetk, aeg. Siis ma ei teadnud veel kui kuri saatus olla võib. Vaatasin sinisilmselt vasikapilgul maailmale otsa ja minu jaoks ei eksisteerinud kurjust, ei eksisteerinud kurbust, valu ega hüvstijättu. Jah, just hüvastijättu, kuigi sellel sõnal või tundel on minu jaoks alati teistsugune kõla olnud, pisut nukker ja äraolev. Hüvasti tähendab minu jaoks igavesti lahkumist, mittekohtumist, aga millegipärast kasutatakse seda sõna ka teises kontekstis, umbes midagi sellist;“jätsin temaga selleks korraks hüvasti.“ No ei, hüvasti jäetakse jäädavalt. Nii on. Või siis ei ole.

Ootasin kannatamatult hommikuid, et särades ärgata, tööle minna ja koju naasta. Kõik tundus sujuvat. Päevad möödusid kiiresti ning iga kirjaümbrik, mis mulle postkastist vastu vaatas, pani mind suisa õitsema. Ei jäänud mu õide puhkemine ja sära kellelegi märkamatuks, pigem pimestas see nii mõnegi indiviidi silmi. Julgen praegugi veel tunnistada, et ma särasin, särasin palju rohkem, kui mõni diskokuulike diskoteegi laes. Ma särasin sisemiselt. Kui sa sisemiselt särad, särab kogu su olemus. Isegi vile ja luitunud kostüüm su seljas tundub erksavärviline. Isegi kurbusepisar särab ja helgib nagu kallihinnaline pärl, mis iialgi ei tuhmu.

„Kallis, sa oled parim, mis minuga eales juhtunud on! Sa oled kogu mu maailm, mu hing, mu kõige kallim aare siin maailmas! Me jääme kokku, igaveseks, kuni surm meid lahutab!“ Need olid su viimased sõnad mulle, enne, kui sind sõjaväteenistusse värvati. Ja mina ei jõudnudki midagi lausuda, ma ei jõudnud isegi hingata, sest kidakeelse noormehena sa mitte kunagi enne ei olnud ennast sõnades avanud. Tunnetes rääkisid sa minuga küll samas keeles, aga sõnad jäid keele taha peitu. Ma ei tundnud sind ära. Ma ei tundnud iseennastki ära, tüdrukut, kes mitte kunagi ei vaikinud. Tüdrukut, kes iga pisemagi lahkarvamuse lahti rääkis, ekstravert, nagu ma olen. Nüüd olid justkui osad vahetunud, sedavõrd kummaline tundus see hommik. Eriskummaline.

Kaks aastat elu ilm sinuta, ootuses ja lootuses, et ükskord sa naased, jääd minuga igaveseks, nii õnnes kui õnnetuses, nii kurbuses kui rõõmus, nii ... Ma ei kaotanud hetkekski lootust sind kaotada. Ma ei kaotanud pead ka nendel mõnel korral, mil ma kahe aasta jooksul sõbrannadega diskodel käisin ja nägusate noormeeste komplimentidega üle kallatud sain. Ma ei kaotanud pead ka siis, kui üks koolivend, kellesse ma lapsena armunud olin, mind ühel jaaniõhtul koju saatis. Jah, meie osad olid vahetunud, nüüd oli tema minusse lootusetult armunud. Aga ma jäin endaks, ma ei lubanud armunud koolivennal isegi koduväravas oma kätt suudelda. Tõsi küll, süümepiinad tekkisid küll, tekkisid juba sellest, et ma teda saatjaks lubasin. Aga tegelikult ma lihtsalt kartsin, kartsin üksinda jaaniööl viiekilomeetrist külateed koju kõmpida, sest, nägusa neiuna, mul austajatest puudust ei olnud. Kartsin, et mõni võib kättemaksuks, et ma ta tunnetele ei vasta, minule halba teha. Aga ma rääksin sellest kõigest sulle, rääkisin detailselt. Sa mõistsid mind, sa usaldasid mind, nagu mina sind. Ainult sinuga tundsin kahe inimese tunnet, mis on nii üks, nagu elaksime ühes isiksuses.

Vaid nädalajagu päevi veel ja ma saan oma maailma kallima inimese käte vahele. Vaid nädal veel, hõiskas mu süda. Hõiskas mu hing, aga miski minu sees oli totaalselt katki, miski, millele ma toona tähelepanu osutada ei osanud, või ei tahtnud. Või valdas mind hirm, et äkki oleme nende kahe aasta jooksul lahku kasvanud? Äkki meie vahel ei ole enam kirge, ei ole armastust. Olin lugenud, et ajapikku armastus tuhmub või koguni kaob. Ma ei usu seda. Armastus ei tuhmu ega kao. Kaob armumine, see segane ent ometigi õnnis tunne, pigem lihahimu, seksuaalne tõmme, millel ei tarvitse armastusega mingit seost olla. Armastus ja armatsemine on kaks täiesti erinevat tunnet, kaks täiesti erinevat maailma. Meie armastasime teineteist. Armastame siiani.

