Margit Petersoni kirjalaegas

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

kolmapäev, 7. veebruar 2024

Jaansoni rada 436. päev

Niikui niuhti 13,1 km ja 21 500 sammu tehtud! Täna oli õnneks see päev, mil Germo oli minuga nõus pikemat rada läbima. Eks ma kogu aeg küsin tema käest ka, arvestan temaga. Olime niigi mõned päevad niiöelda koduarestis, sest Germol oli kaelaradikuliit, aga saime jagu ja ma määrisin ta kaela omatehtud kuldvuntsi tinktuuriga. Kõigepealt oli vaja mõned asjad korda ajada, siis kulgesime postimajja, ports raamatuid sai posti pandud ning edasi kulgesime Esplanaadi ja Supeluse tänavala, sest osad raamatud viisin sinna uutele omanikele. Oleks ma teadnud, et me nii pika maratoni ette võtame, oleksin ka sulle -Ester- raamatu kotti pannud, aga meil nii suuri plaane algul kahjuks ei olnud. Läksime mööda rannariba, sest praegu on kogu ranna äär läbitav. Kohast, kus läheb Mai randa tee, teine Raekülla, keerasin Mai Kultuurikeskuse poole ja olime tunnistajaiks kuidas endine kultuurihoone ajaloo prügikasti läheb. Premeerisime ennast Mai Selverist ostetud jäätisega ning kulgesime uuele sillale, (mille kohta varsti tuleb hakata Papiniidu sild ütlema, sest uus sild on millalgi sündimas) sealt mööda Jaansoni rada koju. Üllatuseks avastasime et jõe äärest oli meie lemmikputka kadunud. See on see, kui ei satu teatud kohta tihti ja eks see sillakoridori piirang ongi meid sundinud muid radu käima. Kalamehi oli jõgi tulvil, käisin salaja paparatsotamas :) Mi seal ikka, jälle ilus päev õhtus. Eile sai ka umbes 5 km liigutud ning 30 kotti puid kuuri taritud, üksinda, täitsa kahe käega, paras trenn ka paremale õlaliigesele. Ja selle kuuri tarimisega oli kiire, sest auto jõudis kell 16.15 ja kell algas Keskraamatukogus juba kohtumine Mudlumiga. Kest teeb - see jõuab! :) Ahjaa, uus raamat jõudis ka eile hommikul koju 7. veebruar 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 6. veebruar 2024

Kohtumisõhtu kirjanik Mudlumiga

Täna oli pärnkatel Pärnu Keskraamatukogu suures saalis võimalus kohtuda kirjanik Mudlumiga, millest ka meie osa saamas käisime. Olen eelnevalt läbi lugenud tema raamatu "Ilus Elviira" ning täna sain ka uue raamatu omanikuks, ehk soetasin raamatu "Poola poisid." Ja loomulikult võtsin mõlemasse raamatusse ka pühenduse, nüüd leiavad need tee minu eriliste raamatute riiulisse, "Poola poisid" võtavad küll eelnevalt öökapile lugemisjärjekorda, aga ma tunde järgi võtan järgmise raamatu lugeda kui ootejärjekord on vahepeal hoogsalt kasvanud. Praegu on. Armas õhtu oli. Aitäh, Krista ja Heda, et niivõrd armsaid kirjdusõhtuid korraldate! Aga pikemalt ehk kirjutan mujal. Las fotod kõnelda. 6. veebruar 2024. Vana-Rääma

