Vürtsikilud ja mulgikapsad

   Toimekas laupäev.
Kuna ma olen ikkagi veel 24h poja valves ja erilt kodust kaugemale ei liigu, tänan Evet ja Marist (vürtsisegu eest), et mu vürtsikilud lõpuks karpi said. Nimelt, nii veider, kui see ka ei ole, otsisin kohaliku minirimi letid läbi, aga vürtsisegu ei leidnud. Kalad "ujusid" ju hommikul turult kohale ja vürtsikilu isu oli juba pikemat aega.

1 kilo kilusid
vürtsisegu
loorber
veidike soola
veidike sukrut

  Suuremad räimed panin purki, lisasin juurde musta pipart, õli, suhkrut, soola, sibulat, vett ja äädikat. Homme saab juba mekkida. Ise tehtud-hästi tehtud!



  Ja puupliidil podisevad mulgikapsad.

Kahjuks poes värsket seapõske ei olnud, siis sellel korral panin suitsupõse koos kapsastega podisema. Eks ma katsetan hiljem kuidas maitseb.

2 kilo hapukapsast
üks suur suitsutatud sea põsk
 veidi soola
 suhkrut
 üks suur loorber,
2 puljongikuubikut
 vesi
ja odrakruupi

Head isu!


05.03.2016.a.
Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 51. peatükk

 

  51. peatükk

„Mis toimub? Päise päeva ajal uks lukus! Hulluks hakkate minema või?“ hüüdis tuttav hääl verandaukse tagant.

„Ee, ma, ma ei tea. Mina küll ust ei lukustanud omast arust!“ oli Ralf segaduses. Esimese hooga ei tundnud ta venna häält äragi, sest ehmatus oli suur. Ralf arvas, et keegi võõras, ilmselt see sama keegi, kes treppidele jäljed oli jätnud, koputab nüüd ja püüab oma majas kondamist varjata. Ta katsus veranda ust, see oli lukus, kuid häärberi välisust avama ka ta ei söandanud minna. Mees vaatas lastele otsa, justkui otsiks nende silmist vastust, kuid kõik kolm hoidsid silmi maas, sest ka nemad olid insidendist ehmunud. Mees istus vanale sohvale, kratsis kukalt ja nuputas mida järgmisena teha, kuid siis avanes häärberi välisuks ja sisse astus Kardo.

„Ma mõtlesin, et te teete minuga nalja, aga nemad istuvad nagu vahakujud ja vaikivad. Heakene küll, tahtsin vaid teada kas sa Ralf saaksid poisid nädalaks enda juurde jätta, ma pean komandeeringusse sõitma?“ küsis Kardo.

Mis kuradi komandeeringus need sibid tänapäeval käivad, esitas Ralf endale küsimuse ja muigas vaikusesse. Ta irvitas veel enda ette, et vend on ehk ametikõrgenust saanud ja ehk sibiametilt torujüriks edutatud, nagu ühe ta töökaaslasega eelmisel aastal olevat juhtunud, kuid mingeid komandeerimisi Ralf küll ei mäletanud ning ta vaikis endiselt.

Kardole tundus, et ta räägib seinaga, sest nii lapsed, kui Ralf olid kuidagi ära, eriti veel Kerdo ja Keiro, kelle käest isa üldse ei küsinud kas poisid on nõus nii kauaks külapeale jääma. Kuigi nad kindlasti olid, aga hirm keldris kondamise pärast oli nende keeled lukustanud ja nad pidasid õigemaks vaikida.

„Jeee, onu Kardo! Jeee! Poisid, onju te tahate siia jääda!?“ rõõmustas särtsakas Mari-Liis, kuid häärberis valitses ikka vaikus.

Kardo muigas, kuid ei saanud ikka veel aru mis poisse ja Ralfi vaevab. Ta jälgis pingsalt kõikide näoilmeid, kuid need olid nagu kurvad teatrimaskid, ei mingeid emotsioone, erinevalt Mari-Liisist.

„Kuulge, mul ei ole aega siin pikalt passida, töö ootab. Sina, vennas anna mulle siis paari tunni jooksul teada, muidu ma ei teagi mis saab. Ma pean bossule teatama. Ei taha komandeeringust ka ilma jääda. Aga pole parata, kui sa nõus ei ole. Nii rongaisa ma ka ei ole, et oma lapsi turvakodusse selleks ajaks viima hakkan.“ kõneles ta, keeras jala pealt ringi ja haaras välisuksest, kui Ralf justkui unest ärkas.

