reede, 7. märts 2025

Jaansoni rada 637. päev

Tänane teekond tuli umbes 6,6 km pikkune. Hommikul oli mõnusalt soe, lausa 7 soojakraadi aga õhtul juba (just tulime) 3 soojakraadi kesklinna silla juures. Meie käisime rannas. Käisime piilumas kas Reinuvader ka kodus on. Ei õnnestunud tabada. Täna on naljakas ilm, hommikul oli jõel lausa laine ja nüüd jälle kerge jääkirme peal. Aga udu on paks, kaugel enam ei ole see lõplik jääminek. Muulil on ka kohati jääkamakad peal ja libe on, seal eriti liikuda ei soovitaks, kugi on ka neid, kes sellise ilmaga muuli lõpus käivad. Me ootame ikka sooja kevadet, et siis taas minna. Lisan ka siia pildid plaadist "Puntratants" kus on erinevate punkbändide hitid peal, minu sõnadele loodud lugu "Sõja jalus" laulab Pööloy Gläänz, kes käis selle looga 2015. aastal ka Eesti laulu eelvoorus. Sain täna selle plaadi endale soetada ja Pärnu PK Apollos oli ta viimane, ilmus 2024. aasta sügisel. Nüüd on ta kenasti kodus ka olemas. Aitäh, Meelis! 7. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

LIBLIKAS ÕLAL - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa novellikogu "Liblikas õlal." Pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et kirjanik Ernits ka novelle kirjutab, aga samas ma üldse ei imesta, sest novell ongi natuke nagu lühem romaan või pigem jutustus. Tegelikult kirjutabki Ernits jutustusi, mitte romaane. Jälle see žanrimääratlus, aga need kõik ongi erinevad žanrid ja ise romaanikirjanikuna oskan vahet teha. Ma ikka püüan ka kunagi mõne jutustuse ehk valmis kirjutada. Novelle olen väga-väga palju kirjutanud ja nendest ka niiöelda meestesarja välja andnud. Aga see selleks, tulen nüüd tagasi Ernitsa novellikogu juurde. Neid jutukesi läbib ühine teema, aastaid kestnud koroonapandeemia, millest kaasaja kirjanik ei saa üle ega ümber, tean omast käest. Ehk siis ma nimetaksin seda teemat antud raamatus ühisnimetajaks. Aga Ernitsa käekiri mulle meeldib, ta jutustab nii tõetruult oma jutukesi, et jäädki uskuma, et kõik need lood on päriselust otse maha kirjutatud. Kahjuks ei ole mul ühtegi Marje Ernitsa pühendusega raamatut kodus, sest pole olnud au temaga kohtuda, kuigi mõne aasta eest oli tal Fb konto ja kirjateel suheldes sain teada, et ta ise oma raamatute müügiga üldse ei tegele. Olen läbi lugenud Ernitsa mahukast raamaukogust tänaseks 13 raamatut ning õnneks on mul öökapil neid veel ootamas. Vähemalt ühe Ernitsa aastas kavatsen läbi lugeda, kuigi alati loen rohkem, aga Eesti produktiivsemal naiskirjanikul on neid ka väga palju ilmunud, vist suisa üle 50. Väga tubli kirjanik ja andekas kunstni ka! Soovitan siiralt ka sinul tema loominguga tutvust teha! Ja nüüd raamatu tutvustus ka: Meie elu oli pikka aega ilus ja kerge kanda – see oli nagu liblikas õlal. Kuid miski siin elus ei püsi igavesti … Kogumik „Liblikas õlal“ koosneb tosinast novellist, mis kõik on omavahel seotud, sest jutustavad inimeste elust (ja surmast) koroonapandeemia ajal. Samas ei ole need kurvad ja masendavad lood, küll aga nihkes, nagu ikka, kui negatiivset tulemust hinnatakse positiivsest ülemaks. Raamatust leiab nii tõsiseid ja mõtlema panevaid (nt „Liblikas õlal“ ja „Esimene viimane suudlus“) kui ka humoorikaid ja ootamatu puändiga jutte („Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“). Kõiki novelle ühendab aga Marje Ernitsale omane ladus jutustamisstiil ja hea inimeste tundmine. 7. märts 2025. Vana-Rääma

