Petu läheb kooli :)

Olete lugenud mu PETUSID ju? No vaadake mis koolimaja mu seljataga on! Ma võin ju metsapoole olla, aga ma käisin eile Metsapoolel :) Õigupoolest käisime, koos Germoga käisime. Aga kui sa oled lugenud või näinud mu raamatut PETU LÄHEB KOOLI (kirjutatud minu lapsepõlve ainetel) , siis selle blogipostituse peafoto on inspireeritud just selle raamatu kaanest. Ja just sellesse samasse kooli(majja) ma ka läksin. PETU läks. PETU ju olengi mina! Metsapoole koolihoone on maailma kõige ilusam koolihoone! Kuidas me eile Metspoolele sattusime, kui läksime ju hoopis hommikul Häädemeestele poodi? Nuvat .... edasi saad üksnes blogist lugeda, muidu meie seiklustest sa teada lihtsalt ei saa! :) Kuna vastu eilset läks öösel kella 2.31 ajal uni ning ma passisin lausa 2 tundi üleval, mis on Lemmes nii tavaline, siis loomulikult magasin ka kauem, ehk siis kella 9-ni. Kukel oli õues kiremisest juba hääl lausa ära. Ehee! No kohvi joomisega läks mul kiireks, sest ma endiselt ei joo ega söö koos, hoian need poole tunnise vahega teineteisest lahus. Nii ma vaid paar lonksu saingi võtta, kui juba tõttasime bussipeatusesse, et Häädemeestele poodi minna. Õnneks sellel korral oli meil Häädemeestel aega vaid umbes 45 minutit ja saimegi võtta taas suuna Lemme, aga bussis oli armas Tea, no teate küll teda ju PETU LÄHEB KOOLI RAAMATUST? Söögitädi, kellega juttu jätkus kauemaks kui kauaks, pidin äärepealt Lemmest juba mööda sõitma. Nii me leppisimegi kokku, et viime Germoga söögikraami koju ja juba järgmise bussiga sõidame Teale Metsapoolele külla. Lubatud. Mindud. Vahepeal jõudsin isegi jaheda hommikukohvi ära juua ja juba me olimegi taas bussis, kus peale meie veel üks inimene oli. Treimanis selgus, et ka tema oli tuttav, Aivarit näen ma juba igal korral suvilas käies :) Armas Tea jalutas meile juba Metsapoole peatusesse bussivastu, kuigi ta elab sealt umbes 1 km kaugusel. Minu jaoks tuttav tee, sest lapsena sai õpetaja Linda Aringol külas käidud, mis jääb ka samasse suunda ning ja õpetaja Antonina Lepal, kelle tütre Tiinaga me ühes klassis käisime. Nostalgia missugune! Nii armas. Ja no mõne inimesega jagub seda juttu ikka väga kauaks. Tunnid kadusid kätte ning teel tagasi soovisin ma veel natuke koolimaja ümber kolada, Germole tutvustada oma lapsepõlveradu. Nii ma seda siis ka tegin. Oleks ma teadnud, et Esta veel koolihoones on, oleksin vast isegi uksele koputanud. Teinekord! Ja suvekoju jõudsimegi alles umbes kella 18.00 paiku. Siis ruttu kerge õhtueine ja merre, nagu ikka. Sellel korrale ei saanudki Eva rüüs minna, rahvast liikus palju. Aga õhtul vaatasime veel LIBAHUNTI jne ... ma jälle panin enne 11 raamatu käest aga uni kadus kell 2.51. Millegipärast ma Lemmes ei saa üldse üle 4 tunni magada, pean vahepeal mitu tundi ärkvel olema ja siis magan jälle, kui magan. Ei teagi miks. Tavaliselt ma võõrsil ei maga, aga olen juba nii palju Lemmes ööbinud, ikka ei maga, kuigi teen ka alati eluaseme energeetika puhtaks, mis oli algul ikka väga .... Aga õnneks magab Germo hästi. Ja nüüd ka jäädvustused eilsest. Kilomeetreid tuli 8,9 ja samme 14 600. 23. septembri blogipostituse panin kirja 24. septembril 2024. Vana-Rääma

Pühapäevane päikeseloojang Liivi lahes

Mõnus! Vananaiste suvi kestab, tahaks veel ja veel maal olla aga kohustused kutsuvad. Mul on ju käsil kirjastamine ja ... ei saa mitte kaua netiavarustest eemal olla, sest kirjastan nii emaili, kui ka telefoni teel. Aga positiivsed ja põnevad päevad jäid seljataha, olen nüüd taas laetud nagu tulirelv :) Pühapäeval sõitsime kolmekesi maale. Ma lihtsalt lohistasin ühe tegelase kaasa. Aitäh, nüüd saame ka dvd-sid vaadata ning tänane hommik algas Hunt Kriimsilma seltsis! :) Kui me õhtul Maarja viimasele bussile saatsime, läksime veel korraks seenele, sest soomustindikud seal kohviku küljeall lausa hõikasid mind ning peotäie kukeseeni sain ka sealt samast. Panin need koos pannile ning praadisin võiga, nämma. Aitäh, loodus! No ja merre jõudsingi täpselt päikese loojumise ajaks. No oli mõnus! Mul pole õrna aimugi kui palju veesooja näitab, aga suht jahe on, kuid ma olen juba taas nii harjunud ja sõltuvuses. See vees käimine tekitab ülimõnusa tunde ja annab energiat. Ega seda tunnet kirjeldada ei oskagi, teavad need, kes ise ka jahedas veel sulberdamas armastavad käia. Ma polnud ju mitu aastat enam käinud, vast isegi 3, sest opist sai alles 2 aastat mööda. Talvel, kui meri kinni külmub, ma meres käia ei saa, set mina ühtegi teise veekokku oma varvast ei pista, olen üdini merelaps. Aitäh, maailm! Õhtul vaatasime veel "Arabellat" ja enne 23.00 panin juba raamatu käest ning tõmbasin teki peale. Nii tore oli, et ka Ilme taas maal oli! Ahjjaaa, kilomeetreid tuli 9,4 km ja samme 15 400 lausa. 22. septembri memuaarid panin blogisse 24. septembril 2024. Vana-Rääma