„Missa, vennas tegid nalja minuga vä? Mis kuradi ukse lukustamisest sa rääksid? Läbi ukse astusid majja vä? See pole üldse asi millega naljatada. Ja pealegi mul ei ole üldse naljatuju praegu. Mis sul üldse mureks oli?“ peatas ta venna mineku.

„Onu Kardo, onu Kardo, kas sa oled võlur? Kas sa võlusid ennast läbi ukse? Kas sa saaksid võluda nii, et issi lubasks Kerdol ja Keirol siia jääda?“ hüüdis Mari-Liis vahele, sest talle tundus nagu tahaksid vennad oma vahel tüli kiskuda.

„Ah, mis võlur mina nüüd! Heakene küll, kas poisid võivad siis nädalaks siia jääda? Mul tõesti hetkel on aeg raha.“ tahtis Kardo viivitamatult teada.

„Võivad, võivad, miks nad siis ei võiks. Võivad jääda ka kauemaks,“ vastas Ralf, kuigi tundus, et ta mõtted olid ikka eemal.

„Tänud!“ kallistas Kardo kõiki kolme last ja sulges enda järel välisukse.

„Jesss! Onu Kardo on nii armas! Poisid, lähme ülesse minu tuppa mängima. Issi, me lähme mängima. Kuuled ka või?“ seisis rõõmus tüdruk isa ees, kuid viimane oli ikka apaatne. Ta vaid noogutas ning ehmatas reaalsusesse tagasi alles siis, kui telefon helises.

„Kerdo, mis sa arvad, miks mu isa nii imelik on? Kas ta sai ikkagi aru, et me keldris käisime? Äkki ta sai ja nüüd saame pahandada ning ta ajab teid koju. Aga te ju ei saa koju minna, kui teie issi ära sõidab.“

„Ma ei tea ju, Mari-Liis,“ vastas Kerdo ja Keiro korrutas nagu papagoi kaksikvenna sõnu. Nad vähemalt vastasid, aga tundus, et poisid on palju rohkem pabinas, kui tüdruk.

„Teate, ma korra piilun millega isa alumisel korrusel tegeleb. Ma nii tahaks taldrikut keerutada. Üks vana memm kunagi ütles, et taldrikut keerutades saab vaime välja kutsuda. Mina tahaks väga seda haldjat välja kutsuda, kes on minu sõber juba palju aastaid. Tahaks tema käest niiiii palju küsimusi küsida. Aga isa ei tohi sellest teada.“ vadistas Mari-Liis ja juba lahkuski ta hiirvaikselt toast.

„Jah. Selge. Tulen kohe.“ vastas Ralf ja katekestas kõne. Mari-Liis oli hiirvaikselt trepimademel. Ta ei tahtnud isale vahele jääda, et teda hiilimas käis. Ralf ei läinud lastele isegi midagi selgitama, ta kadus nagu tuulispask majas välja, käivitas auto ja sõitis minema.

„Poisiiiid, me oleme kolmekesi majas! Issi läks just minema. Tulege, tulge nüüd ruttu! Läheme keldrisse!“ hüüdis Mari-Liis poisse ja juba nad jooksidki trepist alla. Lapsed avastasid kledritrepilt mustad jäljed. Mari-Liis kamandas Keiro vannitoast moppi ja veeämbrit tooma, ning Kerdo jooksisn igaks juhuks häärberi välisukse juurde, et olla kindel Ralfi lahkumises. Mõne hetke pärast oli keldri trepp puhas, nagu poleks seal ühtegi jälge olnudki. Nüüd hoidsid lapsed hinge kinni, et Ralf kohe tagasi ei tuleks ja ei avastaks märga treppi. Mari-Liis arvas ju, et isa ei saanud kauaks ära minna, sest tavaliselt ta alati ütleb kuhu ja kui kauaks ta läheb, kuid sellel korral kadus vaikides. Tüdruk arvas, et isa on kusagil ligidal ning võib ika hetk uksest sisse astuda. Ta võttis peeglisahtlist Marelle juuksefööni ja hakkas treppi kuivatama ja peagi oligi tulemus käes, trepp sai kuivaks. Poisid plaksutasid käsi ja nende silmades oli taas rõõmusäde.

