reede, 6. märts 2020

Maagilised peeglid (Magic Mirrors) - Aime Hansen


 Armas Aime Hansen kinkis mulle oma kunstiraamatu ja möödunud õhtu (öö) võtsin selle lugeda ja vaadata. Jah, kunstiraamat pole juturaamat ja mina pole eriline kunstiraamatu arvustaja, kuigi kunsti ma väga armastan. Sestap panen oma muljed kirja just sellisena, nagu näen ja tunnen. Aitäh, armas Aime! See läheb eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega ning maagiline raamat ja pühednus kirjutatud maagilisel kuupäeval - 29. 02! Vahva!

Kohtusime Aimega esmakordselt ligi 8 aastat tagasi, kui ma veel Pärnu kirjandusõhtuid korraldasin. Uskumatu, et nii palju aastaid juba möödas! Toona oligi Aime tolle õhtu peaesineja ja sellest imelisest õhtust saad osa SIIN! Vajuta sinisele tekstile ja avaneb.

 Mul ei olnud õrna aimugi, et Aime Hansen ka, lisaks luulekunstile, teisi kunste valdab, aga võta näpust! Olgugi, et tema maale on nimetatud naivistlikeks digimaalideks, on minu meelest osad neist ka pisut futuristlikud või suisa etnofuturistlikud. Oi, kuidas ma armastan seda kunstisuunda! Lisaks see maagia, müstika ... nende kooslus, nii minule!
 Pealegi on naivism väga armas teema, sorry, kui ma eksin, minu jaoks on ka Navitrolla maalid naivistlikud ja armsad.

 Kuigi teemad vahelduvad ja kõlavad kokku, ei viljele Hansen minu meelest ekspressionismi, mis minu jaoks ei ole sobiv kunstižanr, pigem vastupidi, tema maalid loovad hea ja ülla meeleolu, mõjuvad positiivselt, kuigi äärmuslikud emotsioonid ja sisekaemus kõlavad osadelt maalidelt vastu küll.

 Osad maalid ma liigitaks isegi graafika alla.
armas pühendus
Troopilised lilled
Tule mandala
Aafrika mask, Esiisade palve

Šamaan
MAAGILISED PEEGLID

Aimega :) (2012. kirjandusõhtul)
koos Aimega Pärnus 2012 

 Igal juhul tänud, armas Aime, selle koloriitse ja positiivse elamuse eest! Ma tohutult armastan värve!

Tutvustus:RAAMAT

MAAGILISED PEEGLID. MAGIC MIRRORS

Autor: AIME HANSEN
 9 Google +0  0 Share0
“Maagilised peeglid” on pildiraamat täiskasvanutele. Nelikümmend värviküllast reproduktsiooni on jagatud tsüklitesse vastavalt teemadele: Aastaajad, Looduse vormid, Ruum ja vorm, Punane must valge jt. Pildid on lõõgastava meditatiivse iseloomuga ning sobivad põgenemiseks argieelust värvide ja vormide maailma.
Autor ütleb: “See on mänguliste piltidega raamat kõigile täiskasvanutele kelle Sisemine Laps ei ole veel surnud.” Zhanri üheks kirjelduseks võiks olla “naivistlikud digimaalid”. Kunstniku üheks tunnusjooneks on et ta võtab tavalise kujundi – näiteks liblika või puulehe – ja asetab selle ebatavalisse konteksti või värvigammasse. Inspiratsiooniks on olnud lihtsad looduse vormid, naivistlik kunst ja iidsed idamaised filosoofiad. Sobib hästi ka kinkeraamatuks. Kõik tekstid raamatus esinevad eesti ja inglise keeles. 
Aime Hansen on varem avaldanud kuus luuleraamatut ning kolm proosaraamatut, ning visuaalne kirjutamise stiil on omane ka tema luulele ja proosale. “Maagilised peeglid” on autori esimene pildiraamat. Enne raamatu avaldamist on Aime oma digimaale eksponeerinud mitmel isiknäitustel.


6. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 5. märts 2020

POSIJAD - Aivar Lembit


 Panin öökapilt eriliste raamatute riiulisse Aivar Lembitu romaani "Posijad." See on kriminulli sugemetega romaan. Miks eriliste raamatute riiulisse? Sest see on pühendusega raamat.

 Ühtlasi on tegu teise raamatuga, mille selle autori omadest läbi lugenud olen. Kas loeksin veel tema teoseid? Jah, sest mulle on kirjanik Lembitu käekiri meeldima hakanud, kuigi antud raamat minu jaoks algul natuke venis, aga siis läks nii põnevaks, et ma ei tahtnud teda enam käest ära panna.
 Ma ei imesta, et Aivar Lembit teatud teemasid valdab, eks tal ole suur kogemustepagas olemas. Ja ma endiselt fännan kriminulle.

 Lugu tiirleb ühe seerumi ümber, täna millele on üks memm kõrgeani elanud. Tuntud arst (endine) ja sõdalane teevad seerumist endale nn kaubanumbri ja teenivad väga hästi. Kuni võimust võtab korruptsioon, mis on kahjuks meie riigile väga omane. Seda teemat ma pikemalt ei lahkaks, küll aga  lahkab kirjanik Lembit seda selles raamatus. Osavalt lahkab. Põnev oli ka.
 Kui nuriseda siis ma nuriseks (nagu naised ikka) natuke romantika ja kire puudumise üle, mida tahaksin ühest krimiromaanist lugeda, aga see olen ju mina. Kui on pinevust ja verdtarretavat  põnevust, tahaks ka kirge tunda. Natuke kuivaks jäi minu jaoks. Aga kindlasti mitte paljude lugejate jaoks, me kõik oleme erinevad. Aga see selleks.
 
  Jah, keegi meist ammu ei kahtle, et õigusorganid ja kuritegelik maailm astuvad ühte sammu, mitte küll eranditult, aga siiski. Millegipärast meenusid kohutavad üheksakümnendad, kus kuritegevus lokkas, allilm ja võimulolijad olid ühes grupeeringus ... ega pole välistatud, et see ka praegu nii ei ole. Jah, võibolla ma lugesin midagi ridade vahelt, võibolla mitte, aga sa loe ise, saad teada!

Aitäh, hea Aivar!

Raamatu tutvustus:RAAMAT

POSIJAD

Autor: AIVAR LEMBIT
 0 Google +0  0 Share0
Nõidu ehk posijaid on peetud süüdlasteks inimkonda läbi ajaloo tabanud loendamatutes hädades. Trükisõna, elekter, internet, DNA, superpommid … Maailm peale nõidumist, mida me eile tundsime hea ja turvalisena, on muutunud. Peataolek ja hirm tundmatu ees. Tagajärjed on erinevad, kuid nende poolt sünnitatud konfliktid korduvad sajandist sajandisse.
Teose tegevus leiab aset Eestis 21 sajandi esimesel poolel.


5. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 4. märts 2020

SELGELTNÄGIJA TULEPROOVID - Ilona Kaldre


 Minu kiiks, loen mitut raamatut korraga, aga seda raamatut ei saanud enne käest, kui loetud sai. Nii ma siis öösel kell 2.37 magama alles saingi.

 Ilona Kaldre elulooraamat "Selgeltnägija tuleproovid" on väga ladusalt kirjutatud. Milline rikkalik sõnavara! Tõesti, tõesti, väga põnev oli lugeda. Lisaks on see raamat otsast lõpuni põnev, sisaldades selgeltnägija elulugu, tööd läbi mitme riigi, ikka enamjaolt tuleproovides osalemises. Põgusalt on toodud välja ka mõned räigemad lood, eriti üks, kus tüdrukud kohutava teoga hakkama said, rüvetades kalmistul laipa ... Uhh!

 Kes meist ei oleks lapsena või noorukina taldrikut keerutanud!(?) No mina igatahes olen korduvalt, põnev oli ju. Ega õrnas eas ju ei mõtle tagajärgedele, põnevus eelkõige. Tegelikult on see karm, sest igasugused mittehead portaalid võivad avatuks jääda ning tagajärgedele ei taha mitte mõeldagi ... Nii juhtus ka Ilona seltskonnas, kus üks pisem tegelane sai shoki jne....

