ELU PÄRAST ELU 2. (3.pt)

 3. peatükk

  „Lembit, kurjam, ma oleks peaaegu shoki saanud!“ ehmatas Maris ennast näost kaameks.

  „Ära sa mitte räägi, kadunud sugulane ka välja ilmunud! Ohoo, siis lausa läigib kõik! Aga kus mu õtse on? Ega..?“ oli Lembit korraga mures.

  „Õtse, õtse, tule siia, kallis vanaonu, tahan sind nii kallistada!“ juba jooksiksi Maris vanaonu embusse.

Jutuvadina peale komberdas Tilde magamistoast kööki ja ta silmad täitusid pisaratega, nähes sugulasi teineteist embamas. Ja uskuge või mitte, Mathilde vajas kõndimiseks vaid ühe kepi tuge ja seegi oli rohkem nagu muuseas ta küünarnuki all.

  Üle aastate valitses majas rahu ja armastus. Üle aastate tundis ka memm ennast inimesena, kuigi hetk tagasi ei tajunud ta veel kas Marise kohalolu on ulm või on ta lemmik ilmsi kohal. Tilde imetles kööki ja ta ei tundnud seda äragi, kõik oli nii puhas ja korras nagu paari aasta eest. Kõik oli endine. Ka Lembit ebales kas istuda diivanile või mitte, sest maa mehena oli ta harjunud tööroobadega ka majas istet võtma, kuid nüüd oli kõik nii valge ja puhas, mees kartis diivani katet ära määrida, olgugi, et ta hetkel tööroobades ei olnud. Pika kaalumise peale istus ta järile, mille peale Mathilde istudes jalgu toatada armastas. Järi oli ainus iste mis veel pestud polnud, kuid oli sätitud veeämbri kõrvale ja ootas pesemist. Maris tegi küll kummalist nägu, nähes, et vanaonu ta tööjärje oma tagumiku alla sättis, kuid ega tal enam aega küürimiseks ei jäänudki, nii palju oli rääkida.

  „Räägi, kallis sugulane, või meedik, või kelleks sind nüüd kutsuda tuleb? Kuidas sa oled elanud? Kui kaugel on su õpingud? Kas sinust saab tohter?“ oli Lembit kärsitu.

  „Ahh, mis ma nüüd sellest, küll jõuab!“jäi Maris kidakeelseks ja Mathildele meenus nende vaheleine jutt enne lõunauinakut ja ta nägu vajus taas torssi. Nüüd oli ta kindlamast kindlam, et tema lemmiksugulasest on prostituut saanud ja see ei rõõmustanud vanatädit karavavõrdki. Pigem otsustas memm vaikida.

  „Pigem, onu Lemps, räägi kuidas sinul läinud on? Kuidas su naisel ja pojal kulgeb?“ keeras Maris jutu teise teema peale.

  „Ah, mis seal ikka, poiss on nagu poiss ikka, kangekaelne ja isekas. Naise aga matsin ma maha, polnud temast ammu enam elulooma, aga ega ma sellel teemal eriti sõna võtta ei taha. Kes läinud-see läinud, lahkunut miski ega keski enam tagasi ei too,“ ei olnud ka Lembit oma isiklike teemadega eriti jutukas. Pigem lõi ta silmad maha ja ootas, et keegi jutujärje oma kanda võtaks. Võttiski. Mathilde avas oma suu, kuigi ennist otsustas kuulaja rollis olla.

  „Mes me siin ikka nii kurbadel teemadel...ei meeldi minule see ütelus, et kes minevikku ei mäleta-elab tulevikuta. Eks me kõik mäletame täpselt nii palju kui aju meil selekteerida suudab või täpsemalt, nii palju kui mäletada tahame. Aga elu on kord selline, et head asjad kipuvad enne ununema ja halvad asjad süübivad ajju ja jäävad sinna nii elusalt, et raske on neid tagumistesse ajukäärudesse peitu talletada, kui ajavool uhub nad tagasi meie eluteele, olevikku. Praegu on tähtis see hetk, et pere on taas koos, et sina, mu kallis Maris, oled taas meiega. Lembit, aitäh, et tulid tagsi oma invaliidist õde aitama, jään sulle elu aeg võlgu...“ muutus Mathilde ühäkki härdaks.

  „Ohh, mis sa nüüd! Mis võlgu! Lõpeta! Loll jutt suhu tagasi!“ tegi Lembit silma.

  „Teate, ma pean teid tegelikult kurvastama. Mul on ülimalt hea meel, et te siin kahekesi hakkama saate, et onu Lembit sulle, kallis Tilde-memm, toeks ja abiks on ja jääb. Mina tulin tegelikult vaid korraks. Või noh, kas lahkun täna, homme või ülehomme, seda ma veel öelda ei oska. Aga ühes olen kindel, ma ei jää kauaks. Tulin teid üle vaatama ja lähen, kolin kaugele ära, välismaale. Ärge küsige kui kauaks ja miks, sest ma olen oma otsuse juba teinud. Ma lihtsalt ei suutnud enne teid nägemata minna. Kõik need aastad tundin teie järgi kohutavat igatsust, ängi ja olin endaga pahuksis, kuigi suutsin mured seljatada ja edasi minna. Olen oma tee valinud ja selline kord on minu saatus. Nähes, Tilde, et sa oled paranemas, tunnen ma nüüd ennast kodri paremini, kuigi minu osa sinu paranemisel on olematu, aga siiski...Ma lihtsalt ei taha minevikuga kohtuda, sest minu valitud tulevik on palju helgem, lootusandev. Olen kogu oma teadliku elu armastanud inimesi, nendega suhelda ja minu töö ning kutsumus on just see mida mööda ma käin. Ükski amet ega töö ju ei pidavat inimest rikkuma, nagu sina, mu kallis vanatädi, oled alati mulle rääkinud, seega olen õigel teel ja ei pahanda kui mõnele minu rada meelt mööda ei ole. Ega mina muutunud ei ole, pigem olen täiskasvanuks saanud ja tean mida elult tahan, või siis mitte. Kuid kaldun arvama, et vähemalt 98% tean. Aga ärge iial mõelge, et ma oeln ükskõikne, kindlasti mitte. Olen liiga palju elult peksa saanud ja Eestisse jäädes ei näe ma helget tulevikku. Ärge pahandage, aga nii on. Ärge rääkige mulle ka sellest mis juhtus mõne aasta eest ja kuidas elavad minu minevikukaaslased, uskuge, ma ei vaja seda teavet! Ei vaja! Olen oma minevikuga rahu sõlminud ja mind terendab uus elu, uues riigis, uues linnas, uuel ametipostil. Kõik saab teistmoodi olema, aga mina jään endiseks Mariseks. Palun, ärge kurvastage, mu kallid!“ oli Marisel endal pisar silmas.

  Mathilde oli vagusi, sest tal lihtsalt ei olnud sõnu. Kas tõesti tema kallis sugulane läheb oma keha müüma teise riiki? Jumaluke küll, mujal maailmas liigub rohkem aidsi! Kas tõesti enam muud valikut ei ole, muul viisil raha teenida ei saa, kui ainult prostituudina? Kõik need küsimused sõid Mathildet seestpoolt, aga ta ei saanud neid oma kalli sugulase käest küsida. Ta pidi need endasse varjule jätma, kui üldse. Mathilde tundis just täna,et ta on tervenemas ning ta on rohkem, kui kindel, et suur osa on selles just Marisel, sest lähedased on kõige paremad tervendajad. Aga at ei teadnud kas mainida seda Marisele või mitte, ta ei teadnud ülds emida öelda, sest õnn tundus üürikeseks jääma. Õnn astus vaid korraks uksest sisse ja tahab jälle peost libiseda. Mathilde kardab, et Marise lahkumine paneb ta tervisele uue põntsu. Vana naine kardab, et ta ei suuda ilma Mariseta elada. Liiga palju emotsioone ühel päeval üle elada, see pole just kõige parem vanale ja põdurale inimesele. Olgugi, et Lembit tuli tagasi, müüs oma kodu maha, mattis abikaasa maha ja tuli. Poiss on tal ju oma elu peal ning Lembitul on kullast süda sees, kuigi ta elu ei ole olnud meelakkumine, sest abikaasa kohtav minevik rullus nende abielu jaooksul lahti ja varjutas nende õnne. Aga Lembit kannatas vapralt kõik ära, sest neil on ju ühine laps ja tegelikult Lembit armastas oma abikaasat väga, kuigi viimane elas valede najal ja mainis korduvalt, et sõna armastus on vaid tühipaljas sõnakõlks, seda pole reaalselt olemas. Olemas pidavat olema vaid füüsiline armastus, ehk siis armastus seksi vastu, kehaline kontakt, mis kaob peale rahulduse saamist. Lembitu kadunud abikaasa oli endine prostituut ja sellepärast otsustas Mathilde vaikida, ta ei tahtnud iitsatadagi, et nend ekallis sugulane Maris on sama elukutse esindaja. See rebinuks Lembitu haavad lahti ja ega Lembitki teab mis noore enam ei ole ning ega temagi tervis korras pole. Veavleb teine juba aastakümneid südamerütmihäirete ja hüpertoonia käes. Eks need inimesed ikka haigestuvad südamehaigustesse, kes elavad oma mured enda sisse, sest mured teevad inimese organisimi pesa ja hakkavad seda seespidiselt halvama, nii jääbki süda haigeks. Ja hüpertooniat põevad enamuse südamehaigetest ning tihtilugu on kõrgvererõhk just see mis südamele laastavalt mõjub.

