 |
| foto netiavarustest |
|
PIMEKOHTING
Päike särab juba kõrgel ning
kevad piilub selle vahelt, nagu vallatu laps, kes on kardina taha
peitu pugenud, soovides, et ema teda otsiks. Aga ema meeled on ärevil
koduste toimetuste pärast, nagu on ärevil ka kevad, kes oma esimesi
lillekesi väevõimuga lume alt välja üritab lükata.
Sama ärevil on ka Virge, sest ta
ootab kaugelt sõpra külla, just sõpra, sest kellekski teiseks ta
Roni pidada ei saa, sest nad ei olegi veel omavahel Roniga tuttavad.
Tõsi küll, Virge ja Ron on suhelnud ligi pool aastat, aga seda vaid
läbi interneti ja telefoni, silmast-silma nad siiski kohtunud ei
ole. Virge on seda meelt, et kallimaks ta Roni ei pea, sest ta ju ei
teagi kas nende vahel toimib ka see iha ja kõhuliblikatunne siis,
kui nad reaalselt kohtuvad.
Virge, kes on suhtlemises ning suhete
loomises liiga tagasihoidliku loomuga, elab siiani erakuelu, nokitseb
kodus käsitööga raha teenida, lisaks õmbleb mantelid ja
ülikondasi, nagu rätsepad ikka, aga tänapäeval jääb sellise
ameti esindajaid üha vähemaks, moes oleks nagu masstoodang ning
inimesed ei oskaks justkui käsitööd hinnata. Aga kui keegi teda
rätsepmeistriks kutsuda julgeb, kirtsutab Virge nina, sest ta
ennast meistriks ei pea. Tuleneb see tema tagasihoidlikust loomusest,
või ei meeldi talle see sõna, või on selleks koguni mõni teine
põhjus, seda me ei tea.
Virge tegi endale Facebooki konto
alles aasta eest. Samal ajal soetas ta endale ka esimese
nutitelefoni. Tõsi küll, ta soetas selle vaid helistamiseks, kuna
oli seda meelt, et telefoniga ta internetis surfamas käima ei hakka,
sest juba vaadata on väsitav kuidas inimkond on nutitelefonidest
niivõrd sõltuvuses, et isegi pulma- ja peielauas ei suudeta ilma
neid vidinaid näppimast ollaa. Virge jaoks oli see nõme ja lausa
solvav. See oli ka üks põhjus, miks ta siiani vältis uusi
tuttavaid ja lärmakaid seltskondi. Noor naine eelistas oma
koduateljees tööd nokitseda, mitte fiena, vaid lihtsalt eraisikuna,
kuigi hirm ei olnud talle võõras, sest iial ei või teada milline
klient sulle sattuda võib ning litsendtsilepingut küsima hakata.
Inimesi ju ei saa sinisilmselt usaldada, selles oli Virge veendunud.
Ühel sombusel sügishommikul leidis
Virge oma Facebooki postkastist pika ja sisuka kirja. Tõsi küll,
neid kirju tuli ta postkasti pidevalt, eriti leskedelt, inglise
poissmeestelt või palgalistelt sõdruritelt, kellel kõigil oli üks
kindel soov – endale Facebookist naine leida. Ja ilmtingimata
tahtsid kõik just teda – Virget! See tundus Virgele sedavõrd
kummaline, et ta üha blokkis selliste tegelaste kontosid, aga see
üks kiri, kiri Ronilt oli hoopistükkis teistsugune. See ei olnud
pealetükkiv ja järsk. Kiri sisaldas armastusluulet, mis oli naisele
sedavõrd hingelähedane, et Roni kirjad liigutasid teda
hingepõhjani. Mõelda vaid, nägus mees ja veel luuletab ka! Mida sa
hing enamat tahta oskad?
See, et luuletused naise hingele pai
tegid, tulenes ilmselt sellest, et Virge luuletas ka ise, aga oma
tagasihoidlikkusega ei julgenud ta sellest isegi oma emale rääkida,
ka vanaemale mitte, kellega ta oli lähedasem kui emaga. Virge hoidis
oma sadu luuletusi lukustatud sahtlis, sest arvutisse, veel vähem
internetti ta neid trükkida ei julgenud, kartuses, et kusagilt
ilmbub tema saladus läbi ning siis häbeneb ta oma silmad kasvõi
peast. Virge elas hirmude küüsis kuni Roniga kohtumiseni.
Naine jõudis Tallinna lennujaama
juba tunnikese enne lendu, millet Ron pidi maha astuma. Kevadtuul
nõelus naise oma õmmeldud kollasest mantlist nii valusasti läbi,
et Virge tunnistas, et ta ei ole ikka hea õmbleja, mantel tuleks
uuesti lahti harutada ja soojema voodriga varustada. Tuul aina
tõusis, kuid lendu ei tulnud ega tulnud. Virge oli niigi külmast ja
esmakohtumisest närvis ning vappus värinaist, nüüd lisandus
sellele veel ka lennu hilinemine. Pealegi kartis Virge, et äkki Ron
on mingi kahtlane tüüp, kes itimehena suutis teda segadusse viia,
sest Virge oli ise itimaailmas suht lastekingade kandja, üldse
jättis igasugune tehnika teda külmaks, aga tänapäeva ühiskond ja
nõudis, sest maailma aina enam robotiseerub, ning sellega kaasas
käimata võid narriks jääda. Tõsi küll, vanbemad inimesed
väidavad, et nad saavad ka ilma internetita ilmas ära elada, et ei
ole see kübermaailm küll lausa eluliselt vajalik. Aga on ikka küll,
eriti noorte jaoks ja ega kaugel pole enam ka aeg mil ilma
robotsüsteemita pole siin ilmas midagi peale hakata, kartis Virge.
