Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt

Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt Päike laotab oma kuldkollaseid kevadisi kiiri üle maa. Need on niivõrd kirevad ja valusad et panevad pisarad jooksma, kuigi kevad toob alati rõõmu hinge ja elamisse. Ka rasktel aegadel, milliseks pandeemia aegseid hetki kutsutakse. Õieti kutsutakse, kuigi rasked ja kerged ajad on kogu aeg olemas olnud nii nagu öö ja päev on kogu aeg olemas olnud. Lihtsalt inimkonnal on kombeks sattuda sõltuvusse millest iganes. Hetkel on kogu universum sõltuvuses covid-19- st ehk rahvakeeli koroonast. Olgugi et mitte keegi ei oska tõestada kas tegu on pandeemia, epideemia või lihtsalt viirushaiguste massilise levikuga, mida kas ei osata õigesti tõlgendada või peitub selle taga veel miskit, millest ei räägita. Mida ei teata. Karm on. Kurb on. Ebaõiglane on see maailm, nagu oleks kõik teised haigused maailmast kadunud, aga nii see paraku ei ole. Kas sellist uut ajastut me tahtsime? Gregor lebab juba viiendat päeva tegevusetult voodis. Tõsi küll, vahepeal ta üritab lugeda aga keskenduda ei suuda. Ikka segab miski või keski ta mõtteid ning mees peab uuesti algusest lugemist alustama, sest lehekülje lõppu jõudes on tal algus juba meelest läinud. Kõik algas kuu aja eest. Ühel päeval tegi mees enda jaoks otsuse, pakkis oma Soome elamises asjad kokku ning sõitis tagasi Eesti koju. Tõsi küll, see mõte mõlkus tal ammu juba meeltes, aga hirm töötuks jäämise ees sundis teda edasi Soome riiki teenima. Lisaks ootas teda Eestis ees tühi kodumaja, sest naine oli vahepeal ennast Rootsi abiellunud ning lapsed ka endaga ühes viinud ning Gregori eakas ema oli peale koroonavaktsiini elule alla vandunud. Ei sobi ikka igaühele vaktsiin, mis isegi haigust ära ei hoia. Sestap tundub kummaline miks inimesed selle kõigega kaasa lähevad. Taas sõltuvus? Tegelikult on inimkond stressis, hirmul, segaduses, indiviid ei oska enam mõelda oma peaga, minnes kaasa massipsühhoosiga nagu kurjakeelne külamutt, kes on harjunud keskustelu nautima, aga ei saa seda enam teha. Piirangud! Piirangud! Piirangud! Eluohtlik on vaktsineerida riskigrupi inimesi, sest aeg on näidanud, et just tüsistused löövad nendel hiljem välja, sestap on ka surevus meie kaunil kodumaal tõusu teel. Jõudnud koju, avas mees uksed ja aknad, sest kodulõhn häiris teda. Olgugi, et kalli ema praetud pannkoogi lõhn oli tal siiani ninas ning abikaasa kallis parfüüm, mida mees oma naisele pidevalt laevalt soetas, elas elamises oma elu ka nüüd, kui teda ennast enam siin ei olnud. Ja laste mänguasjad vaatasid talle nukra pilguga vastu ... Ja fotod sektsioonkapil kõnelesid;“ olid kord ilusad ja õnnelikud ajad.“ Koduaed oli rohTu kasvanud sest inimtegevust seal ei toimunud. Eriti nukraks tegid kunagiste koduloomade kalmud aia vasakus nurgas, oleks nendest keegigi elus, tunneks Gregor seltsi, mitte üksindust, mis teda igapäevaselt vaevab ja hulle mõtteid mõtlema paneb. Enne pere loomist oli Gregor kuum kutt, nagu paljud ta sõbrad teda kutsusid. Piisas tal vaid sõrmenipsust ja tüdrukud lausa jooksid ta järel. Nägusa, tõmmu ja atleetliku kehaehitusega mees on paljude tüdrukute silmarõõüm. Eriti veel siis kui ta on hea suhtleja, vanakoolilikult viisakas ja sõbralik. Nii kleepub tüdrukuid ta külge nagu karbseid meepotile. Just sellisena tundis Gregor ennast kunagi. Väga kunagi. Kuni soetas pere. Natali, slaavi temperamendiga tüdruk, pani kohe nende suhte alguses oma mina kehtima, ehk siis kippus kandma pükse, mis võiks mehe jalas olla. Aga armastus on pime, nii muutus juba poole kooselu aasta jooksul Gregor nagu toasussiks, mis vedeleb ja mille otsa komistatakse. Jah, sõbrad mainitsesid teda, et ta ei laseks temperamentsel naisel endale pähe istuda, aga Gregor kuulas ikka oma armastatut, sest ta jumaldas oma naist, oma tütre ja poja ema. Nii mees ühel päeval Soome tööle suunduski, ikka pere heaolu nimel, sest Natali armastas kulda, karda ja küllust, seda igas mõttes. Kellele veel siis armastatud abikaasa seda kõike pakkuda tahab, kui mitte oma naisele, oma lastele, oma perele. Nii see visiitabielu kestma jäigi. Aastateks. Tõsi küll, peale 3 aastat Soomes teenides pakkus Gregor ka oma perele võimalust Soome elam tulla, kuid Natali oli kategooriliselt sellele vastu. Väites, et tema soovib et lapsed eestikeelseks jääksid, nimetades ennast Eestimaa patrioodiks, mille üle Gregor tegelikult uhkust tundis, teades kus on abikaasa juured. Tema naine on eestimeelene, milline au ja uhkus! Tegelikult seda, et naine on teistsugune, tunnetas mees juba paari aasta eest enne kui nende abielu karile jooksis. Gregor ei käinud kodus tihti, mõnikord kahe kuu tagant, mõnikord igakuiselt nädalakese. Natali, kes muidu oli alati temperamentne ja kirglik, tundus ühtäkki külm ja kauge. Gregor süüdistas taas ennast, kartes et naine ei armasta teda. Nii ta igakuiselt oma abikaasa üle kuldaski ning peaaegu kogu palgatasu koju seifi viis. Ajades ise Soomes piskuga läbi. Ikka pere eelkõige! Perel ei tohi millestki puudust olla ega tulla! „Läksime Rootsi elama. Ära enam meid tagasi oota!