
teisipäev, 18. märts 2025
Jaansoni rada 643. päev
Tänane rada tuli 6,5 km pikkune. Algatuseks läksime kesklinna, sest vaja oli Germo ravimid Linnaapteegist välja tuua. Supeluse tänav võtab ka juba ilmet. Sealt liikusime otse randa. Mõnus, laine laksus kaldal. Kahe kuu pärast saab ehk merre. Päikeseloojang oli ka kena, aga siis olime juba otsapidi kodurajoonis tagasi, ehk kesklinna sillal. Mõnus oli ennast liigutada pärast patustamist, ehk siis pärast Urmase sünnipäevatordi söömist. Hea tort oli, soolakristallidega, aga kahjuks ma ei jäädvustanud. Pole nii head torti saanudki. Mulle üldse sobib kui mahusa sees on soolakristallid, seega on mu lemmikomm Werthers Original. Lutsukas. Kuidagi nii on juhtunud, et mu ühel kallimal inimesel ja vanaemal on ühel kuupäeval sünnipäev, 18. märtsil, vanaemal on 119. sünniaastapäev ja Urmasel 53. sünnipäev. Sooja näitas nüüd siin kesklinna sillal vaid 5, aga täna on tuulevaiksem kui eile ja päris mõnus oli. Liikuge teie ka ja olge terved! 18. märts 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

NEITSI - Tiit Sepa
Loetud sai Tiit Sepa romaan "Neitsi." Olgugi, et tegu on veidike ulmesse kalduva raamatuga (õnneks ainult veidike) veab autor selle kõik lõpuni välja ja lugedes jääb mulje nagu ta ise usuks ka, et temast sai läbi imede naine. Kuidas suudab naisekehas mees edasi elada, sellest kõigest saab siit raamatust lugeda. Siis on kõike, on sündi, seksi ja surma. Tegutsevad palgamõrvarid, mafioosnikud sealt Lasnamäe gängist, üheks lemmikkohaks on neil Männiku karjäär. Peategelane on küll firma boss, kuid käib ka jõhker musta raha pesu mööda maailma. Tutvust tal on, võimu ka. Rohkem ei reedaks, lugege ise. Mina lugemin raamaturiiulist üle mitmes Tiidu raamat see on, mille läbi lugenud olen, sain kena nubri - 9. Aga tal on neid rohkem ilmunud, küll jõuan järgmiseni ka. Kahju, et teda enam elavate kirjas ei ole, väga ahju, loen meelsasti tema raamatuid. Lisaks õnnestus mul kogemata kunagi temaga ka Pärnus tutvuda. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Tõnul on olemas kõik, mida maises elus saavutada – maja, kallis auto, ilus naine, kopsakas pangaarve, suvemaja Pärnus ja oma firma. Mees on oma eluga rahul.
Ühel päeval kohtab Tõnu oma vana koolivenda, kellest on saanud teadur. Koolivend räägib, et ta on leiutanud inimese molekulaar-geneetilise muunduri, kuid tal puudub raha see leiutis ellu viia. Mõningase mõtlemise järel on Tõnu nõus koolivennale selleks vajaliku rahasumma annetama. Veelgi enam – kui teadur on lubanud ta muuta hurmavaks naisterahvaks, on mees nõus hakkama ka katsealuseks. 18. märts 2025. Vana-Rääma
esmaspäev, 17. märts 2025
Jaansoni rada 642. päev
Külm ja tuuline on ning vesi on kaldaga triiki. Prrr, puhus paksust jopest läbi! Aga 9 km kepikõndi sai tehtud. Ootan nii Rääma silla valmimist, siis saab taas otse oma aastaid sisse tallatud rada liikuda, no ja siis on veel võimalusi juures, üle valmiva silla kesklinna ja tagasi. Rääma ehk valmiva sillani on minu kodust 1 km. Muide, siin Rääma poolsel rajal on vaid 1 katusega puhkeputka tee ääres, vaid üks koht kuhu saab pugeda rajal sporti tehes näiteks vihma eest peitu. Kahjuks teise asemel on nüüd tühjana seisev kiik. Mõnel üksikul korral olen seal kiikunud, ebamugav. Loodan, et see varjualune jääb ikka Papiniidu silla