
Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
teisipäev, 29. juuli 2025
Jaansoni rada 705. päev
Jah, vat, äkki olengi suhkrust! No ei saa korralikult rajal trenni teha, juba mitmendat korda vihm takistab. Õhuniiskus on juba kohutav ja vihma ainult kallab ja kallab. Praegu näitab ainult 21 soojakraadi, loodan, et suvi veel läbi ei saa. Ootan ikka 30 kraadiseid suvepäevi veel. Kentsakas on lugeda kuidas erinevad väljaanded kirjutavad, et meil on troopikasoojad ööd, 20 kraadi. Normaalne! Kas tõesti pole enam millestki muust kirjutada? 20 kraadi ja troopikasoe? Pigem külmapoolne. Troopikasoe algab vast ikka 30 soojakraadist? Vanasti öeldi, et kui millesti muust pole enam rääkida, räägitakse ilmast. Ja tundub, et ajakirjandusel polegi millesti muust kirjutada sellisel juhul. Meie rada jäi 7 km pikkuseks. Eile oli mu kalli isa 92. sünniaastapäev ning täna saime me Germoga ka isa haual käidud. Ja Riia maanteed pidi tagasi kulgedes hakkaski sadama ning buss just tuli...Ma siin mõtlen, et olen õnnelik inimene, et mul on olemas koht, kus esivanemaid meenutamas käia. Mulle meeldib vahel oma elustolust neile ka rääkida. Neil on viimne puhkepaik ja nad on saanud kodumaa mullaks. Mina tahaks ka kunagi kodumaa mullaks saada, mitte tuhaks, ikka kirstus mullaks. No nii umbes 50 aasta pärast. Jah, ka surmale ja matustele tuleb mõelda, sest mittekeegi meist ei ela igavesti. Viimase väikse ajaga on läinud mu 3 tuttavat, nagu nad ikka lähevad, 3 kaupa, ka vanem õde...Aitab ehk? Ärge mulle kaastunnet küll avaldama hakake, ikka tema kolmele pojale. Ma ei taha, et pärast mind jälle tontteabmilles süüdistatakse. Lahkumine on kurb ja valus, inimhing on habras. Kõik me kunagi läheme. Elu on habras. Meid, kalli Ema lapsi on nüüd 6, 3 tütart ja 3 poega ...Hoidke ennast! 29. juuli 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

esmaspäev, 28. juuli 2025
Jaansoni rada 704. päev
Nagu peatsis olev foto näitab, selline ilm meil hetkel Pärnus on, ehk siis jõudsime rajalt õigel ajal koju. No tegelikult oli veel plaan ka randa minna, aga hakkas sadama. Nii jäi rada täna lühikeseks alla 5 km. Aga ma olen kogu päeva tegutsenud. Ma ei tea, kas see on normaalne, et ma juuli lõpus alles aknaid pesen. Mõnikord pesen ma siis juba teist korda, aga sellel aastal juhtus nii. No suvi saabuski alles juuli keskpaigas. Lisaks sai täna muudki tehtud. Ja preemaiks leidsin imekena kõrvarõnga, mis igatseb omanikku. Oehh, ma tahaks nii merre, no pole veel saanud. Ei saa ka maale, kahju, aga hetkel on nii, ei ole lihtsalt aega. Vesi oli siin Liivi lahes olnud suisa 25 kraadine. Vaatan, ehk lähme õhtul, aga siis tuleb kõik võtmed ja telefonid koju jätta. Kujutan ette kui soe on merevesi peale vihma. Me saame maale ilmselt alles järgmise nädala lõpus, selle nädala lõpus ei õnnestu. Veel igatsen ma meeletult seenemetsa. Marjad on ka kõik korjamata. Aga ma siiski ei heida meelt, ehk jõuab. Maasikaid ja kirsse ju sügavkülmas on. Kallid inimesed on ikka kõige tähtsamad, alles siis kõik muu. Kui jõuaks kodu koristamisega ka ühele poole, oleks juba päris mõnus tunne. Ehk võtan homme tubade aknad ka ette, sest lõunast lõppeb mu tööpäev homme. Kõik käib tunde järgi, kui tuleb tuhin peale, siis muudkui koristan, aga enamuse ajast ma ei viitsi. No üldse ei viitsi, ausõna. Mulle meeldib korras kodu, ta ongi enamjoalt korras, aga tolmu koguneb nii palju ja ma ei käi igapäevaselt lapi ja harjaga, sest ma pole deperessiivne inimene. Ma ei ole koristamisfriik. Pigem tuntakse mind hullu pesupesijana, jah, see olen ma küll, masin undab pidevalt. Aga mis seal ikka, mõnusat selle kuu viimast esmaspäeva! 28. juuli 2025. Vana-Rääma
