ELU PÄRAST ELU 2. (15.pt)

15.   peatükk

  Juba viis päeva elasid Kusti ja Trevor kahekesi nende korteris. Iga päev külastasid nad ema hailgas, kellele tehti põhjalikke uuringuid. Vennad said omavahel kenasti hakkama, kuigi Trevor tundis ennast muidusööjana, tundis, et ta on pigem pere turjal liugulaskja. Aga polnud parata, ta ei saanud tööle minna, sest Kusti lasteaias ei käinud, ta ei leppinudki lasteaiaga, ning keegi ju pidi poisi eest hoolt kandma.

  „Venna, ega sul ju ei hakka enam verd jooksma? Kas sul jooksis suust verd?“ oligi juba nädalajagu vaikist sellel teemal, kuid Kustit vaevas vennaga juhtunu nii väga, et ta ei suutnud seda kõike endas hoida.

  „Kallis Kusti, ma ei tea mida sulle räägitud on ja millest sa mõtled, aga minu tervisel pole häda midagi. Kas ema rääkis sulle midagi? Või isa?“ päris ta.

  „Venna, isa ei saa ju rääkida, ta läks mulla alla. Emme ei saa ka praegu minuga rääkida, ta on seal suures majas ju.“ ei saanud Kusti aru millele vend vihjab.

  „Olgu, olgu, sul on õigus,“ oli Trevor segaduses.

  „Vahetme parem riided ja lähme emale haiglasse külla. Tahad minna?“ pakkus Trevor ja Kusti läks kibekiirelt riideid vahetama.

  „Emme, kas sa tuled täna koju? Ma tahan et sa koju tuled, sest kardan, et venna võib ära surra.“ oli Kusti mures.

  Trevor saatis venna ema palatisse ja tuli hädavalega lagedale, et peab tualetti minema, kuigi tegelikult läks ta oma raviarsti juurde.

  „Oi, lapseke, ära seda küll karda, vend ei sure ära. Jah, ma saan aru, et tunned issist puudust, aga vend jääb sinu kõrvale nii kauaks, kui mina pean haiglas olema. Ma tahaks nii väga koos sinuga olla, aga ma ei saa veel koju. Arstid alles ravivad mind.“ selgitas Mirell.

  „Aga emme, kas Trevoril ei hakka siis enam verd jooksma? Meie issiga pesime kõik puhtaks, isegi õue pesime venna verst puhtaks ja ma nii kartsin, et vend sureb ära kui kiirabiauto ta minema viis. Kas vennale pandi uus veri sisse? Miks tal nii palju verd jooksis?“ tahtis poeg endiselt teada.

  „Millest sa räägid, pojake? Kas Tervoril jooksis verd nüüd kui mind kodus pole olnud? Kus kohast tal jooksis? Issi on ju surnud, ta ei saanud kuidagi pesta.“ selgitas Mairell.

  „Eii, issi pesi ikka, ta oli elus. Mina pesin ka, õues oli nii palju verd.“ ei jätnud Kusti jonni.

Mirell oli suures segaduses, kartis, et poja ja vanema pojaga on midagi juhtunud. Miks küll Kusti Antsust räägib? Äkki sellepärast, et nii näitab ta oma igatsust, leina välja. Jumal küll, ta räägib seda kõike nii tõetruult, aga ma ei saa ikkagi mitte millestki aru. Kuhu see Trevor ometi jääb?

  „Oota, pojake, kas sa tahad öelda, et vennaga juhtus midagi? Räägi uuesti.“palus Mirell.

Kusti mossitas, sest ta oli juba vösinud kogu aeg ennast kordamast, kuid ta alustas uuesti.

  „Trevor oli ju täitsa surnud, emmeee. Meie issiga arvasimegi, et ta suri ära, aga siis tuli see, noh, see auto mis mängib, mulle ei tule meelde..“ tahtis Kusti nutma hakata.

  „Olgu, pojake, olgu, rahune. Sa ei pea rääkima.“ lohutas Mirell oma poega.

  „Aga ma tahan ju rääkida! Noh, see auto tuli, mis venna haiglasse viis, see auto mis karjub. Ja siis meie issiga koristasime maja ja õue ära, sest seal oli häääästi palju venna verd.“ tegi Kusti imestunud nägu.

  „Kus oli palju venna verd? Millest te räägite?“ astus Trevor palati uksest sisse.

  „Kusti siin räägib, et nemad isaga olid sulle kunagi kiirabi kutsunud, sest sa olevat nagu surnu olnud ja palju verd kaotanud. Oli see nii? Trevor-poiss, kas sa varjad midagi minu eest?“ oli Mirell poja tervise pärast väga mures.

  „Mis asja? Kus kohas? Millal? Ma ei tea millest Kusti räägib.“ oli Trevor hämmingus.

  „No sina ei teagi, sa olid surnud kui see kiirabi või see karjuv auto sind suuresse majja viis,“ selgitas Kusti.

  Trevori silmadesse valgusid pisarad ja alles nüüd sai ta pihta millest vend räägib. Oli ta ju verekaotuse tagajärjel meelemärkuseta ja ei teadnudki kuidas ta haiglasse sai. Aga kus ta leiti ja kes talle kiirabi kutsus, sellest ei teadnud Trevor midagi.

  „Oota nüüd vennake, kas ma siis tulin teie koju?“uuris ta Kusti käest.

  „Ei. Jah, sa olid seal metsaonnis surnud, kui me issiga sinna jõudsime. Kas siis surnud ärkavad uuesti ellu vä?“ tegi Kusti suuri silmi.

  „Tule siia, mu kallis, kallis vennake. Sa oled mu elupäästja! Ohh, ja ma ei saanudki Antsu tänada...Ole sa tänatud seal pilvepiiril, mu elupäästja Ants! Olge te mõlemad tänatud!“ tänas Trevor läbi pisarate, kuid Mirell oli sõnatu. Ta jälgis kõrvalt oma poegi ja sai aru, et üks poeg päästis teise elu. See oli üllas, aga samas väga valus teadmine. Mirell ei osanud mitte midagi öleda, ja tegelt ta ei tahtnud ka edasi uurida, naine tahtis vanema pojaga nelja silma all rääkida, aga see polnud hetkel lihtsalt võimalik. Pealegi muretses ta nüüd rohkem poja, kui enda tervise pärast.

  „Minu maailma armsam vennake, ma ei olnud päriselt surnud, aga ma oleksin võinud ära surra, kui sina ja su isa poleks mind päästnud. Ma jooksin peaaegu verest tühjaks, kuna tegin ujuma minnes jalale viga. Kuid kaotasin verd ja ei mäleta isegi kuhu läksin ja mida tegin. Surnud ei ärka küll kunagi üles. Mina pole surnud olnud. Ma olen oma elu võlgu nii sulle kui ka su kallile isale, kellele ma kahjuks kunagi seda öelda, ega heastada ei saa. Aga sina oled mu kallis kullatükk, minu maailma parem ja südamlikum vend. Väga, väga kallis vend oled mulle!“ kallistas Trevor Kustit nii kõvasti, et Kustil oli lausa raske hingata.

  „Aga kallis ema, me hakkame nüüd minema, sest mul on vaja ühest kohast läbi minna. Parane siis kenasti ja ju me juba lähiajal tuleme jälle sulle külla,“ justkui tunnetas Trevor, et emal on talle tuhat küsimust, mida ta hetkel küsida ei saa ja ega Trevor poleks tahtnud vastata ka. Ta lihtsalt ei tahtnud, et ema oma tervise unarusse jätab ja poja tervise pärast muretsema hakkab, kuigi Mirell muretses kogu aeg.

  „Venna, onju sa ei lähe enam ujuma?“küsis Kusti hetkel mil Trevor autot käivitas. Trevor muigas.

  „Tead, ma arvan, et ma lähen ikka. Sina oled veel väike, võimalik, et sa ei saa aru millest ma nüüd sulle räägin, aga võimalik, et saad. Kui inimesega juhtub midagi ja ta hakkab kohta, eset või situatsiooni, kus teatud asi juhtus, kartma, siis ta tõmbab sellega hirmu ligi ja siis võibki uuesti midagi juhtuda. Kui aga inimene läheb samasse kohta tagasi, kus tal midagi juhtus, ei karda enam seda kohta, siis ei juhtu ka. Kui sa kunagi suureks kasvad, siis ma räägin sellel teemal sinuga pikemalt, sest praegu on see sinu jaoks keeruline ja võimalik, et ka arusaamatu. Ma tean millest ma räägin.“ püüdis Trevor selgitada.

  „Aa, ma sain aru. Sa tahad nüüd kohe sinna ujuma sõita kus sa oma jala katki tegid? Aga kui teed uuesti katki kas siis mina pean nüüd ise sulle selle haiglaauto järgi kutsuma? Issi on ju surnud juba.“ oli Kusti ikka mures.

  „Ei, ei, ma ei taha minna sinna ujauma praegu, aga ehk kunagi. Aga kuidas oleks ühe burgeri söömisega, tahaksid burgerit praegu?“ juhtis Trevor jutu mujale.

  „Jeee, venna, jee!“ oligi Kusti ära ostetud.

  Päris tükk aega valitses vaikus, vennad sõid autos burgerid ära ja sõitsid koju. Trevor vaatas oma armsat väikevenda hoopis teise pilguga, temast oli saanud Trevorile maailma kallim inimene. Kõik muu oli hetkel vanemale vennale teisejärguline. Ta oli üliõnnelik oma venna üle!