 Raamat sisaldab ka palju õpetlikku, näiteks võõra energia kandjatest. Väga paljud meist (kaasa arvatud ka mina) ostavad esemeid taaskasutusest, sest kes ikka tahaks massiga sarnaneda ja üleüldse võib kasutatud asjade poest leida väga põnevaid ja korralikke asju. Mina näiteks ostsin selle sama raamatu ühes sellisest poest vaid 3 euroga. Nagu tasuta saadud!
  Ilona õpetab kuidas puhastada neid esemeid ja üleüldse on siin raamatus palju kasulikke juhtnööre. Raamat kõneleb ka programmeeritud unenägudest, võlujõuga veest, varjude maagiast, intuitsioonist ja paljudest põnevatest situatsioonidest, mille keskel me elame.

 Liis Karu kujundus on lausa imeline, võrratu! Teatud nurga alt kaasi vaadates, hakkavad Ilona Kaldre silmad suisa põlema :)

 Soovitan kuumalt!

Tutvustus:
Eesti televaatajaid saatesarjas „Appi tuleb selgeltnägija“ oma võimetega imestama ja imetlema pannud Ilona Kaldre on nüüdseks juba kauaaegne tuttav miljonitele televaatajatele Ukrainas, Lätis ja Venemaal. Skeptikutele, kes selgeltnägemist kohe kuidagi ei usu ja arvavad ekraanil nähtu hookuspookuseks, on Ilona Kaldre lugematuid kordi öelnud: „Olen alati austanud ja austan edaspidigi iga inimese õigust vaadata või mitte vaadata, uskuda või mitte. Skeptikuid jätkub alati ja kõikjal, minu asi ei ole neid ümber veenda.“ Käesolevas raamatus räägib selgeltnägija Ilona Kaldre oma lapsepõlvest, kooliajast ning sellest, kuidas kõik alguse sai. Ilona Kaldre mõtisklused ja soovitused aitavad leida lahendusi nii mõnelegi murele ja probleemile.





4. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

laupäev, 29. veebruar 2020

Margus vormib meistreid :)


 Täna oli üks ütlemata mõnus päev Pärnus Uue Kunsti Muuseumis!
Käsitöömeister Margus Rebane õpetas soovijail taaskasutust hindama ehk siis ajakirjapaberist kastikesi punuma. Olgugi, et ma alguses kartsin, et olen juba eos "eksamist läbi kukkunud," sest vilunud meistri käed ja aju töötasid lausa turbokiirusel., aga lõppeks sain ikka karbikese valmis ning viirukid leidsid selles endale pesa. Ega ma üldse ei imestagi, nagu ma õigesti mäletan, on Margus neid pununud juba suisa 15 aastat. Tore, et tal on tahtmist ja viitsimist oma kogemusi ka huvilistele jagada. Aitäh!

 Lasen nüüd fotodel kõnelda ja jään huviga ootama missuguseid õpitubasid Margus ühes Uue Kunsti Muuseumiga taas korraldab!

 Tänan südamest!

Fotod:

koos Marguse ja Endliga :)
väikest piigat juhendamas, seekord ajalehes karbike


jälle üks tuntud poiss :)
imelised! 

proua president
meister Margus
...
võrratu kunst
Marguse käsitöö
Uue Kunsti Muuseum
ühesõnaga meisterdasin endale viirukite kastikese :)
seest vaadatuna
no selline ta sündis ...
hädavajalikud klambrid

põhja punumine
algatuseks rebisime ajakirjast lehed välja ja voltisime need



29. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 28. veebruar 2020

Ilmunud on ajakirjade "Saatus & Saladused" ja "Müstilised lood" märtsi numbrid


 Jah, täna hommikul juba olidki postkastis märtsikuu numbrid. Aitäh!