KURAT KARGAS PÄHE - Tarmo Teder

Möödunud öösel panin öökapilt riiulisse romaani "Kurat kargas pähe," mis on antud autori esimene romaan. Tõsi küll, Tarmo Teder seostubki mulle rohkem novellikirjanikuna, aga tal on romaane veel ilmunud. Just romaane, sest romaan on mu lemmik(proosa)žanr ning just romaane on liiga vähe, enamik eesti autoreid kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Neil kahel kirjandusžanril on suur vahe. Ma ise kirjutan nii romaane kui novelle jne ... Üks jutustus on ka pooleli. Aga see raamat on tõsiselt põnev, viib meid isegi võikasse Kolõma vangilaagrisse, kuid mitte küüditamisaegadesse, aga nõukaaega küll, sest siis tegutses veel KGB ning ka eestlasi saadeti Venemaa lõppu vangilaagrisse. Aga Kolõma ja vangilaager ütlevad lugejale nii mõndagi, ma pikemalt ei peatuks sellel teemal. Kes ei loe, see ei loe nagunii ning on isegi selle üle uhke, et ei loe. Kui ma raamatuid ei loeks, ei julgeks ma seda kõval häälel tunnistada ka mitte :) Aga inimesi on igasuguseid ja mina pole ütleja. Loomulikult ei pea niipalju lugema kui mina seda hetkel teen, aga varsti on kevad ja ka mina teen lugemispausi. Raamat harib meid ja seda igas mõtes. Laiendab silmaringi ja annab teadmisi. Mina elu ilma raamatuteta ette ei kujuta. Tarmo Teder on autor, kelle raamatuid loen meelsasti, siin on palju tarkust, ajalugu ja põnevust. Pigem ei suuda ma viimasel ajal lugeda naistekaid, mis on nämmutavad ja heidavad meessoole halle varje, mis on ka pehmelt öeldud. Ma leian, et iga autor võiks katsetada erinevate kirjandusžanrite kirjutamist ning teemad võiks kalduda ka äärest äärde. Ja raamat peaks olema hariv, mitte nämmutav halamine. Aitäh, Tarmo teder, et selliseid emotsioone välja kiskusid ja tänud niivõrd põneva romaani eest! Ja nüüd raamatukaupluse lehelt väike tutvustus ka. Romaani peategelane, noor mees Larats Kannel, püüdleb takistuste ja päritolu kiuste temas aimuva seletamatu ideaali poole. Viibinud vaimuhaigla õuduses, seejärel siiralt armastanud, olnud vanglas ja asumisel ning üle elanud perekonna traagilise huku, teeb ta lõpuks oma "neetud saatuses" karmi ja vaba valiku. 6. veebruar 2024. Vana-Rääma

reede, 2. veebruar 2024

Jaansoni rada 435. päev

No kui oled üle 3 tunni saalis istunud ja žüriitöös ajusid ragistanud, on peale seda lausa karjuv vajadus minna rajale kepikõndima. Aga tänane režiim oli veidi sassis, sest kell 16.15 koju jõudes hakkasin lõunat sööma, sest olin alles hommikupudru peal, nii ma siis sõin, riided vahetasin ja rajale läksingi. Polnud midagi hullu, sest ma ei söö ennast kurguauguni täis. Väga kerge oli astuda ja kokku kepikõndisime 7,8 km ja 13 700 sammu. No rajale läksime ikka koos Germoga, nagu tavaliselt. Tegime ühe Kuldse Kodu ringi. Hämardus ja kohati on libe ka, aga enesetunne on hea, sest õhus on palju juba kevade märke ja kevadet ennast ka. Uskumatu, alles ju veebruar algas. Aga nii on. Hinges ka. Nüüd vaatan kirjastamisega seonduva üle ning asun kirjatööle, selline on vabakutselise kirjaniku elu, režiimitu ja kaootiline, nagu elu üldse. Paratamatus. Kordan: ma ei ime pastakast romaane välja ja raamatu kirjutamine aja peale ei ole õige. Tean, millest räägin. Aja peale võib sporti teha, aga mitte raamatut kirjutada. Stsenaarium või žüsee tuleb sinu seest ja koos inspiratsiooniga. Ja kui inspiratsioon hetkeks kaob, on vaja puhkust, see tuleb tagasi. Ärge minge kaasa massikoolitustega, mis puudutavad raamatu kirjutamist, see ei ole õige. Aga tulge parem meiega rajale, kasvõi homme juba! Liikumine on tervise edu pant! 2. veebruar 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Luuleprõmm 2024