“ See sõnum väreles Gregoril kaua aega silme ees, kui ta töölõunat pidades telefoni vaatas. Mees sai justkui puuga pähe, ei suutnud ta tööle keskenduda, küll tõmbas relakaga kätte, küll tekitas liiklusavarii. Hea et veel vangi ei pandud, sest Soome seadused on kohati karmimad kui Eesti omad. Ta ei söönud päevade viisi ega tahtnud tühja koju ka kohe naasta. Shokk, mis teda valdas, pani isegi ülemuse muretsema, kuigi kogu ehitusbrigaad, kus mees leiba teenis, toetas teda. Gregor oli parimate tööliste nimekirjas ning kolleegid pidevalt mainisid, et selle eesti poisil on küll kuldsed käed, kullast süda ja ülimega aju, sest Gregor tõesti haaras kõiki lennult, ka neid tööjuhiseid, mis ülemusele segadust tekitasid. Alles paari nädala pärast tuli mees järjekordsele koduvisiidile, leides eest kütmata maja ja haiglas hingevaaguva ema. Sellisteks katsumusteks mees valmis ei olnud. Paari päeva pärast oligi tema viieliikmeline pere nagu õhku haihtunud, sest kallis ema läks ... „Tere semu! Kuidas siis kulgeb?“ astus Jyski poeukse ees Gregori noorepõlve parim kamraad mehele ligi. „Ah, sant elab ka, mis elu see on!“ sähvas Gregor tervituse asemel. Mait ehmatas, sest elurõõmsast mehest oli saanud tõsine ja habemesse kasvanud tegelane, kes tundus emotsioonitu ja kalk. Seda oli raske uskuda. „Kuis siis nii? Juhtus midagi?“ oli Mait infosulus. „Mis siin enam ikka juhtuda saab. Kõik juhtumised on ammuilma ära juhtunud!“ Mait vaatas, et asi on tõsine, et tema sõber pole üldse see inimene kes kunagi. „Teeks ühe õlle või miskit? Äkki tuleksid õhtu sauna? Reede õhtu ju ikkagi. Võta oma pere ka kaasa, saavad ka meie naised lõppeks omavahel tuttavaks, äkki isegi sõbrannadeks.“ unistas Mait suurelt. „Teinekord, semu, teinekord!“ läi Gregor käega ning lahkus auto suunas. „Ega vägisi ei saa sõpra külla kutsuda, kui ta ei taha tulla,“ mõtiskles Mait ja sammus poodi. Õigupoolest poe ukse juurde, sest pandeemia raamid ei lubanud klientidel poodi ennast külastada, kaupa sai osta vaid uksel. Gregor läks koju, kummutas üksipäini pudeli Vana Tallinna hingealla, lõi peegliga kokku, nagu üks külamees nõuka ajal, millest kadunud vanaisa kunagi talle pajatas ja vajus unenägudeta unne. Nii möödus päris mitu päeva iseenda seltsis, hommikuti hakkas mees pead parandama, kuni oli jälle auru all ja nööpis uue pudeli lahti. Eluisu oli otsas. Süda ei pidanud sellele kõigile vastu ning saatus tegi mehe eest otsuse ära. Süda seiskus. Infarkt. „Ei mina usu, et Gregor koroonasse suri. Nägin teda vahetult enne surmadaatumiteks märgitud aega, oli küll masendava olekuga, aga ei kurtnud ta viiruste üle.“ Mait oli jahmunud, nähes Natali käes sõbra surmatunnistust ja lahangu paberit. „Jah, lasin isegi Rootsi kõige kuulsamal nõial vaadata millesse mu kallis abikaasa suri. Ka tema väitis, et südameinfarkti. Lisas juurde veel et kurbusesse ka. Eks mina olen selles süüdi, ei osanud oma meest hinnata ja armastada. Armastuseta inimesel jääb süda haigeks ja seda parandada on päris raske, kui mitte võimatu. Kuigi Gregorit see tagasi ei too, hakkan mina selle kõige vastu võitlema. Pean pandeemiat silmas. Võitlen kasvõi viimse hingetõmbeni, aga lõppeks peab tõde päevavalgele tulema. Kaua kogu universumi rahvast lollitatakse!“ lõi Natali temperament välja ja tundes seda vene hingega ja kangekaelset naist, ei puhka tema enne, kui tõde on ilmseks tulnud. „Vähemalt siis saab mu mehe hing rahu!“lisas ta ning keeras jalapealt ringi ja lahkus. „Jaa, elu keerdkäigud on kummalised. Gregor rajas endale varakult pere, mina alles paari aasta eest. Tal oli üldse nagu kusagile rutt. Elas oma elu liiga ruttu ära? Kas sellepärast oligi rutt, et teadis oma saatust? Issanda teed on imelikud!“ pidas Mait endaga monoloogi ning suundus jõeäärde, tegi lõkke üles kohta, kus nad Gregoriga seda aastast aastasse teinud olid noorukina. Mait võttis autost musta küünla ja süütas selle parima sõbra mälestuseks, sest just sedavärvi küünal aitab eemale põletada negatiivsuse. Üks eluküünal on kustunud, teine alles põleb, luues Maidule kaitset ja eemaldada halba. 28. märts 2021. Vana-Rääma