  „Ohjah, mu lemmiknaised, raske on, tõsiselt raske on! Ma saan sinust, kallis Maris, väga hästi aru. Ka sind ma mõistan, kallis õtse. Aga ühte ma ei mõista, miks just head inimesed peavad siin elus kõige raskemat ja rängemat taaka kandma. Ei, ei, ma ei esitanud seda küsimust teile ja ma ei mõelnudki seda küsimusena. Lihtsalt, see on nii kummastav, et mõni tuhisen naerulsui elust läbi, ei mingeid üleelamsi ja asju. Tuleb, elab ja läheb õnnelikult, une pealt. Just une paelt tahaks ka mina minna...Ärge mõistke mind valesti, aga ka mehed laskuvad vahel masendusse, kaovad oma maailma nagu tuul horisondilt, elavad seal eremiidi elu mõnda aega ja siis tulevad tagasi. Seda lihtsalt on vaja. Usun, et ka Trevoril...“ tahtis Lembit ikkagi Marise minevikku pugeda, kuid Maris katkestas ta mõtte.

  „Teiega oli tore, ma peangi minema hakkama. Oihh, kell nii palju, nüüd mul läheb juba kiireks!“ sekkus Maris vanaonu juttu, tõusis toolilt, suudles memme ja vanaonu otsmikule ja seadis sammud ukse suunas.

  Mathilde ja Lembit istusid vaikides. Alles hetk tagasi oli kõik ilus, pere oli koos ja nüüd on ta läinud.

  „Sa kuradi tohman ei saanud siis suud pidada! Maris just mainis, et ta ei taha minevikust midagi teada ja sina nagu kiusu pärast tuled Trevori teemaga lagedale. Kas sul häbi raasugi ei ole või? Mine nüüd ja too ta tagasi! Mis sa passid, mine!“ oli Mathilde nii vihane, et Lambit ei tundnud oma õde äragi. Vanamees tõusis järilt ja jooksis õue, kuid nägi vaid veel auto tagumikku. Maris oli läinud, lahkunud vanakeste elust, nagu poleks teda seal olnudki. Nagu oleks see tundide pikkune kohtumine olnud unenägu, valusalt ilus unelm. Aga tegelikult oli see reaalsus ja Lembit seisis veel kaua trepil, sest ta ei teanud mida õtsele öelda. Lembit ei teadnud kas avada maja uks või tuhiseda oma autoga Marisele jäerele. Ta lihtsalt seisis ja vaikis.

  „Ahh, mis seal ikka, tule tuppa. Anna andeks, et häält tõstsin. Anna mulle, vigasele vanamutile andeks,“ võttis Mathilde taas oma kaks keppi ning komberdas nende najal verandatuppa.

13. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2 (2.pt)

2. peatükk

  Augustipimedus ja suveleitsak panid Trevori unistama. Sellel aastal oli kummaline suvi, juuni- ja juulikuu ilmad meenutasid jahedat kevadet ning suvi saabus alles augusti keskpaigas. Tükati ei jagunud õhkugi, eriti tuulevaiksetes kohtades.

  „Ohjah, jube tühi tunne on! Mis või kes suudaks täitsa selle tühjuse minus? Kummaline, inimesed tulevad ja lähevad. Kes jääb pisut kauaemaks su ellu, kes lahkub ja jätab su katkise hingega üksinda just siis, kui oled õppinud teda armastama. Miks see elu ometi küll peab nii ebaõiglane olema? Issand, mul ei olegi ju mitte kedagi! Ma olen nagu orb, kuigi täiskasvanud mees vast ei tohiks nii tunda. Liiati veel minusugune memmekas, kellel tegelikult on ema ja ka vend olemas. Ma olen isekas, olen täielik egoist! Mille kuradi pärast ma oma lähedased hülgasin? Nemad pole ju mulle midagi halba teinud...Ja Maris, ma olen üks egotsentrik ja saamatu inimene, ei vääri mehe staatustki! No ei vääri, noh! Õige mees ei oleks tohtinud põgeneda, ei ole tohtinud oma lähedasi ega ka Marist maha jätta. Ma oleks pidanud mingi valemiga suutma Marisele andestada tema kapriisid ja otsima lepitust, aga mina lihtsalt põgenesin. Ma olen nõrk. Ma olen totaalselt saamatu, kasutu inimrämps, kes mõtleb vaid endale! Fakk, ma ütlen! Mida küll teha? Kas mul on veel mingigi võimalus endisesse ellu tagasi pöörduda? Või? Äkki saatus siiski oli minu vastu armuline ja säästis mind tumeda tuleviku eest, sest Maris, kena ja noor naine on pere välja teeninud, aga mina, mina ju ei taha isaks saada! Mul on selleks oma põhjus. Mul on mu hirmud, millega ma pean edasi elama. Mul olen mina, kelle vanajumal siia ilma lõi, miks ma peaks elust loobuma? Äkki ma olen ülemõelnud ja ma siiski võin järglasi saada? Pekki küll, miks emps ei või rääkida mis teda vaevab? Huvitav, mis on Mathildest saanud? Kuidas mu vennal läheb? Tema kindlasti jookseb juba ringi ja mängib palli. Kindlasti igatseb ta oma venda, keda pole kaua näinud. Kuidas ma suudan selle paha, millega olen hakkama saanud, taastada? Kas ma tahan seda üldse taastada?“ piinas minevik Trevorit.

  Trevor pakkis seljakotti mõned hilbud, pani matkasaapad jalga ning lahkus palja ülakehaga kodust. Paari kilomeetri järel tegi ta väikse puhkepausi järve kaldal. Olgugi, et selles järves keegi ujumas ei käinud, sest see oli mudase põhjaga ja veetaimedest umbe kasvanud, otsustas Trevor ennast veidi värskendada. Ennast alasti koorinud ja punnsuutäie spordijooki manustanud, läks ta ujuma, kuid juba kaldal astus tereva pudelipõhja otsa ning sinna ta ujumine lõppeski. Veri ta jalahaavast ei tahtnud kuidagi kinni jääda, see lahmas nagu kärestik, kuigi mees sidus oma triibulise lemmiksärgi selle ümber ja haav tegi kohutavat valu, tal oli raske astuda. Ometi ei liikunud ta lähimasse emosse ega kutsunud taksot või kiirabi autot järgi. Just sellisel hetkel vajas ta kellegi lähedase lähedust. Ta nööris ühe matkasaapa jalga, teise toppis kotti ning hakkas ühel jalal edasi hüppama, kuni väsis. Siis võttis ta lemmiku meremehe särgi, viskas selle minema ning pani teise maktkasaapa jalga, olgugi, et verd lahmas endiselt. Endiselt ei tahtnud ta haavad paraneda ega veri hüübida. Trevor kaotas palju verd, aga sellele vaatamata oli tal siht silme ees, ta ei kavatsenud seda teekonda lõpetada vaid lonkis edasi, kuigi jäi verekaotuse ja suvise leitsaku pärast üha nõrgemaks. Kogu tema sisikond kõrbes ja spordijook oli ka otsa saanud. Veel oli viisteist kilomeetrit sihtpunktini maad.

*

  „Ants, mu süda valutab millegipärast. Lausa füüsiliselt valutab. Ma ei ole midagi sellist varem tundnud. Kas ma hakkan ära surema? Selline valu on rinnus, et, et...ole pai ja too mulle ruttu vett!“ pidi Mirell ära minestama. Ants torkas kiiresti veetoobriga naise manu ning Mirell kugistas peaaegu terve toobitäie vett makku.

  „Oehh, täitsa imelik! Ma pole midagi sellist varem tundnud. Ja kui aus olla siis ma pole ju aastaid arsti juures ka käinud, äkki on mõni näriline minu sisse pesa teinud? Ja see pagana august on ka nii kuum, nagu troopiks ela juba. Ma kujutan ette, et südamehaigetel ja hüpertoonikutel on hetkel väga raske elada. Nad ei tohiks üldse palava päikese käes olla ja peaksid pidevalt toaleiget vett jooma. Ohh jummel, mida mina targutan, äkki on ka minul süda haige või olen hüpertoonik? Ohh, ohh, mul hakkab jälle halb!...“ lausa ehmatas Mirell abikaasat.

  „Rahune, naisuke, rahune! Sina oled ikka noor ja kena naine, ega sa taha ometi mind, vanatiod, üksinda siia jätta? Kusti vajab ikka ema, sinusugust ideaalset ema. Mis minust talle enam kasvatajat. Näe, selga on ka juba selline küür kasvanud, nagu kaamelil. Oot, sa mõtled tõsiselt?“ ehmatas Ants, kui nägi naist minestamas. Ta haaras ruttu telefoni ja juba oligi Mirell teel haiglasse.

  „Saa siis nendest naistest aru! Kusti, sina ole rahulik, emme tuleb varsti koju tagasi, ta ei jää kauaks,“ rahustas Ants poega, kui viimane vaatas rõdult kiirabiauto lahkumist.

  „Iss, iss, emme ei ole haige, emme ei ole haige!“hakkas August nutma alles siis kui operatiivmasin silmapiirilt kadus.

  „Tahan emme juurde, ähää-ähää-äää...Ei atha, ei taha issit!“ ei suutnud väikemees rahuneda. Ants tundis ennast abituna, kuid ta ei läinud naabrite käest abi paluma, sest tema oli Augusti isa ja just tema pidi oma pojaga hakkama saama.

  „Pojake, kallike, sina oled mees ja mehed ei nuta. Mehed on tugevad ja peavad naistele toeks olema. Sinu ema on naine ja kui ta teada saab et sa nutad, siis ta ei saa ruttu koju, sest tal hakkab halb, kuna ta armastab sind nii väga ja sinu pisarad teevad talle väga haiget. Sa pead tugev olema. Meie mõlemad peame tugevad olema, sest me oleme mehed. Sina oled praegu väikemees ja mina suur. Aga kunagi kasvab ka sinust suur mees, võtad naise ja pead olema peres kõige tugevam. Naised vajavad enda kõrvale meest, sest mees on tugevam ja siis naised ei karda midagi ega tunne ka valu, ega hirmu. Teeme nii, et me ei nuta, siis saab ema rutem koju. Oled nõus?“ selgitas isa.

  Mingil imelisel väel kuivataski Kusti silmist pisarad ja jäi põnevusega isa juttu kuulama. Ta jäi sellise imetleva pilguga isa vaatama, et Ants lausa kohkus ning kaalus kas ta midagi valesti ei öelnud. Viimaks hirmutas oma poja üldse ära?

  „Olgu iss, ma olen täitsa tugev, siis saab emme kohe terveks!“ nõustus August. „Aga iss, ma olen nii tugev täna, et jõuan maamajja ka sinuga jalutada. Kas sina oled ka täna tugev?“ tuli Kustil üle hulga aja soov osmikusse minna. Ants ei jõudnud ära imestada. Olgugi, et pikk tööpäev oli vanamehel seljataha jäänud, ei saanud ta ometi pojale reeta, et on väga väsinud ning luud ja kondid annavad ka tunda. Kümne kilomeetrine matk tuli poja õnne nimel ette võtta, polnud parata.

  „Oi, Kustike, kas sa mõtled seda tõsiselt? Kas sa tõesti jõuad ise nii pika maa jala ära käia? Ei hakka jonnima ja nuruma, et iss sind kukile võtaks?“ imestas Ants.

  „Ei hakka jonnima, ega ma mingi nõrk ei ole. Sina ka ju ei hakka jonnima, kui ma vahepeal ära väsin ja kukile tahan? Sina oled ju ka tugev? Ise ütlesid, et mehed peavad tugevad olema ja kui sa jonnima hakkad siis emme ju ei saa ruttu terveks,“ usutles terane Kusti.

  Ants tundis, et ta poeg on palju terasem ja targem kui ta siiani uskunud oli. Pole kah ime, sest Ants rügas pikad päevad tööd teha ja Kusti kasvas kogu aeg Mirelli hoole all. Antsu jaoks oli tema poeg siiani alles beebi, kuigi Kusti oli juba kolme aastane, arukas poiss. Eks see olegi tingitud pikkadest tööpäevadest ja igasugustest komandeeringutest, lapsed kasvavad justkui ilma isata, sest isa peab ju rasket tööd tehes pere ülal pidama ja koju jõudes on ta tihtilugu nii väsinud, et ei jaksagi oma lapsega tegelda. See on paratamatus meie ühiskonnas, sundolukord ellu jäämiseks. Oli ja tegelt Ants üliõnnelik, et saatus teda sellise eas veel isadusega õnnistas, see oli puhas ime, suur õnn. Ants vaatas oma poega teise pilguga ja terane Kusti märkas seda.

  „Iss, sul on nii suured silmad! Ma pole kunagi enne näinud, et sul nii suured silmad on!“vaatas poeg isa imestunult.

  „Oh, sind, mu tark pojake! Jah, mul on suured silmad, aga sina vaata peeglisse!“ üllatas Ants poega.

  „Miks ma pean peeglisse vaatama?“ suunaski Kusti pilgu peeglile.

  „No sellepärast, et ka sinul on suured silmad ja eriti suured on nad täna, sest sa ei jonni. Jonnides muutuvad silmad piskesteks, vesisteks ja koledateks. Juba sellepärast ei tohiks jonnida. Aga suured silmad on ilusad, selged ja targad. Sinu silmad on täna nii targad, et ma ei jõua ära imestada, kui tark pojake mul on!“ selgits isa.

  „Iss, aga onju me nüüd läheme maale?“ tuletas Kusti päevaplaani meelde.

  „Lähme, ikka lähme, kus me pääseme..“ jäi Antsul üle vaid nõustuda, et mitte pajale pettunust valmistada. Ta oli ise nii hämmingus, et saabki poja kasvatamisega hakkama. Antsule ei jõudnud kohale, et ta suutis poja nii ruttu maha rahustada ja maale minekust unistama panna. Tegelikult tundis ta ennast õnnelikuna, täiskohaga isana, kuigi juba varahommikul pidi ta taas talus sulane olema.

  „Hakkam liikuma, aga me peame veel ühest kohast läbi käima, sest ma ei tohi töökohta kaotada ja pean minema oma tööandja juurest läbi, et paluda vaba päeva. Mõistad?“ August vaid noogutas nõusolevalt ja juba nad olidki teel.

  Õnneks jäi talu, kus Ants sulaseks käis, üsna tee äärde, vaid kilomeetri kaugusele suurest magistraalmaanteest. Taluni oli viis pikka kilomeetrit ja Kusti läbis selle vapralt, ei luninud kordagi isa kukile. Pigem kiirustas Antsu tagant, et viimane ennast kiiremini liigutaks.

  Tööandja lubas Antsule lausa nädala vabaks, sest polnud ju veel teada mis Mirellil viga oli ja kauaks ta haiglasse jääma peab. Talunik oli väga mõistlik ja arusaaja, pealegi oli Ants aus ja tubli töömees, kes kunagi ei virisenud ega kurtud ka siis, kui selleks oli tõsine põhjus olemas. Löödi käed ja matkamine kulges edasi. Alles kilomeeter enne osmikut, sealt kus tee metsa keeras, näitas Kusti mossis nägu ja väsimust. Kuid kui Ants seda märkas, manas asjalik poeg muige näole ja tegi nagu poleks ta üldse väsinud.

  Kui Ants osmiku ust avama hakkas, oli see juba avatud ning neid ootas ees kohutav vaatepilt.

13. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (1. pt)

 1.peatükk

  Kolm aastat oli kadunud nagu linnulennult. Maris oli lõpetanud Tartu Ülikooli Bakalaureusekraadiga ning enne magistriõppesse minekut lubas ta endale väikese puhkuse. Tegelikult ta polnudki päris kindel kas ta tahab magistriõppes õpinguid jätkata, sest talle tehti juba mitu tööpakkumist ja ainult diplomi pärast pole ju ka mõtet magistrisse minna, kui juba on väljavaateid tööle. Ise ta arvas, et ehk ei ole ta veel magistriõppeks küps, kuigi ta oli spetsialiseerunud kindlale suunale, nimelt geenitehnoloogiale, mis pakkus talle palju huvi. Samas on võimalik magistriõppesse minna ka aastate pärast, kui on juba töökogemus ja suur praktikpagas olemas. Tegelikult juba teise baka-aasta lõpuks oli tal kindel siht silme ees. Samas Maris ei igatsenud töötada kõrge juhina, nagu doktorikraad võimaldab. Ta ei vajanud akadeemilist ametikohta. Lisaks sellele kurtsid paljud ta tuttavad, et neil on just peale magistriõpet raske sobivat töökohta leida, kuna tööandjatel olevat nagu mingi hirm või aukartus nende ees, et magistriõppe lõpetanu pidavat nagu liiga kõrgharitud olema. Nad kardaks justkui oma ametiposti kaotada. See ei tarvitse küll nii olla, aga on tulnud ette ka selliseid juhuseid, et tuleb värskelt bakakraadiga tudeng tööle ja töötab ennast aastaga nii üles, et edutatakse ja peagi jätkab tööd oma otsese ülemuse bossuna.

Maris oli natuke segaduses ja pika kaalumise peale otsustas mõneks ajaks Eesti tolmu jalgelt pühkida ja oma õnne proovida hoopis teises riigis, teises linnas. Alustada puhtalt lehelt, pehmelt öeldes hüpata pea ees tundmatusse vette. Üks maa ja üks linn oli talle juba aastaid südame külge kasvanud ning sinna ta kolida otsustaski. Enne aga tuli aastaid vaevanud probleem lahendada, kohtuda vanatädi Mathildega, muidu poleks ta rahulikult võõrsil elada saanud. Eestis olles oli ta Mathilde käekäiguga küll kursis, aga kaugused ja vahemaa veidike hirmutavad ja võivad lahutada veel pikemaks ajaks ning Maris otsustas üle aastate külastada oma vanatädi Tildet.

  „Ei ole võimalik! Keda mu vanad silmad peavad nägema! No ei ole võimalik!“ ei suutnud kahe kepi najal vegeteeriv Mathilde oma silmi uskuda, kui hoovi keeranud autost astus välja tema lemmiksugulane Maris. Mathilde pidi taaskohtumise rõõmust äärepealt pikali kukkuma, kuid õnneks olid Marisel kiired jalad ning Tilde-memm potsatas sugulase käte vahele. Hiigelpisarad, nagu jääpurika piisad, mis päikese käes sulavad, valgusid mööda memme põski Marise kätele ja hetke pärast nutsid juba mõlemad. Maris jõudis juba kahetseda, et oli kalli sugulase aastateks unarusse jätnud. Ta kirus mõttes ennast ja kogu maailma, sest aastaid polnud ta nii palju armastust tundnud kui selles hetkes. Ta isegi tundis, et ta ema ja isa polnud ka teda nii palju armastanud nagu Tilde-memm. Aga tunded rääkisid enda eest, sõnad olnuks hetkel üleliigsed. Tegelikult oli Maris pätis ehmunud. Kuigi ta oli meditsiini õppinud, seisis ta hetkel teadmatuses, et mida edasi teha, kuidas memm majja või pingile talutada. Kui emotsioonid käivad üle pea siis inimene lihtsalt ei oska seisukohta võtta, sest sellel hetkel pole ta nagu tema ise. Emotsioonid saavad temast võitu ning sellises hingeseisundis võib inimene kergesti mõne apsaka teha. Päris mitu minutit hoidis ta memme oma embuses, kuni esimesed sõnad suust sai, kuid memm, uhke ja kange naine, toetus uuesti kahe kepi najale ja juba ta istuski kase all pingil, mis oli ta lemmikpink, Johhannese ehitatud kunagi omal ajal, umbes paar aastakümmet tagasi. Küll oli ta aeda uusi pinke lasknud teha, aga see pink oli kõige kallim. Mis sest et pink kippus sammalduma ja osad lauad olid juba suhteliselt mädad. Mathilde oli kord välja öelnud, et alles siis kui tema taevasse läheb, võivad sugulased pingiga teha mis tahavad. Tema elu jooksul peab see olema kindlas kohas. See oli tema üks helgemaid mäletusi Johhannesest, sest see pink kõnetas teda kõige rohkem. Isegi Maris mäletab Tildet ja Johhannest sellel pingil moklemast. Kes teab mis seal veel juhtuda või mittejuhtuda võis. Aga sellest vaikib ajalugu.

  Maris pühkis põsesarnadelt oma pisarad ära ning kuivatas veekalkvel silmad, sest ta häbenes vanatädi. Tegelikult häbenes ta eelkõige iseennast, kirus ennast maapõhja ja ikka ja jälle takerdus nutuklombi taha, mis kurku tekkis. Hetkeks jõudis ta juba kahetseda et Tildele külla sõitis, sest piinlik vaikus sundis noort naist silmi peast häbenema. Aga selle eest avad Mathilde oma suu ja Maris oli päästetud.

  „Kulla kallike, palun ära nuta! Palun rahune! Annan sulle kõik andeks! Annan andeks ka selle, et sa mind aastateks enda elust välja puksisid. Noortel on oma elu ja küll meie, vanakesed ka kuidagi surma poole sammutud jõuame. Ega siis noored ju ei saa väetite vanurite pärast oma elu elemata jätta. Ikka edasi tuleb minna. Tegid õigesti, sest sinu saatus juba on selline. Räägi nüüd ometi! Ära vaiki! Kuidas meditsiiniõpingud ülikoolis kulgevad? Heh, oled üllatunud, jah? Kas sa arvasid, et ma ei tea sinust midagi? Valesti arvasid. Muidu ma nii rahulik ei oleks ja oleksin sind ammu tagaotsitavaks kuulutanud. Aga palun ära kiusa vanainimest, ära küsi kus kohast ma tean. Nii seintel kui taeval ja maal on silmad ja kõrvad. Pealegi on meie kaunis kodumaa peopesa suurune ning kõik on kõigi tuttavad, semud ja sugulased. Ei jää meil miski siin teadmata. Tähtis on vaid see, et leidsid taas tee vanuri juurde, vana memme juurde, kelle jaoks sa tähendad siin ilmas väga palju, rohkem kui mu enda elu mulle korda läheb. Aga näe, vikatimees ei taha mitte mind, kuigi hoovis heina käib niitmas küll,“ ei olnud Mathilde huumorisoolikas aastatega umbe läinud.

  „Tuhat vabandust, kallis Tilde! Isegi miljon vabandust! Mul on tõesti häbi, et ma nii käitunud olen, aga elu sundis mind selleks. Tahtsin kõigi ja kõige, eelkõige iseenda eest põgeneda ja selle ma ka saavutsin. Ma olin katki, olin totaalselt katki, puhta puruks, kildudeks. Väga raske oli neid kilde taas kokku korjata ja nendest tervikpilti luua, aga ma sain hakkama. Sain isegi nii edukalt hakkama, et olen nüüd bakatüdruk, jee! Kuulsid, mul on baka!“ vabanadas Maris ning tahtis oma bakauudistega memmele head meelt valmistada, kuid memm jäi pigem murelikuks ja emlotsioonituks. Ta kartis ennast noore sugulase ees lolliks teha, sest bakatüdruk kõlas talle kuidagi kahtlaselt. Mathilde arvas, et see on prostituutide släng, sest ta oli kusagilt lugenud et suur protsent prostituute on bakatüdrukud, aga memmel polnud õrna aimugi, et Bakalaureusekraadi saanud õppurid on bakatüdrukud. Ja ta poleks iial vast uskunud ka, et kõrgharitud tüdruk oma keha müüma hakkab, kuid nüüd seisis ta hirmu ees, et kas tõesti tema lemmiksugulasest on lõbutüdruk saanud. Ta hakkas ennast mõtteis süüdistama, et kõik nii läinud on. Memm kartis, et Maris on ülikooli õpingute maksude tarvis oma keha müüma hakanud ja see tegi talle haiget. Mathilde pidas õigemaks vaikida.

  „Tilde, kas sa ei rõõmustagi mu saavutuste üle? Ma olen nii õnnetu. Memm?? Kuuled mind vä?“ oli Marisel tükk tegemist, et Mathildet oma mõtetest välja saada.

  „Ah, ei, mis? Ma siin jäin ennist mõtlema. Kas sa siis jätsid ülikooli pooleli või lõpetasid ikka ära? Ära ütle, et...“ tahtis ta veel edasi küsida, kuid õnneks Maris sekkus.

  „Ei, kulla memm, ei, ei!“ tõstis Maris lausa häält.

  „Mis ei? Sa siis ei lõpetanud ülikooli? Ei saanudki kõrgharitud naist sinust?“ oli Mathilde segaduses.

  „Memm, ma ju räägin, et olen bakatüdruk. Kuidas ma saaksin...?“ tahtis ta veel edasi kõnelda, kuid Mathilde ei lasknud. Mahtildel oli kohutavalt kurb, et ta sugulane on allakäigu redelit mööda sammumas ning ta otsuatas selle jututeema ammendada.

  „Ah, mida me siin ikka lobiseme. Astu aga edasi! Tunne ennast ikka nagu kodus, kuigi mul elamine praegu nagu seapesa. No Lembit pidi koju sõitma ja ma ei jaksa väga ise enam siin liigutada. Aga ühel päeval saan ma kindlasti nendest tüütutest keppidest võitu ja vihisen kahel jalal edasi. Olen selles väga kindel. Kui ma juba koomast välja tulin ja istuma ning kõndima hakkasin, küll ma saan varsti ka ilma nendeta hakkama. Eesti naise jonn ja kangus ei lase mind veel minema. Ühel öösel nägin Johhannest unes, ta ütles mulle, et ma endale uue taadi majja tooksin, sest tema mind seal üleval veel ei oota, et pean tema elamata jäänud aastad ka ära elama. Kujutad sa ette, ma sellisel juhul põrutaks üle saja aasta elada kindlasti. Kes see minu sugust vanamutti ikka enam tahaks. Aga tundub, et Johhannesel ei ole seal üleval ka naljasoolikas umbe kasvanud, muudkui pillub kilde. Aga see selleks. On sul ehk kõhuke tühi? Ah, mis loll küsimus, tule tuppa ja lähme jooma tassikese kama ning mul on kupakartult ja silgusoolvett ka kõrvale pakkuda. Sa ju ikka armastad neid?“ jutustas Mathilde.

  „Jah, memm, jah, ikka armastan!“ jäi Maris kidakeelseks. Tegelikult polnud tal hetkel söögiisu, sest memme elamine oli totaalselt segamini, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Ometigi oli see maja kaua aastaid Marise kodu olnud, kõige armsam kodu maa munal. Noor anine hakkas kohe toimetama. Ta korjas laualt kokku ajalehevirna, mille peal vedelesid soolasilgu rapped. Tegi tule pliidi alla ning viskas portsu ajalehti sinna. Viis solgiämbri välja, sest memm oli siiani vanamoodne, ega kasutanud prügikotte. Maris tõstis pesemata nõude virna hiigelpotti, pani kaopsikuga vee peale ning setas pliidile sooja. Ühe ajalehehunniku tõstis aknalaua ette ning hakkas äädikalahusega läbipaistmatuid aknaid pesema. Lausa neli tundi läks Marisel aega elamise korrastamiseks. Selle aja sisse mahtus ma memme maagama panemine. Tõsi küll, memm ei maganud viimasel ajal lõunaund, aga vahel on käsud meist vanemad. Sellel korral unustas ta ennast iluunne lausa kaheks tunniks ning Marisel oli hea segamatult tegutseda. Vikerraadiost kõlasid parasjagu „Raagus sõnad“ Marju Kuudi esituse, kui Maris kuulis enda selja taga maja välisust avanemas.  

13. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

32. peatükk

  Õpingud Tartu Ülikoolis Bakalaureuse õppes geenitehnoloogina kulgesid kenasti. Kõige rohkem pakkus Marisele huvi elusrakkude ehitus ja funktsioneerimine ja geenide avardumise regulatsioon raku ja organismi tasandil. Ka molekulaarbioloogia pakkus neiule suurt huvi. Praktiseerimised teaduslaborites olid nii huvitavad, et Maris olekski oma elu sinna matnud. Temast oli saanud täiskohaga tudeng, kes isegi klubides ja pubides kursusekaaslastega hängimas ei käinud. Nädalalõppudes varjus ta oma uude kodulinna Pärnusse ning unustas ennast raamatuid lugema. Temast oli saanud ühtäkki nagu vana inimene, kes ei käi väljas, ei pidutse, ei hängi ega tsilli sõpradega ringi. Maris võttis ülikooliõpet tõsiselt. Lisaks sellele oli temast saanud ka Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi (BÜS) liige ning ta ei tundnud kunagi Tartus õppides igavust. Mõnikord nägi ta ennast tulevikus töötamas kriminalistina, mõnikord meditsiinolaboris. Teda köitis see maailm nii, et peale Bakalaureust otsustas ta edasi minna magistriõppesse kvalifikatsiooni tõstma, aga paregu oli see kõik alles veel unistuste tasandil. Ühesõnaga noor naine oli teel oma unistuste tippu ja see tegi teda õnnelikuks. Muud nagu vaja polnudki.

  Igatsus Mathilde järgi püsis, aga ühe vanatädi ühise tuttava kaudu oli ta Tilde-memme eluga väga kursis, ega pidanud väga muretsema. Ise ta vanatädile külla ei kippunud, sest kartis seal minevikuga kohtuda. Maris kartis, et mineik rebib lahti ta haavad ja see mõjutab ta õppeedukust. Ta oli eesmärgiks võtnud ennast üliharida ja geneetika oli paelunud teda juba maasta madalast. Ta ei oskagi öelda miks, aga nii see oli. Paar koolivenda püüdisi ka Marisle silma teha, kuid jäid pika ninaga. Küll aga tekkis ülikoolilinnas Marisel palju uusi tuttavaid ja sõpru, kes olid tema jaoks olemas kogu aeg, kuid Marist ei olnud nende jaoks olemas. Noor naine ei tahtnud kedagi endale väga ligidale lasta, temast oli saanud introvert, kes vedas saladusi endaga kaasas, nagu elu suurimat ja raskemat taaka.

  Trevor elas vaikelu vanema lesknaisega lausa poolteist aastat, kuni tuli lõpp. See lõpp oli kiire ja valus nii lesknaisele kui ka Trevorile, kes oli naist omal moel armastama õppinud. Melanoom, mis naise lausa paari kuuga hauda viis, jättis Trevori taas sellisesse meeleseisundisse millisena naine oli ta tänavalt üles korjanud. See oli maailma lõpu tunne, aga elu läks ju edasi.

Lõpp 11. november. 2017.a.

Kell 3.14 Pärnu, Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

31. peatükk

  „Oota, oota nüüd, kuhu sa kiirustad! Küll ma ükskord tõusen ja teen sulle! Kõik see aeg on temal kiire! Kui ma jalad alla võtan, teen sulle sellise tuule alla, et sa lausa hingedad!“ loopis ratastoolis Mathilde Lembitule lubadusi, kes oligi õe häärberisse resideeruma jäänud. Tõsi küll, majas valitses kurblik vaikus, sest miski polnud enam endine. Ants, August ja Mirell külastasid küll aeg ajalt Mathildet ja Lembitut, sest nad elasid nüüd külast palju kaugemal, ostsid alevikku kolmetoalise mugavustega korteri ja elu oli muidu taas rööpasse läinud, August aina kasvas ja Ants käis nüüd üles talus sulaseks. Oma osmikust nad loobuda ei kavatsenud, sest Ants oli sellega nii harjunud ja pidas osmikut endiselt koduks, aga lapse heaolu nimel oli ta valmis kivilinna magalarajooni kolima.

  Maris ei suutnud leppida, et tema elus enam Trevorit ei ole, et tema kallim kadus nagu vits vette. Ta ei pidanud sellele teadmatusele ja pingele, et Trevorit enam silmapiiril ei ole, vastu, ei jõudnud oodata kas ja kus ta üldse enam Trevorit kohtab. Ta oli kõiges ja kõigis nii pettunud, et jättis isegi abivajava vanatädi kus see ja teine ning lahkus, kolis teise linna ning ei jätnud isegi oma aadressi lähedastele. Maris oli kindlamast kindlam, et Trevor põgenes oma sohilapse ja armukese juurde elama, et temast lahti saada. Nii otsustas noor naine ka lahkumise kasuks ning asus ülikooli geenitehnoloogiks õppima. Ta jagas ta ennast kahe linna vahet, sest Tartusse elama ta ei tahtnud minna, sellest linnast oli liiga palju valusaid ja liiga elusaid mälestusi. Noor naine pühendas õppimisele.

  „Tilde, mis nende noorte vahel õigupoolest juhtus? Mis sohilapsest sa Maris rääkis ja miks nad Trevoriga üldse lahku läksid? Oskad sa sellele vastata? Igasuguseid jutte liigub ja igasuguseid saladusi tuleb elus ette, aga mis küll võis lõhkuda noorte armastuse? Jah, ma tean juba su pilku, näen, et sa varjad midagi ja ei taha vastata, aga ära piina mind, olen ju ometi su lihane vend ja otsustasin sulle mõneks ajaks abiks jääda. Ja ju võid mind usaldada?“ oli Lembit mures. Tegelikult mureteses ta ka õe tervise üle, ka vaimse tervise, sest tema kange ja hakkaja õde oli harjunud ise elus hakkama saadma, kuid nüüd oli ta ratastooli aheldatud. Hea, et niigi läks. Olid sugulased juba valmis kõige hullemaks, aga vanajumal ei tahtnud Tildet veel oma manu kutsuda, tal olid naise jaoks teised plaanid. Aga oma saladustest ja plaanidest Mathilde vaikis kiivalt. Esiteks ei tahtnud ta saladusi paljastada, teiseks tegid need talle siiani väga haiget ja kolmandaks oli ta veel liiga nõrk, et seda kõike endast veel piltlikult läbi selekteerida. Tegelikult tahtis memm üldse üksinda olla, aga ta oli sunnitud venna abi vastu võtma ning see kõik rõhus teda kohutavalt. Ta vajanuks pigem kalli Marise abistavat kätt ja pealegi ei tahtnud Mathilde kuidagi leppida, et venna käsi teda peseb ja hooldab. Ta ei lasknudki seda teha, ootas Mirelli külastust, olles või paar nädalat pesemata. Mirellist oli saanud selle lühikese ajaga tema parim sõber, lausa hingesugulane ja usaldusisik, kuigi päriselt ei avanud Mathilde ennast ka temale. Mõningad seigad ja mäletused kippusid viimasel ajal unustuste hõlma alla pugema, meenusid nii häguselt ja segaselt, et memm ei suutnud neid isegi parema tahtmise juures meenutada. Oli ta küll pidanud kunagi plaani oma eluloost raamat kirjutada, seda küll läbi ilukirjandusliku fantaasia, kuid nüüd oli hilje, tema näpud olid tõntsid ja tuimad. Samas unistas Mathilde, et ühel päeval tõuseb ta ratastoolist ja alustab kõikide asjade toiminguid sealt kus pooleli jäi, aga see oli vaid tühipaljas unistus. Isegi vanajumal taevas ei teadnud kas memm kunagi veel liikuma hakkab. Mitte keegi ei teadnud.

  „Ants, kallis, ma olen väga mures. Trevor on juba ligi kuu aega kadunud ja ma ei tea temast mitte midagi. Äkki ongi Marisel õigus ja Trevoril on sohilaps? Äkki ta põgeneski sohilapse ja armukese juurde? Miks muidu Maris nii raevutses ja halas? Midagi on viltu. Ma tegelikult ei taha uskuda, et mu oma poeg minu eest sellist asja varjaks ja seda ma ka ei usu, et ta Marist pettis, armastab seda naist arvatavasti siiani. Kuid midagi on siin teisiti. Midagi mille vastust teab vaid Trevori ise, või siis ei tea. Aga miks küll Trevor oma põgenemisega mind karistab? Kas teeb tagasi, et olin tema elust kaua kadunud? Aga äkki temaga juhtus midagi ja ta ei olegi enam elavate kirjas? Mul on sihuke tunne, et ma pean politseijaoskonda minema ja oma kalli poja kadumisest võimujüngritele teatama.“ oli Mirell kõike, kuid mitte õnnelik. Vähemalt hetkel.

  „Oota, kannata nüüd, ära sinna politseisse kohe torma. Teed nii veel pojale karuteene ja alles siis võib ta tõsiselt sinu peale vihastuda. Ta on täiskavanud mees ja teab mida teeb, usu mind. Mina ka teadsin, olid aastakümneid incognito ja olen siiani elus. Ma ei tea kuidas naistega on, aga mehed vahel vajavad üksindust. Usun, et ka Trevor vajab ja tal on vaja aega ja ruumi oma eluga edasi minemiseks. Usun, et tean, millest räägin. Te, naised, kipute ikka väga tihti ülemõtlema! Ma ei usu, et Trevor meiega enam ühendust ei võta. Ma usun, et ta on nii tark ja intelligentne mees küll, et annab endast varsti elumärki. August ka kindlasti rõõmustaks venna üle. Kui sind kuulata siis ka mina ei usu seda sohilapse saagat. Küllap oli mõni külajutt Marise enda meelevalda haaranud ja armukadedust tuleb ikka ette, kui suhtes on armastus. Eriti alguaastatel. Hiljem läheb asi kergemaks. On ju nii. Kui pole armukadedust pole ka armastust, sest armukadeduse puudumine näitab armastuse ja tunnete puudumist, apaatsust, ükskõiksust. Ehkki armukadedust on ka mitut sorti, kui ikka inimene on haiglaselt armukade, siis on see juba kurjast, sest pimeda raevu käes vaevlev inimene on ohtlik nii ühiskonnale, kui ka iseendale. Ta pole päris tema ise. Katsume ikka rahulikuks jääda, küll kõik korda loksub. Armastan sind, mu kallis naisuke.“ oli Ants armuline.

  „Tead, kallis abikaasa, ilma sinuta ma oma elu enam ette ei kujutakski. Päriselt. Sa oled parim, kes mu ellu on antud. Muidugi mu pojad tähendavad ka mulle kõik, aga sina, no kuidas sai sinu sugune õilis ja üllas inimene oma elu ilusamad aastad metsas redutades mööda saata? Ma olen tõesti õnnelik, et sa mul olemas oled! Aitäh, mu arm!“

  Sulgus magamistoa uks ja edasine jäi ukse taha.

11. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

  30.peatükk

    Trevor istus hämaras toas, voodi serval nagu kurva kuju rüütel ja mõtiskles. Ükski õnnehormoon tema näos ei näitanud elumärki. Juuksed olid sassis nagu toonekure pesa, need polnud ammu enam kammi tunda saanud. Mitmepäevane habe, mis teda näost kõhetuks tegi, vohas nagu pärmiseen, mida mees, mõtteisse vajunult, närviliselt sügas. Vaid see andis mõista, et noormees on elus. Ta oli oma eluga ummikus või lausa kuristiku serval. Küllap olid viimase aja sündmused teda hingepõhjani muserdanud või koguni ta hinge ära mürgitanud. Ta jõi iga oma mõtte peale pikalt toppama, kaalus seda üksipulki ning alustas endaga monuloogi.

  „Mida ma siin elus küll valesti teinud olen? Mille eest vanajumal mind küll karistab? Küll sureb isa, küll põleb kodu maha, küll kaob ema, nüüd on Maris pöördes. Jah, ma mõistan, keegi meist ei ole igavene ja küllap isa elu oligi määratud noorelt lõppema. Jah, ma mõistan, et ka minul on omad head ja vead, aga ikkagi, miks antakse mõnele inimesele suurem koorem kanda, kui teisele? Miks pean mina just see inimene olema? Miks? Miks? Miiiiksss? Mille, kuradi pärast küll Maris mind maha jätta tahab? Sonib mingist sohilapsest...Issand küll, äkki ta on shokis? Küllap sai närvivapustuse meiega juhtunust, sestap ei ole ta päris adekvaatne aru saama mis toimub. Või? Äkki on tema ellu tulnud teine mees ja ta püüab, minuga tülli kiskudes, selle taha varjuda? Ku, äkki, võibolla, pagan, ma ütleks! Mida ma oma eluga peale hakkan? Kas mul on valikut? Kas mul on tahtmist edasi kulgeda? Fakk, ma olen ilmselt kõik asjad üle utreerinud!?“

  Küsimustejada ei tahtnud lõppeda ning Trevoril sai mõõt täis. Ta tahtis põgeneda, eelkõige põgeneda lähedaste eest ja siis iseenda eest. Kuigi ta pea kumises ja käed värisesid, kobas ta tuledeta palatis ja otsis oma riideid, et need haiglakaltsude vastu vahetada. Mees riietus ning hiilis toast välja. Valveõde astus parasjagu naaberpalatisse patsiente kraadima, kui Tervor välisukse poole lippas. Nähes valvurit eemaldumas, kiirustas Trevor haigemaja välisuksest välja ning kadus. Ta põgenes nagu väike laps, kes on suure pahandusega hakkama saanud ning kardab vanemate käest nuheldud saada. Uks tema selja taga kolksatas kinni ja ta läks, vaatamata tagasi. Mees istus haiglast paarisaja meetri kaugusel asetsevale pingile, ahmis õhku, ringutas, tõmbas hõlmad koomale ja kadus, ilma, et keegi oleks teda peatanud. Ta tundis ennast nagu vaba linnuna, kes oli pikemaks ajaks puuri aheldatud. Ta tundis ennast vabana, üdini vabana. Ükski inimene ega situatsioon ei morjendanud teda, sest tema jaoks oli minevik minevik ja tulevikule ta hetkel ei mõelnud. Vahel ongi inimesel vaja elus uus lehekülg pöörata ja jätta mured unustustehõlma, et edasi minna. See võib küll egoistlikuna tunduda, aga elu ongi egoistlik ja meie oleme egoistid, sest egoism on edasiviiv jõud. Kui me haaraks igast õnnetusest ja ebaõnnestumisest kinni ja hingaks selle endasse, siis me ei eksisteerikski enam. Meid poleks ammu enam olemas. Elu on eksistentsiaalne. Ja eksisteerimiseks peame me vaeva nägema, olgu see vaev vahel kasvõi enesekeskne, omakasupüüdlik või lausa solvavalt valus. Kuid meid kord siia ilma loodi, siis oleme me siin vajalikud. Me ei tea iial mis saatusel meiega plaanis on. Olgugi, et elame oma elu ettevaatlikult ja omast arust õiglaselt, võivad igasugused kasuteguridki meid maha murda. Või näiteks katastroofid. Me võime põgeneda mille eest iganes, aga saatuse eest me siiski põgeneda ei suuda. Inimkonda ei ole küll totaalne häving tabanud, aga me ei saa sinisilmselt loota, et see nii jääb. Ei ole me kaitstud ei looduskatastroofide, kliima globaalse soojenemise eest, ei bioterrorismi ega ka tuumasõja eest. Samuti ei tea me iial kes ja kus meile noa selga visata võib, kasvõi piltlikult. Millal või kus meid asteroid tabada võib. Me riskime palju, kuid miksi ei suuda meile lubada inimkonna säilimist. Ühe hetkega võib inimkond välja surra ja me oleme selle takistamiseks võimetud. Kahte elu ei anta kellelegi, sellepärast au neile kes suudavad, tahavad ja julgevad oma eluga edasi minna, kes ei heieta peas suitsiidimõtteid ega vii neid ellu, isegi ka siis kui hing seda nõuab. Suuga suudame, nagu vanasõna ütleb, suuri sõnu teha me kõik, aga paljud jäävadki vaid sõnade juurde. Näiteks see kes tõsiselt enesetappu kaalub, ei räägi sellest, ta lihtsalt läheb ja teeb ära. Inimene kipub tihti unustama, et mõttel, nagu sõnalgi, on suur vägi ja ühes mõttes või sõnas kinni olles võib see vägi ellu ärgata ja su saatusele joone peale tõmmata. Jah, ajalehed ja ajakirjad pasundavad eelmistest ja tulevatest eludest, aga kas nendel on üldse tõepõhi all? Kahtlen. Nellised veendumused ja uskumused on nagu külajutud, mis levivad kulutulena. Keegi kusagil mõtleb mingi „legendi“ välja ja teised hakkavad nii sinisilmselt seda uskuma, unustades enda elu sootuks ja tuhnides tundide kaupa paberites ja uskudes sõnu mille tint paberile vorpinud on. Unustades, et ühte inimest on vaid üks, ei iial kaks, olgugi et meil kõigil on kusagil teisik, aga ta on vaid teisik, ta ei ole sina, on hoopistükkis teine inimene, kellel on sinuga vaid sarnased näojooned, maailmavaated või tint teab mis. Sina oled siiski sina ja teist sind ei eksisteeri. Sellepärast tulebki eleda oma elu, elada seda kire ja armastusega, sest teist võimalust meile ei anta iial. Teist võimalust lihtsalt ei eksisteeri, usud sa või usu, aga nii see paraku on. Paljud ei suuda seda uskuda, kuid paljudes tekitab see ka frustratsiooni, sest see pingeseisund on tema jaoks liiga kärsitu, ta ei suuda midagi lõpuni viia, ehkki lõputuluke võib juba silmi põletada. Perspektiiv on tema jaoks olematu, talumatu. Aga frustratsioon toidab agressiivsust, ja agressiivsus on ka suurel määral just frustratsioonist tingitud, seega käsi pesebki kätt. Ja kaugel see depressioon siis enam? Vaid paari sammu kaugusel. Et inimene ennast üle ei mõtleks, endaga pahuksisse ei läheks, vajab ta muutusi, vajab uut, värskemat ja puhtamat õhku ning keegi tegelikult ei tohiks pahandada inimease peale, kui viimane vajab üksindust, üksinda olemist, mõtetes ja tunnetes selgusele jõudmist. Igal inimesel on oma elu ja teised seda elada ei tohiks.