Täna toimus Pärnu Keskraamatukogu suures saalis järjekordne Pärnumaa noorte Luuleprõmm (2024), kus osales 41 õpilast. Kopeerin siia ka reeglid, millest võistlustulle astujad kinni peavad. Osalejad jaotatakse 3 vanusegruppi: kuni 11 a.; 12-15 a.; 16-19 a. Iga esineja käsutuses on 3-4 minutit esinemisaega, mille kestel tuleb lugeda 1 kuni 3 omaloodud luuletust. Võistleja tohib kasutada ainult oma häält ja miimikat (võib lugeda paberilt või nutitelefonist). Abivahendeid – kostüümi, laulmist, muusikariistu – ei tohi kasutada. Loomulikult on parem, kui esitatav tekst on peas. Esinejaid hindab viieliikmeline žürii. Hinnangu annab ka publik aplausiga, mille tugevus muudetakse hindeks, mis lisatakse žüriihinnetele. Teemade valik on piiramatu ja vaba ning luulehobu lendu ei ole võimalik takistada! Võistlusel auhinnatakse iga vanuseklassi 3 parimat prõmmijat auhindadega. Võimalikud on eriauhinnad. Tublimad noored autorid-esinejad lähetatakse vabariiklikule noorte Luuleprõmmule, mis toimub Tartus veebruari lõpus või märtsi alguses. Sündmust veab Pärnu poole peal Jaak Känd ning žüriitööd tegid: Krista Visas, Leonora Palu, Ott Kilusk, Margit Peterson ja Jaan Eamets. 7-11 aastaste vanusegrupis võistles kokku 15 õpilast. Kuninga põhikoolist Matilda Vaigur (3s klass), Elsa Maria Laanepõld (2s klass) ja Herta Anari (3c klass). Sauga põhikoolist: Kalvin Kruusmaa (4a klass) ja Delise Kokla (3b klass). Mai koolist osales: Lenna Sarapuu (3c klass), Sindi gümnaasiumist: Alicia Isabella Sidron. Jõõpre koolist: Markus Luhtoja ( 3. klass), Siim Ojala (3. klass), Kirtel Lindt (3. kkass) ja Airi Peterson (5. klass). Rääma koolist osales Helena Sofia Rist (1. klass). Vanalinna koolist osalesid: Mirete Tugedam (1b klass) ja Aaron Lilleste (2b klass). Tootsi L-alkoolist osales Gregor Kaljuste (2. klass) 54,5 punktiga võitis nooremas vanusgrupis Aaron Lilleste, 2. koha sai Helena Sofia Rist ja kolmanda Alicia Isabella Sidron. Minu lemmikud, kellele oma raamatud kinkisin, olid: Aaron, Helena Sofia ja Alicia Isabella. P.S Jaak Känd avaikustab ka tulemused, need siin on minu kirja pandud punktid ilma aplasusitulemusteta, vaid žüriiliikmete poolt antuna. Ja nii kõiges komeas vanusegrupis. Võin jooksvalt vajadusel blogipostitust täiendada ja parandada. Teises vanusegrupis (12-15.a) osales 14 õpilast, Jõõpre põhikoolist osalesid: Laureen Teesalu (8.klass) ja Lisandra Rits (9. klass). Metsapoole koolist osales Elisabeth Adamson. Paikuse koolist osalesid: Merilin Mitt (7a klass), Liise Landing (7a klass) ja Lisandra Tomson (7a klass). Tootsi L-algkoolist osalesid: Hernri Viirmaa (7. klass), Martin Punning (7. klass) ja Kevin Helde (8.klass). Tori põhikoolist osalesid: Eleanora Salben (7. klass) ja Õnneliise Seling (8. klass). Audru koolist: Grete Leas (9a klass) ja Kadi Mumme (9b klass). Sütevaka HG-st osales Eliise Sprenk (7.klass). Kõige rohkem punkte sai Grete (55,5), talle järgnes Lisandra Rits ja järgmne oli Laureen Teesalu. Aga taas ma vajadusel kohendan blogipostitust. Vanemas vanuserühmas osalesid: Kutsehariduskeskusest Evelin Mets (3), Ühisgümnaasiumist: Triin Kuusaru (10), Daniel Litvinov (vahetusõpilane Saksamaalt), Lene Tinnuri (G1a), Marta-Liisa Õun (11d), Hetlin Kiisler (11d) ja Lily-Marleen Saks (11c). Sütevaka HG-st:Annabel Jürimaa (9.klass), Mirel Kallas (secunda H), Iris Vahtra (tertia) ja Mailis Kütt (tertia). Koidula gümnaasiumist osales Kätriin Saar (10. klass) 1. koha pälvis Mirel Kallas (56,3 punkti), 2 koha Hetlin Kiisler (54,4 punkti) ja 3. koha (täpsustamisel , seat paljud said samapalju punkte). Pilte ma ei saanud teha, tegin tööd. Vaid paar kiiret klõpsu õnnestus teha ja need on ka nn üle käe ja halva kvaliteediga kahjuks.Aga ehk korraldaja Jaak Känd jagab ka omakorda ja ehk on temal paremid jäädvustusi. Fotograaf Urmas Luik oli ka kohal, aga tema teeb Pärnu Postimehele tööd ja need fotod on eratellimusega ning nõuavad autoriõigusi. Igal juhul oli põnev päeva ja koolinoortega žüriitöö on mulle justkui hingeasi või hingeosa, sest olen seda tööd teinud juba aastaid erinevatel konkurssidel. Ja eks kunagi ammu sai ju ise ka Luuleprõmmul osletud, aga siis ta kandis Poetry Slami nime ja ma korraldasin ak mõnda aega Pärnu eelvooru. Jaagule aitäh tubli töö eest ja katsumast. Ahjaa, mina kinkisin oam raamatud veel lemmikutele: Triin Kuusaru, Mirel Kallas, Mailis Kütt, Hetlin Kiisler, Laureen teesalu ja Lisandra Rits. Meil on väga üksmeelne žürii. 2. veebruar 2024. Vana-Rääma

