Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
neljapäev, 27. märts 2025
Kreeka Iseseisvuspäeva ja Eesti Raamatu Aasta tähistamine Oreganos
Täna tähistasime Pärnus Oregano restoranis Kreeka Iseseisvuspäeva ja Eesti Raamatu Aastat. Suured ja soojad tänud kutsumast! Laua kattis maitsvate Kreeka roogadega restoran Oregano ja muusikalise etteaste tegi mitmekülgne muusik Olavi Kõrre. Kreeka suursaadik Eestis Gerorges Papadopoulos tutvustas Konstantinos Petrou Kavafise kreeka ja eesti keeles ilmunud luulekogu. Ja samas sai ka Kreeka muusika järgi tantsu lüüa. Ja Kadri, nii vahva oli läbi õhtuse linna koos koju jalutada. Aitäh ka sulle! Ning Merele, aitäh Koidula märgi eest! 27. märts 2025. Vana-Rääma
teisipäev, 25. märts 2025
JUMALAL EI OLE AEGA - Marje Ernits
Loetud sai valusalt psühholoogiline raamat, Marje Ernitsa sulest kirjutatud romaan "Jumalal ei ole aega." Selles loos on kõike, on sündi, surma, seksi, elu ... kus peategelasteks on kaks õde, kelle elusaatused on täiesti erinevad, edukal õel karmim kui nooremal ja vaesemal õel. Siit jookseb läbi ka aktuaalne teema - kuhu kaovad inimesed. Ja ka raamatu pealkirjale vihjav teema. Ernits kirjutaks nagu otse elust maha oma osad lood, need on niivõrd usutavad ja haaravad, et sa kasutad igat võimalust raamatu lugemiseks. See on 17. raamat Ernitsa sulest, mille olen läbi lugenud ja loen veel. Neile, kes ei armsata kriminaalsete sugemetaga raamatuid lugeda ma seda ei soovita, kuigi tegu ei ole krimkaga, aga teatud jooned jooksevad läbi. Raamat paneb mõtlema ja elu teises valguses nägema. Ausalt öeldes elu teeb meid kõiki stabiilsemaks, kui teeb. Eks nooremas eas oleme kõik kärsitumad, aga eluõppetunnid panevad maailma teise pilguga vaatama ning seda teab ka kirjanik Ernits hästi ning oskab meid juhendada läbi oma kogetu ja kirjutatu. Aitäh! Nüüd ka tutvustus. „Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.
Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg. 25. märts 2025. Vana-Rääma
MEES - Merca (Merle Jääger)
Kunagi, tänaseks juba 10 aastat tagasi, aastal 2015, kui ma veel Pärnu Kirjandusõhtuid korraldasin, kutsusin ma oma uut raamatut esitlema ka Merca ehk Merle Jäägeri. Siis ilmusid tal "Jututulbad" ja seda esitlesime restoranais Kolhethi. Lisan siia ka paar fotot. Aga kunagi jäi mul Merca "Mehe" lugemine pooleli, sest hakkasin seda lugema vahetult peale Olavi Ruitlase "Naise" lugemist ja no ... aga eile õhtul sain selle loetud. Omamoodi raamat, pungilik, nagu Merca raamatud ikka. Tema luulet lugesin juba aastakümneid tagasi ning Mercaga esimene kohtumine jääb Tartu aegadesse sinna kaheksakümnendate lõppu. "Mees" on ikka läbi huumoriprisma kirjutatud. Kuigi autor väidab, et kõik on väljamõeldis, on osad teosed autori nägu, kas siis kaudselt või ... Ise kirjutades tean ka seda, et kõik raamatud ei ole autori nägu, autor loob prototüübi, kellest saab niiöelda ta muusa teose vältel. Aga selles raamatus on palju Mercat, isegi vägapalju. Aga, nagu ma juba mainisin, selline eriline lugemine, vahelduseks täitsa kosutav. Mercaga viimati kohtusime juba ligu 3 aastat tagasi ning sellest, kui me Luulelahingus fnaali jõudsime on ka juba hulga aastaid (2015). Mina kahjuks küll haiguse tõttu Tallinna finaalivõistlustele minna ei saanud. Aga nelja parema hulgas me olime. Finaalis olime koos Triin Tasuja, Johanna-Mai Vihalemi,(Margit Peterson ehk mina) ja Mercaga. Ilusad mälestused. Ja nüüd raamatut tutvustav tekst. See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Abielukat, ei Arvutiga Tehtud Meest, ei minu Vibraatori (selle suurema) Vanemat Venda, ei Sõbrannasid ega Mercat ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.
Olgu see ilukirjandus või antropoloogiline uurimus, (nagu autorile meeldib rõhutada) pole kindlasti tegemist erootilise teosega. Nalja peaks keskmist sorti rammusa huumorisoonega inimene siiski saama.