  Möödus nädalaid. Kui Trevor lõpuks uues linnas elades taipama hakkas kes ta on ja kus ta on, ei tahtnud ta iseendaks tagasi saada, sest meenuma hakanud minevik loopis jäägitult piksenooli ta südamesse. Aga mees oli tugev. Ta ei heitunud. Olgugi, et igal hetkel nägi ta enda ees ja sees Marist, rebis ta seda nime kätkematult südamest ja silmist välja. Eluga tuli edasi minna.

  Väikelinna uulitsal lonkides kuulis Trevor kuidas kirikukellade löögid ta hingest ja ihust läbi tagusidd, nagu hoiataks millegi või kellegi eest. See tunne oli ühtäkki mõnus, aga samas valus. Iga kellalöök pani ta südame tugevamalt puperdama ning lõppeks istus ta tänavakivile, sest pilt tahtis taskusse minna.

  „Vabandage, kas ma saan teid kuidagi aidata? On teil abi vaja? Olete kuidagi väga kahvatu ja maotu olekuga.“ toibus Trevor piltkena naise sõnade peale. Piitspeenike lesknaine, kes peale abikaasa surma pühendas elu vaid abivajajate aitamisele, vaatas kurbade silmadega noormeest ja tundus nagu helgiks ta silmanurgas kurbusepisar. Tema kaunikaarelised meelad huuled olid tumepunaseks võõbatud ja puudrikiht oli nii paksult põsesarnadel määritud, et see lausa pudenes. Trevor vaatas vaikides naisele otsa ja ta oleks tahtnud nutta või siis hoopis nareda. Kui mitu kuud polnud ta mitte kellegagi suhelnud, kui mitu kuud! Talle tundus hetkeks nagu oleks ta enda keele alla neelanud, sest sõnad lihtsalt ei tulnud suust välja. Kas oli ta lihtsalt keeletu, köitis teda kenda daam või tundis ta tolle vastu seksuaalset iha, sest ihu ju nõuab oma. Või oli vaikimiseks mõni teine põhjus? Küllap Trevor teab. Kui anine kükakilt ennast püsti ajama hakkas, läksid Trevori häälepaelad valla, kuid ta kogeles.

  „Ää, mhkkmm, see-da, ee-t, ma-ma, minuga o-on kõ..hik korras,“ ning tundis ühtäkki häbi, sest ta mäletas ennast perfektse diktsiooniga mehena, kelle juttu tüdrukud alati kuulata armastasid. Kuid nüüd oli midagi juhtunud, midagi, mis pani Trevorit punastama ja pilku häbenenult maha loopima. Miski oli teisiti. Olgugi, et daam, kes teda kõnetas, oli Trevorist aastaid vanem, aga ilmselt äratas daami ilu noormehes isaslooma, sest veri valgus näkku ja allpool vööd tärkas ka temas, mingil kummalisel moel, elu, mis üha kuumemaid pöördeid kogus. Trevoris ärkas mees, kes oli mitu kuud varjusurmas vegeteerinud.

  Aga daam jäi endiselt morniks ja reserveerituks, sest tema missioon seisnes millegis muus. Kindlasti ei tahtnud ta olla võõra noormehe seksobjektiks, kuigi ta luges Trevori silmadest palju välja ja pidanuks ennast meelitatuna tundma, et temast poole noorem mees endas mehe üles leidis.

  „Tule, tule, lähme!?“

11. november. 2017.a.

Vana-Rääma

See info vajab ka blogisse jäädvustamist

 MARGIT PETERSON TAAS OMA ESIMESES KOOLIS!

14. nov. kohtub Metsapoole koolis huvilistega luuletaja ja kirjanik Margit Peterson:
kell 11.00 räägitakse lasteraamatu Petu saamisloost
kell 12.00 tutvustab kirjanik oma ülejäänud romaane, jutte, luuleraamatuid ja räägib sellest, kuidas temast sai kirjanik, mis ajendab teda kirjutama.

MARGIT PETERSON on Pärnu viimaste aastate viljakaim kirjaneitsi. Ta on üllitanud kuue aastaga tosin luuleraamatut, jutustust või romaani...
Nii kirjutatakse ajalehes Pärnu Postimees 23. sept. 2017
lk.6-8.
Margit elas Häädemeeste vallas Penu külas ja alustas oma kooliteed Metsapoole 8-kl.kooli esimeses klassis.

Kohtumiseni! 

9. november. 2017.a.

mina. foto: Urmas Luik

Vana-Rääma

lasteraamat PETU

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

29.   Peatükk

  „Oehh, appike, Mathilde, Mathilde, kallis!“ lausa röökis Mirell, sest ei suutnud oma emotsioone tagasi hoida. Valveõde tormas nagu tuulispask palatisse ning ka teda ootas rõõmusõnum, aga ta üritas jääda ettevaatlikuks. Mõnikord võib ootamatu koomast ärkamine anda tagasilöögi ja just seda kartis õde kõige enam. Jah, Mathilde oli oma diagnoosist teadlik, ta oli teadlik ka sellest, et ta ei tarvitse iial liikuma hakata. Naine oli koomas olles kuulnud millest raviarst rääkis ja see kõik tegi temale, uhkele naisele, väga haiget, aga ta tundis, et ei tohi alla anda, sest ta tahtis elada. Olgugi, et ere palativalgus lausa nõelas ta silmi ja Mathilde ei tundnud oma keha. Vargsi poetas ta pisara, kuid ei saanud isegi aru kas see oli valu- või rõõmu- või hoopis kurbusepisar. Mirelli lähedus oli memmele nagu palsam hingele ja ihule, see oli kuidagi väga eriline tunne mida ta selle naise läheduses tundis, aga ta ei osanud arvata miks see nii on. Võimalik, et ta otsis Mirellis oma last või lapsi. Võimalik, et ta lihtsalt vajas hellust. Võimalik, et ta kartis ärgata tühjusesse, palatisse kus teda keegi ei hellita, ei oota ta naasemist. Aga võimalik, et selleks oli ka mõni teine põhjus, millele memm vastust ei teadnudki, ega otsinudki. Igal juhul oli ta sellel hetkel ja selles kohas väga õnnelik.

  Juba jooksiki haigla personal kokku, sest Mathilde hakkas õhku ahmima. Mitte midagi head polnud loota, ehkki korraks oli päike välja tulnud. Mirell juhatati palatist välja ja meedikud hakkasid memme elu nimel suurt tööd tegema.

  „Issand küll, ega Mathilde ometi ei sure!!? Ta ei tohi surra!“ hüsteeritses Mirell. Üks õde haaras õblukese naise õlgadest ja juhatas ta psühholoogi kabinetti ning teadjanaine õpetas Mirellile käitumist, paludes jääda naist rahulikuks, sest just lähedaste rahu ja distsipliin mõjuvat haigele hästi. Mirelli jäi kummitama sõna- lähedaste, sest nad ju ei olnud lähedased, olid vaid põgusalt tutvuda jõudnud. Aga miski oli siiski pannud naist Mathilde-memme austama ja armastama. See miski võis olla seotud tema poja ja poja lähisugulastega, kelle pere liige ta oli. Kuid oli just ju Marise ja Trevori suhe karile jooksnud ning Mirell kippus arvama, et just see võis sellisel juhul Mathildele halvasti mõjuda, nagu ta psühholoogi juttu tõlgendas.

  Korraga kuulis Mirell räuskava Marise häält, kuid isegi see jättis teda külmaks. Praegu oli naisele tähtis vaid see, et arstid teeks imet, et päästaks Mathilde elu. Tema jaoks oli hetkel poja õnn teisejärguline, kuigi südamest armastas ta oma poega väga. Pealegi olid viise aja kurvad sündmused Mirelli närvikava taas segi paisanud, ehkki Ants oli temast ideaalilähedase naise teinud. Vähemalt Mirell tundis ennast Antsuga koos olles idealnaisena ja ega Ants ei väsinud teda kiitmast ka kunagi. Mirellile ei meenunud isegi oma kallis mees hetkel, ta oleks nagu teises ajas viibinud, kaugel ära, nagu teises dimensioonis. Ta palus mõtteis kõigevägevamat, et Mathilde saaks terveks.