  „Issi, oihh, venna, ma tahaks nii jäätist ka.“ vaatas Kusti venda kurbade silmadega ning vennal oli lausa nutumaiks suus, Kusti sõnad olid talle nagu seaduseks.

  „Läki!“ hüüdis Kusti, tõusis diivanilt, viipas vennale käega ja juba nad sõidki jäätist.

  „Kas sa oled väga väsinud või tahad autoga sõita?“ küsis Trevor.

  „Jeee! Kas sa lubad minul rooli taga sõita?“ sai Kusti valesti aru, kuid Trevoril polnud venna jaoks millestki kahju, ta võttis venna oma sülle ja andis talle rooliratta pihku, muidugi hoidis Trevor sellest ise ka kinni. Kui õnnelik oli väikemees, ta silmad lausa särasid peas ja suu oli torus.

  „Venna, kui mina suureks kasvan, ostan endale häääästi suure auto ja siis luban sinul ka selle rooliga roolida!“ imiteeris Kusti kätega suurt autot.

  „Oi, kui tore, kui tore, kallis vend!“ ajas miski Trevorit nutma, aga need ei olnud kindlasti kurbusepisarad.

  Trevor suunas autot üha alevist välja, ikka metsa poole, sest ta atahtis kindel olla venna jutus, kuigi ega ta enam kahelnudki. Kui nad Antsu metsonni juurde jõudsid, jooksiski Kusti kohe autost välja ja näitas kus veri oli. Tegelikult tundis väikevend selles kohas ennast hästi, aga talle meenus isa ja pisarad kippusid vägisi silma valguma, kuigi ta ei tahtnud suurele vennale neid näidata.

  „Venna, aga kas me võime vahepeal siin elada ka? Issi ju elas siin kunagi, see oli issile väga armas kodu. Ja emme elas ka siin. Kas me võime ööseks siia magama ka jääda?“ muutus väikemehe süda härdaks.

  „Tead, vennake, ikka võime, aga meil pole süüa ega juua kaasas, tühja kõhuga pole eriti hea olla.“ vabandas Trevor.

  „Aga mul ei ole kõht tühi. Me just sõime jäätist ja burksi.“ oli Kustil põhjus vastuvaidlemiseks olemas.

  „Tuleme siia kindlasti teinekord tagasi, aga täna me siia ei jää. Pakime mõnel teisel päeval omale söögid ja joogid kaasa ning tuleme. Luban sulle.“ jäi Trevor oma otsusele truuks.

  „Olgu.“ mossitas Kusti.

  „Aga millal me Tilde-tädile külla lähme? Ta ju ütles, et me peame minema.“ ei tahtnud poiss mitte sugugi koju minna, kuigi ta ilmselt ei osanud arvata, et Tilde kodumaja ei asu Antsu metsonnist eriti kaugel.

  „Tead, teeme nii, et kui emme peab veel kauemaks haiglase jääma, siis tuleme. Muidu meil hakkab kodus igava ja kui me ühel päeval igal pool ära käime, pole ka huvitav. Luban, et viin sind ka ujumiskohta. Või tahad isegi loomaaeda minna?“ meelitas vanem vend nooremat, sest ta oli juba väsinud ning tahtis koju sõita.

  „Aga venna, võtame ema siis ka kaasa, kui me Tilde-tädile külla lähme. Ma ise kuulsin kui memm käskis emmel talle külla minna. Ujumiskohta ma ei taha minna, ma ei oska ujuda. Ma ei ole kunagi loomaaias käinud, kas loomaaed asub metsas? Kas seal on kurjad loomad ka? Ma ju kardan.“ ei olnud poiss loomaiast just eriti vaimustuses.

  „Olgu, täidan kõik sinu soovid, aga sõidame nüüd koju!“ oli Trevor kindlameelne.

  „Aga mina tahan ratast keerata!“ soovis Kusti ning nii nad kahekesi koju roolisidki.  

24-25. november. 2017.a.

Vana-Rääma

***

  ***

millegipärast alati
kui ma teda näen
maalib ennast mu
silme ette Balzac
läbi isa Goriot
sealt raamatust
kooliaegsest

aga mina näen teda
ainult ulmas
kui hommikuti
une ja ärkamise piiril
mööda varjatud teid
kulgen
naba alune hell

täna tuli ta taas
romaani kirjutades
kuigi ma ei lasknud
teda sisse
ei pannud teda
uussündi
seksima ega
tapnud ka ära

nagu ma vahel oma
tegelastega teen
no igaks juhuks
et nagu oleks
või ei oleks...
*
oo, isa Goriot
kes sind
suudaks
unusta...


24. 11. 2017.
Vana-Rääma
Ji

ELU PÄRAST ELU 2. (14.pt)

14. peatükk

  Hommikul ärkas Maris väikse ahastusega, sest talle meenus eelmine õhtu. Miski temas oli katki, aga miski elas palju säravamat elu kui enne. Kuigi naine oli pikka aega tsölibaadis elanud, tundis ta uhkust, et polnud Rinaldo vajadustele alla vandunud. Aga see, et ta ise meest kirglikult suudles, tuli talle endale ka üllatuseks. Samas oli ta enda peale kuri, sest nii ta ju hellitab noormehes lootust, näitab nagu oleks armunud, kuigi Maris arvas, et asi ikka nii hull ei ole. Eks vajab iga inimene hellust ja lähedust, kuid Maris polnud see naine kes harrastaks halastusseksi, kuigi see võib põnev olla. Üks suur segaduseuss oli tema hinge pesa teinud. Naine ringutas, käis kusel, pesi ennast puhtaks, sest tundis ennast kuidagi eriliselt räpasena, mida ta kindlasti ei olnud. Pani kohvivee keema ja jõi lausa kolm tassi musta kohvi ära, kuigi muidu ta armastas hommikuti vaid ühe tassi rohke koorega ja magusat kohvi juua.

  Naine tundis peale kohvi joomist ennast eriti näljasena, aga külmkapp oli suhteliselt tühi, vähemalt tema toidukraamist. Ta tõmbas ühe lohvaka kleidi selga ja läks kodu ligidale poodi kuklit ostam, sest tomatit ja vorstiviile ta siiski kapis oli. Eakas müüjanna ei osanud inglise keelt, ta võttis kassast 10 sendise ja näitas seda Marisele. Ka nii saab osta, portugallalne sind hätta ja lolli olukorda kunagi ei jäta. Kui ta hakkas koju tagasi jõudma, viskas naabermaja uksest keegi just ämbritäie põrandapesu vett tänavale. Aga Belomonte tänaval renne ei ole, nii jooksebki vesi mööda munakive tänavast alla ja Marise kodu asusbi just alumises osas. Hea, et naine mujsta veega pihta ei saanud.

  Võileiba närides leidis Maris oma paljalt õlalt sääse, see oli nagu maailma ime, sest sääski kohtab Portugalis üliharva, neid peaaegu ei olegi seal. Aga too hommik oli veidi pilves ja kusagilt akna prao vahelt ilmselt üks sääsk kööki hiilis, sest naabrid olid möödunud ööseks akna kinni pannud.

Marisele meeldib portugallase vabameelsus, siirus, julge ja lahkus. Nii kuulis ta pidevalt kuidas mõni kohalik majast möödus, laulud huulil. Ja naeratus ka, alati.

  Äkki tekkis Marisel kohutav piima janu, kuid Portugalis ei müüda kohupiima, kohukesi, hapukoort ega ka kodujuustu mitte. Piima pidavat kusagil poes müügil olema, aga Maris pole seda poodi veel üles leidnud. Aga asee on nii tavaline, et siis tulevad igasugused isud peale, kuid pole võimalik endale teatud toitu osta. Suuremat rõhku pannakse tortilladele ja pirukatele. Maris armastas endiselt vaid ühte pirukat, mis välimuselt meenutab suhkrivatti, aga tegu on ülihea kalapirukaga, mis lasusa sulab suus.

  Olles kõhukese täis söönud, pesus käinud ja ennast lille löönud, otsustas Maris mööda poode kondama minna. Ta avastas ühe huviatav poe, kus üks müüjatest oli nunna riietuses. See oli mingisugune usu pood, kus müüdi ka ehteid. Marisele hakkas väga meeldima üks puidust käekett, mille küljes on pisike metallist rist. See ehe pühitseti sisse ja asetati Marise käe ümber, naine tundis ennast nagu õnnistatuna. See oli ülimõnus tunne, mkida oleks tahtnud kellegagi jagada, aga uhke naisena ei hakanaud ta Rinaldole helistama ja teisi häid tuttavaid tal veel ei olnud. Pühitsetud käekett maksis kõigest 2 eurot.

  Riidekaup on odav. Paksu tepitud jope saad osta vaid 39 euro eest. Maris imestas üldse, et troopilises kuurtortlinnas talviseid ülerõivaid müüakase, aga linnas elab ja käib palju turiste, väljamaalasi ja ilmselt just nende jaoks seda kaupa ka müüakse.

