Eile ootas mind üliarmas üllatus postkastis. Ja siis vastu ööd kiirustasin ma ruttu pooleli olevat raamatut lugema, et saaks Urve Tinnuri verivärske romaaniga "Tulemärgiga naine" voodisse minna. Naersin Urvele, et tuleb taas magamata öö. Ei tulnud.Miks? Ma lihtsalt panin arvuti varem kinni ja läksin lugema, ega ma raamatut käest enne ei saanud, kui ta otsast lõpuni loetud oli ja siis jäi ka väheseks :) Oi, no mulle meenus taas lapsepõlv. Väga põnev, sest viimased loetud raamatud viivad mind tagasi lapsepõlve. Selles raamatus oli väga palju äratundmist selle pärast, et peategelase lapsepõlv, mis tal pikki aastakümneid ajusagarate vahel tallel oli, rullus ühelt maalt lahti ja tegevus toimus mere ääres, kus möödus ka minu lapsepõlv. Mitte küll Saaremaal, aga siin samas Liivi lahe kaldal, kus ma nüüd taas suvitan. Samas ulatuvad mul isa poolsed juured ka Saaremaale ... aga kauged-kauged juured. Jah, peategalne oli ise oma lapsepõlve blokki pannud, ei mäletanud seda, aga see hakkas vaikselt lahti rulluma ning tõde tuli päevavalgele. See kõik on võimalik. Mina mäletan ennast juba 2. eluaastast, võiks sellest eraldi raamatu kirjutada. Ja ma ei mäleta seda vaid pereliikmete mälestuste põhjal, ma isegi aeg-ajalt tunnen selle aja lõhnu. Kõik on nii selgelt meeles, nagu oleks ma alles beebi olnud. Midagi pole blokkis, aga ma pole ka midagi õudsat üle elanud, nagu antud raamatu peategelane. Aitäh, kallis Urve, selle vapustavalt hea, kriminullisugemetega raamatu eest, oli ladus, põnev ja südamlik lugemine. Kannatamatult jään järgist Sinu raamatut ootama! Siirad tänud! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti.
66-aastane Paula üürib paariks suvekuuks Saaremaal asuva rannamaja, et kordki elus lubada endale puhkust ja vabadust. Juba esimestest hetkedest peale tundub Paulale, et ta on selles majakeses varemgi viibinud. Tasapisi hakkavad seni peidus olnud mälestused ellu ärkama, tuues lõpuks lagedale kurva ja valusa tõe.
„Tulemärgiga naine“ on krimisugemetega psühholoogiline romaan. See pajatab tingimusteta emaarmastusest, mis sunnib meeleheitlikele tegudele, varjamistest ja valedest, millel on isegi põlvkondi hiljem kombeks päevavalgele tulla ja andestamisest, mis teeb meid seesmiselt vabaks ja on tervistav kingitus iseendale. 5. detsember 2024. Vana-Rääma p.s. Läheb pühendustega raamatute riiulisse.