INGLIMAMMID - Reet Kudu

Loetud sai järgmine raamat. Reet Kudu loomingut olen ma eelnevalt ka lugenud, nii raamatuid kui ka artikleid, sest me mõlemad oleme ühe ja sama väljaande kaasautorid. Seega olen antud raamatu tegelase Jaak Asseriga ka juba tuttav ühest eelnevast raamatust, olgugi et "Inglimammides" osaleb see tegelane juba postuumselt. Aga see raamat mulle nii väga ei meeldinud. Kellele milline. Valikut peabki olema ja kõik raamatud on erinevad. Mulle meeldib pigem hoogne ja haarav lugemine, kui selline kus lehekülgede kaupa käib kohaltammuv arutelu ning midagi nagu ei toimukski. Aga suutsin ikka edasi lugeda, kuigi vahepeal mõtlesin et jääbki poolikuks. Ja lõpuosa läks lausa põnevaks, sest teades ja tundes autori käekirja, teadsin, et lool peab mingi puänt olema. Ongi. Ja nüüd on isegi kahju, et lugu lõppes, sest tahaks lugeda edasi, lõpp jäi liiga õhku. Aga ehk ongi autoril plaan meile peategelase eluloost pajatada. Ma loodan vähemalt. Olgu siis mainitud, et peateglaseks on koomikust eesti näitleja, kes saab rolli Lätis, kõrvalrolli ning saab selle rolli eest ka suure tunnustuse. Paralleelselt tööga jookseb vana armastuslugu, mis uuesti lõkkele lööb. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Romaanis kohtub provintsiteatri naiskoomik Monika Moon taas kunagise noorusarmastuse, lätlase Valdisega. Kohtumine vallandab rea lustakaid ja seikluslikke sündmusi, mis viivad Monika nii naabrite juurde Lätimaale filmivõtetele kui ka totalitaarsesse Usbeki Vabariiki. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et näitlejatar koduteatrist just enne pensioniiga vallandatakse ja ta on sunnitud oma elu täielikult muutma. Tallinnas saab ta ajutise ulualuse sõbratar Kelli Keili korteris, sest kunstnik on sõitnud pikemaks ajaks Saksamaale oma vanatädile külla, et armastatu unustada. Seal ootavad Kellit ees kohalike pihtimused, mis unustamise algul veel raskemaks teevad. Mõni õnnetus on aga justkui inglimammide riugas, et inimene ometi kord tõelise armastuse ja kutsumuse viitsiks üles otsida ega oleleks kuni surmatunnini iseennast haletsedes talle sobimatus linnas, ametis või armusuhtes, kust ammu aeg lahkuda. 2. veebruar 2024. Vana-Rääma