  Kesklinna tänavate ääred on täis kunstnikke, kes maaivad Porti vaatamisväärsusi, kes kuulsaid tegelasi, kes inimest, kes endast portreed soovib jäädvaustada. Kõike tehakse otse rahva silmade all ja kunastnukid on lahked näitama kuidas kunstiteos sünnib. Ku muusikuid on tänavate ääred täis, nii teenivad nad siin leiba. Portugalalane on lahke sente poetama muusiku kohvrisse. Temperamentsemad inimesed naudivad muusikat tantsu lüües. See ei ole häbiasi, mitte keegi ei vaata viltu. Ka Maris istus tänavakivile ja nautis ühe muusiku esinemist, kes mängis ja laulis nii perfektselt Elvis Presley lugusid.

Portugallased käivad riides lihtsalt, mitte popilt. Ilmselt ei osta kokku nad ka kallitde brändide riideid. Naised ei kanna eriti kingi vaid kannavad tenniseid ja tossusid ka kelidi juurde, sest maastik on Portos väga mägine ja kivine, kingakontsad lihtsalt murduks ära. Eakad memmed ei pelga ringi käia erkkollastes miniseelikutes, jalas roosad roosidega kingad ja seljas roosa, läbipaistev narmastega tsärk ning õlal roosa õlakott. Ilmselt ei aja portugali mehed ka igapäevaselt habet, sest igal teisel kohalikul mehel on habe ees. Kui satubki tänaval liikuma pintsaklipslane, kannab ta ülikonna juurde tennist või rihmikut, kohvri asemel õlal odavat riidekotti, aga kunagi ei puudu ta näolt naeratus ja suult viisakussõnad.

  Väga palavate ilmade korral hoiab portugalalane rulood akna ees ka päise päeva ajal. Öösiti ei karda rahvas magada avatud aknaga.

  Nii nagu Eestis, on ka Portugalis tänavad täis kajakaid ja tuvisid. Igal hommikul teatud inimesed söödavad neid. Aga hulkuvaid kasse ja koeri kohtab üliharva. Koerad liiguvad kenasti koos pererahvaga tänavatel keti otsas, ka nemad armastavad kõndides puhata, sest mäkke ronimine ja kuum kliima võtavad keele vestile.

  Autod on pargitud tänavatele üksteisele nii lähedale, et busside möödumine nendest on nagu täppisteadus, millimeetrite küsimus, et mõnda sõidukit ära ei rihiks. Aga portugallalne ongi väga täpne ja viisakas liikleja, laseb sind üle tee ka kallaku peal, kuigi kõndijat võib see hirmutada.

  Porto on kunstilinn, kui nii võib öelda. Seal puuduvad kaasaegsed klaas- ja paneelmajad, seda just kesk- ja vanalinnas. Äärelinnas neid ikka on. Ja lähiümbruses asuvates linnades ka, nagu näiteks Maias. Rõdudpiirded ja uksed on sepistatud, aknad ja rõdud lilledega kanistatud ja seinaplaadid tejhatud mustritega joonistatud. Igal uksel ja ukselingil on oma lugu rääkida. Kõik on nii läbimõeldult ja detailselt ehitatud ja kujundatud, et paneb lausa õhku ahmima see ilu.

  Marisel läks süda härdaks, kui ta nägi keskväljaku juures, poe ligidal väliseina ääres magamas ühte kodutut, kellel oli seal lausa pesa. Kogu ta elamine asus ühes kohas ja palava ilmaga magas ta õndsat und, veeklaas kõrval. Mitte keegi ei häirinud teda. Pigem poetasid inimesed magaja kõrval olevasse kaussi sente. Vaid üks vaegnägija, valge kepiga mees ajas kogemata kodutu veetopsi ümber, mille peale kodutu ärkas. Kuid juba kibekiirelt andis üks möödija talle uue veetopsi. Inimesed on sõbralikd ja arusaajad.

  Maris kondas vist kõik keksväljaku poed läbi. Enamustes neist müüakse sama kaupa, rohkelt suveniire ja riideid.

  Kui ta keeras ühest vaiksemast tänavast üles, et ronida mäkke ja sealt üle vaateplatvormi koju minna, tundis ta, et keegi jälgib või jälitab teda. Naine kiirendas sammu, kui see võttis teda võhmale, kuid hirmu peletamseks hüppas ta sisse ühte kohvikusse, mis õnneks jäi tee peale. Ta hingeldas ja võttis istet, kui nägi enda kõrval seismas kedagi. Süda puperdas ja hirmuhigi oli otsmikul ning Maris tahtis appi karjuda, kui jälitaja sulges selja tagant ta suu.  

24. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2.(13.pt)

13.   peatükk

  „Tead, Lemps, mu sisetunne tunneb või siis soovib kiivalt, et Maris ja Trevor saaks taas kokku. Pole see Trevor paha poiss ühti. Kõigil meil on oma head ja vead. Näed, jõudis teine veel õigel ajal Antsu ära saatma, aga Maris...“ muutus Mathilde nukraks.

  „Jah, õtse, jah, nii on. Muidugi on kurb kui pered ja suhted purunevad, aga meie ei saa siin enam midagi teha. Ehk aega saab, loksutades asjad paika, nagu ikka. Meie peame hoolt kandma selle eest, et mie endi päevad kenasti õhtusse veereksid. Ja kes seda teab kas me üldse näeme mis ja kus tulemas on. Pealegi pole meil õigus noorte ellu sekkuda, see oleks pigem nagu õli tulle valamine.“ avaldas Lembit oma arvamust.

  „Aga, Lemps, kas lähme täna Mirellile ka külla? Tahaks väga siit nelja seina vahelt välja saada.“ lootis Mathilde Trevoriga kohtumise peale, kuigi sisemas ta teadis, et ei tohiks sutsida.

  „Ei, täna ma kohe kindlasti ei saa, mul on linnas veidi asjaajamisi ja sa väsiks külapeal ära. Mul läheb ikka oma viis tundi ära ja tagasi tulles võib mu auto liiga kraami täis olla, sa ei mahuks peale.“ oli Lembit resoluutne. Tegelikult kartis ta memme nii kauaks üksinda jätta, aga linna kaasa võtta ka ei tahtnud, sest siis oleks Tilde iga asja kohta pärima hakanud, nagu vanadel inimestel ikka kombeks on.

  Mathilde mossitas, sest sai just teada, et peab terveks päevaks üksinda koju jääma. Kohe meenus talle Ants, vähemalt tema oli Mathildele vahel mõneks tunnikski seltsiks käinud, sest postiljon hiilis vahel nii kiiresti minema, et Mathilde ei näinudki teda. Eks ole temalgi oma töö, oma pikad kilomeerid läbida, et värsked uudised jõuaksid kodudesse. Maal tellitakse tänapäevalgi palju ajalehti, kuigi linnades jääb tellijaid üha vähemaks, kõik on moodsaks saanud ja raiskavad oma aega netiavarustes ajalehtede lugemistega. Aga Mathilde armastab kamina ees kiiktoolis, ninaprillid nina peal ajalehti lugeda.

  „Heakene küll, eks sa siis mine, sul nii ehk naa minu suguse vanamutiga raskusi. Jajah, olen teadlik, et vanurid muutuvad vanas eas nagu abituks beebiks, kogu aeg ajab üks häda teist taga, ei ole otsa ega äärt. Mine. Küll mina hakkama saan!“ torises memm.

  Lembit ei lasknud teist korda seda endale öelda, astus uksest välja, käivitas oma vana auto ja kadus.

Mathilde läks üle pika aja oma käärkambrisse, milleks ta endiselt oma tuba, kus asus tal palju kiriku teemalisi asju, hellitavalt kutsus. Tegelikult tundiski vana naine, et midagi on ta elus valesti, midagi puudu ning just sealt ruumist oli ta ennegi hingerahu tagasi saanud. Paar tunnikest käärkambris vanu asju lapates ja unistades möödus nii ruttu, et oligi lõuna käes. Mathilde komberdas kööki, võttis külmkapist peielaualt saadud kapsad ja kartulad, asetas need pannile ja tegi uuesti tule pliidi alla. Ta tundis ennast kordi paremini, kui mõne tunni eest. Isegi laulujoru võttis lahti see lemmiktoiming, tule süütamine ja imetlemine. Kui juba noodid olid täies hooas ja memm laulis nii nagu kõrifalsett võimaldas, ehmatas ta ennast koputamise peale poolhingetuks. Häbi rusus ta hinge ja hirm ka.

  „Terekest! Ohh, ma ei teadnudki, et sul nii võrratu lauluhääl on, Mathilde! Miks sa küll ometi oma talentsust varjad? Kas ehamatsin sind päris ära? Aga tõesti, tõesti, ma olen meeldivalt üllatunud, et sa niiii hästi laulad!“ nagu tellimuse peale tuli postiljon teed jooma. Või äkki oli selle visiidi taga Lembit?

  „Ohhoo, et kae keda minu vanad silmad pevad nägema! Arvasin juba, et oled mo unustuste hõlma alla peitnud!“ ei suutnud Mathilde oma emotsioone varjata. Kas ta tõesti rõõmustas või püüdis häbitunnet rõõmu taha varjata või hoopistükkis sai käärkambrist nii palju head energait, et lausa pakatas sellest? Küllap need kõik kokku. Igatahes rõõmustas piitspeenike, viiekümnendale eluaastale lähenev, punakate juustega postiljon Mathilde vastumõtu üle väga. Hetkeks jõudis ta isegi kahetseda, et kiire elutempo juures polnud ta kaua aega leidnud aega Mathilde külastamiseks.