juurde alles või ehitatakse selle asemel vähemalt uus. Muid pinke on mitu tükki, aga katsusealuseid rohkem polegi. Homme teeme rajalt pausi, ootan soojemaid ilmasid, täna oli jõhker tuul lagedal, Germo tahtis mitu korda juba ringi pöörata, andsin isegi talle võtme, et mingu koju, aga tuli ikka kaasa. No ega ma teda nagunii üksinda poleks koju lasknud tulla, sest ta vajab siiski 24 h järelvalvet. Ootan nii juba seda aega, et ei peaks ennast talvejopesse mässima ja nagu kubujuss sportima, aga praegu peab, sest muidu ma lihtsalt külmun kringliks. Nüüd lähen teen tule pliidi alla ja naudin toasooja, sest peale enda liigutamist on enesetunne ülimõnus. Minge ja nautige ka liikumist! 17. märts 2025. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 16. märts 2025
KIUSAMINE EESTI MOODI EHK ÜKS ELU VEEL- Marje Ernits
Loetud sai järjekordne Marje Ernitsa raamat, mis kannab liiga lohisevat pealkirja "Kiusamine Eesti moodi ehk üks elu veel." Esimesest poolest pealkirjast oleks piisanud. Ilmselgelt on selle raamatu kirjutamist inspireerinud A.H.Tammsaaare epopöa "Tõde ja õigus," mis kirjutati enamvähem sajandijagu päevi tagasi, nagu paljud toonased menukid. Annab tänapäevalgi palju endast märku nagu ka kirjanik Erinitsat on inspireerinud see nii, et ta lausa liiga palju rõhutab seda siin raamatus. Jah, tean, ma ise ka kipun teatud asju rõhutama, aga olen ülimalt tänulik, kui toimetaja sellest teada annab. Autor on ju tekstis nii sees, et ei tarvitse ise märgata teatud puudusi või lausa ülevoolavust. Tõsi ta on, et probleemid, mis olin sajandi eest, on ka nüüd. Olgugi, et maailm on muutuses (mis on tavaline), muutume meie ja muutub kõik."Suvitajad" (mängufilm) tulid silme ette. Ma olen siiani harjunud vaatama "Siin me oleme" filmi teiste näitlejatega, kuigi ega ka uuel filmil viga ei ole, see ongi kaasaegseks tehtud, sest (kordan!) maailm on muutumises. Muidu elu nagu elu ikka. Pedagoogist peateegane on natuke liiga sinisilmne. Olles kogu elu õpetajana töötanud, peaks ta ometi olema kursis sõnavaraga, mida teismeeas tegelased kasutavad ja mitte üksnes sõnavaraga. Julm on see elu, väga julm, sest tundub et üha rohkem sünnib siia maailma indiviide, kes ei oska hoolida ega armastada. Osad asjad on ikka meile sünniga kaasa antud, kuid tõsi ta on, et olustik ja pere, kus sa kasvad, mõjutab seda. Aga raamat on õpetlik ja mõtemapanev, nagu Ernitsa raamatud ikka. Ja kirjutatud on see lihtsas käekirjas, ei midagi arusaamtut. Ka teismelised võiks seda lugeda, ehk ometi ... Aga mis ma ikka, kopeerin ka raamatut tutvustava teksti ja kirjanik Ernitsat loen ka edaspidi veel, varsti juba, sest tema raamatuid on mul öökapil veel päris mitu. Head lugemist! Väikse maakooli õpetaja kolib pärast pensionile jäämist ühest Eesti servast teise, et vanaduspõlves oma lastele lähemal olla. Ta planeerib maalt ära kolimist hoolega ette ning loodab, et saab aleviku kortermajas inimeste keskel elades veel ühe elu, et väärikalt vananeda. Kuid oma suureks üllatuseks peab ta taluma hoopis midagi sellist, millega polnud arvestanud – kiusamist. Kohalike meelest pole selles midagi erilist, et naabrid tülitsevad ja ropendavad ning noored samamoodi käituvad, aga seda vaid seni, kuni juhtub midagi, mis kõiki vapustab. 16. märts 2025. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)