Vastu tänast sain loetud Rein Veidemanni esseenovelli "Koera - aastad." Ma ei teagi mitmes Reinu raamat see on, mille olen läbi lugenud, aga kodus on mul tema raamatuid 6, need kõik on täna pühendustega ja loomulikult ka läbi loetud ja blogitud. Mäletan, kui ma kunagi ühel saidil või portaalis (või leheküljel) oma loomes koha nimesid kasutasin siis üks "ninatark" mainis, et ilukirjanduses ei kasuata kohanimesid. No ausalt öeldes olin ma jahmunud, ei tea kus sellist koolitust küll antud on. Ikka kasutatakse ja autor Rein Veidemann kasutab oma loomes just palju Pärnu ning oma kodurajooni - Rääma nime, mis on ka mulle väga hingelähedane. Lapsepõlves sai palju aega vanaonu juures Räämal veedetud ning üsna Reini naabruses, Raba 6a majas, mille mu vanaonu oma kätega kunagi ammu ehitas. Siis neid ühiselamuid seal veel ei olnudki. Lisaks elan ma ka hetkel Rääma naabruses, aadressi järgi Tallinna mnt-l. Kui ma kepikõndi harrastades jõuan Räämale ja vanaonu maja või lastekodu lähistele, tunnen äratundmisrõõmu ja kurbust ka. Antud raamat kannab endas 12 eseenovelli, millest osad tulid mulle tuttavad ette, kuna ma olen autor Veidemanni palju lugenud ning lisaks tema raamatuesitlustel käinud, kus ta rõõmuga oma lapsepõlvest pajatab. Lugesin läbi ka need esseenovellid, mille autor ja Elmar Trink esitlusel ette kandsid. Jah iselugemisel on teine mõju, lõhnad on tugevamad. Aga Elmari loetud ja autor enda esitlus olid ka toredad ja põnevad. Nii uhke tunne on, et kirjanik Rein Veidemann nimetab ennast Pärnu kirjanikuks, see Ta ju ka on! Oli üks üliarmas kohtumine Koidula muuseumis üle mõne aasta! Aga raamatust siis ka veidi veel. Mina tutvustava teksti ja pealkirja põhjal kujutasin ette, et see teos kannab endas üksnes korgi koera Gustavi lugusid, aga tegelikult on siis tegu väga põneva seltskonnaga, loomadega, kellega autor on kunagi kokku puutunud ja kes teda on inspireerinud. Väga põnev ja eluline lugemine. Eriti tugevate lõpupuäntidega lood. Lisaks juhtusin paralleelselt lugema ka ühte lektüüri, mis pajatas Bernhard Kangro ja Gustav Suitsu kirjavahetusest ning mainsin sotsiaalmeedias, et tunnen nende raamatute vahel mingit seost. Jah, eks ole Reinu koer saanduki Gustavi järgi endale nime, nagu on saanud ka kõik ta eelnevad koerad tuntud kirjanike järgi nimed. Väga põnev! Ja siia ka väike vabandus, ma endielt ei saa kahjuks blogis kasutada taandridu, sestap on see tagasiside siin ühes pikas jorus kirja pandud. Ehk on siiski arusaadavas keeles. Tänan, hea Rein! Uute kohtumisteni ja uute raamatuteni! Ootan nüüd kannatamatult triloogiale järge :) Ja väike tutvustus ka siia raamatupoe lehelt ning lisaks lisan ka pühendusega foto, sest see raamat läheb mul eriliste raamatute riiulisse, kus on juba üle 400 raamatu, need kõik on pühenduste ja autogramidega. Nüüd tutvustus: Need, kes juhtunud lugema vanu armastuskirju, on kindlasti märganud kirja lõpus otsekui pitsatina kinnitust: „Igavesti Teie“ või „igavesti Sinu“. Kui koerad oskaksid rääkida ja kirjutada, siis lõpetaksid nad oma perele, perenaisele või peremehele läkitatud sõnumid just samal moel. Olgu nad siis karja- või jahikoerad, koduvalvurid, teenistuskoerad, päästjad või pommikoerad või siis lihtsalt seltsilised, üksilduse leevendajad. Olgu suhtumine neisse asjalik või hooliv-hellitav – kiindumuses ja truuduses on koeri võimatu ületada. Jah, isegi siis, kui inimene ise neisse hoolimatult või koguni vaenavalt suhtub või nad koduta jätab. Koera elu on pühendumine ka siis, kui nad ise on määratud kehastama koeraelu. 15. detmseber 2024. Vana-Rääma