 Märtsikuu numbrisse "Saatus & Saladused" saatsin sellel korral Alari "Papa" Jansoni luuleread. Aitäh! Head nautimist!
 Lisaks kirjutasin sinna lühijutu "Küla mäletab ja kõnetab..."

 Ajakirjas "Müstilised lood" on põnevad elamused šamaan Evald "Kotkasulg" Piirisillaga seigeldud hundi- ehk šamaanirännakutelt. Kuna artikkel sai ülipikk ja ülipõnev, ei mahtunud kõik ühe ajakirja numbrisse ning ka aprilli numbris saate nendest rännakutest osa.

 Kui sina tahad, et su luuletused ilmuks ajakirjas "Saatus & Saladused," võta minuga ühendust juba täna!

 Kirjutan raamatut eestlaste tervenemislugudest, kui sinul (nii tervendajal kui tervenejal) on oma lugu rääkida, võta minuga julgelt ühendust. Lugeda saab neid ka ajakirjast "Müstilised lood."
  Kui sina tahad rääkida mulle mõne müstilise loo oma elust, kirjuta mulle. Aitäh!

Fotod:
Papa luule
...
...
...
...



28. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma

Värvikas ja ülipositiivne reede


 Mis asju me armastatud Antonina Kersanaga ajame? Arvake ära! (?)
Kes Antoninat ei tea, pole ilmselt "Selgelnägijate tuleproove" piilunud. Lasen selles blogis ainult fotodel kõnelda, iga asi omal ajal.

 Germo rõõmustas ka väga kohtumise üle ning oli ka hambaarsti juures väga vapper. Uus hammas ehitati suhu ja enesetunne on hea. Minul ka, sest päev oli tõesti ülipositiivne. Aitäh!

Fotod:
osa töövahendeid
kaanid
...
Antonina ja Germo
pisike aga väekas Antonina
meie


28. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 27. veebruar 2020

HOIA MU KÄTT - Marje Ernits


 Me ei teagi mitmenda Marje Ernitsa raamatu ma nüüd läbi lugesin aga päris mitmenda juba. Loen selle autori loomingut meelsasti, see kõigub äärest äärde ja alati on tema teostes sees mõni vimka: tegutseb põneva karakteriga või rääsunud välimusega, kuid samas tark tegelaskuju. Alati ma üllatun. Ükski Ernitsa raamat ei sarnane teisega, kõik on eranditult erinevad, mida ei saa kõikide autorite loomingu kohta öelda.

  Aastates pedagoog Maila elu on kirev, lausa värvikirev. Kunstnikust ja kunstiõpetajast keskealine (ma arvan) daam peab üle elama kohutavaid seiklusi, näiteks jääb bussis magama ja sõidab justkui maailma lõppu, kohta, kuhu bussid liiguvad üliharva. Maila satub prügimäele ja sõbruneb prügimäe elanikega. Mida kõike ta seal üle elama peab? No lugege ise! Aga, lisaks kohutavatele üleelamistele, juhtub temaga ka midagi head. Kummaline, ka mina olen millegipärast mõelnud et prügimäe taga on meri, lausa ookean ...

 Kunstnik Maila satub Rootsi, kus temaga juhtub midagi, alles hullaris hakkab ta mäletama. Lisaks pakutakse talle tööd ka Hispaanias, kus ta elab ja töötab suisa 4 kuud.

 Elu viib teda korduvalt kokku oma endiste õpilastega, nagu korduvalt hoiab ta ka kellegi kätt, mis puhul iganes.

 Siin tahaks öelda ega õnne raha eest ei osta!

Soovitan lugeda!