LUULETUS ÜKSIKUST HUNDIST - Aivar Lembit

Möödunud ööl sain loetud Aivar Lembitu romaani "Luuletus üksikust hundist." Siirad tänud, hea Aivar! Minu jaoks on tegu väga põneva ja südamelähedase raamatuga, kuna olen ise ka osalenud Poetry Slämil ehk Prõmmul. Lisaks korraldasin aastaid Pärnu eelvooru, kuni Jaak Känd korraldamise sujuvalt üle võttis. Aastaid osalesin ka Tarkade Klubi töös ning pean oluliseks mainida ka seda, et koos Margus Oopkaubi, (:)kivisildniku ja Papaga tegime aastaid žüritööd Pärnu Rääma Põhikoolis, kus korraldati Juhan Liivi luulekonkutsse. Seega see raamat on igas mõttes mulle. Vist oli aasta 2012 kui meie fantastiline Pärnu eelvooru žürii ( koosseisus Kaupo Meiel, (:)kivisildnik, Contra, mina, Annika Lainele jt...)avastas Jaak Kännu, kes ka Eestit väljamaal esindamas käis. Kirjanik Aivar Lembit on paralleelselt Prõmmu maailmaga lahanud siin raamatus ka Sindi paisu juurest jääkülmast veest leitud hundi teemat. Üks teema täiendab teist, need on osavalt omavahel põimitud. Kuidas see võimalik on? Loe ise! Siin kooruvad ka lahti luulesündmuste telgitagused, millest paljudel pole aimugi, olgugi et tegu on ilukirjanduslik teosega ja lugeja loeb välja just selle, mida soovib. Et siis kus avaneb reaalmaailm ja kus fantaasia, nagu ikka. Või ... Ühesõnaga mina soovitan siiralt lugeda! Aitäh, aitäh, aitäh! Ja nagu ikka, kopeerin siia raamatut tutvustava teksti Rahva Raamatu lehelt: Raamatu vabakutseline nimeta minategelane, kes tuleb lihtsast ja igavlevast Eesti kolkalinnast, peab aru enda puntrasse jooksva elu üle. Uute ideede otsinguil otsustab ta end maineka ülikoolilinna lavaluulelaudadel proovile panna. Inimsuhted põimuvad luulega ning taas selgub, et Eesti on väga väike ja iial ei või teada, kes kellega ühes koolis või lasteaias käinud on. Paralleelselt minategelase saatusega kulgeb Sindi paisu juurest jääkülmast veest päästetud, ülessoojendatud, tagasi metsa lastud ja lõpuks kaduma jäänud noore hundi lugu. Kas samasugune lõpp ootab sümboolselt ees ka raamatu minategelast? 27. märts. 2021.a. Vana-Rääma