laupäev, 26. juuli 2025
Jaansoni rada 703. päev
7 km-ne rajalkäik tuleb ka blogisse jäädvustada. No lisaks on ilmad nii mõnusalt soojad, et kutsuvad lisaks kepikõndimisele veel ka jõusaali, täpsemalt välijõusaali, mis asub Tervise sanatooriumi juures. Täna sai seal ohtralt trenni tehtud, igal atribuudil vähemalt 100 korda. Lisaks käisime ka muulil ning tagasi tulles kuulsima kuidas Ammende aiast kostis armsa Marju Läniku laulu, Vallikääru suvepeol vist esines Sünne Valtri, kui ma ei eksi, igal juhul oli kostuv tema häälega sarnanes küll. Sünne minu lemmik ei ole,sestap me teda kuulama ei jäänud, liikusime edasi, kuni Bum-Bumi ees hakkas esinema Rein Kontson, keda nägin esmakordselt, jah, eelnevalt olin ikka näosaates näinud. Nunnu mees ja hea häälega, kuid tehnikaga oli midagi nihu või oli midagi muud. Laulud ja kõik ok, aga kuuldekvaliteet väga halb. Samas tuli massiliselt rahvast Vallikäärust Reinu esinemist nautima ja kõik kirusid nagu ühest suust Vallikääru kontserti. Mina sinna enam ei kipu, sain ühel aastal shoki, väga-väga igav oli, osad esinejad jäid tulemata, suured pausid ning kohutav Linkmanni seltskond istus esireas ja karjus üle kõige, turvamehi ka näha polnud. Jätavad soovide need Vallikääru kontserdid, sestap ma enam sinna ei kipu. Täna üks sünnipäevaseltskond, kellele oli piletid kingitud, oli ikka väga pettunud, kuid rõõmsalt lõid nad Reinu pilli järgi tantsu. Koju jõudes leidsin ka tuttavad tüdrukud maja eest, kes olid ka Vallika kontserdilt ära tulnud ja minu reklaami põhjal läksid Rein Kontsoni kuulama. Meie ise seal kaua ei olnud, riided tilkusid trennihigist, kibelesin koju. Selline päev siis. Olge terved! 26. juuli 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

TUHAT NUGA SELGA. Kerdo Mölder. Elulugu - Verni Leivak
Vastu tänast sai loetud Verni Leivaku poolt koostatud ansambel Respekti liidri Kerdo Möldri elulooraamat "TUHAT NUGA SELGA. Kerdo Mölder. Elulugu." Nagu pealkirigi ütleb, on tegu elulooraamatuga. Neid ma loen vähe, väga harva, aga valikuliselt. Kerdo lihtsalt on igas mõttes nii värvikas kuju, eristub pika puuga hallist massist ning juba see kutsub lugema. Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad olla need, kes nad on! Mulle meeldivad ausad, julged ja hea kirjasõnaga inimesed, positiivsed ja rõõmsameelsed, kes on elu näinud rohkem, kui mõned inimesed kokku. Vaatamata eluvitsutustele, mis on küll üldistav iseloomustus, suudab Kerdo kõige juures jääda ikka Kerdoks, kes ei karda maske, julgeb ennast alasti kiskuda kogu universumi ees ja kõnnib sealjuures püstipäi edasi. Olgugi, et see raamat võib paljudele tunduda iluskirjandusliku fiktsioonina, tajun ma, et Kerdo ongi selline, milliseks raamat teda identsifitseerib. Ta ongi justkui teise temperamendiga indiviid, mitte tüüpiline eestlane, kes paljudes olukordades jaanalinnu