Alles poole aasta eest ehmatas Virge
niigi, kui ta pealinna väisates tänaval pakirobotit liikumas nägi.
Naine sai lausa shoki, unustades pakirobotist pilti teha, mis tal
algselt plaanis oli. Kummaline maailm nõuab kummalisi tegelasi,
mõtles Virge.
Lõpuks saabus, poole tunnise
hilinemisega, Inglismaalt lennuk, millelt kahemeetrine Ron maha
astus. Virge oli suisa nii pabinas, et talle ei meenunud isegi mehe
näojooned, mida ta surmkindlalt arvas mäletavat, ise naerdes, et
tunneks mehe vast isegi kinnisilmi ära. Rahvas aina möödus
löbisevast Virgest, kuid mitte ükski nägu ei tundunud talle
tuttav. Virgel hakkas kõhe. Viimase võimalusena võttis ta kotist
välja oma nimesildi, mille ta oli erkpunase markeriga paberile lausa
maalinud, no kirjutanud galligraafilises kirjas, et see perfektne ja
korralik ning ligitõmbav välja näeks. Jah, just selle ligitõmavuse
kartuses oli ta siiani paberist nime oma ridikülis peidus hoidnud.
Virge kartis, et mõni tuttav võib teda seda paberit hoides näha ja
pärast laksutavad kurikeelsed inimesed oma lõugu a´la; „kujutata
ette, meie rätseppmeister vist käib lennujaamas kahtlasi asju
ajamas, loodame, et ta pole vanema ameti harrastaja, vaga vesi, sügav
põhi, nagu ta on!“
Silmi maas hoides, seisis naine
endiselt omal kohal, nagu kivikuju, kes või mis pole võimeline
ennast liigutama. Virge juba kahjatses, et oli inglast uskuma jäänud.
Ta tahtis minema joosta, aga kartis, et tõmbab sellega endale rahva
tähelepanu ning mõni turvatöötaja võib teda mingis jamas
kahtlustama hakata.
Sigimine ja sagimine tundus lõputu.
Kogu ootesaal oli rahvast tulvil ja enamustel olid rõõmsad näod
ees. Kui reisijate järjekord hakkas otsa lõppema, võttis Virge oma
nimesildi, kägardas selle tusatujus kokku ja surus tasku põhja.
Suured pettumispisarad hakkasid iseenesest mööda ta põski alla
voolama. Korraga nägi ta oma silme ees hiigelsuurt musta kinga, mis
kuulus 2m 20 cm pikkusele Ronile. Virge värises nagu haavaleht, kui
ta silmad üles suunas, tema ees seisis hiigalne, lai naeratus näol
ja lausus;“hei, dear!“
Ron tuli ja jäi. Selgus, et lisaks
armstusele, mis nende vahel juba internetimaailmas aluse sai,
vaevlesid mõlemad kompleksides oma välimuse pärast. Virge oma 1 m
40 cm pikkuse juures oli pidanud taluma koolivägivalda ning tal ei
olnudki sõbrannasid. Ron kurtis, et ükski naine ei taha teda
hiigelpikkuse pärast. Aga koos nad seljatasid kompleksid ja armastus
nende vahel kasvas iga päevaga.
Möödusid aastad. Ron, kes armastas
oma naist, nelja aastats tütart ja Eestimaad üle kõige siin ilmas,
käis ka tütrel – Glorial iga kord lasteaias järgi. Aga ühel
päeval tuli tuntud ja kuulsal korvpalluril välismaale võistlema
minna, tollel korral läks Virge ise Gloriale lasteaeda järgi.
„Gloria, sa pole mulle kunagi
rääkinud, et sul ka õde on!“ hämmastas Gloria sõber Sigrid.
Virge läks näost tulipunaseks, hetkeks tundis ta piinlikkust, mille
Roniga kohtumine oli seljatanud, aga terane Gloria päästis oma ema
piinlikust olukorrast, vastates Sigridile; „aga sa pole kunagi
küsinid ju!“
Kui Ron koju naases, tõi ta kaasa
töötellimuse naisele, peale mida Virge viimaks enda firma ära
vormistas. Nüüd on ta õnnelik, et üks maailmakuulus korvpallurite
tiim kannab tema õmmeldud riideid ning Virge teenib samapalju, või
isegi rohkem, kui tema tark ja andekas sportlasest abikaasa.
Ei ole tähtsust välimusel, vanusel
ega rahvusel, sest armastus neid ei küsi!
veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma
