KÕIK, MIS ÜTLEMATA JÄI - Kertu Kändla

Nagu ma eile mainisin, on luuleraamatutel minu öökapil alati eesõigus, nii ka alles eile soetatud raamatul "Kõik, mis ütlemata jäi." Tõsi küll, ma alles hiljuti avastasin Kertu Kändla luule, aga tundub nagu oleksin kogu aeg seda lugenud, tundnud ja tajunud, sest selles on väga palju oma(st). Need troobid, mida autor julgelt kasutab, on niivõrd õiges kohas, loovad erinevaid nüansse ning isegi kohatine kaootilisus suudab tema loomes luua tervi(kli)ku, sünnitada luuletuse, milles on ka kompa paigas. Nagu ikka romaanis, sest luuletus on ju miniromaan, milles on olulisel kohal, sissejuhatus, sisu ja ka lõpupuänt. Seega kirjanik Kändla teab, mida ta teeb. Ta on andekas. Ta on luuletaja või poetess, kuidas kellelegi meeldib. Ja ma ei väsi kordamast, et ohtralt metafoore kasutades ei sünni luule, kui puudub terviklikkus, aga siin on kõik olemas, paigas. Ja autor on oskuslikult peitnud ka nõrgemad (ilmselt talle armsamad ja omasemad) luuletused tugevamate vahele, nagu me kõik teeme, sest need tugevamad seinad seal ümber varjutavad ja loovad kujutletava "sisu" või luulelisuse ka sellele "armsakesele." Leheküljel 72 on sõna "haisting." Ma ei tea, kas see on autori väljamõeldis (siis oleks eeldanud et luuletuse lõpus on kaldkirjas sõna tähendus) aga minu jaoks kõlab see siin (kon)tekstis isegi sobivalt. Seega ma ei näe erilist vahet sõnadel "aisting" või "haisting" sest ma tõlgendan sõna "haistingut" haistmisaistinguna. Või siis kui tegu on apsakaga (kahe silma vahele jäänud veaga) on see pigem (komistus)kivi toimetaja kapsaaega, mitte autori. Apsakaid ikka juhtub, inimlik. Tegelikult toimetamise kohapeal tahaks veel küsida. Kuna tegu on luuleraamatuga siis miks osad tekstid on hoopis miniatuurina trükitud? Tegelikult ei tarvitse see toimetaja otsus üldse olla, pigem küljendaja. Aga ka proosaluule ja vabavärss vormindatakse tupladena. Sellisel juhul koosneb raamatu esimene pool siiski miniatuuridest. Mõtlemisainet veidike. Aga üldpilt on väga hea ja tegu on kahtlemata väga hea luuletajaga, minu lemmik noorautoriga, kuigi ma nüüd isegi ei tea kas kolme raamatu omanikku sobib enam noorautoriks nimetada. See on siis minupoolne elamus. Aitäh! Raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad veel sajad sama saatuses (pühendusega) raamatud ja lektüürid. Aitäh, armas poetess Kertu Kändla ja ootan põnevusega mida veel pakud! Tutvustus: Luulekogu „Kõik, mis ütlemata jäi” hõlmab elupilte ning tähelepanekuid, kätkedes minu Viljandis veedetud aega, kus kõik justkui alguse on saanud. See on minu kasvamise lugu, mis on läbi imbunud nii rõõmust kui ka kurbusest. Selles on igapäeva pihtimusi, kaduviku varje, mõtisklusi, inimhingede kuma ning hetki. Tõtt-öelda see on lihtsalt kulgemine läbi ajahetkede, mis on nii andnud kui ka võtnud, kuid aidanud ka väga palju leida ning märgata, luues minust selle, kes olen praegu. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma

Kertu Kändla luuleraamatu "Kõik, mis ütlemata jäi" esitlus Pärnus

Täna esitles poetess Kertu Kändla Pärnus Rahva Raamatus oma kolmandat luuleraamatut "Kõik, mis ütlemata jäi." Eelnevalt on tal ilmunud luuleraamatud "Ehapuna peegeldus minu südamevetel"(2023) ja "Südant puistan ridades" (2021). Mind kutsus kohale üks poetess Kertu Kändla luuletus, mida netiavarustest millalgi lugesin, aga kahjuks hetkel ma ei leia seda üles. Kui leian siis täiendan blogipostitust, aga see ei ole nii eluline või oluline. Kordi olulisem on tõik, et ma läksin täna kohale ja nautisin õhtut väga. Luuletajaid sünnib nagu seeni peale vihma, kuigi alles sajandi algupoolel olid need ikka veel defitsiidi alla kuuluvad produktid. Hea võrdlus, onju? ;) Aga ma oskan terasid sõkaldest eraldada, ausõna! Kahjuks sünnib massiliselt luuleraamatuid, mis ei sisaldagi luuletusi, neid üllitisi on piinlik lugeda ning väga palju on toimetamata luuleraamatuid. Jah, head luuletoimetajat ei olegi lihtne leida, aga väga valus on lugeda ridu, mis koosnevad vaid sõnadest, puudub terviklikkus. Poetess Kändla kasutab ohtras koguses kujundeid ja need on ikka niivõrd ehedad ja võimsad kujundid, et sa jäädki nende sisse, välja saamisega läheb raskeks. Aga ta kasutab neid kujundeid professionaalselt, loob terviku, loob luuletuse. Terviklikkus teebki luuletusest luuletuse, mitte sõnaderägastik, millel ei ole saba ega sarvi. Ma ei hakkas siin näiteid tooma, olen oma raamatublogis neid piisavalt palju toonud ja mõni on ka pahandanud, aga ma jään alati oma arvustuste juures ausaks ja otsekoheseks ja üritan (k)arvustada nii, et (k)arvustus oleks konstruktiivne. Lisaks kirjutab kirjanik Kertu Kändla ka esseesid, /ka presidendile, kui ma õigesti mäletan/novelle ja teisi kirjandusžanre. Mina soovitan seda rada jätkata, sest ampluaa on pirakas ja vaid kogemused on need, mis rikastavad meie silmaringi ning iga katsetus viib kord sihile, see on kindel. Aitäh selle toreda õhtu eest Kertu Kändla ja Jaak Känd. Pärnu kirjamees Jaak Känd oli sellle korral küsitleja rollis ja see tuli tal hästi välja. Minge nüüd vutt-vutt raamatukapulustesse ja soetage ka endale luuleraamat "Kõik, mis ütlemata jäi!" Ja jätke poetessi nimi meelde, sest te kuulete temast veel! 19. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 794. päev