esmaspäev, 24. märts 2025
Jaansoni rada 646. päev
Tänaseks raja pikkuseks tuli 7,5 km. Algul liikusime kesklinna, sest ma käisin ennast Bellissimas Kätlini juures lille löömas :) ehk siis Kätlin joonistas mulle uued kulmud ning eile värvisin ka juuksed ära, kevad ju. Kiidan endiselt Bellissimat, sest nii ilusaid kulme pole mul ammu olnud. Viimati käisin suure raha eest mujal ja sain shoki, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Lõpp hea ja kõik hea. Termomeeter näitas hommikul kesklinna silla juures 7 soojakraadi, aga Pärnus on jätkuvalt jahe, külm lausa, selle kevade tuulekülm on eriline. Aga aprill astub varsti uksest sisse, ehk läheb ka soojemaks. Meie liikusime veel Vana-Pärnus ja Ülejõe linnaosas, käisime ka Evega paari sõna juttu ajamas ning kulgesme mööda Uus-Sauga tänavat koju tagasi. Nüüd ongi päev õhtus, samm taas suve poole. Olge terved ja hoitud! 24. märts 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 23. märts 2025
OODATUD LAPS - Marje Ernits
Katsu sa magama jääda, kui su teele astub Eesti Miss Marple ehk Ira Tever! Jah katsu sa magama jääda, kui su kätte juhtub krimka, mille lugemise tarvis sul lihtsalt ei ole aega magada :) Marje Ernits on Eesti Ahatha Christie või Barbara Cartland. No on.Ja Cartlandi puhul ma ei vihja krimkadele, tema ei olnud krimikirjanik. Muide, neid krimkasid on tal mitu: Marje Ernitsa populaarsete inspektor Ira Teveri lugude sarjas on varem ilmunud viis raamatut: „Tapjakaev“ (2018), „Jänesehaak“ (2017), „Kaks lasku (2016), „Mees puukastis“ (2015) ja „Tüdruk mäelt“ (2014). Nagu ma juba mainisin, et ma ei jäänud enne magama kui raamat loetud sai, nii ongi. Tegelikult on tegu võika looga, psühholoogilise, seega ma ei tea kas see kõigile lugemiseks üldse sobib. Mind küll sellised lood haaravad, panevad mõtlema ja tegelikult ka imestama. Jah, pealkiri vihjab oodatud lapsele, aga kes või mis selle asja taga tegelikult peitub, sellest saad ise lugeda. Uhh! Nagu heas krimkas ikka hakkad sa kahtlustama kõiki, nii ka siin. Ja mõnikord võib mõrvariks osutuda kõige süütumana näiv tegelane. Ma olen ise mitmeid kordi peas krimkat kirjutanud, aga no ei ole tulnud, sest halba krimkat oleks piinlik kirjutada ja head oskavad vähesed. Algupäraseid ja kriminaalsete sugemetega teoseid on Eestis mitu, aga hea krimkat ... tjah...Suur austus minu poolt kolleeg Marje Ernitsale ja tänud, et kirjutad! Ja nüüd ka raamatu tutvustus. Politseiuurija Ira Teveri kuues juhtum menuautor Marje Ernitsalt.
Loo sündmustik areneb väikeses maakonnalinnas, kus inspektor Ira Tever juba aastaid töötab. Tal tuleb koos jaoskonna uue ülemaga lahendada oma kodutrepist alla tõugatud naise surmajuhtum. Vägivallatunnused laibal viitavad nii mõnelegi lähikondsele, kuid faktiliselt pole kedagi süüdistada. Ainsad tunnistajad, kes võiksid juhtumi kohta midagi täpsemalt teada, on lapsed: naise väike poeg ja kõrvalmajas elav teismeline tüdruk, kes laiba leidis. Naabrid pole aga midagi näinud ega kuulnud, vaikivad või siis esitavad juhtunust oma versioone, mis osutuvad ebatõesteks. Nii jääb Irale mulje, nagu oleks noor naine ise teinud kõik selleks, et märkamatuks jääda ning seda ka oma elu viimasel hetkel.
laupäev, 22. märts 2025
Kallike sai aasta vanemaks
Mõnikord polegi sõnu vaja, kui su kõrval on kallis inimene. Kui me tutvusime, olime noored :D No oleme praegu ka, aga siis oli karma-aasta ehk 33! Teadagi millele või kellele antud vanus vihjab. Jätkuvat õnne, mu kallis Urmas! 53 on juba vanus! Armastan! 22. märts 2025. Vana-Rääma
HÕBETÄHEGA TAIGAS - Herta Laipaik
Loetud sai järjekordne Herta Laipaiga raamat, mis kannab pealkirja "Hõbetähega taigas." Olen seda ennegi lugenud, aga viimasest lugemisest on mitukümmend aastat möödas ja nüüd tundus kõik teistmoodi. Lapsena lugesin seda raamatut. Mind nii huvitas elu Siberis, taigas ja tundras, sest sellest maast räägiti tollal palju. Lisaks teenis mu kõige vanem vend Venemaal, jäi Doni äärde, Rostovisse lausa üleaja teenijaks. Mäletan selgelt selle raamatu lugemist, samal ajal oli vaja koolis "Vares" läbi lugeda, mis paraku mulle üldse pinget ei pakkunud, nagu ei pakkunud seda ka tolleaegne kohustuslik kirjandus, kui jätta välja sealt Honoré de Balzac "Isa Goriot," see mulle meeldis ja selle lugesin läbi Tartus keskkooli 9. klassis õppides. Toona oli põhikool ju kaheksaklassiline. Antud raamat kõneleb elust taigas ja tundras, suure Venemaa avarustes, kus oli päris raske ellu jääda, kus tegutsesid "libašamaanid" ja teised rõlged ja kurjad tegelased, kelle tegevusalaks oli küttimine, tapmine ja must maagia. Juhtumisi sattus sinna ka üks Eesti perekond, mille tütar Karin hakkas seda maad ja sealseid inimesi ning loomi armastama. Lisaks tuli välja, et seal elab ka kunagine eestlane - Hummuli Märt, kes on saatuse sunnil sinna jõudnud ning jäänudki. Tema tunneb elu taigas ja tundras, nii võtab ka enda juhatada ekspeditsiooni. Aga lugege ise, ma pikemalt ei peatuks, aga lugeda soovitan. Herta Laipaik on üldse üks eriliselt fenomenaalne kirjanik, kelle teosed elavad ka postuumselt edasi. Ta kirjutab ikka väga hästi! Muide, see raamat on minust ka vanem, välja antud aastal 1958. Seega üks vanemaid raamatuid minu riiulis. 22. märts 2025. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)