reede, 18. aprill 2025

Jaansoni rada 662. päev

Jess, rannahooaeg on avatud meie jaoks, sest me käisime täna juba Vana-Pärnu muuli lõpus ära! Ja kilomeetrid tuli meil rajal täna 10, tegelikult isegi peale veel, sest ma unustasin algul telefoni koju. Ja ühe ajupuu tassisin ka koju, õigupoolest Germo tassis oma seljakotis. Aga nalja sai ka. Muul on igasuguseid puuoksi ja tähiseid täis, olen kursis, et ka geopeiturid panevad neid, sest nad käivad oma aardeid otsimas ka pimedas, olen kunagi ühe tuttavaga kaasas käinud. Ja meri toob ajupuitu muulile, nii ma sealt üle lemmikpuu leidsingi, viskasn veidi aja pärast eemale, et muuli lõpust tulles võtan kaasa, kui just uimast ei pane. Äkki vaatan taha, Germo on nii maha minust jäänud, miski kolin tuleb koos temaga, no lillelapseke, nagu ta mul on, ega ta ei saanud empsist nõrgem olla, lohistas suurt ajupuud enda järel. Käsikisin maha jätta, leidis uue, aga kaldale jõudes ta seda enam tassida ei viitsinud, ja kotti ka ei mahtunud, sest seal oli tema jope, mille ta minnes selga pani ja ikka tükk tegu oli enne, kui ta nõustus seda ära võtma ja seljakotti panema. Ega ta muulile ka minna ei tahtnud, pakkusin, et jäägu kaldale, et ma lähen käin ise ära, no kus sa sellega ... :) Ja vaatetornist ronis ka kibekähku alla. Eks see nii ole, ma pean temaga arvestama, vahel ka sõna kuulama. Aga samas on ta mu positiivne reisikaaslane, vahel saab nalja ka, näiteks täna laulsime Kihnu Virve kajakalugu, sest linnud otseselt kisasid kogu aja rannal. Parte oli palju, lehmi polnudki. Niisiis, tänane päev pole veel lõppenud, mine tea mida see endaga toob. Aga ilm on ilus ka, nautige teie ka! 18. aprill 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

neljapäev, 17. aprill 2025

Jaansoni rada 661. päev

6 km liigutud ja ikka jalgsi. Kõik oma asjad ajame jalgsi ära. Bussisõiduks laen raha peale vaid suviti, kui maal käima hakkame. Kokkuhoid missugune, onju!? :) Täna oligi mitu asjatamist, kõigepealt liikusime Härma kaubahoovi, siis oli teatrisse "Endla" asja, siis oli Pärnu muuseumisse ka asja ja lõppude lõpuks oli ka Bellissimasse asja. Kogu aeg on igale poole asja. Ja muidugi veel bingot ostma, toidupoodi jne... Ühesõnaga kiiresti tuli ennast liigutada, sest õhuke jope oli seljas ja õues vaid 13 soojakraadi. Prrrr... Aga nüüd on asjad aetud, lisaks ka veel söök valmis keedetud, nüüd natuke müttan siin, vaatan veel käsikirja üle ja jubedalt kisub raamatu poole, sest alustasin eile ju kohe ka järgmise raamatu lugemist. Kui on tegu haarava raamatuga, luban ma endale ka vabal momendil lugemist, kuigi enamuse lugemisaja näpistan uneajast. Need mõistavad, kes ka kirglikud lugejad on. Teised ei oska mõista sellist asja ja mina ei mõista jälle neid, kes ei loe :) Loen paljud eest, no tuleb siin ikka 10 raamatut kuus vast, pole üle lugenud aga arvan. Kuniks tuhin kestab, peab lugema. Võibolla läheb see tuhin juba homme talveunne, sestap ...Aga mis ma siin ikka targutan onju ;) kohe laen pildid ka siia, vaatan kirjakasti ja emaili üle ning kaon. Olge terved! 17. aprill 2025. Vana-Rääma