Tutvustus:
Marje Ernits
Hoia mu kätt
200-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Tormikiri 2008


Maila sõidab koduteel jalgrattaga otsa autole, mida seal kuidagi olema ei peaks. Autos lebab raskesti haige Veeber – Maila endine õpilane. Õpetaja südametunnistus ei luba haiget noormeest metsa äärde jätta ja tarib koos naabrimehega poisi tallu.
«Teil tuleks leida endale uus töökoht... noh, kus teid ei tunta ja... ja te olete muidugi väga hea õpetaja, aga...» lausub koolidirektor kiretul häälel, »...aga pretsedent on loodud. Ma ei saa teid muidugi sundida lahkuma, kuid soovitan küll. Leidke kompromisslahendus... Tavaliselt vahetatakse töökohta õppeaasta lõpus, aga no kunstiõpetus – seda võib ju igaüks asendada!»
Võib-olla oleks nüüd aeg Rootsi kolida ja end ristitütrele pühendada, arvab Maila koduteed sammudes. Eliisa muidugi rõõmustab, kuid kas Jörgeniga seob neid lihtsalt sõprus või on sellest midagi enamat oodata, seda sõidabki Maila uurima.

27. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 25. veebruar 2020

Jaansoni rada 169.päev


 Nonii! Ülihea tunne on, ausalt! Homme oleks saanud suisa 2 kuud viimasest Jaansoni rajal kepikõndimas käimisest, aga tänane hommik lausa meelitas rajale, tuli juhust kasutada, sest juba sellel reedel lähme taas Germoga hambaarstile ja siis ei tea millal taas rajale jõuame, aga kindlasti jõuame.

 Ei hakanud üle pingutama, sestap kepikõndisime kõigest 5 viisakat kilomeetrit. No igaks juhuks, sest aktiivset kõndi pole ammu teinud. Ei taha kohe liigeseid ja lihaseid üle koormata.
 Hea tunne on see, et minul kõigub 1 kg edasi-tagasi aga kaal tagasi tiksuma pole hakanud, ehk siis olen endiselt 30 kg väiksem ja juba 6. aprillil saab 3 aastat kepikõndimise algusest. Need 30 kg läksid üsna ruttu maha aga edasine seisab, seega hoian oma kaalu. Väga suurel määral oleneb kõik ka toitumisest, olen selles 100% kindel ehk elus näide. Mai algul saab juba aast sellest mil ma ei tarbi võid (kasutan või asemel avokaadot), toiduõli ega margariini (ei söö praetud toitu, vaid paaril korral olen patustanud), ei tarbi suhkrut (vaid kohvile suhkru asendajat ja mõnikord söön ka magusat, küll harva). Söön vähem, tihedamini ja kindlatel kellaegadel. Kõik see hoiab kaalu ja ei lase juurde tulla. Tean millest räägin. Süsivesikuid tarbin vaid hommikusöögi- ja lõunasöögiga. Söön vaid 2 viilu seemnesaia päevas, ühe neist hommikupudru kõrvale ja teise lõunasöögiga. Söön 4 korda päevas, hommikuti kaerahelbeputru, viil seemnesaia ja tass kohvi, lõunaks praaad ja näiteks smuuti, kella 17.00 ajal suppi ja õhtul kella 21.00 ajal kas tüki kana- või kalaliha ja mõned tomatid või kurgiviilud. Kõik see hoiab kaalu ja ma pole ka sellel talvel kordagi haige olnud, kuigi eelmisel talvel olin suisa 2 korda kuus külmetushaiguste või viiruste käes. Eks oma osa ole ka reikil ja teistel vaimsetel enesetervendamise protsessidel ning mul on ju kodus ka looduslik antibiootikum - Palo Santo pühapuu, mida tihti põletan ja mille eeterlike õlide auru sisse hingan.
 Ei ole ka Germo haige olnud, kui jätta välja need hambapõletikud millepärast oleme ka suurel määral rajalt maas olnud. Germo on saanud, tänu tervislikule toitumisele, kaalu 98 kg-ilt 79,9 kg peale, mis on väga hea. Nii ei jää talle igapäevased ravimid lahjaks, ta võtab niigi 6 tabletti päevas. Germo muidugi liigub minust ka rohkem, ta on mul väga tubli. Ka haigus on kenasti kontrolli all.

 Niisiis, liikuma!

