Jaansoni rada 740. päev

Täna tegime sellise pisikese 6 km ringi Ülejõel, Räämal, Vanalinnas ja Kesklinnas. Käisime ka tiiru Sotsiaalkindlustusametis, sest nii naljakad, nagu meie seadused on, Migratsiooniametist Germole id kaardiga anti kaasa ka koodid, aga kasutada neid ei saa ning mina ka tema andmetele ligi ei pääsenud, sest ma pole eestkostja. Ei näe ka, kas on kehtivaid retsepte või mitte. See ei loe, et ma ta ema olen ja Germo ise tähti ja numbreid ei tunne. Tehke need seadused korda, palun! Õnneks tegime volituse ja nüüd saan Sotsiaalkindlustusametiga seonduvatele lehekülgedele ligi. Ja puue on jälle raske pandud kuigi tal on sügav. Aga ma ei viitsi oma närvirakke kulutama hakata selle 50 euro pärast, mida sügava puudega isik rohkem saab raske puudega isikust. Naeruväärne summa nagunii. Ei viitsi tuuleveskitega võidujooksu pidama hakata. Olgugi, et Sotsiaalkindlustustöötaja mainis kuidas inimene, kellel puuduvad teatud jäsemed, sai kohtus võidu. Ka temal oli jama, puue olla lausa ära võetud. Aga saime ennast vähemalt peale tööpäeva liigutada, kuigi jube jahe on, termomeetri järgi 12 soojakraadi aga ma ei taha seda mitte uskuda. Aga mis seal ikka, asjad on aetud, pesu pestud, söök valmis ja nüüd võib vabamalt võtta. Olge teie ka vaprad ja ilusad! :) 29. september 2025. Vana-Rääma

RASKE TEE TÕENI - Sirje Piht, Imre Kaas

Täna on Estonia huku 31. aastapäev ja just sain loetud teemakohase raamatu "Raske tee tõeni," mille on kirja pannud Sirje Piht ja Imre Kaas. Imre Kaasi liblikaid olen ka kunagi lugenud, seega pole see esimene raamat tema sulest, mille loetud sain. Imre on hea ajakirjanik, kirjanik ja teleajakirjanik. Pole ühtegi halba sõna öelda. Muidugi on teema, mida siin raamatus käsitletakse kurb, nagu kõik parvlaev Estoniaga seonduv. Mina isiklikult tundsin põgusalt õdesid Hanka-Hannika ja Hannely Veidet ning olen ka käinud nende kodus pärast nende kadumist. Eks täit tõde ei tea meist keegi, raamatuid üha kirjutatakse, kõige taga on ka väga palju spekulatsiooni, oletust, külajutte ja selliseid saladusi, milleni meie iial ei küündi. Sestap jäägu igale ühele oma arvamus, mis ei tarvitse teps mitte meelekohane olla. Aga antud raamat lahkab süvitsi teatud teemasid ning siin pihib ka kapten Avo Pihti abikaasa kõigest, mille või kellega ta teemakohaselt kokku puutunud on. Mina isiklikult tajun, et tõde on seal kusagil vahepeal, aga eks tunnetage teie ka. Hauarahu on hauarahu ja kõik see sinna juurde, aga väga palju on rääkimata lugusid, mis uppusid koos parvlaeva Estoniga ega tule iialgi avalikuks. Mäletan seda aega nii selgelt. 28. septembril 1994. aastal pidi sündima mu noorem poeg, mul algasid mingid maovalu moodi asjad ja mul ei olnud und. Kella 1 paiku öösel arvasin, et raadiokanal on millegipärast paigast nihkunud, sealt tuli muudkui" mayday, mayday..." aga, jah ... Ma ei saanudki öösel aru mis tegelikult juhtunud oli, sest selle kutsungiga ma ei olnud üldse kursis. Õnneks poeg sündis hiljem, mitte samal kuupäeval. Sattusin temaga Tallinna Reginaalhaigla imikute osakonda, kus kuulsin igasuguseid asju, sest identifitseerimine toimus ka toona selle haiga juures. Saatus tahtis nii, et mu poeg ei kanna õnneks sama sünnidaatumi, olen selle üle õnnelik. Jube ilm oli, torm ja raju...Rahu neile, kelle saatus jäi õhku rippuma ja neile, kelle viimaseks kodusks sai Läänemeri. Aitäh raamatu eest Imre ja Sirje! Ja nüüd raamatute tutvustav tekst ka. Estonia kapten Avo Piht jäi pärast laevahukust pääsemist kadunuks. Kapteni abikaasa Sirje Piht räägib raamatus sellest, mis on teda hukujärgsetel aastatel komisjoniliikmete ütluste õigsuses ning valitsuste esindajate siiruses kahtlema pannud. Kas kõik on ikka nii nagu paistab? Ajakirjanduses Estonia-teemal kirjutanud Imre Kaas toob välja fakte kadunud pääsenute, rahvusvahelise uurimiskomisjoni ning hukupõhjuste kohta. Lõplik tõde Estonia hukkumisest ei selgu sellestki raamatust, ometi ärgitab nende kaante vahele kogutu sel teemal edasi mõtlema. 28. september 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 739.päev