LIHTSATE ASJADE TÄHTSUS - Lauri Räpp

Üleeile käisin raamatuesitlusel ja kohe samal õhtul hakkasin seda raamatut ka lugema. Eile hilisõhtul sain loetud. Tunnistan ausalt, ma ei olnud enne Lauri Räpi loominguga kursis, sest uut kirjarahvast tuleb massiliselt juurde ja raamatuid samuti. Kuigi ma olen keskendunud viimastel aastatel just eestlastest kirjanike loomingu lugemisele. No vahel harva sekka ka mõni teisest rahvusest autori raamat, aga väga harva, vaid siis kui lugemisnälg on suur ja oma autorite loomingut käepärast ei ole. Tõsi ta on, et Lauri Räpi nime olin kuulnud, sest see on pidevalt meedia huviorbiidis olnud ja nüüd sain alles teada, et antud raamat Aasta Raamatu: 2022 Rahva Lemmikuks. Tore. Eriti suur pai autori hingele, sest seda me vajame kõik, eranditult. Lisaks tõdesin raamatuesitlusel, et Lauri on siira ja avatud hingega inimene, kes vahetult kõneleb rahvaga oma kirjanikuks kujunemisest. Tõsi küll, ta ei soovi, et teda kirjanikuks või luuletajaks kutsutakse, aga see on tema soov ja õigus. Las see siis olla, meil kõigil on oma soovid ja põhjused. Aksepteerin. Antud kogumik sisaldab nii luulet, kui ka proosateksti. Võiks öelda miniatuurtekste. Samas osad on neist kohe kindlasti vabavärsid, osad proosaluuletused, aga need kõik on millegipärast pandud ühte pikka teksti, mitte tulpadesse, nagu luuletused tavaliselt. Aga autor ise mainis, et ta ei kirjuta klassikalist ja žanritele omast luulet, vaid sellist, mis tuleb. No osade luuležanrite puhul on see vajalik, sest osad luuletused (nagu näiteks, sonett, haiku, tanka) peaksid mahtuma raamidesse, muidu ei ole tegu antud žanrisse kuuluva luuletusega ja neid ei saa ka määratleda. Tegelikult autor, kes luulet kirjutab, võiks ennast natuke kurssi viia meie eelkäiajte poolt looduga, et ei kaoks meie rahvaluule (ja mitte üksnes) omapära, eripära. Mida rohkem žanreid luuletaja viljeleb seda huvitavam on tema looming, kaasa arvatud raamat. Ainuüksi ristriimis või süliriimis luuletused muutuvad üksluiseks. Tohheused ja jambid võiks endale iga luuletaja selgeks teha. Ja, no Lauri Räpp mainis tõesti mitu korda, et ta ei pea ennast luuletajaks. Aga ometi ta luuletab. Kas see raamat just minu lemmik luuleraamat on, seda ma öelda ei saa, siis ma valetaksin, aga seda oli hea lugeda, kuigi siin on ka palju kurbust (ilmselt eesti lugeja toitub kurbusest, olen seda ennegi tõdenud) ja leina, lahkunule järelhüüdeid jne...ehk siis sellist isiklikku teksti, mida autor ilmselt südamest väga soovis raamatusse kirjutada ja ma mõistan teda väga. Siin on lapsepõlvelõhnasid, ilu, valu, rõõmu, armastust ja kõike seda, mida saab elu alla liigitada. Elu ennast loomulikult. Minu lemmikuks osutusid järelhüüe vennale ja üks lühiluuuletus, mille siia trükin, aga panen ridade vahele kaldkriipsud, sest mu blogi kahjuks ei lase luuletust siia tulpadena trükkida. Lk 26. /kaalusin oma/mõtete raskust/mõnes mõttes/peaksin/alla võtma/. See luuletus töötab kujundiga, milleks luuletuse juures on kaal, mille üks kauss on suunatud allapoole, just selle kausi peal asetsevad luuletuse viimased sõnad. Samas saab luuletust tõlgendada mitmeti, mis on ühe hea luuletuse juures väga teretulnud. Lisaks muidugi plusspunktid raamatu kujundajale ja küljendajale, see on tõesti hea, nagu autor ka kiitis. Olen nõus. Ainuke asi, mida mina luuleraamat lugedes väga otsin ja vajan on sisukord, mida siin ei ole. Võiks olla. Aga olengi liiga pikalt blogima jäänud, mahutan siia ka mahuka kommentaariumi ja tutvustuse raamatukogu lehelt, mis on tõesti erakordselt mahukas. Tänan pühenduse ja kohtumisõhtu eest. See oli südantsoojendav! Läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Aasta Raamat 2022 võitja Aasta Raamat 2022: Rahva Lemmik "“See, mis sa endast välja annad, tuleb ühel päeval su juurde tagasi,“ kordas mu kadunud vanaema, pisike kui kirsikivi, aga sisimas suur nagu ilmaruum. See lause on minu piibel, mu usk, mu mantra. Sest kõik tuleb ringiga tagasi. Ja läheb edasi. Vaenamine vaenlastena. Vimm vihkamisena. Hea headusena. Soe soojusena. Elu peegeldab alati vastu. Milline kergendus on mõista nende kõige lihtsamate asjade võlu." Lauri Räpp "Mulle tundub, et see, mida me elus, väljaspool endid otsime, on äratundmine – on see siis kunst, teater, kino, raamatud, muusika või teised inimesed… Me tahame äratundmist! Selle puudutust. Ja see raamat pakub kaanest kaaneni äratundmist. Selles äratundmises on ilu, valu, pisaraid ja naeru. Veel enam, need tekstid, need sõnad mõjuvad justkui puhastavalt ja tervendavalt! See on rännak lapsepõlvest küpsemiseni, kevadest talveni ja maapinnalt taevalaotuseni." Natali Väli, näitleja "Elu on pidev areng. On paremaid ja halvemaid aegu, aga lõpuks läheb kõik alati nii, nagu minema peab. Vahel on hea, kui keegi midagi su lennuteele kaasa ütleb või mõtleb koos sinuga. Täpselt selline tunne tekib Lauri tekste lugedes, ta on nagu kaasaelaja, lohutaja, motiveerija. Tema tekstidel on kummaline mõju – siis, kui sul on elus keerulised ajad, mõjuvad ta tekstid lohutavalt ja lootust andvalt, ja lihtsamatel aegadel annavad ta tekstid sulle hoogu juurde." Rain Siemer, kirjastaja Autorist: Lauri Räpp on avaldanud mitmeid raamatuid, mida on müüdud kokku tuhandeid eksemplare. Tal on Instagramis üle 25 000 jälgija, mis teeb temast Eesti suurima jälgijaskonnaga tekste ja luuletusi postitava inimese. Lugejate tagasiside: Suur tänu Sulle lihtsaid asju armsal riimuval viisil edasi andmast. Suur anne ja heatahtlikkus, usaldus ja usk, arm, armastus ja valu, kaunilt kujundatud read, mis kõnetavad ja liigutavad. AITÄH! *** Aitäh, et jagad oma mõtteid! *** Aitäh, et oled loonud hingele taas midagi nii ilusat. *** Tänan Teid, Lauri, erinevate mõtete, tekstide, ideede ja sõnulseletamatult kaasahaaravate ridade eest, mille lugemise võimalust kogu lugupidamisega väärtustan ja hindan. *** Aitäh õigete mõtete eest, täpselt õigel ajal! *** Suur tänu, Lauri! Sul on hingeminevad ja -puudutavad luuletused. *** Imetlen kõrgelt sinu oskust sõnu nii kaunilt ritta seada ning neid omavahel põimida! Aitäh Sulle! *** Sinu sõnades on nii palju ilusat! Aitäh! ❤️ *** Aitäh nende alati hinge puudutavate sõnade eest. *** Mõtted, luuletused ja sõnad puudutavad niigi väga palju! Kasutan võimalust ja ütlen – aitäh rasketesse hetkedesse ja rõõmsatesse päevadesse emotsioonide saatmise eest :) *** Käesolev teos on kui luule- ja lühiproosa vormis enesearenguraamat, mis aitab toime tulla eluraskuste ja kaotustega ning näitab, et alati on lootust ja et kõik on võimalik. 17. aprill 2025. Vana-Rääma