neljapäev, 6. märts 2025

Jaansoni rada 636. päev

Kuigi jää on jõelt läinud ja väljas näitab 5 soojakraadi on külm, väga külm tuul. Käisime umbes 5 km ja võibolla isegi rohkem. Ehk on homme tuulevaiksem ja saame ka ranna kanti või eks näis, alati ei olene minek minust, pean arvestama ka Germoga... Aga kesklinna on nagunii asja. Täna ühendasime kaks asja, sest nagunii oli vaja ka poodi minna, sellisel juhul käisime juba 2 tiiru, sest mul on komme näiteks rahapäeval kuivained ära osta, terve kuu portsu ostan. Eelmisel kuul jäin täistera kaerahelvestest ilma, lettidel haigutas tühjus, täna sain viimased pakid. Olemas! Meie Rimis ei käi ma juba 4 kuud, kesklinna Rimis on palju sõbralikum suhtumine, mulle seal väga meeldib, kiidan. Ootan juba sooja kevadet, et ei peaks ennast nii sisse pakkima. Kaugel see enam ei ole ja ma väga soovin juba aprillist hakata maal askeldamas käima, pole sinna mitu kuud saanud. Maksan vaid elektriarvet, igakuiselt võrgutasu 7.62. Aga mis seal ikka, täna püüan varem magama minna ja lugemise lõpetada, sest eelmise öö vähene magamine annab tunda, ma pean saama 8-8,5 tundi ööund magada. Olid mõningad takistused ... Olge terved! Meie nüüd joome smuutit. Õuna-pirni- pähkli- sihvka- banaani ja piima smuutit. 6. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 5. märts 2025

LAIP RAAMATUKOGUTOAS - Agatha Christie

No krimkad saavad liiga ruttu läbi loetud, ega neid ongi raske käest panna, kui juba lugema hakkasid. Kunagi olid need ajad, mil ma hullumoodi just Christiet ja ka Cartlandi neelasin. Ei teagi palju ma neid läbi lugenud olen ja ei oska öelda kas ma ka enne selle raamatu läbi lugenud olin, aga lugemine oli värskendav, igatahes! No siin tegutseb ju paljudele tuttav Miss Marple ka! Nagu krimkade puhul ikka, kahtlustad sa igaüht, isegi juba ka uurijaid ja politseinikke, nii ka selles raamatus. Põnev on see, kui süüdlane tuleb ilmsiks nende hulgast, keda sa kõige vähem kahtlustad. Ma isegi ei oska öelda, kas ma nendest tegelaskujudest just antud kurjategijat kõige vähem kahtlustasin, aga põnevust pakkus see raamat kahtlemata, nagu kõik Christie lood. Vahelduseks eestlastest autoritele on kosutav ka väljamaa autoreid lugeda. Nüüd aga kopeerin ka siia raamatut tutvustava teksti ja soovin põnevat lugemist! Eramaja raamatukogutoas tapetakse inimene, kuna igavas alevikuelus sageli midagi nii põrutavat ei juhtu, siis otsustab majapernaine toimuvat nautida ning kaasab lisaks politseile mõrva uurima oma sõbranna miss Marple 5. märts 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 3. märts 2025