  „Kus sa sellega! Mina ja sind unustama, no ei tule kõne allagi!“ vastas ta sama siiralt ja rõõmsalt.

  „No sa üllatad mind ikka täiega, kuid mitte tinguga!“ naljatas Mathilde. „Oli siis asja ka?“ küsis ta silma tehes postiljonilt.

  „Ikke oli, ikke! Kuidas siis muidu! No ega ma ei hakka varjama, et nägin ka su venda. Lemps mainis, et tal on pikk päev ees ja vaja veidi linnas asju ajada. Mis pagana asju üks vana mees linnas ajamas küll käib?“ oli postiljon, keda Mathilde hellitavalt Postituviks kutsus, uudishimulik.

  „Ah teda ja tema tegemisi! Saa siis nendest mestest aru!“ jäi Mathilde Postituvile vastuse võlgu.

  „Aga räägi nüüd ometi kuidas sul endal läinud on? Ja, ja...mis selle Antsuga küll ometi juhtus?“ takerdus postiljoni keel hammaste taha.

  „Mis seal ikka, asjatundjad olevat väitnud, et Antsukest tabasid kaks koledat haigust üksteise otsa, infarkt ja insult. Tegelikult ma ei imestagi selle üle, sest ta polnud ju terve elu aja artide juures käinud ja, va sindrinahk, ega ta ei kippunud oma tervise üle kaebama ka eriti, kuigi ma vahel nägin kuidas ta vananeb ja nõrgemaks muutub.“ pajatas Mathilde.

  „Ohjah, väga kahju, väga kurb! Ma ei tea ühtegi teist nii abivalmis ja töökat meest, kui Ants oli. Lausa multitalent! Küll oli silma tal kunsti jaoks, küll jagas elektriasjandusest hästi, küll tegi hästi puiditööd, laulis, tantsis ja mida kõike veel. Nii kurb on, et ei oska olla.“ muutus Potituvi kuidagi liiga härdaks.

Mathilde kuulatas ja vajus lausa mõtteisse. Kus kohast postiljon küll nii palju Antsu kohta teada võis? Käis vanamehe onnis salaja piilumas? Isegi Mathilde ei teadnud pooltest Antsu annetest ja eriti pani teda imestama, et Ants kusti ja laulmist valdas. Mathilde vaatas kaaslast üllatunud pilguga ja ta pilk küsis rohkem kui suu sõnu välja öelda jaksas.

  „Jah, Mathilde, me suhtlesime Antsuga hästi. Eks ta püüdis mulle ju ka mett moka pääle määrida, aga...ma ju ometi ei jätaks oma vanameest maha!“ punastas postiljon ja Mathilde tõlgendas naise näost nii mõndagi.

  „Nojah, sa ilmselt juba said minust aru, õieti said, olime kunagi väga lähedased Antsuga, aga luba, et sa sellest mitte kellelegi ei iitsata: Lubad ju?“ pabistas Postituvi.

  Mathilde oli üllatunud, sest Ants oli alati vürtsika ja elumeheliku jutuga, kuigi ühtegi naist ta kõrval näha ei olnud. Mathilde kahtlustas ammu, et Antsul peab keegi olema, ta ei uskunud iial, et onnielanik elab oma elu vaikses üksinduses ja rahuldab ennast ise. Kuigi iga mees rahuldab ennast ise ka, aga iseasi kui paljud seda tunnistavad ja sellest rääkida julgevad või tahavad. Mehed kipuvad ju tihti olema palju suuremad külamutid kui naised. Neil meeldib sõprade eest uheldada keda nad panevad ja keda neil panna ei ole õnnestunud. Targad väidavad et seksimine pikendab eluiga ja teised targad teavad rääkida, et ainuüksi onaneerimine ja masturbeerimine pole hea, siis ei pidavat partneriga voodielu enam klappima, ei viitsita vaeva näha naudingu saamiseks ja minnakse kergema vastupanu teed. Küllap asjatundjamad teavad. Aga mõned teadjad väidavad, et onaneerimine on üldse kahjulik, sest suurem protsent just onaneerimise tagajärjel haigestuvad mehed eeesnäärmekasvajasse. Aga see võib vaid tühipaljas statistika olla, kui seegi, sest igaüks ikka oma intiimset elu lahkama ei hakka ja mille järgi see statistika siis paika pannakse. Need on ilmselt vaid oletused, aga oletustel võib vahel ka tõepõhi all olla.

  „Aa, ahsoo, või nõnnaviisi on lood...Sa üllatad mind!“ sai lõppeks Mathilde paar lauset suust.

  „Aga palun, ära räägi sellest kelleegi, palun!“ lausa ahastas Postituvi.

  „Ei mina räägi. Ma pole ealeski keelkandja olnud. Ei mina torgi teiste eludesse, omalgi muret palju. Pigem on mul Antsu üle isegi hea meel. Aga seda head meelt ei saa talle näidata, ei saa...“ muutus Mahtilde härdaks.

  „Kuidas sul muidu läheb? Kas Lembit elabki nüüd sinu juures? On tervis paranenud ka? Kas Marisest ei ole ikka veel kippu ega kõppu?“ pommitas postiljon memme küsimustega, ise silmadega kella piiludes, sest temal on ja ka aeg raha, pealegi muutuvad inimesed tihtilugu kurjaks ja hakkavad Eesti Posti helistama, kui kasvõi pool tundi post hijaks jääb.

  „Ah, mis seal ikka. Mis minust, vanainimesest ikka tahta, liigun ringi ja saan hakkama, umbrohi ju ei pidavat hävinema, nagu sa ilmselt ka tead. Ei mina kurda midagi, ainult vahel on mul tunne, et hoian siin venda kinni, ehk tahab oma eluga edasi minna, aga mina olen takistuseks, see natuke närib hinge. Maris...kõige kurvem ongi see, et ma ei tea oma lemmiksugulasest midagi. Mitte kui midagi ei tea! See teeb nii kurvaks. Ma ei julge ära surragi, kartes, et ta ei tule ka mu matustele. Pean ilmselt edasi elama seni, kuni ta naaseb sealt väljamaalt, kui naaseb...“ muutus, muidu optimistina tuntud Mathilde äkki väga pessimistlikuks.

  „Miks ta ei peaks tulema? Küll ta tuleb kui selleks õige aeg. Ja ega sina ometi minema ei hakka! Kuhu küll su optimism peitu pugenud on?“ oli külaline üllatunud.

  „Tegelikult usun ja loodan mina ka, et ta ikka tuleb. See pole Marise moodi, et läheb ja kaobki, kui just saatus talle halba ei soovi. Me ei tea iial mis või kes meid juba homme tabada võib. Ei tea iial...“ tahtis Mathilde väga oma mure südamelt ära rääkida, kuid ei suutnud.

  „Oihh, kell ongi palju, ma pean minema. Katsun lähiajal uuesti läbi astuda, aga ma ei luba midagi. Ei luba kindlat päeva ega kellaaaega. Tulen siis kui saan.“ kallistas postiljon memme ja sulges enda järel ukse.

24. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (12.pt)

12.   peatükk

  Pooletunnine bussisõit Costa Novalt Aveirosse kulges atiivse vestluse saatel. Marisele tundus nagu oleks Rinaldo häälepaelad rohkem lahti läinud, noormees jutustas ja jutustas, kuigi oli väitnud, et ta oskab inglise keelt vaid põgusalt.

  „Kas sul on oma boyfriend olemas?“ küsis Rinaldo ootamatult. Tegelikult polnud Maris valmis oma minevikku lahti lahkama hakata ning ega ta ei tahtnud, et Rinaldo hakkaks mingit lootust heietama, sest Marisel ei olnud plaanis ennast siduda, ta oli lihtsalt õnnelik uue tutvuse üle. Ja eriti köitis teda Rinaldo temperament ja viisakus. Noormees oleks nagu teisest ajast, ammusest, kus elementaarne viisakus oli au sees ju kurameeriti viiskalt, mitte ei ronitud esimesel võimalusel voodisse ega otsitud kohta kus seksida. Just see köitis Marist, sest Eesti kogemtuste juures pidi ta ööklubidest lausa minema jooksma, sest pidevalt küsiti seksi ja kiputi amelema, mis Marisele vastu hakkas. Tema tahtis käimist, pikalt kurameerimist, kui ta üldse plaanis ennast nii pea siduda. Ülikool oli küll lõpetatud ja varem või hlem tuli töö peale mõtlema hakata, pere planeerimine ei mahtunud lähitulevikus tema ellu, ta tundis selles ennast veel liiga toorena. Pealegi polnud ta siiani suutnud Trevorist üle saada, armastas oma esimest meest kogu südamest, kuigi ta ei suutnud andestada, arvates, et Trevor on talle sarvi teinud ja peab kusagil armukest. See kõik oli üheks suureks põhjusest, üheks valusaks varjuks tema ja armastuse vahel. Maris kartis haiget saada. Õhkõrn võib olla sein armastusest vihkamiseni.

  „Vabandust, aga ma ei taha sellest rääkida. Ma ei taha meie imelist päeva ära rikkuda. Kõik on alles liiga värske, olen palju haiget saanud ja ma ei taha minevikust rääkida.“ pihtis Maris.

  Rinaldo oli väga mõistev ja sai Marisest liigai hästi aru. Ta vaatas veekalkvel silmadega noorele naisele otsa, kallistas teda ja suudles laubale. Nii oligi kõige parem. Olgugi, et Maris tundis Rinaldo suhtes juba selle väikese ajaga hingesugulust, ei olnud ta valmis noormehele ennast päriselt avama, ei olnud valmis oma minevikku alasti koorima, sest ta tahtis seda õnnetunnet, mida oli kogu päeva tundnud, tunda ka pöäeva lõpus. Maris oli nagu paradiisi sattunud, maapealsesse paradiisi, mille olemasollu ta siiani polnud uskunud, kuid nüüd ta ei kavatsenudki enam müüte seljatama hakata, ta tahtis nautida hetke, nautida koosolemaist ülisümpaatse Haipaania noormehega, kes oli nagu päikesekiir ta ellu sattunud. Maris oli õnnelik.

  Rinaldo jutustas oma elust avameelselt. Selgus, et ka tema pikaajaline suhe oli hiljuti karile jooksnud, et kallim oli teinud talle sarvi Rinaldo parima sõbraga, sestap lonkis Rinaldo sihitult mööda Portot, kaks kätt taskus ja ei osanud oma eluga midagi peale hakata, kuni kohtas imekenat Marist. Tõsi küll, ka Rinaldo elas mõtetega alles oma eelmises suhtes, aga Maris köitis teda niivõrd, et ta oli valmis uut suhet alustama. Liiga palju oli selle noore mahe elus juhtunud lähiminevikus, et ta olin ense otsingute alles. Aga ta vajas ka armastust ning oli valmis Marist võrgutma, võtku see aega kaua tahes. Ta tõesti hoolis sellest haprast naisest ja pealegi tõmbas teda heledamat verd naiste poole ka. Isegi Marise kõrval bussis istuda oli noormehe jaoks piin, aga ta oli viiskas ja ei surunud ennast peale. Seda enam, et nüüd oli ta teadlik Marise värskete haavade suhtes, seda enam et iga hetkega hakkas see naine teda rohkem köitma. Rinaldol tiirlesid juba peas igasugused mõtted, ta tahtis naist aidata, et see õhkhabras tunne ja inimene ei kaoks tal käest. Kuid noormees ei teadnud tegelikult oma sõbrannast midagi. Ta teadis vaid et tüdruk on talle sümpaatne ja ka seksuaalselt ligitõmbav. Aga ta pidi oma ihad maha suruma, sest kartis nii väga lõhkuda seda sõprust, mis oli alles lapsekingades. Rinaldo oli Marisesse armunud.

  Aktiivselt vesteldes kulges teekond nii ruttu ja juba nad jõudsidki Portugali Veneetsiasse- Aveirosse.

  Aveiro asub Portugali loode ranniku lähedal, ning kahe suurema linna, Lissaboni ja Porto vahel. Kolmandiku linnast haarab enda alla Vouga jõgi, sellepärast tundubki nagu oleks linn ehitatud jõe peale. Millegipärast on just see linn prantslate lemmik Portugalis. See on tunduvalt odavam linn. Veinipudeli hind algab 80 eurosendist ja see ei ole nii suur turismilinn kui Porto, ning elu seal on sellepärast juba odavam. Eks ikka turism tõstab hindasid.

  Maris oli sellest linnast vaimustuses. Millised vaated päikeseloojangule ja millised vanaaegsed veesõidukid. Olgugi, et inimesi liigub vähe ja see linn on hoopis teise miljöö ja iseloomuga kui Porto. Tänavasillutised on laotud kividest, mustrid mis on tihedalt kividel koosnevad linnasümbolitest. Noored lonkisid üle linna kostuva muusika suunas, kuid siis avastasid üllatuseks ühemehebändi kes musitseris oma koduankal. Nähes kuulajaid ja vaatajad, tõstis ta tuure. Tasuta kontsert, naeris Maris. Jõelinnana ehivad jõgesid sillad, mida leidub seal väga tihti, kuid tänavad on sirgjoonelised ja mitte mägised. Sellepärast tunduvad need pikad ja lõputud. Olgugi, et Marisele meeldib Porto palju rohkem, nautis ta hilisõhtut Aveirot täiel rinnal, ja muidugi kaaslase seltskonda ka.

  Kell 22.00 jõudsid noored, pärast tunniajast rongisõitu, tagasi Portosse. Porto säras oma melus ja ilus. Rinaldo meelitas Marist rockipeole, kuid Maris ei tahtnud mitte kuidagi lõhkuda päeva imelist muljet. Ta oli siiani mõtteis palmipuude all, Atlandi ookenai kaldal ja Veneetsialikus Aveiros. Rockipidu oleks liiast olnud, sest liiga palju ei suuda keegi korraga läbi endast lasta, või kui suudab siis tihtilugu inimene kes on alkoholiga üle manustanud ja ei saa pidutsemisega pidama. Rinaldo oli küll pisut pettunud, kuid ta mõistis naist. Tema oli ju kohalik ja ennegi lähireisidel käinud, aga võõras tahab ikka rahulikult teise linna ja riigi kultuuri endasse hingata, mite kapata kui täkku täis ruun, kellel valu kusagilt näpistab. Noormees tegi ettepaneku Maris koju saata, millega naine ka nõustus.

  Enne Belomonte tänavalt vasakule keeramist, tegi Rinaldo ettepaneku minna natukeseks vaateplatvormile, kohta kus nad Marisega tutvusid, istuma ning sellega oli naine päri. Oli ju just vaateplatvormist saanud Marise lemmikpaik Portos.

  Kerge õhtutuul paitas imelist vaadet nautivate noorte kehasid ning kogu Porto ja üle Douro paistev Gaia linn särasid tuledes. See oli nii imeline vaade, et sõnadest vaate kirjeldamiseks ei jagu, seda tuleb ise kogeda.

  „Ega sul külm ei ole?“ vaatas Rinaldo õhtuhämaruses veel kaunimana tunduvat Marist armunud pilguga.

  „Natuke jahe on, aga ei hullu midagi.“ tõmbas naine õlarätiku tihedamini ümber oma õlgade. Tsentelmees võttis endal tuulejope selijas ja mässis Marise selle sisse, ning juttu jätkus kauemaks. Rinaldo häälepaelad vallanusid üha enam, eks Poto kohalik kuivvein tegi oma töö. Korra tabas Marist hirm, et ta niimoodi vastu ööd istub võõra mehe embuses. Ta kartis, et äkki usaldab võõras pimesi, sest ta ju ei tundnud portugallasi.

  „Vabanda, Rin, ma olen väsinud. Peaks hakkama koju minema. Pikk päeva seljataga ja...“ peitis ta hirmu hädavale taha.

  Rinaldo suudles naise vaikima ja imekombel naine ei põigelnud ja suudles vastu.

23. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (11.pt)

11. peatükk

  „Aga venna, kas sul praegu ei ole enam paha olla? Kas sul enam verd ei jookse?“ ei saanud Kusti ikka rahu. Olgugi, et kahe lähedase inimese seltskond oli talle väga armas. Tegelikult tundis Kusti suurt puudust oma isast, keda ta oli just viimasel ajal rohkem tundma õppinud. Igal halval asjal on hea külg, või vastupidi. Võimalik, et kui Mirell poleks haiglasse sattunud, poleks Kusti ja Ants saanud isa-poja suhet soojendada. Võibolla poleks Mirelli vanemat poega Trevorit enam siis ka elavate kirjas olnud? Võibolla...Kõik võib olla, kõik võib tulla, aga saatus on ette määratud ja tuleb see mis tulema peab. Õnneks. Või kahjuks.

  „Ma lähen panen tee keema, kuidagi jahevõitu on,“lausus Mirell ja ruttas kööki.

  „Venna, kas sa magad täna meie kodus? Kas jäädki meie koju? Teleka toas on diivan, seal saad ju magada,“ pommitas Kusti Trevorit ühtäkki teise teemaga, millest vanem vend ruttu kinni haaras, sest eelmised küsimused tundusid talle kummalisena ning ta ei viitsinud asjasse süveneda, olgugi, et need küsimused panid meest mõtlema. Ta ju ei teadnud kuidas ta haiglasse sattus ja tänu kellele ta üldse elus on. Teab vaid nii palju, et ta viidi kusagilt haiglasse, aga see kusagi ei ole talle teada. Kusti mäletab, et lonkis mööda metsavahe teed, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Talle tundus nagu oleks ta mitukümmend kilomeetrist mööda ühesuguste puudega metsavaheteed loivanud. Ju viskas verekaotus mehel pildi eest juba palju ennem, kui ta Antsu metsaonni jõudis. Tegelikult see kõik painas teda, kuid ta ju ei osanud kellegi käest küsida ka kes on ta elupäästja.

  „Jah, armas väikevanna, ma jäängi teie koju elama, kui sina ja ema lubate. Saan kenasti elutoa diivanil magada.“ vastas ta vennale.

  „Ooo, jess! Aga äkki sa tahad minu toas elada?! Mul on seal palju ruumi. Panen traktorid, autod ja teised mängimise asjad telekatuppa kapi peale ja siis ongi palju ruumi.“ oli Kusti suures vaimustuses venna vastusest.

  „Ei, ei, ma saan kenasti elutoas ka magada, ei hakka siin vaeva nägema nende mänguasjade tõstmisega. Sinu tuba on ikka sinu tuba. Las minu toaks jääb elu- ehk telekatuba.“ vastas Trevor.