kolmapäev, 16. aprill 2025

IGAL ÕHTUL SOLENZARAS - Nasta Pino

Loetud sai Nasta Pino romaan "Igal õhtul Solenzaras," mis on 1985. aastal romaanivõistlusel äramärgitud teos. Olen ennegi Nasta Pino raamatuid lugenud, näiteks "Trepikoda," mis oli minu jaoks kordi huvitavam. Antud teos minu jaoks venib, heietab ühte ja sama situatsiooni mitmeid korda, nagu mantrat, kuigi ega mantra halb ei ole. Nojah, põhiline raamatutegevus toimub kaheksakümnendatel, kuhu jääb ka minu lapsepõlv, sestap leidsin siit ka palju tuttavat ja nostalgilist, aga see kõik kuidagi on liiga isklik, nagu oleks autor selle oma elust maha kirjutanud ja sellepärast arvan ma, et raamat pakuks rohkem huvi teatud setskonnale, mitte üldsusele. Aga ju tollane romaanivõistluse žürii nii ei arvanud, ju oli lihtsalt vähe häid konkurente sellel võistlusel osalemas, et see töö äramärgituks sai. Muidu on Nastal ka paremaid teoseid. Aga lugemist kannatab, kuigi teisel korral ma enam ei loeks. Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. 1985. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teose teemaks on meie tänane külaelu, põimituna tagasivaadetega sõja lõpuaastatesse. Arutlustele sõja ja rahu üle on taustaks autori mure maailma püsimajäämise pärast. 16. aprill 2025. Vana-Rääma

teisipäev, 15. aprill 2025

Jaansoni rada 660. päev

Ja tänaseks raja pikkuseks tuli 6 km. No nüüd jõudis suvi Pärnusse. Kella seitsme paiku õhtul näitas termomeeter igatahes 22 soojakraadi. Päev enne oli samal kellaajal vaid 10. Nii muutlik ja salakaval on see kevad, ärge siis tuulel endale liiga teha laske. Ausalt öeldes ei oska ise ka riietuda, aga olen pigem ettevaatlik. Peale Lauri Räpiga kohtumast tulemist panin õhema jope rajale, aga salli jätsin ikka kaela, küll õhukese, aga ... No liikusime taas Ülejõe linnaosas ja natuke ka Räämal ehk Vaeste Patuste Alevis, sest Piiri tänaval ja see piir on, linnapoolsem majaderivi on veel Ülejõe linnaosa ja teisepool teed juba Vaeste Patuste Alev. Põnev-põnev. Üks positiivne päev ongi õhutsse jõudnud, nüüd on vaja veidi veel kirjastada ja siis võib raamatuga voodisse minna. Täna saan ühe romaaniga ühele poole ja siis haaran värske luuleraamatu, sest luulel on minu elus alati eelisjärjekord olnud. Olge terved, rõõmsad ja ikka positiivsed! 15. aprill 2025. Vana-Rääma