SULNIS SAARA - Margus Luik

Loetud sai suveromaan "Sulnis Saara;" mille on kirjutanud kirjanik Margus Luik. Tutvustusest loen, et antud autor on kunagi veel ühe raamatu kirjutanud, aga mina seda lugenud ei ole. See lühiromaan kõneleb ühest suvearmastusest Haapsalu linnas kolmekümnendatel. Ehk siis tegevus toimub ligi sajandi vanuses ajas tagasi minnes. Kes vähegi Haapsalu linna tunneb ja teab, leiab siit palju tuttavat. Minul igatahes hakkas kujutluspilt tööle ja seiklesin koos osatäitjatega selles imekaunis kuurortlinnas. Lugu ise on kurva alatooniga, no eks ta üks paras suveseiklus ongi, seda just naisosatäitja poolt, mida ma ette näha ei osanud. Aga ladus ja kerge lugemine. Aitäh! Nüüd väike tutvustus ka."On 1934. aasta suvi Haapsalus ja 19aastane Saara Kask on kuurorti puhkama sõitnud Mark Stendi pea lootusetult segi ajanud. Näinud noort tantsijannat laval on Mark esimesest silmapilgust võlutud. Hargnema hakkab kirge täis suveromanss, mille taustaks on õitesse uppuv linnake oma kaunite lahtede, nägusate majakeste ja romantiliste põiktänavatega, mis justkui loodud selleks, et kaks armastajat saaksid segamatult teineteise seltsi nautida. Eriti oluline on autorile kirjutades olnud toonase Haapsalu õhustiku ja puhkusemeeleolude tabamine. Raamatu saatesõnas kirjutab ta nii: „Olustikku kahe armastaja ümber olen püüdnud kujutada võimalikult tõetruuna. Selleks töötasin läbi mitmeid huvitavaid tekste, vanadest ajalehtedest raamatute ja artikliteni välja. Suurimat kaalu omava materjali leidsin kogumikust „Läänemaa Muuseumi toimetised XIV. Haapsalu kuurort 185”. Asta Veenpere artiklist „Haapsalu pagarid ja kohvikud” saadud teadmised tolle ajastu kohvikukultuurist olid minu jaoks hindamatu väärtusega ning teaduri lahkel loal kasutasin neid ka oma loo kirjutamisel. Romaani kirjutamise aegu meeldis mulle Haapsalu vahel ringi jalutada ja oma tegelasi linnapildis ette kujutada, mistõttu kõik loos mainitud tänavad ja ehitised on päriselt olemas olnud. Kuigi paljud neist on praeguseks oma endisaegse ilu minetanud, on need, mõningate eranditega, ka praegu täiesti olemas ja huvi korral hõlpsasti leitavad. Mõned uulitsad ei kanna küll enam esimese vabariigi aegseid nimesid, kuid kujutan ette, et seda põnevam on lugejal neid otsides.“ ""Sulnis Saara"" on sarja ""Suvitusromaan"" esimene raamat. See on kirjastuse Hea Lugu uus ajaviitekirjanduse sari. Kahe ilmasõja vahel, kui leidus juba neid, kes said endale pikemat jõudeolekut ja puhkust lubada, ilmus Eestis hulk suvitusromaane. Siis aga muutusid puhkus ja tunded tükiks ajaks liiga kerglasteks teemadeks. Nüüd tahame jälle elada aeglasemalt ja süveneda olulisse. Ehk on käes ka aeg uute suvitusromaanide loomiseks ja vanade meenutuseks? Margus Luik (s 1980) on Haapsalus kasvanud. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna Ülikool) kehakultuuri ja rekreatsioonikorralduse eriala. Alates kõrgkooli lõpetamisest 2002. aastal on ta töötanud Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajana ning andnud Midrimaa Huvikooli treenerina sporditunde pealinna lasteaedades. Leivakõrvast on ta teeninud ka õhtujuhi ja pulmaisana. Kuni 2016. aasta sügiseni täitis kogu ta vaba aja sport, täpsemalt võistluskäimine. Kergejõustiklase karjäär kestis 25 aastat ja päädis 25 Eesti meistritiitliga. Sportlasteel juhtunu võttis ta kokku 2017. aastal oma kulu ja kirjadega välja antud raamatus ""Paralepast poodiumile"". Autobiograafia kirjutamine viis mõtted ilukirjanduse juurde ja nii sündiski autori esimene romaan „Sulnis Saara“. " 22. september 2024. Vana-Rääma