Tänane rada tuli 10,6 km pikkune või isegi veel pikem. No nii mõnus on ennast liigutada kui ilm on soe, kesklinna silla juures näitas 17 soojakraadi. Päris tõsiselt, september on soojem kui august oli. Kliima on sassis. Liikusime Ülejõe, Rääma, Vanalinna ja Kesklinna linnaosades. Ka üle Rääma silla, sealt randa, pärast randa veel Rääma linnaossa jne... Mööda Supeluse tänavat tulles kuulsin tuttavat bändi mängimas, läksime Meelise hääle suunas ja avastasime Pööloy Gläänzi Kolhethi eest mängimast. Jah suveterrassilt suisa. Soe on ju. Mõnus. Ilus päev on õhtus, tõmban ka otsi kokku siin netiavarustes tänaseks, sest raamat ootab öökapil, põnev lugemine on käsil. Aga enne lähen veel veidikeseks kirjatööd tegema, nagu ikka õhtuti. Olge terved ja liikuge teie ka! 27 september 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 738. päev

Kui selline sügis kestma jääks, oleks armas. Tundub, et september on soojem kui august oli. Meil Pärnu kesklinna silla juures näitas termomeeter igatahes 17 soojakraadi. Täna tuli raja pikkuseks 9,5 km. Käisime ka taas Itaalia skulptor Rodolfo Liprandi taiest vaatamas, kuigi Templisse esitlusele ei jõudnud. Aga me jõudsime randa astelpajusid korjama. Ma ei ole eriline marjakorjaja, aga vajaliku portsu enda tarvis korjasin ikka ja panin sügavkülma. Puhas tervis. Tarvitan hommikuti pudrul. Muuli laudteel kohtasime taas sõpru koeri, paar neist tuli lausa saba liputades ligi. Täna neil draakoniveste seljas ei olnud, soe on. Ja tegelikult 2 lindu saatsid meid kogu muuli laudteel kõndimise aja. Üks oli nii ligidal, tee kasvõi pai. Oi, ma nii armastan neid linde! Kas tegu on varese, ronga, haki, musträsta või kellegi teisega? Muide, me alati räägime lindudega, olen ka Germo välja koolitanud. Ja nad on ka meiega väga sõbralikud. Tagasi naastes ei saanud ju seda võrratut päikeseloojangut jäädvustamata jätta. Lisaks on ilus vaadata kuidas Vanasadama kvartal võtab juba korrektset ilmet. Isegi elaks seal. Nõndaks. Päev on õhtul. Täna tegin diili romaani sünniks, valisin välja parima hinnapakkumise uuele romaanile ja saatsin ka uue luuleraamatu käsikirja hinnapakkumiseks trükikotta, seega 2 raamatut on ilmumas, mine tea, ehk isegi :) Töö käib pidevalt ja ma kordan; kirjutamine ja kirjastamine on ka suur töö, mida paljud ei valda. Hea, et kõik sujub positiivses joones. Olen õnnelik. Ole sina ka! 26. september 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">