„Mis te rõõmustate! Sina Keiro mine tee pööninguuksed lahti, sest, kui me taldrikut keerutama hakkame, saab haldjas kergemini meile külla tulla ja pealegi siis ei kuule isa uste krikusumist, kui ta juhtub koju tulema. Kerdo, võta köögist kapi sahtlist üks üleni valge taldrik, ilma mustrita ja sihuke suurem, mida täiskasvanud praetaldrikuks kutsuvad. Ei, ei, ma ei taha sinist!“ kamandas Mari-Liis poisse, nagu range ema oma lapsi.

„Eiiii, ma ei taha siin olla! Eiii!“ hüsteeritses tagasihoidlik Keiro, kui ta treppidest häärberi ülemisele korrusele astus.

„Mis sul viga on?! Sa oled nagu mingi plika, ei taha, ei saa, ei julge!“ ei saanud Mari-Liis aru mis Keirol hakkas.

Keiro istus trepil, hoidis pead käte vahel ja lausa värises hirmust. Tal ei tulnud ühtegi sõna suust. Mari-Liis ja Kerdo jooksid ta juurde, ka nemad olid hirmul. Mari-Liis läks trepist üles, tema ju ometi haldjat ei kartnud, ta vaatas pöönigukambritesse, kuid ei näinud midagi. Samas ta teadis mis majas toimub, kuid, kui Keiro midagi ei rääkinud, ei saanud teised lapsed ju millestki aru.

„Venna, mis on? Kas sa igatsed issit? Sa oled nii issikas, et sinuga ei saa kusagil käia, ega midagi teha. Hullem, kui mõni eit!“ pahandas Kerdo kaksikvennaga. Keiro vaikis endiselt, kuid venna solvang pani tal lausa pisarad voolama. Kerdo raputas pead ja kõõritas silmi, sest taas oli see hetk, kui ta oma venda ei mõsitnud.

„Ehee, eit, eit! Eit on ju eriti ilus tüdruk! Eit, eit!“ ajas see sõna Mari-Liisi naerma. Talle meenus, kui Ralf Marellet oli eideks kutsuma hakanud ja ega Marelle ju ka suu peale kukkunud ei olnud, ta oskas väga vingelt Ralfi suud kinni panna. Ralf ei saanud küll algul aru mida Marelle sellega ütelda tahtis. Jah, mees ju teadis, et naine on endast heal arvamusel, aga ta rõhutas seda „eriti“ sõna kuigai eriliselt. Alles siis, kui Marelle pöidla ja nimetissõrmage jutumärke tegema hakkas, taipas Ralf millele naine vihjas. E- eriti, I- ilus, T- tüdruk. Mari-Liis muigas endamisi, talle meenus küll selle sõnaga ema, aga hetkesituatsioon, kus ja millises olekus ta lihane ema viibib, ei meenunud.

Mõnda aega vaikuses istunud, hõikas tüdruk poisid tuppa ja kamandas nad taldrikut tegema.

„Ma ei tahaaaaa! Eiiii!“ läks Keiro taas endast välja.

„Mis sul on, venna?“ küsis Kerdo.

„Ma ei taha taldrikut! Ma ei taha siin enasm olla! Tahan koju!“hüsteeritses Keiro edasi. Ta ei julgenud ütelda, et ennist hääli kuulis, kartes, et teised hakkavad teda norima. Keiro õnneks keeras Ralfi auto häärberi hoovi.

Ralf astus uksest sisse, mille peale lapsed ülevalt korruselt alla läskid. Mees tormas kohe keldri poole ning märkas, et jäljed, mis enne keldri treppi ehtisid, olid kadunud nagu vits vette. Mees arvas, et hakkab hulluks minema, et näeb juba viirastusi.

„Kas keegi käis siin? Ma käisin korra poes, aga kas keegi käis vahepeal siin majas?“ küsis ta lastelt. Kõik kolm kehitasid nagu kokkulepitult õlgu.

„Ohjah, okei, kui ei käinud, siis ei käinud,“ lõi Ralf käega, võttis vööruselt kirve ja läks kuuri puid lõhkuma.

„Issiiii, issiiii, üks võõras onu istub veranda trepil ja popsib piipu! Issiii, issiii, me kardame!“ tormasid hirmunud lapsed kuuri Ralfilt abi otsima. Ralf lõi kirve pakku, kamandas lapsed kuuriesisele pingile istuma ja läks asja kontrollima.

04.03.2016.a.

Vana-Rääma

Turvatöötaja klatšib klientide oste nagu turumutt

   Igal ametil või elukutsel on oma plussid ja miinused, aga, kui sa oled kord endale ameti valinud ja sa oled välja valitud kui selle ameti esindaja, tuleks ka rangelt reeglitest kinni pidada.