  „Ahahh, hea eksämm mul! Sa oled vastik rõvedik! Kuuled vä?! Jälk oled! Ma üldse ei imesta et sul nii valelik ja vastik poeg on, kui sa ise oled veel hullem!“ raputas raevunud Maris ühtäkki ämma õlast, mille peale viimane vaid tuima näoga miniat piidles. Kes teab mis edasi juhtuda oleks võinud, kui pohmellis Lembit poleks vahele seganud. Meedikutel oli liiga palju tegemist, et Marist rahustada ja haigla turvamees oli kadunud nagu vits vette. Teda ei olnud kunagi õigel ajal õiges kohas. Aga see pole ka mingi ime, sest vaid üks turvamees oligi haiglasse tööle jäänud ning ta elaski juba haigla seinte vahel, sest naine väsis üksinda lapsi kasvatamst, kuna ei näinudki oma meest, kuid mehe palgast perele nii ehk naa ei jagunud. Pigem on kohalik omavalitsus nüüd see kes turvamehe eksnaise ja laste eest hoolt kannab, sest väikelaste kõrvalt, kellest üks on veel autistlike joontega, ei saa turvamehe eksnaine tööle ka minna. Nii juhtub tihti peredes, kus üks vanematest on kas kusagil komandeeringus või pikki ületunde tööl, et pere eest hoolt kanda. Kahjuks ei kipu paljud naised seda mõistma ja aksepteerima ka, kuigi raha surnuks löömine on nende meelistegevus. Mees rügab ihu ja hinge eest, et pere toidetud saaks, aga naine jätab ta lihtsalt maha, jättes mehe ilma ka ta kallitest lastest ning pannes kohtukaudu peale alimendid, mis meie riigi palkade juures on lausa inimsuse vastased, karmid ja mõeldamatud. Eesti mees koorib, oma pere heaolu nimel kasvõi seitse nahka seljast, aga jääb tänutäheks ikka purupaljaks ja maksab tihtilugu alimente kogu elu. Pole siis ime, et mõni murdub, komistab ja kukub, kasvõi viinapudelisse. Meie ühiskond justkui soosiks seda, sest elu kalline juba iga päevaga. Muidugi ei kehti see kõigi perede kohta, aga üha enam tekib just sellisel viisil lõhestunud ja lõhutud perekondi. Tihtilugu antakse naistele õigust rohkem kui meestele, süüvimata tegelikku olukorra tõsidusse. Ebaõiglus.

Lembit tõmbas Marise toore jõuga Mirell juurest ära, kahmas sülle ja hakkas haiglast välja tarima. Nagu komöödia, või vähemalt sellisena see teistele patsientidele, kes palatiustel piilusid, tundus. Kogu haigla oleks nagu pea peale pööratud.

  „Kas sa natuke mõtled ka!? Kes see möödunud öösel oli see kes üritas minu südametunnistusele koputada, et mu lihane õde vaagub elu ja surma vahet? Kes see oli, ah? Kas sul endal häbi ei ole? Ei mõista mina neid tänapäeva noori, tänitavad ja räuskavad vaid oma heaolu nimel, teiste mured on neile teisejärgulised. Kas sul puudub empaatiavõime? Maris, kullake, mis sinuga juhtunud on?“ oli Lembit ärritunud kuid mures, kui ta Marise autosse talutanud oli. Lembitul polnud tahtmist minema sõita, sest põhjus, mille pärast nad haiglasse sõitsid, oli siiski tema ões Mathildes, aga õe kohta polnud ta veel midagi kuulnud.

  Maris oli mõtteisse vajunud, ta justkui ei kuulnudki millest Lembit rääkis. Naine mõtles omi mõtteid ja muu maailm oli talle tähtsusetu. Empaatiavõime on sellel noorel naisel täitsa olemas, aga iga tugevamgi inimene võib raskeid hetki üüle elades muutuda ja lausa psühoosi sattuda. Mitte keegi meist pole üdini terve ja tugevm, igal ühel oma tugevamad ja nõrgemad küljed. Mida kirglikum on inimene, seda sügavamalt ja valusamalt ta asju üle elab, pettusi talub ja ta elab selle kõik ka kirega välja, sellepärast võibki kõrvalvaatajale selline isik närvihaigena tunduda. Aga tegelt on vastupidi, need inimesed kes elavad emotsioonid enda sisse, haigestuvad palju kergemini ja just vaimselt. Nad ei jaga oma mure kellegagi, on enesekesksed indiviidid ja satuvad just iseendaga kergemini pahuksisse. Aga seda kõrvalvaataja ei näe, seda näeb vaid introvert ise. Aga kõrvalvaatajale võib just selline inimene tunduda stabiilsena, sest tema silmadele kiirgab sellest inimesest stoiline rahu, rahulikkus ja apaatsus, mis on tegelikult palju valusama valu väljendus, või, pehmelt öeldes, pime nägemus. Me kõik oleme erinevad ja tihtilugu paljud ei mõista teiste emotsioone ja öeldut. Pigem on aktiivsemad inimesed avatumad ja passiivsemad kinnised, kuid kui lõpuks plahavatavad, siis ikka suure leegiga, sest lõpmatuseni ei suuda ükski inimene kõike endas hoida, kuigi väärikamad inimesed kipuvad väitma, et näe, see inimene vaiks kogu elu ja võttis saladused endaga hauda kaasa. Tegelikult päris nii ei ole. Igal inimesel on keegi kellega ta oma muret jagab. Õigesti teeb see kes jagab vähestega, sest iial ei või teada kes, kus ja millal sulle selja pöörab ja näpuga näitama hakkab. Liigne usaldamine pole ka hea. Inimesed lihtsalt on liiga uudishimulikud ja tihtilugu on keelepeksu ajandiks just see, et nad on kadedad, et ei saa tõde teada ning kipuvad külajutte välja mõtlema.

  „Hea küll. Lubad, et ootad mind autos? Ma lähen vaatan kuidas Mathilde olukord on. Lubad?“ üritas Lembit apaatse Marisega kontakti leida, kuid tulutult. Mees võttis süütevõtmed autol eest ja lahkus haigla suunas. Maris jäi autosse ega reageerinud millelegi. Ja siis helises telefon.

9. november. 2017.a.

Vana-Rääma

...

tähed laskuvad öösse
nagu virmalised taevakettal
aga mina ei maga
mul ei ole und
mul ei ole rahu

mul on öö sosinad
mida vaid mina kuulen
mul on kustumata janu
janu sinu järele
kirbe ja meelas

püüan pihkudega naeratust
su huulilt
jahedat aga soolast
püüan silmadega su
pilku tabada
aga pilku ei ole
aga pilku ei tule

on vaid suletud silmad
kaamed ja valusad
pimedad ja krobelised
nagu killustik
paljaste varvaste vahel

lasku maapeale
mu ingel
kasvõi lume näol
lasku lasku
ära hoia kiivalt kinni
pilvekobaratest

sest pimedus neelab
enesesse liiga palju
elusaid hingi
surmab need ja
sülitab välja nagu
kaamel tati

tahan juba tahan
valget vatti


7. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 79.päev

selline mõnus kohake kus poseerida :)

 Täna kulges meie rada teistpidi, kuna läksime kesklinna raamatuid posti panema. Kokku läbisime 6 km. Väga ilus ilm oli ja rada oli rahvast täis. Tervisesporti harrastasid kepikõndijad, jalutajad, jooksjad, ratturid ja isegi paar rulatajat.

 Ma vist tõesti nakatan inimesi. Ikka heas mõttes. Lisaks sellele, et minuga kaasas käib enamuse ajast mu poeg Germo, harrastab kepikõndimist ja naabrinaine Külli, kes siis, kui ma 18 päeva rajalt eemal olin ja kodus haigust ravisin, käis peaaegu iga päev Germoga rajal. Nüüd käib ka naabrimees Tiks jalgratast sõitmas ning on vähese ajaga juba 4 kg kaotanud. See on hea näitaja. Temaga saime ka juhtumisi täna rajal kokku.

 Käisin üle mitme nädala ka kaalul. Ma pole endiselt koju kaalu ostnud ja ei vaja ka seda, muidu hakkaksin ilmselt pidevalt kaaluma. Väga mõnus tunne oli kaalule minna, sest see näitas et olen 200 g hoopis alla võtnud. Seega organism on "teel võidule," kuna 18 päeva ma ju pmst ei liikunud, aga juurde pole tulnud. Tegelt riiete järgi sain ise ka sellest aru, aga kaal näitas sama ning hea tunne on, ausalt.

 Mõnus väsimus on täna, aga mõte töötab ja ilmselt lähen romaani. Või hakkan Portugali memuaare faili tõksima, eks näis. Tuba on soe ja kõht on täis, nõud ja pesud pestud ning aeg kirjutamiseks. Homme juba uued tuuled.

Kohustuslik fotogalerii:

Germo Jaansoni raja vasakkaldal...

ilus...

paadile...

kunagine kodu Väike-Jõe tänaval..

vasakkaldal...

7 km tähis...

teadmiseks...

novembrikuine rada....

Germo puhkab jalga...

istekas...

oo tuleks valge laev...

ausõna, mina olin ka rajal...

ilus...

nummi...

vot nii....

rattasportlane naabrimees Tiks

umbes 500 m veel koju...

kesklöinna sillal, teel koju...

ja siis Piiri tänavale kohvi jooma ja...

7. november. 2017.a.
Vana-Rääma