UURIJA - Silja Vaher

Möödunud ööl sain loetud Silja Vaheri järjekordse romaani "Uurija." Ostsin selle raamatu kasutatud asjade poest vaid 2 euroga. Selle raha eest on raamatut rohkem kui küll. Tõsi küll, mina mäletan autori (Silja Vaher ei ole ta pärisnimi) arenemisteekonda. Kunagi aitasin ka tema luulet kohendada. Aga kuna ma blogin hästi otse, ilutsemata ja Vaheri eelnevate raamatute kohta (k)arvustasin teravalt, nagu ma seda ikka teen, ta solvus ja sellest hetkest me enam ei suhtle, nüüd juba aastaid. Eks iga ühe enda valik. Tuttavad me ei ole ja ma tõesti siiralt olin talle toeks, igas mõttes, aga mis seal ikka. Tõsi ta on, et kaks või kolm selle autori esimest raamatut olid suhteliselt toimetamata ja hüplikud, nii ma polnud endale enam tema raamatuid soetanud, aga see ... see on tõsiselt hea raamat! Põnevust jagus päris mitmeks õhtuks ja süzee tuli ka unenägudesse kaasa, mis tähendab, et oli põnev lugemine. Tõsiselt! Kriminaalne maailm rullub tükkhaaval lahti ja kohati leiad lugedes ennast situatsioonist kus kahtlustad kõiki ja kõike, nagu ühe hea krimka lugemise puhul olema peab. Ja romaan on ka väga eluline, pisut ajalugugi sisse pikitud. Tegelaskujud on värvikalt välja toodud, koloriitsed ja kõnekad. Lisaks ma kohe tajusin kus viibisin, on olustikku ja ajaloohõngu. Kutsub lausa Viljandimaad külastama. Põnev oli. Tõsiselt põnev oli! Lisaks on Irene Õmblus ülihea toimetaja ka, põhjalik ja täpne, hea silma ja keeleoskusega, nagu üks toimetaja olema peab. Igal juhul soovitan krimkasõpradel seda lugeda. Siiralt. Aitäh selle lugemiselamuse eest, Silja (Sirje)! 24. märts. 2021.a. Vana-Rääma. Rahva Raamatu lehelt : Martin jälgib politseinike tegevust kõrvalt. Mehed liiguvad aeglaselt, piirkonda samm-sammult läbi kammides. Äkitselt üks neist peatub ja mõlemad kummardavad midagi vaatama. Kaugelt ei ole näha, mida mehed uurivad. Peagi ajavad nad end sirgu, kiirustavad Martini juurde ja küsivad, ega too lapse leidmise kohast kaugemale ei vaadanud. Martin raputab pead. Pikem ja tumeda peaga politseinik teatab kurvalt, et nad leidsid noore naise surnukeha.Sellest hetkest hakkavad rahulikus maakohas hargnema sugugi mitte nii väga rahulikud sündmused. Kes on nõgestest leitud laps? Mis ja miks juhtus tema emaga? Kas ja kuidas kurjategija oma ohvrit tundis? Peadpööritava kiirusega järgneb üks sündmus teisele, andmata uurijatele aega hinge tõmmata. Tule ja loe – Sa võid üllatuda! P.S. Endiselt ei ole ma oma blogi süsteemi korda saanud, sestap jooksevad kõik lõigud kahjuks kokku, aga ehk saate siiski aimu raamatust.