  Turvafirmades peaks ju ometi olema oma eetikakoodeks või ametijuhend. Või ei?
Kas turvatöötaja kohustus ei ole mitte turvalisuse tagamine objektil, mitte poekliendiga suhtlemine?

  Olen korduvalt olnud ka situatsioonis, mil klienditeenindaja kannab keelt, mida ja kui palju klient poest ostis. Kas see pole mitte kuritegu?

  Järgmisel korral ma enam nii leebe ei ole, toon nimed avalikkuse ette...

Kõigest sellest kirjutan tänases Nelli Teatajas. Pehmelt üteldes on tegu veel leebe artikliga, aga olgu see südametunnistusele koputamiseks nii turvafirmadele, kui turvatöötajatele.

Nelli Teataja kodulehte saate lugeda SIIT. (Seda artiklit veel küll veebis ei ole)



04.03.2016.a.
Vana- Rääma

Leidsin, tänu Germole,sõbra!

Eve

     Facebook on üks põnev koht, siit on võimalik leida endale uusi sõpru, keda tunneks nagu terve elu.
Umbes kuu aega tagasi, kui Eve käis ajakirja Vaimupuu postitusi laikimas, nägi Germo tema pilti ja rõõmustas siiralt:"Oihh, tädi Eve!" Ma olin natuke nõutu, iseenesest tundus Eve ka mulle pisut tuttavana, kuid ma "ei osanud teda koju ajada." Võtsin Evega Facebookis ühendust ja selgus, et Germo ja tema vanem tütar Kaidi õppisid kunagi ühel ajal Pärnu Toimetulekukoolis. Nii meie tutvus alguse saigi. Täna käis Eve meil taas külas ja ma otsustasin blogida, nagu näete :) Aitäh, Eve!

  Evest ja tema armsatest tütardest Marisest ja Kaidist ning Pärnu Toimetulekukoolist kirjutan pikemalt juba aprillikuu ajakirjas Vaimupuu.

  Muidu kulgeb kõik kenasti. Kõht on täis ja meel on hea.

kodutoit- oma tehtud sült, oma praetud maks ja kartul

03.03.2016.a.
Vana-Rääma

Naiskirjanikud omakeskis

   Karina Louisa Puht, aitäh toreda visiidi eest!
Noorkirjanikul Karina Louisa Puhtil ilmus möödunud aasta lõpus esimene romaan Võidetud Tüdruk, mis pooleteist kuuga läbi müüdi. Ma ise arvasin, et tuleb ka kordustrükk, kuid ilmnes, et ei tule, kuigi, kui raamat nii hästi müüb ja tiraaž väike oli, oleks see loogiline käik olnud. Aga igal juhul rõõmustan autori üle ja ootan temalt järgmist raamatut, millest ligi pool pidavat juba valmis olema. Mitte paljud ei jõua 19 aastaselt oma esimese romaani avaldamiseni. Kuigi valmis kirjutas ta selle juba 17 aastaselt.

  Karina Louisaga vesteldes rääkis ta, et oli veel nooremas eas saidil rate.ee kirjutanud järjejutte ja need olid väga edukad. Ta mäletab enda kirjutamiskirge juba noore tüdrukuna ja siiani on kirjutamine tema kireks.

  Igal juhul tänased sõjaplaanid peetu ja aina edasi! ;)

Ahjaa, samal ajal joonistas Germo köögis oma ühte lemmiktädit Edat, kes juhtumisi on noorkirjaniku sugulane.

  Edakene, see oled sina, läbi Germo silmade.

02.03.2016.a.
Vana-Rääma

Germo joonistab

Germo joonistab...

    Värvid joonistustes peegeldavad inimese hetkeemotsiooni ja hingeseisundit. Germo hakkas joonistama. Üle pika aja joonistas ta pildile päikese, kuid see on musta või õigemini halli värvi. Ise ta ütles, et musta. See suurem värviline tegelane on isa, kellega ta pole ammu kohtunud kahjuks, kuid pilt kõneleb, et igatseb...Väiksem värviline tegelane pidavat Germo ise olema. Kuna tegelane on värviline, peegeldab see seda, et ta on paranemas, tema maailmas on taas värvid! See hall kujuke seal isa kõrval pidi lill olema, lumikelluke. Germo ütles, et lumikelluke nutab. Tal on iga tegelaskuju kohta oma tõlgendus. Joonistada ta armastab ja ajapikku võib isegi välja lugeda kellega pildil tegu on. Üleüldse on meie peres see joonistamispisik olemas. Kui Germo pildi valmis sai, avastas ta, et oli joonistanud venna Geio pooliku portreefoto tagaküljele. Noorem poeg Geio armastab ka aegajalt joonistada ja just portreefotosid. Siin ta on:

Geio joonistatud poolik portreepilt

  Ja teate, minul ka näpud sügelevad ja kusagil sees kipitab miski, mis paberile tahab, lisaks luuletusele, mille juba blogisse panin.