kombel pea liiva peidab. Mul on olnud läbi pikkade aastate võimalus osa saada Kerdo Möldri tegemistest läbi sotsiaalmeedia, meedia, bändiga esinemiste, Diana sünnipäevade ja ka armsate Diana ja Kerdo pulmade, sestap võin öelda, et tunnen teda põgusalt, nagu enamus Eesti inimesi. Ausalt öeldes ei jõua ma ära imestada, kui negatiivsed on inimesed, ise loevad kõike toimuvat ja loobivad endast välja kogu sapi ja lausa nii, et organismi jääb alles nende endi negatiivne pool. Nad ei kujuta ettegi, et see negatiivsus, mida nad loobivad, tuleb neile justkui bumerangi efektina tagasi. Tuleb veel valusamini. Mitmekordselt. Aga inimesed, kas te selleks loetegi teiste elulugu, mida nad siiralt jagavad, et näidate seeläbi oma kurja loomust? Tean, et kaldusin raamatu teemast kõrvale, aga Kerdo on siin siiski "peasüüdlane" ja ma ei saa teatud teemadest üle ega ümber. Ärge lihtsalt lugege, kui ei meeldi, nii lihtnee see ongi. Astuge edasi ja püüdke oma eludega hakkama saada. Kerdo on avaliku elu tegelane ja veel selline tegelane, kes müüb ning seda mitmes mõttes. Tean ka neid, kes salaja naudivad Respekti lugusid aga selga pöörates valavad inimese sõnnikulaviiniga üle. Ütlen ausalt, kõik ei peagi kõigile meeldima ja eks inimene näeb teise vigu ikka oma peegelpildina, kuid ei taha seda endale tunnistada. Pigem ausad ja avalad inimesed, kui lipitsejad ja silmakirjalikud, kes tagantselga neidsamu nuge selga loobivad. Kallis blogilugeja, võta see raamat kätte ja loe. Kui sa ka siis elu järele mõtlema ei hakka, millal siis veel? Lisaks on Verni Leivak superhea sõnakasutusega ning üks parimaid elulooraamatute koostajaid Eestis. Verni Leivak ja Kerttu Rakke, pärsispäris hea kirjasõnaga ja lemmikud minu jaoks. Ja siia juurde lisan ka väikese fotogalerii, kus kõige vanem pilt neist on tehtud aastal 2015 ehk siis juba 10 aasta eest Salme kultuurikeskuses, kus oli ajakirja "Vaimupuu," kus ma toona kaasautorna töötasin pidu ning seal astus üles ka ansambel Respekt. Lisaks veel 4 aasta eest Kihnus, kus Respekt ja Daina üles astusid. Ja üks jäädvustus ka 4 aasta eest ühel (mitmest) armsa Diana sünnipäeval. Ja kõige värskem paari kuu eest kallite Diana ja Kedro pulmas. Kahjuks teatud asjaoludel ei saa ma homme sõita Diana sünnipäevale, aga mõtteis ja parimate soovidega olen kohal. Kerdo, kirjuta veel! Olen ka sotsiaalmeedias su kirjastiili jälginud, see on kaugel üle keskmise, see on fantastiline. Ja kokkuvõttes sosistaan samad sõnad, mille sulle pulmas ütlesin;" Ära rohkem lollusi tee!" :) Aitäh selle raamatu sünni eest ja aitäh raamatut laenamast ka sulle, Annika! Raamatu tutvustus. "Tuhat nuga selga" on Kerdo Möldri raputav ja avameelne elulooraamat, mis viib lugeja läbi keeruliste elusündmuste – lapsepõlves kogetud raskuste, eneseotsingute ja lõpuks muusikuks saamise teekonna. See on lugu võitlusest ja eneseületusest, mis ei hoia tagasi, vaid räägib valusad lood nii, nagu need olid. Raamat puudutab sügavalt nii neid, kes on oma elus pidanud võitlema, kui ka neid, kes otsivad lootust ja jõudu raskustest üle saamiseks. See on tunnistus inimhinge tugevusest ja unistuste poole püüdlemisest, ükskõik kui võimatuna see ka ei tunduks. 26. juuli 2025. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)