Kusti mossitas, sest ta tõesti tahtis vennaga ühes toas elada, nii tundis ta ennast tugevama ja julgena. Tegelikult tahtis ta ka isa kaotust selle taha varjata, aga ei julenud sellest otse rääkida. Kusti kartis ka surma, kuigi ta polnud päristäpselt veel aru saanud mida see surm tähendab ja kes surra võivad. Esiteks polnud keegi lapsele surma teemat lahti seletanud ja teiseks oli isa just rääkinud kui tugev ta on, aga suri ikka ära. Kusti kartis ju et ta ema võib ka ära surra, sest oli kaua aega haiglas ja peab sinna tagasi minema.

  „Aga venna, kas sina pead ka uuesti haiglasse minema?“ tegi Kusti ehmunud näo.

  „Mis haiglasse? Miks peaks su suur vend haiglasse minema? Kusti, ära piina Trevorit, me kõik oleme tänasest päevast väsinud. Mitte keegi ei pea meist haiglasse mienam. Ega me haiged ei ole.“ mainitses Mirell poega.

  Kusti oli nüüd täielikult pettunud, sest ta teadis täpselt et ema on haige ja peab haiglasse tagasi minema. Täiskasvanud tihti ei varja laste eest oma jutte ja nad ei oska ette kujutadagi mida lapsed kuulevad ja nende jutust tõlgendada võivad. Nad küll saadavad vahel salajuttude rääkimiseks lapsed oma tuppa mängima, kuid nad ei kontrolli kas lapsed ikka hakkavad mängima, või kuulavad just selliseid jutte pealt, mis pole nende kõrvadele. Ja nagunii on keelatud jutud ja tegevused need mis lapsi kõige rohkem huvitavad. Järelikult just siis kuulab laps salaja ja paneb salajutu kõrvataha, kuigi vahel ei tarvitse vanemate juttu kuulata ka siis, kui nad peaksid teineteise peale häält tõstma. Selliseid situatsioone ikka ette tuleb. Kusti teadis ka et vend oli või on haige, sest ta viidi haiglasse. Lapsed on kord uudishimulikud ja tahavad teada mis juhtus. Ja kui vanemad põiklevad vastustest eemale, on just lapsed järje- ja sihikindlad, nad ei unusta nii kiiresti, nagu seda vanemate inimestega juhtub.

„Kusti, sina mine mängi natuke oma toas, meil on Trevoriga täiskasvanute jutud.“ palus Mirell pojal oma tuppa minna.

  Terane Kusti aga mõistis, et nüüd ongi taas see aeg, kui ta peab venna ja ema kõnelust saama pealt kuulata. Ta mängis paipoissi ja läks ema käsul oma tuppa, aga jättis ukse poikvele, mida ema kontrollima ei tulnud, ning oli seal hiirvaikselt ja kuulatas.

  „Trevor, ma ei teagi kust otsast sulle oma muret pajatama hakata. Asi on nimelt nüüd nii, et minu tervis ei ole korras, veetsin haiglas palju päevi, kuni Antsu matusteni välja. Mind lubati vaid matuste ajaks koju ja tegelikult ma peaksin juba täna haiglasse tagasi minema. Sinu ootamatu ilmumine tegi mul meele rõõmsamaks, aga siiski, ma ei tea kas julgen võin saan, kas usaldaksin Kusti sinu hoolde seiniks kuni haiglas viibima pean. Ja tegelikult ma ei tea kas sa saaksidki üldse venna eest hoolt kanda. Palun vabandust, et ma kõigepealt sinu arvamust ei küsinud, aga ma olen suures segaduses ja...“ muretses Mirell.

  Trevor vajus mõtteisse ja nüüd oli ta kindel, et oma terviserikkest ta emale rääkida ei tohi. Kuigi ta ei teadnud mis ta ema tervisega lahti on, tundis ta, et oma murest rääkides ta vaid koormab haiget ema. Ta mõtiskles, et kuidas ja mismoodi ta peaks ema tervise kohta küsima, sest Trevoril oli häbi, tal oli kohutavalt häbi, lausa nii, et ta vihkas ennast, et oli pikaks ajaks omakesed maha jätnud ja teadmatusega nende tervist koormanud. Ta ju veel ei teadnud isegi miks Ants suri, ning hetkel ei suutnud ta seda ka ema käest küsida. Suur pisar langes iseenesest mööda Trevori põske alla, mis ei jäänud emale märkamatuks.

  „Kullake, ära nuta, palun ära nuta!“ kallistas Mirell oma suurt poega, mille peale Kusti oma toast nases ning suure häälega nutma hakkas.

  „Emmeee, emmeeee, sa ju ei sure ära, äh-ää, äh-äää...“ oli poeg täielikult hüsteerias.

  „Tule siia, tule venna juurde, kallike!“ haaras Trevor Kusti oma embusse. Nii nad seal kolmekesi pisaraid valasid, kuigi täiskasvanud pidid tugevaks jääma, et nad rohkem Kusti hingele haiget ei teeks. Mõlemad aimasid, et Kusti oli nende vestlust pealt kuulanud ja nüüd tuli talle veidi asja selgitada.

  „Trevor kallis, ema ei sure ära, aga selleks, et ta ära ei sure, peabki minema haiglasse. Seal arstitädid ravivad teda ja ta saab terveks. Ega haiglasse ei minda ainukt surema, sinna võib igaüks meist sattuda, kui midagi juhtub. Ka kõige tugevam inimene võib haigeks jääda. Me ei ole kunagi mitte ühegi haiguse eest kaitstud, aga me saame palju ise ära teha selleks, et me haigeks ei jääks. Näiteks ei tohi me palju nutta, siis võib ka haigeks jääda, sest nutt teeb hinge haigeks. On just hea, kui emme haiglasse läheb, sest ta on seal mõne aja ravil ja kui koju tagasi tuleb, on juba terve. Paljud inimesed käivad haiglas ravil, kes vähem, kes rohkem. Ka arstid töötavad haiglas, see tähendab, et ka viibivad haiglas, aga nad ei ole sellepärast haiged ega ei sure ära. Arstid annavad haigele tervise tagasi, aga kodus ei oska ega ei saa mõnikord haige ennast ravida. Sellepärast peabki haiglasse minema. Haiglat ei tohi karta, arste ka mitte. Kartma peab hoopis seda, et tervis korrast ära ei läheks. Haiglas käiakse ka enda tervist kontrollimas, võetakse igasuguseid prooove je tehakse vajalik ravi. Kui inimene juba ravi vajab, on ta oma tervise käest ära lasknud, tal ongi võibolla see sama hirm haigla ees ja ta ei käi ennast kontrollimas. Ühesõnaga haigla on hea koht, teeb inimese terveks.“ püüdis suur venda oma väikest venda rahustada.

  „Aga venna, kas sina olid siis ka väga haigeks jäänud, et niiiiiiii palju verd oli igal pool?“ meenus Kustile taas situatsioon kui nad olid isaga meelemärkuseta Trevori metsaonnist leidnud ja kiirabiautoga haiglasse saatnud.

  „Kusti, mis rumalat juttu sa räägid? Ei ole ilus selliseid asju peast välja mõelda! Tule siia, tule emme juurde,“ oli Mirell lausa pahane Kusti peale selliste küsimuste esitamise eest.

  Aga Trevorit pani see kõik mõtlema. Ta küsis endalt kas Kusti võis tõesti teada tema terviserikkest, kuid vastust ei saanud. Trevor ei julenud Mirelli käest ka asja uurida, kuigi hetk tagasi kahtlustas ta et ehk saatsid ema ja vend ta haiglasse, et ehk Kusti jõudis lõpuks vanematekoju, kus ta oma teada hetkel esimest korda viibis. Ta viibiski selles korteris esimest korda. Mees oli suures segaduses, tõusis diivanilt ja läks kööki oma nägu jaheda veega loputama, sest tundis, et pilt tahab hakata eest ära viskama.

  „Emme, ma olen nii mures. Ma olen väga, väga mures,“ nuuksus Kusti.

  „Kullake, ma mõistan sind. Minu tupsu-nupsukene, sa oled mulle kõige kallim siin maailmas!“kaisutas ema oma last kõvasti, kõvasti.

  Trevor avas rõduukse ja läks ennast rõdule jahutama, kogu maailm käis ringi. Mehe süda laikis ja jättis justkui lööke vahele. Ta tundis ennast abitu ja täbarana, kuigi ema oli just temalt abi palunud. Trevori haige ema lootused olid kõik tema peale suunatud, aga mees ei teadnud kas ta saab Kusti eest hoolitsemisega hakkama, sest ta oli verekaotusest, olgugi, et sellest oli mõni aeg möödas, nõrk ja segaduses. Sellised iiveldushood ja kuumalained olid tema lahutamatud eluosad, nii reageeris tema organism uuele ja võõrale verele, sest seda manustati temasse hulgimas koguses, kuna verekaotus oli jõudnud kriitilise piirini ja Trevori elu rippus otseses mõttes juuksekarva otsas.  

Juuripidi...

Kallis Ema on siin 5 kuune

 Tänane päev on tõesti kulgenud juuri pidi. Hommikul kui Ema meile külla jõudis, võtsime käsikirja ette ja viisime parandused sisse, kuid teha on veel päris palju. Olgugi, et terve päev on kulunud selle raamatu käsikirja korrigeerimise peale.