Paar viimast päeva venis nagu Kalevi närimiskumm, mille maitse on ammu kadunud, aga meelis püsib see ka siis, kui kumm juba suus lagunema hakkab. Venis nagu pigi, mida kunagi majakatuste ehitusel tarvitati, mida meie lapsena närimiskummi asemel närisime, sest nätsu ei olnud alati saada. Või kui oli, ei jagunud selle ostmiseks raha.

Mida päev edasi, seda ärevamaks ma muutusin. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes, ei olnud see ärevustunne mitte mõnus ja meeli köitev. Pigem rusus see mind sedavõrd, et päris mitmel korral tahtsin ma isa suitsupakist sigareti järele haarata, kuigi muidu ma jälestasin suitsu haisu. Ma jälestasin kõiki ja kõike, mis tervist laastavad. Eriti alkoholi ja selle rõvedat haisu. Ma isegi hoidsin isast eemale, kui ta trepilt suitsetamast tuli või oli peale sauna ühe pudeli õlut joonud. Ma ei mõistnud miks inimesed vabatahtlikult ennast mürgitavad. Veel vähem mõistsin ma neid, kes väitsid mõne alkohoolse joogi hea olevat. Ma ilmselt ei mõistnud ka iseennast ega vihjeid, mida iga hetkega mu ellu üha juurde tuli.

Vaid kaks ööpäeva oli jäänud su kojutulekuni. Vaid kaks ööpäeva. Mul ei tulnud und, pidevalt tundsin tunnet nagu oleks hord sipelgaid mu naha alla pugenud ja seal pesa punuma hakanud. Jah, ma teadsin, et see tuleb närvidest, aga ma ei mõistnud miks ma üldse närvitsen, ma ei mõistnud miks peab midagi sellist üldse toimuma. Kuidas ma selle välja teeninud olen või ei ole. Ma ei saanud aru mis minuga toimub. Kui ma lõpuks sõba silmale sain, hüppasin istukile, sest kuulsin sinu karjet. Kuulsin seda sii selgelt, et võimatu oli uskuda, et kõik toimus vaid unenäos. Samas olin õnnelik, et see oli kõigest unelm, halb unelm. Ma olin veidike aega ärkvel, et mitte halba und edasi näha, et unustada kogetu, aga kõik kordus, kordus veel valusamalt. Lausa nii valusalt, et mu kallis ema tuli mu tuppa, istus mu voodile ja äratas mind halvast unelmast ja rahustas. Ta pakkus palderjani tilku, mille haisu ma jälestan, sestap ka keeldusin. Alles vastu hommikut vajusin unenägudeta unne. Aga hommikul oli enesetunne väga halb. Kuigi mul ei olnud õrna aimugi milline tunne võib olla peale suurt kogust alkoholi tarbimist, aga ma olin kindel et midagi sarnast. Mul oli pohmakas, sulaselge pohmakas, aga mitte alkoholist vaid painajalikust unenäost. Terve päeva tundsin ennast kohutavalt, aga ajasin selle magamata öö süüks. Suutsin kuidagi tööpäeva lõpuni venitada ja koju naastes lausa kukkusin koikusse. Kukkusin meie armupesasse, mis siiani lõhnas sinu järele. Lõhnas su mehisuse ja armastuse järele, ühtpuhku magus ja mõrkjas, sensuaalne ja seksuaalne. Sa olid mõtteis minu kaisus. Me olime koos.

Paari tunni pärast äratas mind koputus aknale. Läksin segadusse, lootuses, et on juba hommik ja koputajaks oled sina. Tormasin akna juurde, aga seal ei olnud kedagi. Tuhisesin öösärgi väel jahedasse öösse, jooksin ümber maja, aga mitte kedagi ei näinud. Vaid üks habras sulg langes mu õlale. Mul ei olnud aimugi kus kohast see tuli. Vaatasin taevasse ja mõtlesin, et ingel saatis, et kaitseingel on minuga. Korraks isegi muigasin ja loivasin tuppa tagasi. Jõin klaasitäie suhkruvett, nagu vanaema oli mulle alati siis soovitanud, kui ma natuke rahutu tundusin. Kuigi omast arust ma ei olnud kunagi rahutu, olin eluga vägagi rahul. Aga sõnakuuleliku lapsena jõin ma alati vanaema palvel suhkruvett ja peale seda tuli hea uni. Nii ka nüüd.

Hommikul kuulsin taas koputust, tormasin nagu tuulispask voodist välja ning paljajalu õuele. Seal sa lebasid, väidetavalt, tinakirstus. Ja mina ei saanud isegi hüvasti jätta

28. juuli. 2020.a.'

Vana-Rääma