01.03.2016.a.
Vana-Rääma

Tulek

   Tulek

pisike lumikelluke valged juuksed lumevaibale laot sirutab end hangest välja justkui tibu kes munast koorumas justkui abitu imik kes emaüsast maailma tuleb

sama moodi sirutab märts ennast kevadesse piserdab rõõmupisaraid katuseräästalt päikesekullalisele asfaldile

laotab soojakiired üle talvedest rõske muruvaiba pilgutab silma ja läheb hajudes pilvede taha et uuel hommikul taasärgata

peale pimedust saabub ikka valgus

01.03.2016.a. Vana- Rääma

Tänane päev on palju päikeselisem!

   Tere hommikust, head sõbrad!

  Tunnen, et pean natuke asja selgitama, kuna te kõik olete meile suureks toeks olnud. Paljud ei tea siiani mis Germol viga on ja mu postkast on palvetajaid ja pöidlahoidjaid täis. Oleme siiralt tänulikud teile, sest Germo on täna juba palju paremas olukorras, jõi paki jõhvikamahla söögi kõrvale nin sõi kõhu ka täis. Loodame, et oksendamine on ka lõppenud. Eile hilisööl oksendas ta ennast tühjaks ja mina pesin pesu kelle kolmeni. Olen ise ka maganud kenasti 3 tundi, tegin endale pesa Germo voodi kõrvale põrandale.

  Germo sündis terve poisina, 10 kuuselt haigeustus kopsupõletikku, mille järel ajukelmepõletikku, ehk meningiiti. Õppis uuesti 11 kuuselt istuma ja käima hakkas aasta ja viie kuuselt, kuigi oli väga raske diagnoos ja ennustati, et hakkab alles vast 3 aastaselt. Meningiidist on tingitud epilepsiahood, mis reeglina on tablettidega (võtab Orfiril 300 ja Lamictali) kontrolli all, aga vahel mingitel erinevatel põhjustel võivad need hood vallanduda ja isegi meedikud alati ei tea põhjust. Isegi üliemotsionaalsed üleelamised võivad hood esile tuua. Ta on ju mul selline Päikesepoiss, kes tunneb isegi pulgakommist siirast rõõmu. Intellektilt on ta umbes 4-5 aastane, kuigi tegelikult on Germo 23 aastane ja pikkust 1.98.

Armas Hille Kõrgesaar kirjutas 2009 aastal Germost ka NAISTELEHES
Ja 2015. aasta detsembris oli Germost artikkel ka ajakirjas VAIMUPUU, kus ka ise täna ka töötan.

  Üks hommikune pilt ka siia, kus ta polnud veel tema ise ja ei jaksanud silmi lahti hoida...

Germo on pedant, kes kunagi ei unusta ka peale tualetis käimist käsi pesta. Täna tõusis ta voodist, unustas, ,et on nõrk ja hakkas tualetti minema, haarasin ta käevangu. Tualetist tulles puges kohe voodisse, kuid siis lausa hüppas voodist välja, kuna käed olid jäänud pesemata, läks ja pesi ära. Autistlikud inimesed on endale seadnud raamid ja kohustused, enda seatud režiim on neile tähtis. Kui nad seda järgida ei saa, satuvad segadusse. Tema on mul ka autist ning raamides kinni. Õnneks ei unusta ta ka kunagi tablette võtmast jne...Aga uued asjad algul ehmatavad, kuid õnneks ta kohaneb ruttu ja saab võõraga kohe jutule. Kui keegi küsib ta käekäigu kohta, on Germol viisakas vastus kohe varrukast võtta, see kõlab nii; "Tänan küsimast, hästi läheb!" jne...Ilmselt sellest, et ta on loomult hästi lõbus ja sõbralik, on ta saanud endale Päikesepoisi nime ja see ta ju ongi, sest eile alles naabrinaine ütles, et kui hommikul tõustes on paha tuju, aga juhtub Germo kusagil olema, siis paha tuju taandub ja naer tuleb peale.