 Algul oli plaan anda välja nii palju raamatuid kui suur on suguvõsa, aga nüüd tunnen juba et nii Emal kui ka minul on palju rahvale öelda. Jah, Ema on põhikirjutaja ja mina lisan "vürtsi", räägin detaile lahti, esitan küsimusi ja aina täiendan, et raamat tuleks perfektne. Miks ma (me) seda teeme, kuna selliseid raamatuid ilmub palju? Aga iga raamat on erinev, eriline ja ainulaadne, nii tuleb ka see raamat eriline. Minu kallis Ema on juba 82 aastane, sündinud Pärnumaal, Koongas ja elab ka praegu Koonga vallas, ptühi,pthüi...nüüd ikka ju Lääneranna vallas, millega mina veel harjunud ei ole. Ja Emal on nii palju öelda, tal on harukordselt hea mälu ning vesteldes tulevad tal üha uued ja huvitavad situatsioonid meelde. Jah, meil, tema lastel, lastelastel, lastelastelastel on ju põnev teada oma esivanemate lugu. Ja õnneks oma Emal säilinud ka fotosid, kuigi mitte väga palju, aga veidike ikka ja selliseid kõnekaid fotosid, ajaloolisi.

 Lisaks sellele kirjutan ma veel mitut raamatut. Kui ühe käsikiri ära tüütab, võtan teise ette, või kolmanda, või neljanda...Tööd on kuhjaga.

 Nii armas on olla oma esivanematega sarnane, no vähemalt välimuselt, sest kahjuks ei ole ma päriselus kohtunud ei ühegi vanaema ega vanaisaga. Küll elasin ma 4 aastat koos ema isapoolse vanaema ehk vanavanaema Ann Kiisaga (Ann Kiisk). Ja ka armsat vanaonu Ilmar Tambergi oli au tunda. Tema hoidis mind väga ja mainis kogu aeg et olen Lauaru (koht, küla kunagi ammu Pärnumaal) suguvõssa, et meentan talle väga oma ema (minu vanavanaemat) ja õde (minu vanaemat). Oli tema jaoks kogu aeg Lauaru Mann. Puhaku ta rahus!

 Pean ju ikka oma isiklikku päevikusse ehk blogisse jäädvustama hetki minevikust, käima juuri pidi...

Fotod ja kommentaarid kõnelevad:

minu vanaema Marie (Tamberg) Kiisk (18.03.1906-09.09.1951)

emaemaema Mari Tamberg

vanatädi Eliise Tamberg

vanaonu Hans Tamberg

vanaonu Mihkel, vanaema Marie, vanaisa Aleksander, vanatädi Eliise

1 aastane Ema koer Leoga 1936 aasta suvel

vanaisa Aleksander Kiisk (puhkab Pauluse kalmistul, Tartus)

mõne aastane Ema (blond ja õunaga)

22. novebmber. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (10.pt)

10. peatükk

  Maris oli üliõnnelik, sest nüüd tal õnnestus esimest korda näha oma silmaga palmipuud, kuigi see jäi aia taha ja eravaldustesse ta minna ei julenud. Aga juba mõte sellest, et elad maal, linnas kus kasvavad palmipuud, andis naisele nii palju head energiat, et ta tahnuks seda kellegagi jagada. Palm on Marise lemmikpuu ja seda juba lapsest saati. Mõelda vaid, nüüd on ta põhimõtteliselt palmipuu all!

  Kuna Portugal on soe riik ja seal on ka talviti soojakraadid, siis vahel harva kasutatakse elamises soojapuhureid. Korterites ahjusid ja puupliite ei ole, aga see tekitab niiskust. Nii tuleb ette olukordi kus kevadesoojadega peab korterisremonti tegema, sest seinad kipuvad hallitama minema. Talviti temperatuur alla 7 soojakraadi reeglina ei lange, päeviti on sooja 15-16 kraadi. Kortermajadel, millel on mitu trepikoda, on eraldi numbrid, ehk siis kui esimese paraadna numbriks on 128 (maja number) siis teise paraadna numbriks on 130. See tekitab küll natuke segadust, aga inimene harjub kõigega. Porto vanalinnas asuvad korterid ja poed vaheldumisi, näiteks korteri väliusksest järgmine uks avaneb poodi ja ülejärgmine jälle korterisse. Inimesed on sellega harjunud, neid ei häiri see süsteem. Korteri, maja või poe põrandapesuvesi visatakse hommikuti peale pesemist tänavale, kus kohast ta mööda muna kive renni voolab. Maris lausa ehmatas ühel hommikul, sest oleks ühe suveniiripoe põrandapesuveega vastu jalgu saanud. Teisel hommikul naine libastus pesuveele astudes, aga õnnekes ei kukkunud.

  Kuna rahvast elab Portos suhteliselt palju ja tänavatel ei ole istepinke, ei häbene keegi istuda maja või korteri ukse ees lävepakul või tänava äärekivil. Mitte keegi ei vaata viltu, see on nii loomulik. Mägine linn väsitab liiklejaid ja inimesed puhkavad jalga kus saab ning liiguvad edasi. Kuna aga tänavad on kitsad ja sa võid istudes möödliiklejat takistada ning kui tõused püsti, et möödujal oleks lihtsam, siis portugallane alati tänab sind sõnaga „Obrigado,“ mis tähendab tänan. Nad on üliviisakad. Tervitavad isegi tänavakivil istuvat inimest, kui mööduvad. Ning alati on neil naeratus näol. Aga kuna Porto asub Atlandi ookenai kaldal, on vaatamata soojadel ilmadele juba augustis ja septembris merevesi kohalike jaoks küll, kuigi turistide jaoks mitte. Atlandi ookeani külmad hoovused toovad ka jahedust Portugali õhtusse, aga kunagi ei hakka päris külm ja piisab kui linna jalutama minnes haarad õhukese õlasalli üle õla. Nendel ei ole nii niisket külma nagu meil Eestis. Ja nii drastilist kraadide langust ka mitte. Aga inimesed ei vajagi väga seda päevakuumust, sellepärast on õhtuti ja öösiti rahvast kaldaääred tulvil.

  Prügikotid asetatkse välisukse taha tänavale, kus kohast prügiauto need peale korjab. Prügiauti tagumise stange peal seisab kaks meest, kes asuvad koti juures sealt maha, kui juhtud koti ligidal olema, tänavad, naeratavad, võtavad koti, viskavad autosse, hüppavad autole ja kaovad.

  Olles taas Portoga veidi tutvunud, otsustas Maris minna õhtul minna Keskvälajakule, kupli alla, kus toimuvad kontserdid. Kõik kontserdid on tasuta. Naine seadiski õhtuhämaruses, kui kohvikutes ja poodides lõppesid siestad, Keskväljakule. Pigid olid rahvast täis ja püstiseisjaid oli ka sadu kontserdile tulnud, mängisid erinevad sümfooniaorkestrid, võimsad ja imelised. Rahvas nautis, amaris ka. Küll kuulis ta oma seljataga soome keelt, küll vene- küll ukraina keelt. Äkki tundis ta puudutust oma õlal ning võpatas. Naerusuine Rinaldo seisis Marise seljataga ja naeratas oma imeiusat naeratust. Tema hambad olid suus nagu valged pärlid, mis helendasid õhtuhämaruses. Noortel oli rõõm taaskohtumise üle ning ootamatult nad kallistasid. Ja Maris tundis ennast õnnelikuna, kuna polnud tükk aega kellegagi suhelnud. Mis sest, et Rinaldoga sai ta rääkida ainult inglise keeles, aga ikkagi suhtlus. Tegelikult oli Maris ka hispaania keele kursustel käinud, aga puudus praktika ja ta häbenes rääkida, sestap ei julenud ta seda ka Rinaldole tunnistada. Kontserdi lõppedes küsis Rinaldo viisakalt, et kas ta tohib Marisele õhtuses linnas teejuhiks olla. Mis sai Marisel selle vastu olla, seltsis ikka lõbusam. Nii nad jalutasid mööda õhtust linna, mis oli rahvast tulvil, iga tänava nurgal ja isegi veel tihedamini tegid moosekandid muusikat. See oli nii mõnus tunne, ammune naise unistus, kõndida meeldiva inimesega võõramaa öös, öises melus ja ilus. Kogu Porto säras tuledes ja inimesed nautisid neid imelisi hetki.

  Rinaldo tegi Marisele ettepaneku jalutada Douro jõe äärde, mille suue asub just Porto linnas. Jõgi saab alguse Ibeeria mägedest ja voolab läände, suubudes Atlandi ookeani. Ta on jõgi Euroopas Pürenee poolsaarel, kuid selle jõe kaldale jäävad ka Hispaania linnad Zamora, Tordesillas, Soria ja Aranda de Duero. Rinaldo tundis hästi ajalugu ja võis sellest Marisele pajatada tundide kaupa, aga Marisel oli üks pirakas soov, katsuda palmipuud ja saada varvas märjaks Atlandi ookeanis. Kui ta julges sellest Rinaldole rääkida, tuli viimasel hea idee minna väiksele reisile Porto lähistele. Plaanid järgmiseks päevaks paigas, saatis Rinaldo Marise kenasti Belamonte tänavale koju, kalistas naist, naeratas ja sammus mäkke.