Täna sai 5,2 km liigutud. Vabandan nende eest, kes vahepeal helistasid, telefoni unustasin koju laadima, nii harva kui ma seda üldse laen. Aga täna on mõnusalt kirju päeva olnud, kuid kõigest ma ei blogi. Tänan neid, kes mu tänasesse päeva kuulusid! Aga muidu nagu päev ikka, ka niiöelda saunapäev on meil pühapäeviti. Ja nüüd õhtul pani Germo teleka mängima, igal kanalil on mõni tuttav. Lisaks näidati TV3 Diana Klasi filmi, seal vilksasin ka mitu korda, pulmas. Eriti hea jäädvustus nüüd igaveseks kuidas ma lillekimbu paberit maast võtan kui limusiin ette sõidab, Õnnepalee ette. Aga ilus mälestus. On mida meenutada. Kogu eelmine aasta oli värvikirev ja loodan, et ka see aasta tuleb põnev. Igal juhul esimene lotovõit on ka võidetud, aga unustasin täna raha välja toomata. Eelmisel aastal võitsin 21. korral. Olge hoitud, armastatud ja terved! 18. jaanuar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

ŠAMAAN EVALD PIIRISILD. KOTKASULE SÕNAD - Evald Piirisild

Selgus, et eelmisse postitusse kirjutasin niiöelda pooliku raamatu pealkirja, aga täielik pealkiri on nüüd siin ja see on "Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule sõnad." Nii on Rahva Raamatu Kirjastus otsustanud. Nende kaudu see pisike aga tark taskuraamat ilmuski. Ja nagu arvata oli, ei saanud ma muudmoodi, kui lugesin juba eile selle läbi. Olgugi, et tgeu on pisikese raamatuga, võtab selle lugemine kauem aega kui mõne paksema ilukirjandusliku teose lugemine. Nagu ma juba mainisin, on tegu targa raamatuga, šamaanitarga. Šamaan on ju looduslaps ning antud taskuraamatus on palju loodustarkusi, eriti suurem rõhk on mõistagi ilmakaartel. Siin on ka näiteka "Palve Emakesel Maale," "Palve Päikesele ja Kuule," "Palve Naistele ja Meestele" jnene...Igaüks leiab siit midagi. Väge on siin võimsalt sees. Kui sina tunned, et su vaim on väsinud ja vägi olematu, võta ja loe seda pisikest lektüüri, sa tajud kuidas kõik taas tööle hakkab ja maailmast saab taas parim paik elamiseks. Sellest võiks saada su öökapi raamat. See pisike raamat läheb mu eriliste raaatute riiulisse, kuna ta on pühendusega. Lisaks ootab seal juba aastaid tema eelkäija "Kotkasule lend." Aitäh selle targa raamatu eest, hea Evald! ja nüüd väike tutvustus ka ikka. Kõik teed, mis sind on kandnud siia, on olnud vajalikud. Šamaani sõnad ei õpeta sulle midagi uut – nad tuletavad meelde seda, mis on alati olnud sinu sees. Suurim vägi ei tule sõnadest, vaid vaikusest nende vahel. See raamat sündis nendest vaikushetkedest – rännakutest, nähtud hingedest ja maa sügavast laulust. Kui avad selle raamatu, siis avad ka ukse omaenda hingemaailma. Võta need read kaasa nagu väike trumm, mis meenutab sulle sinu enda rütmi. Šamaan Kotkasulg. Evald Piirisild – šamaan, rändaja ja hingede kuulaja – on kogunud sellesse raamatusse oma aastate jooksul kirja pandud tarkused, palved ja õpetused, mis on sündinud tule ääres, rännakutel Põhja-Mongoolia tsaatanite maal ja Põhjala saamide pühal lumel. See ei ole lihtsalt raamat – see on hinge teejuht, mis aitab mõista elu nähtamatut poolt. Iga lehekülg kannab endas vaikuse väge, looduse tarkust ja esivanemate häält, mis kõneleb läbi sõnade otse südamesse. „Kotkasule sõnad“ toob lugejani: Šamaani õpetused ja elutarkused, mis aitavad leida sisemist rahu. Tulerituaalide ja suitsu sõnumid, mis juhatavad ühendusse looduse hingega. Rännakud ja nägemused Mongooliast kuni Põhjala valgusemaani. Inspiratsiooni, kuidas elada kooskõlas maa, taeva ja oma hingega. See raamat on neile, kes tunnevad, et elus on midagi enamat kui nähtav — neile, kes otsivad teed vaikusesse, väesse ja tagasi iseenda juurde. 18. jaanuar 2026. Vana-Rääma