   Väike selgitus ei tee iial paha, kuigi ma blogin siiski iseendale, see on mu avalik päevik ja mine tea, ehk leian siit ka kunagi raamatu materjali.

   Igal juhul oleme teile siiralt tänulikud, et meile toeks olete olnud, tulemus on esimeselt pildilt juba näha.
Kallistame ja täname!

Margit ja Germo

29. 02.2016.a.
Vana-Rääma

Palvetage Germo eest, muu on kõik po...

    Oli imeline hommik, kallite inimeste seltsis, kuid...Tänan südamest naabrinaist Küllit, kes lõuna ajal, kui Germol kaks üliraskekujulist epilepsiahoogu tahtsid hinge seest viia, et tema juhtus meil külas olema. Nii me lõpuks ühel ajal kiirabisse helistasimegi. Muidugi mõista, saime mõlemad shoki, kuna hood ei tahtnud mööduda ja Germo hingamine hakkas lakkama...Kiirabi tuli ruttu, tehti süst, kontrolliti pulssi ja vererõhku,  ja läinud nad olidki. Väga inimlik ja aus brigaad. Sama ei saa ma ütelda 112-e kohta, sest neile  helistades pidin teise shoki saama, kuna pidin samal ajal hoidma telefoni ühes käes, teise käega Germot kinni (kuna kukkus jala pealt ja ma püüdsin ta "peaaegu" kinni) , kuid ta oli mul sinine ja hood kordusid järjest....Aga üksikasjadest ma ei räägi, vaid koputaks südametunnistusele, sest asi on käitumises, pehmelt üteldes...

  Vahepeal sõi ta kõhu kenasti täis ning puges uuesti teki alla. Arvasin, et ehk on kõik möödas, aga...
Teisel korral, kui kiirabi jõudis, oli möödas neli hoogu...Sõitsime haiglasse. Nagu pildilt näha, pandi ta tilgutite alla, tehti uuseti analüüsid, isegi kompuutris käisime ära, ajuuuringul, kus tal vallandus meeletu oksehoog, aga uuringu saime tehtud.

  Tänan südamest Pärnu EMO töökat ja abivalmis kollektiivi ning 113 taksofirmat, kus sai ka kaadrimakse võimalust kasutada.

  Oleme kodus, Germo võttis jope seljast ning vajus sügavasse unne, olen alates tänasest ööpäevaringselt valves ja vabandan kõigi ees, kellelga tuleval nädalal pidin kohtuma, kõik mu üritused ja asjad jäävad ära, vähemalt nädala jooksul ma kodust ei lahku, kui vaid arsti juurde teisipäeval, kui Germo selleks ajaks kosunud on...


28.02.2016.a.
Vana-Rääma

Pirukad ja sült

    Möödunud öösel kella 5-6 vahel äratas mind kohutav kaela valu, radikuliit oligi taas kohal. Seitsme paiku sundisin ennast veel mõneks tunniks voodisse, kuna eelmise päeva plaan läks vett vedama. No, ja mida sa ikka poolkõverana kodus pihta hakkad, kui kirjutamisvaim on talveunes ja keskendumisega on ka raskusi.
Mina hakkasin küpsetama ja sülti keetma.

   Ausalt üteldes olen poest ostetud taignas pettunud. Olin kuni tänaseni kõik taignad ise teinud, kuid nüüd läksin kergema vastupanu teed ja vormisin pirukad kokku poest ostetud taignast. Aga otsas on nad küll juba, kuna oli külalistepäev. Tegu on suitsuvorsti pirukatega, või õigemini poolsuitsuvorsti. Lisan siia ka enamvähem pirukate sisutaigna komponendid:

200 g riivitud eesti juustu
2 väikest latti tõmmu poolsuitsuvorsti
2 suur küüslauguküünt
1 suur sibul
natuke õli
sinepit
kuivatatud tilli

  Lasin need (v.a juust, sest see oli riivitud) läbi hakklihamasina ja nii lihtne see oligi. Kuid, nagu pildilt näete, pirukad kerkisid ahjus lahti, seega sündisid avatud lõugadega vorstipirukad. Aga maitselt said head ja läksid nagu "soe sai" :)

   Süldi keetsin täna sellise klassikalise,poolest sea (lausa põrssa) peast

pool põrssa pead
2 küüslauguküünt
1 sibul
pool suurt  porgandit
tilli
2 puljongikuubikut
natuke soola

  Nüüd ei pea mitu päeva söögitegemisega pead vaevama.

Head isu!

26.02.2016.a.
Vana- Rääma