TUHAST TÕUSTES - Heli Künnapas

Öösel sain loetud Heli Künnapase raamatu "Tuhast tõustes" sarjast "Mõni õhtu romantikat." Seda raamatut ma tõesti lugesin mõni õhtu, kuigi eelnevad raamatud olen paari tunniga läbi lugenud. Miks? Pole mingit kahtlust et Heli Künnapase raamatud on haaravad ja kirjutatud lihtsas kirjas, ehk siis loetavad. Mul on peaaegu kõik ta raamatud olemas, välja arvatud "Rikaste inimeste 30 harjumust." Seda (Tuhast tõuestes) raamatut lugedes tundsin, et eelenevalt oleks pidanud just selle rikjaste harjumuste raamatu läbi lugema, siis oleks tekst vast kohale jõudnud. Praegu jäi nii mõnigi seiks sealt mulle arusaamatuks, või kaugeks. Aga luban, et loen ka rikaste harjumuste raamatut. Nagu ma mainisin, on Heli raamatud haaravad, aga see oli minu jaoks esimene raamat mille lugemisega venitasin. Miks? Minu jaoks liiga palju nn kontoriroti maailma, mis mulle üldse huvi ei paku. Või kui pakub siis vähesel määral. No lihtsalt ei huvita. Sorry mu aususe pärast. Aga ma blogingi ausalt, et mõni ei vibutaks näppu et näe, kiidab sõbranna raamatut. Kaugel sellest. Ja ega ma ju tegelikult ei laida ka, lihtsalt see raamat pole mulle ilmselt. Aga väga paljudele võib huvi pakkuda. Ja ... ma aimasin lõpu ette :) Olgu - olgu, tegelikult (kui jätta välja see kontori teema) on tegu päris hea raamatuga, aga ma siiski ootasin rohkem romantikat, mida Heli näpuotsaga andis. See on sarja 13. raamat, eelmine ehk 12. on minu vaiedamatu lemmik. Kõik raamatud ei olegi ühtemoodi, meie oleme ju ka erinevad. Kuna mulle endale meeldib arv nr 13 aga kõigile ei meeldi ning siin võib (kes taipab, kes mitte) tegu olla ka arvu(numbri)maagiaga ;) Aga igal juhul suured tänud, hea Heli, selle raamatu eest! Nii ilus on riiulis vaadata seda imelist sarja reas, sest Liis Karu (kujundaja) on sul ikka fantastiline kunstnik! Jään huviga järgmist ootama. NB! Kellel tekkis huvi siis minu käest saab ka seda raamatt osta, kiiremad saavad :) 20.märts. 2021.a. Vana-Rääma. Rahva Raamatu lehelt: Pärast mehe surma paar aastat tagasi jäi Sandra üksinda kaht last kasvatama. Töö sekretärina aitab küll igapäevaelu eest tasuda, kuid naisel tuleb pidevalt kalkuleerida, kuidas hakkama saada. Elu ei tee kergemaks teadmine, et mehe vend Karmo lõpetas pärast matuseid Sandraga suhtlemise, kuna uskus, et naine ei leinanud piisavalt. Mis juhtub siis, kui ettevõtet, kus Sandra töötab, tabab koondamiste laine? Kui keeruliseks muutuvad olud, kui samal ajal ilmub välja aastaid eemal olnud Karmo? Kas Sandra saab hakkama sellega, et taas tuhast tõusta, kui kõik tema ümber muutub üha keerulisemaks?

RABASAAR - Urve Tinnuri

Öösel kell 2.00 panin riiulisse Urve Tinnuri romaani "Rabasaar." Hea Urve saatis selle mulle juba möödunud aasta augustis, sain loetud alles kuna ma hoian ennast raamatutest eemal. Seda hoidsin justkui magustoiduks, sest teadsin et tegu on Tinnuri romaani "Õed" järjeraamatuga. Urvel on väga hea käekiri, no just selline nagu mulle sobib. Rikkalikus kirjakeeles kirja pandud romaan laotab lahti elu nõuka ajal, kus elati vaesuses ning peost suhu. Kõik need ütlemised, need tegemised, olukorrad, kõik on mullegi tuttavad. Ei pääsenud meist keegi suviste lullilöömistega, tööd tuli rügada kogu suve, lisaks aiatööpäevad. Riiete ja eluaseme remondiks ei jagunudki raha. Tolle aja noored ei virisenud ka kui neil ei olnud paremaid riideid ning kanda tuli juba vanemate õdede ja vendade poolt viledaks kulunud riideid. Ma olen lummatud sellest raamatust! Hästi suured tänudkallid, hea Urve! Rahva Raamatu lehelt: “Rabasaar” on sisuline järg romaanile “Õed” (2019), jälgides Narvast pärit õdede Reeni ja Õie käekäiku aastatel 1955 – 1960. Tasapisi taganevad meeltest sõjavintsutused ja hirm repressioonide ees, elujärg näitab paranemise märke ja inimesed julgevad tulevikule lootusrikkamalt silma vaadata. Õdede isiklik elutraagika aga jääb – mured ja ebaõnn, eksimused ja nende vääramatud tagajärjed, tunded, mis ei allu kainele mõistusele, vaid sunnivad talitama südame käsul. Kõik see võib leeveneda üksnes juhul, kui järgneb midagi ootamatut ja lõplikku... 18. märts. 2021.a. Vana-Rääma