  „Ohh, kui vahva, et me Rinaldoga taaskohtusime! Jess! Ma olen nii õnnelik! Ometigi saab suhelda!“ pidas Maris koju jõudes enesega monoloogi. Teda ei huvitanud ka see mida korterinaabrid võisid mõelda, ta oli siiralt õnnelik ja ootas juba järgmist päeva. Aga nagu kiuste, ei tulnud Marisel tollel öösel und. Tuba oli kuidagi väga palav, või vemmeldas temas veri, kes seda täpselt teab, alles vastu hommikut sai Maris sõba silmale ja siis ärkas ka õuest kostuvate häälte peale. Prügiauto oli oma teekonnaga jõudnud suhteliselt nende kodu akna alla ja sealt kostus tugev pudelite klirin. Maris pani padja pähe, lükkas akna kinni ja lõi silmad lahti alles kella 11 paiku ning siis läks juba kiireks. 

   Rinaldo ootas Marist lausa maja ees, mis ehmatas naist, aga samas tegi rõõmsaks. Suur lillekimp peos, mis pani Marise lausa sulama. Nad kallistasid, Maris viis kiiresti kimbu tuppa vaasi ja juba nad jõudsidki Säo Bento raudteejaama, suurde ja võimsesse, lae- ja seinamaalingutega hoonesse. See on üks väga imeline ehitis, mille vestibüülis on umbes 20000 keraamilisele plaadile maalitud Portugali ajaloolised sündmused, maastikud ja etnograafilise tähtsusega seigad elust. 1900. aastal algas ehitus, ning raudejaam valmkis 5. oktoobril 1916. aastal, mille arhidektiks oli JoseMarques da Silva. On ehitatud ühe vana kloostri asemele. Maalitud kahhelkivid on maalikunstniku Jorge Caloco käsitöö. See on maailma üks ilusamaid raudejaamu. Rongipiletid osteti raudeejaama kassast nagu ikka. Saab osta ka automaatkassast, kuskohast saab 7.50 euro eest soetada „Siga“ nime kandva kaardi, mis tuleb enne rongile minemist valideerida ja valideerida alati enne rongile minemist. Tunnise rongisõidu järel jõudsid nad „Portugali Veneetsiaks“ kutsutavasse Aveiro linna ja seal ostsid nad bussist edasi-tagasi pileti, mis maksis 3.75 eurot, pooletrunnise bussisõidu järel jõudsid noored Atlandi ookeani rannikuäärsesse kuurorti Costa Nova do Prado või lihtsalt Costa Nova linna. Edasi-tagasi pileti ostmine on seal maal tavaline. See linn asub Põhja-Portugalis, Rio de Aveiros, Aveiro piirkonnas. See on portugallaste lemmikrand, eriti veel purjalaudurite lemmikpaik, püüda võimsa Atlandi ookeani laineid. Kuurotrtlinn on kuulus maalitud vertikaalsete ja horisontaalsete joontega majade poolest, millel on kasutatud valge-sinise, valge-punase, valge-rohelise või teiste värvide kombinatsioone. Rannikuäärt kaunistavad palmide alleed ja hoovides kasvavad lisaks palmidele ka teised troopilised taimed, akaavid, tääkliiliad, aaloed, need puud mida meie Eestis toataimedena tunneme. Linnas asub palju kalarestorane, turge ja poode. Noored sõid Portugali rahvusrooga-tursapraadi. Tegelikult ostavad kohalikud tursa Norrast, kuivatavad liha ära ja enne prae tegamist leotavad kuivatatud liha 3 päeva vees. Maitseb normaalselt, kuid selles ei ole midagi erilist, kui vaid pisut kuivatatud maitset on tunda. Eelroaks pakuti saia ja erinevaid psteete, juustu ja võid. Kuid nende eest tuli eraldi maksta. Prae valmimist tuli oodata lausa 45 minutit. Kui Marisel tuli pärast prae söömist magusaisu, pidi ta pettuma, kuna magusa valik on nii väike ja kohalikud panevad magusa söömisele vähe rõhku. Rahvusmagustoiduks on välimuselt bezeed meenutav, seest oranzi värvi, magusa munana maitsev maius. See ajas Marisel südame pahaks ja ta ei söönudki. Kuid ta ei tahtnud kaaslasele näidata oma reaktsiooni, hoidis maiust põses ja läks sülitas tualetti. Maiuse nimeks on Galo de barcelos.

  Mööda mägiseid linnatänavaid kulgesid noored Atlandi ookeani suunas ja lõpuks, mööda laudteed jõudsid nad ülivõimsate lainetega Atlandi ookeani äärde. Ookean kohises kõrvulukustavalt ja rannik oli nagu hiigelpirakas tuulte pesa. Lained mühisesid ja laksusid turbokiirusel ning iga korraga muutus laine rahutumaks ja ligines noortele. Rinaldo hoiatas Marist lainete eest, sest need võivad inimese kaasa viia ja tema elu ohtu seada. Aga Marisel ei andnud hing rahu ning ta lasi ikka varbad märjaks teha, ikkagi esimest korda elus ookenai kaldal ja veel Atlandi ookeani kaldal. Seda tuli varbaga silitada ja käega katsuda. Ujumismõnude rahuldamiseks asub samas linnas kanal, kus kohalikud ujumas ja veemõnusid nautimas käivad.

  Maris korjas Atlandi ookeani kaldalt mäletuseks kaasa mõningad huvitavamad teokarbid ning ühe kivi. Sest kui inimene satub uude randa, kus ta pole enne käinud, nopib sealt kaasa kivi ja kannab seda oma taskus või ridikülis, laeb see teda läbi aasta hea energiaga. Aasta pärast tasub rituaali korrata, asetades eelmisel aastal korjatud kivi uude randa, võttes sealt uue kaasa. Juba vana rituaal, pärit aegade algusest. Ookenailt puhuvad hoovused on suhteliselt jahedad ja muutlikud ning, erinevalt igasugustest lahesoppidest ja erinevatest merekallastest, ei käida hiigelvõimsate lainetega ookeanis ujumas ega selle kaldal ka päikest võtmas. Selle tarvis ongi teised kohad.

  Atlandi ookeani kaldalt naastes jalutasid noored kanali äärde, mida ääristas palmide allee. Vot nüüd tundis Maris ennast maailma õnnelikuma inimesena, kuna ta sai esimest korda elus palmipuud kallistada. Palmiallee seal kaldal on ikka ülivõims ja kõnekas, maailma ilusamaid alleesid. Maris lasi Rinaldol endast koos palmidega pilti teha ja muu oli tema jaoks hetkel teisejärguline.

  Paari tunni pärast astusid nad bussile ja sõitsid Aveirosse.

22. november. 2017.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 82. päev

  Olen nii hädas, sest inspiratsioon langes nagu raske lumelaviin mu pääle ja see segab kepikõndimist, tõsiselt. Mis muidugi ei tähenda, et ma loobuks. Lihtsalt ei saa ennast arvuti tagant püsti kui jutt jookseb ja hetkel kirjutan juba triloogia 2. raamatut ja sellest veerand on kirjas. Aga täna jõudsime rajale.

 Läbisime kokku 6,1 km. Paari päeva eest näitas kaal, et olen 200 grammi juurde võtnud, kuid iga gramm hetkel tekitab minus mitte just head meelt, sest ma liigun vähem. Täna näiteks pidin minema kesklinna kirja posti viima ja siis läksime ka uue bussijaama ehitust piiluma ja sealt rajale. Vahepeal mõtlesin isegi kogu ringi ära käia, aga higistasin kohutavalt ja isegi mantel oli seljas märg, seega piirdusime vähemaga. Ja kui on mõned päevad vahele jäänud siis ei taha korraga väga pikka maad läbida ka. Aga küll see hull inspiratsiooni periood ka ükskord möödub ja siis olen taas aktiivsem.

 Praegu juba kibelen romaani, aga homme tuleb kallis Ema, nagu maininud olen, kirjutan tema lapsepõlvest (sõja ajast jne...) raamatut, siis pean veel selle raamatu käsikirja täna ette võtma, et märkida ära nõrgemad kohad, kus Ema peab mõnda asja lahti kirjutama hakkama. Seega suur töö täna veel teha.
Aga näpud ja mõistus sügelevad, kohe väga...ning peale blogimist kirjutan siiski ühe peatüki lõpuni, mis mul öösel kell 3 pooleli jäi.

 Aga nüüd fotod, ka kesklinnas valmivast Pärnu maabussijaamast!

üle kesklinna silla...

ikka ehitavad...

Pärnu bussijaamahoone kerkib...

ringristmik on avatud...

endine koduallee Pikal tänaval...

Riia söögituba- odavam söögikoht Pärnus!

endine Pärnu vangla

Pärnu vana haigla nukras üksinduses...

Vana haigla ülemisel korrusel sündisin mina ja sündisid mu lapsed...

Sillutise tänav, vana haigla, vangla, Viimse Tee kabel jne...

Pilli tn, uusrikaste rajoon...Hansakodu

Germo raja ääres, vete pääl...

rajal...

minu lemmikhoone meie kunagise kodu läheduses...

kunagin ekodutee ja maja...vaatasin aknast otse jõele...

üritasin taas Germoga koos selfit teha ;)

Germost ka siis eraldi..

...

juba hämardus, vaade kesklinna sillale..

peaaegu kodus,,,veel üle silla ja...

vaade raja lõpust rajale tagasi...

kodu jääb kusagile sinna Germo seljataha...

21. november. 2017.a.
Vana-Rääma