Kohtumisõhtu Martin Algusega

Justtäpselt selline positiivne meeleolu ( nagu profiiliplidil) valitseski täna õhtupoolikul Pärnu Keskraamatukogu suures saalis, kus lugejatega ja fännidega oli kohtuma tulnud stsenarist, kirjanik ja näitleja Martin Algus. Ma usun, et eestlaste hulgas ei olegi kedagi, kes pole mõnda tema kirjutatud näidendit, filmi või proosat näinud/lugenud. Esimese asjana meenuvad kohe "Ühikarotid," mis oligi esimene Martinile nime teinud tükk, kuigi näitlejaleiba oli ta eelnevalt, kui ta teatri ukse kurakätt sulges, teeninud üle 10 aasta. Ta oli ka "Kalevipoegade" stsenarist. Saime teada, et Martin Alguse isa on pärit Pärnust, seega voolab kõige kuulsamas stsenaristis ka pärnaka verd. Algus ise on üles kasvanud Siimusti metsade vahel, Jõgevamaal. Hetkel elab perega Tallinnas. Peagi hakatakse tema stsenaariumi järgi filmi väntama, sellest on ilmunud romaan "Midagi tõelist," mille Algus kõigepealt kirjutas näidendiks, aga kuna see süzee oli liiga pikk ja jäi seisma, otsustas ta selle romaaniks kirjuitada. Tal on ilmunud veel üks novellikogumik ja luuleraamat "Paranemine." Filmistsenaariumitest on tuntumad veel ka "Padjaklubi," "Reetur" ja "Lahutus Eesti moodi." Ta on näitlejana astunud üles "Valetamisklubis" ning see ei jää kindlasti viimaseks. Näitlejate poolt käis Martin Algusele tervitussõnu edastamas näitleja Andrus Eelmäe. Aitäh üliposiotiivse kohtumiseni eest! Aitäh Pärnu Keskraamatukogu, et te ni põnevaid kohtumisõhtuid korraldate! 22. oktoober 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

ESIMESED READ 5 - Vändra gümnaasium

Aastate eest Vändras lugejatega kohtumas käies kingiti mulle just see raamat. Siin on avaldatud Vändra gümnaasiumi toonasste õpilaste loomingut, nii luulet, kui proosat. Päris naljakas lugemine oli ja tuleb tõdeda, et osade tekstid on niivõrd head, et raske on uskuda, et lapsed ise need kirjutanud on. Võibolla vanemad aitasid aga võibolla mitte. Kätt südamele pannes, ei teinud minu ema iial minu eest ühtegi koolitükki ära, kõik tuli endal teha ja ma usun, et see on ka õige. Õppimine on siiski laste töö. Antud raamatust tahaks esile tõsta toonase 1. klassi õpilase Krissu Raudsepa lühiproosa "Hundu." Vähesega on kõik öeldud. Juba siis oskas ta kirjutada. Hiljem olen lugenud Krissu luuletusi ja ka luuležüriis neid hinnanud. Loodan väga, et Krissu läheb või on juba läinud humanitaaraineid õppima, sest tal on annet. Hea ja ladus luuletus on kirja pandud toonase 3. klassi õpilase Raiko Konradi poolt. See kannab pealkirja "Sügis." Hea haiku on kirjutanud toonane 11. klassi õpilane Kadri Hansen. Halva haiku on kirjutanud Kristjan Kupar, sest haikus ei mainita mitte kunagi 4 aastaaega, reeglina nendele luuletuses vihjatakse, aga mainida ei tohi, see on suur eksimus. Siin on viimane sõna -talv. Väga põneva proosateksti on kirjutanud Mari-Ann Päärnamets, see kannab pealkirja "Kodukratid." Siin saab muiata, nautida sõnamängulisust ning süžee ülesehitus on ka hea. Hanna Miina Kivisäki proosatekst on küll kurva alatooniga aga mõjus hästi, sest autor oskab emotsiooni esile tuua. See kannab pealkirja "Sassis j krussis." Leidsin ka ühe tuttava autori - Laura Rootsi, kelle sõnamängulisus tema proosatekstis "Kristallkingade kaklus ehkk-tähega lugu" on fenomenaalne. Kunstis on andekad Andri Küüts, Liina Jürisoo ja Getter Lindre ning Gert Kivistik. 21. oktoober 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 568.päev

Kui tuleb rajale minna, siis tuleb rajale minna. Mis sest, et päevad on juba lühemad ja ööd pikemad. Meie läksime valges, tagasi jõusime pimedas ning kokku läbisime 7,5 km ja 12 200 sammu ja pealegi. Kui eile oli tuulevaikne ilm, siis täna oli tuulisem. Palav ei hakanud. Liikusime Rääma linnaosas. Kui naabrimees jalgrattaga vastu tuli ja mul seeni tuvastada palus, mis on juba nii tavaline, juhtus teadagi mis ..... Tal oli korvis 3 kuldmamplit, mida ma süüa ei soovita, kuigi on ka neid inimesi, kes söövad. See on tinglikult söödav aga ikkagi mürgine, pärast võid veetseesse üle kolida :) No ja muidugi tuletas naabrimees sellega meelde, et metsas on veel seeni, nii me ei saanudki muud teha kui metsa minna. Aga kell oli juba 18.10 kui jõudsime, oli videvik, kuid saime söögiseeni ka. Paar pilvikut, tammerisikaid ja tõmmuriisikaid. Muide, mina puhastan seened alati metsas ära, ussitanuid ma koju ei too. Muidugi kodus veel leotan, puhastan ja pesen, aga ka puravikel võtan eoslehed juba metsas ära. Milleks neid koju tassida? Aga mis seal ikka, vahepeal vaatasin häälesaadet ja nüüd lõpetan blogimise. Olge terved! 20. oktoober 2024. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

VOOREMAA MAASTIKUKAITSEALA - Riin Vare (koostaja)

Ja kui sul öösel uni ära läheb, mida sina siis teed? Mina loen. Nii saigi ka Vooremaast kõnelev vihik läbi loetud. See kingiti mulle kunagi Vooremaal lugejatega kohtumas käies. Tollel ajal sai tihti mööda raamatukogusid tuuritatud ning igalt poolt kingiti kohalikku elu tutvustavaid vihikuid ja raamatuid, millest osad on jäänud lugemata raamatute kuhja alla ja nüüd, kui mind taas lugemispalavik kätte sai, loengi ma siin järjest. Eks lugejad teavad seda tunnet, et loeks mida iganes, peaasi, et on lugemist. Öökapipealne ei tohi mingil juhul tühi alla. Päris põnev oli selle vihikuga käia mööda Kalevipoja radu, eepos ise koorus silme ees lahti. Ja üleüldse on Vooremaal eriline aura, teistsugune. Lisaks on mul selle vihiku vahel voldik Pala vallast, mis ka kingiti. Pealkirjaks on "Pala - vald Euroopa Liidu piiril." Põnev! Elistvere on minu jaoks nii eriline koht. Elistvere raamatukogus sai ka lugejatega kohtumas käidud ning oma kunagist armsat kooliõde seal üle aastakümnete kohatud. Kahjuks tänaseks on see raamatukogu suletud. Ka Elistvere järvest pajatab see vihik ja loomapargist ja paljust-paljust muust. Oli põnev ekskursioon mööda Kalevipoja radu, aitäh! 20. oktoober 2024. Vana-Rääma

KIHNU SAAR

Vahelduseks ilukirjandusele lugesin ma läbi vihiku "Kihnu saar," mille koostaja nime ma kusagilt ei leia. Ju ei olnudki seda kirja panna vaja. Põhiline on ikkagi sõnum, teave, millest näiteks turist midagi välja loeks. Eks ta selle eesmärgiga vast kunagi kirja pandud ja välja antud ongi. Nii minagi selle endale sain. Kihnus olen käinud mitmeid kordi. Nüüd pole vast 3-4 aastat jõudnud, aga peaks plaani võtma. Mulle väga see armas saareke meeldib ja sealsed kombed ja tavad on nii erilised ja vahvad. Folkloor on sellel saarel au sees, kuigi traditsioonilisi Kihnu pulmasid enam pole peetud. Alles üleeile Tõstamaalt lugejatega kohtumiselt naastes tegi liinibuss põike Munalaiu sadamasse, enamus korrad olengu just sealt Kihnus käinud, ühe korra ka Vana-Pärnust kunagi ammu ning kesklinna kai pealt ka. Pärnust Kihnu on ikka tnduvalt pikem maa, kui Munalaiust Kihnu. Pärnust linnulennult 41 km ja Munalaiust 10,6 km. Vahepeale jääb veel Mainilaid ehk Manija saar, mis kuulub Tõstamaa valla alla ehk siis nüüd Pärnu linna koosseisu ning see asub Kihnust 7,5 km kaugusel. Kõigest sellest pajatabki see vihik. Kui sul on Kihnu saare vastu huvi siis soovitan lugeda. 20. oktoober 2024. Vana-Rääma