Võõras mees

VÕÕRAS MEES Avan silmad. Päike pimestab need kohe ära, sest kevadised päikesekiired lihtsalt on nii eredad. Aga kevad on ilus, siis maailm ärkab. Lillepeenrad, mis on karmid talveolud üle elanud, muutuvad justkui iga minutiga rohelisemaks ning juba on kosta linnulaulu, nagu lapsepõlves, mil maatalus ärgates mind kuked ja kanad rõõmsa viisiga äratasid. Tõsi küll, mõnikord tuli ette ka hommikud, mil tõmbasin teki üle pea, sest uni oli ärkamiseks liiga magus. Aga just kodulinnud on maalapse äratajaks. Ühel varahommikul kui ema ja isa juba tööle läinud olid ning vennad alles magasid, hiilisin salaja varakevadisse õue. Minu arusaam toona oli ju loogiline – kui algas kevadkuu, olgu ta kasvõi külm ja talvekarge, tuli talveriided kevadriiete vastu vahetada,- talveriietega võib ju kevade taevasse tagasi hirmutada. Need sõnad oli mulle lausunud kunagi üks tädi lapsepõlvest, üks naabrimemm, kes nii talviti kui suviti ühte ja sama pearätikut kandis, mis oli kurgu alt kinni sõlmitud. Ja kui hakata meenutama, siis ma ei mäletagi teda ilma rätita. Ei tunneks vist äragi. Kuigi ise käis ta üldse aastaringselt samade riietega, võtsin mina tema sõnu tõsiselt. Õhk oli alles karge ning muru külm. Aga see mulle just meeldiski, just külm rohelus suutis minu päeva positiivseks muuta, mind korralikult üles äratada. Kui ma oma salaharrastust teostada ei saanud, olin päris mitu hommikutundi mossis ja tusane, mitte eriti sõnaaldis ja sõbralik. Ma vajasin ärkamiseks kontakti loodusega. Vajan siiani. Mõnikord ma mõtlen, et inimesed räägivad iseendale vastu, et tahavad teisi õpetada, aga omi vigu ei näe. Aga las ta olla, minul on minu elu ja sinul sinu elu. Nagunii käitun südame järgi või vaistu järgi. Ei suuda mina astuda halli massiga ühte rada. Ma lihtsalt ei mahu sinna rajale ära. Ei tahagi mahtuda. Mul on oma elu. Las ma tunduda isekas, aga nii ma tunnen ja nii on. *** Täna ilmselt juhtub midagi eriskummalist, no sisetunne kõneleb nii. Esiteks ei ärata igal hommikul mind ere päike ega linnulaul. Ei ole kõik päevad vennad, ega ööd õed, nagu ütleb ka vanasõna. Õigesti ütleb. Olgugi, et lapsena ma tahtsin, et oleks vastupidi, päevad oleks tüdrukud ja ööd oleks poisid. Aga puberteedieas hakkasin ma tunnetama, et ma olen kuuusku, et just kuul on naiselik energia ja päikesel mehelik. Tunnen seda siiani. Sellepärast kummardangi kuud ja hoian päikesega distantsi. Sain vaevu duširuumist välja astuda, kui kuulsin koputust uksele. Mu vasaku õla tagune tõmbus jahedaks ning ma haistsin meesterahva lõhna. Jah, mul on tunnetus, on taju. Ma suudan ka läbi ukse näha, tunda ja tajuda. Mõnikord olen ma mõelnud, et see pole hea, on pigem koormaks. Mõünikord ma tänan kõigevägevamat selle eest, et ta minule sellise tunnestuse andnud on. Juba avaneski uks ja ukselävel seisis võõras mees, must lakkking jalas. See jäi mulle kohe esimesena silma, sest mu kallis isa armastas kanda musta mantlit, musta kaabut ja musta lakkkinga. Ja mu kallis ema oli juba lapsepõlvest suunanud mind nägema ilu seal kus see on, mitte seal kus ma seda näha tahan. Seega lakking kõneles minuga rohkem kui sada sõna. Kõneleb siiani. Tuleb tunnistada, et ma armusin sellesse lakkinga, või selle kinga kandjasse. Igal juhul rõõmustas võõra mehe nägemine mind, keda ma esmakordselt nägin ja kes võis osutada kelleks iganes, mind väga. Siin oligi minuga ilmselgelt sõber taas mu sisetunne. Ja alles siis kohtusid me pilgud. „Tere. Vabandan, et niimoodi varahommikul võõrast uksest sisse astusin. Minu sisetunne sundis mind seda tegema. Ma kuulan alati oma sisetunnet.“ See jutt lõi mind pahviks. Hingesugulane? Huvitav mis ja miks sisetunne teda minu juurde saatis? Kas ma ise kutsusin ta oma ellu? Neid esitamata küsimusi sündis mu peas nii palju, aga ma ei suutnud suuda lahti teha. „Oi, vabandust, lubage tutvustada, mina olen Vaido. Vaido Laaneots. Ostsin siia metsaveerde hiljuti talukoha ja täna, nii imelisel kevadhommikul läks mul varakult uni ning miski sundis mind ümbrusse jalutama. Ju see mu enese sisetunne ikka on.