Eile ju sain alles raamatu ja juba loetud? Olen ennegi maininud, et luule on mulle kõige hingelähedasem kirjandusžanr, sestap peavad teised raamatud lugemist ootama, luuleraamatu võtan alati vahele. Juhtumisi on see või õigupoolest oli see hetkel ainumas luuleraamat mu öökapil, mis kohe läheb eriliste raamatute riiulisse, sest seal ootavad teda kõik teised pühenduste ja autogrammidega raamatud, ja neid on ikka juba mitusada tükki. Äkki juba ligi 400? Ükskord loen jälle üle, aga, ütlen ausalt, see riiul on mu lemmikriiul, hoian seda nagu oma last. Aga nüüd raamatust. Aitäh, kallis Kristel, selle erilise lektüüri eest! See ongi eriline, nagu oled sina ise. Lihtrahva jaoks võibolla oleks sobinud pealkirjaks rohkem "Tunnetuslik ebakõla" või midagi taolist, sest olen ise raamatupoes kuulnud kuidas ostjad lahkavad, et analoogse pealkirjaga raamatut nad ei osta, isegi ei loe mitte. Aga see on juba tegelikult nende probleem, võõrsõnad ju tegelikult harivad. Mina oleksin isegi pannud ehk "Kognitiivne dissonants,"aga mingit hullu pinget see raamat mulle küll ei tekitanud, lihtsalt sellise kaootilise iseloomuga teos, depressiivne pisut aga samas positiivsete süstidega. Ja hästi aus ning elulik, kuigi hüppab ühelt kivilt teisele, nagu pulmamänguline konn :) Igal juhul tark raamat, nagu ta autorgi. Soovitan soojalt! Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt teost tutvustava teksti. Kristel Mägedi-Vaik «Kognitiivne nihe» mängib inimese tunnetega, viib ta valusatesse kohtadesse ennast peeglist vaatama, talutab lugeja teisi vaatlema ja analüüsima, pööritab nagu joove ja lööb labidaga pähe kõige lustakama karusellisõidu ajal. Vahutav elujanus inimene tabab ennast äkki üksi köögis istumas juba aastaid ja depressiooni taga paistab mõnele hoopis valgus. Luulekogu teeb inimese pilbasteks ja paneb kokku, või teeb hoopis katki, või mõlemat. 28 september 2024. Vana-Rääma