REPORTER - Avo Kull

Loetud sai järjekordne romaan Avo Kulli sulest. Kirjanik Kull kirjutab neid ehedaid romaane, mitte jutustusi, novelle jmm...ikka romaane, mis on ka minu lemmikžanr. Tema teosed on niivõrd elulised, lähiajaloolised. Antud raamat kätkeb ennast aega, kui meie vabariik taasiseseisvus, oli alles lapsekingades. Teos kajastab endas ka jäägrite konflikti Pullapääl ja Estonia hukku, mis kõik 90-il aset leidsid. Alles olime nagu lahti pääsenud puurilinnud pärast 50 aastat kestnud okupatsiooni, selle vabadusega oli raske algul midagi peale hakata, sest seadused enam ei kehtinud, kõik oli muutuses, maffia tegutses aktiivselt, mis on ka seda teost läbiv teema. Pisut kriminulli sugemetega. Olen läbi lugenud Avo Kulli 3 romaani ja ma pean saama läbi lugeda ka need mõned teised, mille ta oma elu jooksul valmis kirjutada jõudis, sest mulle väga-väga meeldib tema käekiri. 2 eelnevat, HAIGLA ja MUST KLAASMAJA on ka minul kodus olemas, mõlemad on romaanivõistluse paremiku tööd, mis tõesti väärivad seda tiitlit. Kahju et Avo Kull avastas endas kirjutamisoskuse kõrges eas, aga rõõm, et ta suudab siiani lugejaid rõõmustada ja ennast lugema panna, ehk saab ka tänusõnad postuumselt kätte. Aitäh! RAAMATUKAUPLUSE LEHELT: Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted. 3. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 635. päev

Täna tegime kõigest 4 km-se tiiru, sest tuul nõelus ja mu õlg pole veel terve. Olgugi, et termomeeter kesklinna sillal näitas 4 soojakraadi, oli külm. Isegi labakindad panin kätte, mustriga. Kannan neid terve talve, mitte üksnes vabariigi sünnipäeval, nagu üleskutse oli. Ehtsast lamba villast kootud mustrilised kindad on kõige ilusamad ja kõige soojemad. Kunagi sai neid ise ka kootud, enam pole ma ammu käsitööd teinud. Kunagi kudusin ja heegeldasin lastele kõik, sokkidest kampsuniteni välja. Homme vist enam sellest jalakäijate sillast, mis kesklinna silla juurest viib Jahtklubini, üle ei saa, täna juba oli see tihedalt hõivatud, nad seal uuendavad bensiinijaama jne... ühesõnaga vilgas töö käib, Pärnu uuenenb kenasti. Ohh, unistada ju võib, unistangi, et endal võiks ka seal kesklinna silla ja Jahklubi vahelisele alale valmivas uhkes majas (maju tuleb mitu) elamine olla, vaatega merele ja jõele. Imeilus on seal. Pärnu ongi imeilus linn. Maailmalinn. Aga mis seal ikka, olge ikka rõõmsad ja terved! 3. märts 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

laupäev, 1. märts 2025

Jaansoni rada 634. päev

Jajaa, ka tänane rada tuli 8 km pikkune. Oi, ma tunnen nii pedomeetrist puudust, kuigi aastatega võin tõesti peast juba arvestada kui mitu kilomeetrit Pärnus punktist a punkti b on. Saab ju umbes kuu aja pärast juba 8 aastat aktiivset kepikõndi rajal. Ja nagu näha, annab mu haiget tegev õlg ka järgi, täna võtsin isegi kepid rajale. Vahepeal jõudis nii pimedaks minna, aga soe on, kuigi termomeeter näitas üksnes 2 soojakraadi. Ja nii see laupäev õhtusse jõudis, iga päevaga jõuame kevadele lähemale, ilmad soojenevad ja valgust tuleb ka üha juurde, see kõik teeb rõõmsaks. Liigu sina ka ning ära istu toas ja ahmi negatiivseid uudiseid endasse, see kurnab ja otseses mõttes laastab tervist. Nüüd lähen premeerin ennast apelinigi, Ehtel eile tõi, aitäh, need on tõeliselt magusad. Mõnusat laupäeva õhtut! Ahjaa, Urmas tõi kukilt ka, ma isegi sõin, juhtus päris hea ning esimest korda elus maitses mulle vahukoor, aga tervet ma siiski ära ei söönud, pool sai Germo endale. 1. märts 2025. Vana-Rääma