“ Vaido ulatas aupaklikult mulle oma karuse käe ja ma olin nagu ära tehtud. Tuiutasin meest ilmselt ni lolli näoga, et ta lausa ehmatas. „Heakene küll. Vabandust, et niiviisi teid ehmatasin, olengi juba minemas,“ hakkas mees ennast ümber pöörama ja ukselinki avama. „Ooodake ... äkki tass kohvi?“ Esimesed sõnad kogelesid ennast üle mu huulte. „Minugi poolest!“ Vaido võttis lakkkingad jalast, otsis silmadega riidepuud, kuhu oma pintsak riputada, sest sellist riideeset ju ometi nagisse ei riputa. Sain ta pilgust kohe aru, tõttasin riidekapist puud otsima ning ulatasin selle Vaidole, ise endamisi kenitledes nagu noor plika. „Tänan!“ Ei olnud mees viisakussõnadega kitsi. Kus kohast küll selline sharmantne mees tuli selle peale, et metsa talu osta, mõtlesin endamisi. Mind on alati köitnud viisakad mehed, ehk vanakooli mehed, tšentelmehelikud ja aupaklikud, kes oskavad ka võõraste naise vastu armulised olla. „Ma saan ainult pätikohvi pakkuda, sest kohviaparaat otsustas eile minuga koostöö lõpetada. Kas sobib?“ „Oojaa, mina ainult pätikat armastangi. Igasugused aparaadid rikuvad kohvimaitse sootuks. Olge te tänatud, armuline proua .... mis teie nimi ongi?“ Mul läksid ilmselt kõrvalestad ka tulipunaseks selle viisakuse peale, sest just neid kehaosi võõras mees piidles. Koketeerisin ja väristasin käsi, ei suutnud rahuneda. „Eee, kas ma ennist ei tutvustanudki ennast? Vabandust ... Vaida on minu nimi.“ Mees vaatas mind üllatunud näoga ja ma tundsin ennast kohmetult. Kõigepealt tõmbasin veekeetja, kes oma tööd alles tegi, seinast, siis panin oma tassi suhkru asemel soola. Lisaks võtsin piimapaki asemel külmkapist keefiri välja. Nüüd oli ilmselt tulnud temal vaikimise tund, sest ta ei lausunud sõnagi. „Kas soovite kohvi koorega või ilma?“ küsisin. Mees hakkas pilguga mööda elamist ringi vaatama ja mind ajas see veel rohkem segadusse. „Kas sa rääkisid minuga? Või on veel kedagi kohvile oodata?“ päris ta. „Ma eelistaksin sinatada, kui me juba tuttavaks saime ja kui armulisel proaual selle vastu midagi ei ole.“ „Preili. Palun kutsuge mind preili Vaidaks, kui teile sobib.“ „Mulle sobib. Tänan sind, preili Vaida.“ Mõni minut vaikust päädis dialoogiga, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vaidol ei olnud ühtäkki enam kusagile kiiret, kuigi tutvudes tahtis ta kohe ennast minema asutada. Või tegi ta seda mingil muul põhjusel. Ilmselt minu rahustuseks või ...? *** Olin 3 aastat üksik olnud. Lihtsalt ei leidnud kedagi enda kõrvale. Ilmselt olin mina liiga valiv või oli mees, kellega kohtusin, valiv. Tõsi ta on, et olin otsinud tutvusi ka mööda tutvumisportaale, aga enam ma nendesse ei uskunud. Pettusin. Enamus mehi ei ole pooltki sellised, milliseks nad ennast kuulutanud on. Vanus vanuseks, eks me kõik tahame nooremad välja näha ja olla. Aga kui mees kuulutab, et ta on puhas ja karsklane, kuid tuleb esmakohtingule juba pohmelli haisudega, ei suuda ma teda juba alguses usaldada, liiati siis kooselus. Tõsi ta on, et eesti mees vajab julgstust, aga siis rääkigu tõtt, vassimine ei vii kuhugile. Ühel päeval otsustasin ma kõike, mille endale soetasin, osta topelt, näiteks 2 küünalt, 2 peeglit, 2 seepi, 2 pastapliiatsit ja siis see maagia toimima hakkaski. On ju juba aegade algusest teada, et üksik inimene, kui ta vajab enda kõrvale teist õlga, võiks natuke enese jaoks midagi enamat ära teha, sest nii nimel kui numbrite maagial on suur jõud. Isegi ühe keefiri asemel ostsin 2 ja ühe saia asemel 2. Ise veel mõtlesin, et millal ma küll need ära süüa jõuan, aga külmkapis püsivad saiad ju kaua värsked. Igale asjale on vastus siin ilmas, nagu ka igale asjale on oma aeg määratud. Elu panebki tegelikult asjad ise paika, leiab su kõrvale teise inimese just siis, kui selleks on õige aeg. *** Nii juhtus ka Vaido ja Vaidaga, kelle puhul ona nähtaval kohal ka nimemaagia, see on ka üks põhjusi, mis nende tutvumise ajal mehe keeletuks tegi. Ära tundmine oli silmapilkne ning Vaido ja Vaida ühine liit kestab juba 20 aastat ning tänaseks on nad juba vanavaemate staatuses, õnnelikud nagu äsjaarmunud. 15. märts. 2021.a. Vana-Rääma

