IGAVESTI SÕBRAD - Ketlin Priilinn

Loetud sai Ketlin Priilinna noorteromaan "Igavesti noored," mis on seitsmes Priilinna raamat, mille läbi lugesin aga esimene noorteromaan. Kahtlemata on tema teostest siiani minu lemmikuks krimisari aga loen meelsasti ka Ketlini teisi teoseid. Antud juhul on tegu psühholoogilise noorteromaaniga, mida võiks lugeda ka kõik lapsevanemad, et nad mõistaks teismelisi paremini. Et nad ei suruks peale sellist kasvatust, mis tekitab suuri lahkhelisid peres ning võib viia näiteks suitsiidini. Jah, meile kõigile meeldib korrata, et meie lapsepõlves oli nii ja nii, et see tänapäeva vabakasvatus on jube jne ... aga püüame ikka mõista ka ajastu erinevusi ja meil kõigil on suu peas, et rääkida. Muidu meie võsukesed pöörduvadki abi otsima mujale, olgu selleks kasvõi virtuaalmaailma põhised foorumid. Õpetajad võiks seda raamatut koolis lastele lugemiseks soovitada ja see teos võiks olla ka kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Väga õpetlik ja positiivse lõpuga raamat. Soovitan! Ja nüüd ka raamatut tutvustav sisu. Noorsooromaani „Igavesti sõbrad” peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. Ketlin Priilinn on kirjutanud raamatuid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Noortele on tema sulest varem ilmunud „Maarjamäe kägu” (2007), „Mustlasplikad” (2009) ja „Sefiirist loss” (2010). 2. september 2025. Vana-Rääma

Õunamoos

Jajaa, on hoidiste keetmise aeg! Sellel aastal on meil õunad väga viletsad, valgeklaar imepisike, ussitanud ja potsatab maha, aga 4 purki moosi keetsin siiski täna. Midagi õnnestub. Ehk on järgmisel aastal parem õunaaasta ja ehk tuleb järgmisel aastal ka suvi. Lootust on. Täna küll oli õues üle pika aja talutav ilm, isegi tsärgi väel ei olnud külm. Aga kahjuks jäi suvi vaid 2 nädala pikkuseks, see pani mind eile ka kurbliku alatooniga luuletust kirjutama. Ma lihtsalt olen üdini suvelaps. Pole parata, ihkan kuuma, vähemalt 30 soojakraadist ilma ning külma ma üldse ei talu. Igale oma. Ja merre sain vaid sekunditeks ja korra, kuigi eelmisel aastal käisin veel 28. septembril Lemme rannas vees. Mõne päeva eest soetasin endale kirstu, viljakirstu, millist olin pikalt soovinud. Lapsepõlves meil oli selline. Küürisin puhtaks, aga siiani tuuldub, kuid õnneks on korralik ja ka koi ei ole sinna endale pesa teinud. Olen õnnelik selle ostu üle, aitäh! Nüüd on küll veel see mure, et kirstu tassides läks sõrmus number nulli kujuliseks, pean leidma hea kullassepa, kes selle korda teeb. Kui keegi teab Pärnus head kulasseppa soovitada siis andke palun teada. Ilusat vananaistesuve, olge terved ja õnnelikud! 1. september 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">