Mõned jäädvustused ka rajalt:
päikeseline ilm ja Päikesepoiss Germo :)
minek ...
1 km läbitud ...
2 km läbitud ...
ilus ...
Germo särab nagu päike :)
peale 2,5 km
mina
õnnelik GERMO


25. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma

WEBBY - Elme Väljaste


 Järjekordne Elme Väljaste romaan sai loetud. Sellel korral on tegu eriskummalise teosega "Webby," mis lugemise alguses ei köitnud mind. Pidin lausa pooleldi loetud raamatute hulka panema... mingil hetkel läks väga haaravaks ja põnevaks, et ma olen tahtnud lausa kirjanik Väljaste kõrval istuda ja küsida; "kus kohast sul see kõik tuleb?" Seda on minu käest ka küsitud, eriti luuletuste puhul.
  Aga Elme, kus kohast sul siis tuli see teos? :) Olgem ausad, mina vist ei suudaks sellist süžeed välja mõelda. Ma liigitaksin selle raamatu ulmeraamatute hulka ja ulmet ma ei kirjuta ega enamjaolt ei loe ka, sestap vast ei tahtnud see raamat "tööle" hakata. Samas, nagu ma ennegi öelnud olen, ulmel ja ulmel on vahe. See siiski on selline ... reaalne ulme.

 Ma üldse ei imesta, vihjates raamatu tagakaane tekstile, et midagi sellist kunagi aset leida võib, meie maailm on juba praegu muutumises, lausa tundmatuseni on nii mõnigi seik muutunud ja muutub igapäevaselt. Kaldun küll teemast kõrvale, aga hiljuti ühel õhtul mööda Pärnu kõrtsusid käies pidime kaaslasega shoki saama, kõrtsud olid tulvil narkouimas noori, kelle kohta ei tahaks enam inimene öelda, no täielikud monstrumid, pupillid nagu tõllarattad, ühtegi arusaadavat sõna üle huulte ei tule jne....õudus kuubis! Kus on politsei silmad!? Aga mis ma siin sellest, natuke raamatu teemat panen ka kirja.

 Ühesõnaga tegevus toimub 2050.del aastatel, kus üks peategelane, nimega Webby, on sündinud 2035. aastal ning vanemad tegid temast nn veebilapse juba enne lapse sündi, kasutades last ära nagu elutut eset ning vaid oma kasuks.
  Webby satub TOT-ALLYSSE (loe ise mida see endas hõlmab ja tähendab!) ja seal hakatakse vormima temast teistsugust inimest, sest tüdrukui hing on ära mürgitatud koduste poolt.
  Mis ja kuidas asi edasi kulgeb? sellest loe ka juba ise. Minu jaoks kulges põnevas suunas ja ka raamatu lõpp on positiivne, õnneks.
  Hea fantaasia on kirjanik Elme Väljastel, aitäh!
Olgugi, et nii mõnigi õõvastav seik on raamatus olemas, sain ma vahepeal nutta ja vahepeal naerda, sestap võin ma raamatu enda jaoks loetavaks tunnistada, emotsioonid eelkõige.

Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

WEBBY

 2 Google +0  0 Share0

Olin jõudnud „Webby” kirjutamisega lõpusirgele, kui mulle torkas juhuslikult silma üks artikkel teadlaste soovist ristata inimese DNA ja lehma munarakk.
Mis juhtub siis, kui teadlaste taotlusele antaksegi roheline tee? Ja ühel päeval hakkab kusagil katseklaasis arenema kimäär, kes oleks osaliselt inimene ja osaliselt loom.
Minu kaheksanda romaani nooruke kangelanna, 17-aastane Webby, pole sündinud katseklaasibeebina. Tüdruk on tänastest päevasündmustest alguse saanud kirjaniku kujutlusvõime vili.
Lehekülg lehekülje järel küsisin endalt üht ja sama küsimust: mis saab siis, kui kas või üks ainus protsent mu fantaasia-lennust osutub tõeks?
Ja Webby-sugune tüdruk sünnibki meie sekka. Maailma, mis pole enam selline nagu oli romaani kirjutamise aegu. Aastal 2006.
Hea lugeja! Kui sul „Webby” läbi loetud, siis ehk mõtled üürikese hetke sellele.
                                                 Elme Väljaste



25. veebruar. 2020.,a.
Vana-Rääma