ARMASTUS KÕNDIS MEIST MÖÖDA - Julia Legatavitšute

Loetud sai poetess Julia Legatavitšute debüütraamat "Armastus kõndis meist mööda." Julia värsid jäid mulle silma pikkade aastate eest Poogen.ee saidil. Sealt algas ka meie suhtlemine. Mul on siiralt hea meel, et ta otsustas viimaks need raamatuks köita. Nagu eessõna autorid Urmas Lattikas ja Lauriito mainisid, on Julia luule naiselik ja õrnutsev. Minu jaoks isegi äraolev ehk eemal viibiv. Jah, Julia palus ka minul eessõna kirjutada, aga kahjuks ma ei saanud sellega hakkama, olen ilmselt liiga enesekriitiline, praegu juba suudaks. Aga seekord läks nii. Aitäh usaldamast! Kuna ma ei ole oma blogi korda saanud, ei hakka ma luulenäidet sisse trükkima (jääb pika joruna), lisan oma lemmikluuletusega foto. Aitäh, hea Julia selle elamuse eest! Jään uusi raamatuid ootama! Rahva raamatu lehelt kopeerin siia info: Julia Legatavitšute esimene luulekogu "Armastus kõndis meist mööda" on teekond läbi armastuse mitmetasandilise olemuse. Siit leiab end alasti kiskunud vastuolulisi tundeid salajastest igatsustest, laenatud õnnest, pettumustest ja lootustest. Südaöiseid sisevaatlusi. Sõnu, mis jäid ütlemata. ---------- "Nii naiselik, isiklik, eepiline, nukker, kaunis, sügav, aimamisi. Puudutas ja kõnetas mind." Urmas Lattikas ---------- "Väikeste Tüdrukute siirast ja puhast luulet on võimatu arvustada. Päevikut, millesse on peidetud varjatumad mõtted, haigetsaamised ja kuivanud pisarad, salajased unistused ja muinasjutud, ei saa ju kritiseerida? Võib olla vaid tänulik, kui tekib võimalus heita pilk sellesse võlumaailma, kus ümbritsev ilu ja valu saab läbi tundliku tõlgendaja sõnadeks. Luuleks, mille malbe erootika on kirglik, kuid leebelt endasse mähkiv, õrnusega vallutav."

Lauriito 10. märts. 2021. Vana-Rääma

Rada 187. päev

Täna on selline kummaline ilm. Hommikul sattusin kirjutamishoogu, siis hakkas lund sadama, juba vaatasin, et saan oma 5 päeva, mis lumel käimata jäi, ära teha, siis juba lumi sulas. Hakkasime ennast rajale sättima, tõusis tohutu tuul, tahtis sillal mütsi peast viia. Hakates mütsi kahe käega kinni hoidma, tahtis kõnnikepid jõkke viia. Heh! Tegelikult mulle rajud ilmad meeldivad, aga need pole kepikõndimiseks, sestap me täna vaid 2 km-ga piirdusime. Aga naha sai märjaks ja näo rõõsaks ikka. Enesetundele mõjus ka hästi. Nii ma siis koju ehteid nikerdama tulingi ja vahelduva eduga kirjutan kahte raamatut korraga ka veel. Oleme terved! 6. märts. 2021.a.Vana-Rääma

Jaansoni rada 186. päev

Täna oli patt mitte rajale minna. Juba varahommikul säras päike ja nii ta jälgis meid kogu teekonna, otseses mõttes hoidis silma peal. Armsalt müstiline, aitäh! Õhus on kevadet ja rada oli rahvast tulvil. Lisaks oli habras jää kalamehi täis, ju nautisid ka ilma. Nagu meiegi. Sellel kuul käisime kolmandat korda rajal kepikõndimas. No kibelesin juba enne, aga mu vill, mis kanna taha tekkis, paranes liiga kaua ning täna panin suvetossud jalga ja puuvillased sokid ka, jalad on terved. Läbisime 5,3 km kõigest. Pole veel õiget rütmi sees, lisaks need mõned lisakilod, mis talvega tagasi tulid, annavad tunda. Kui saan uuesti rütmi tagasi, läheb kõik kergemini. Kerge väsimus on ning isegi Germo läks just magama. Aga ilm on ilus, kisub õue. No mul jäi ju paljajalu kõndimine ka pooleli, liiga ruttu sulatasin oma jalgadega jää ära :) Tegelt 25 päeva ikka sain teha, hea seegi. Tervis on hea, see on põhiline. Olge terved! 27. veebruar. 2021. Vana-Rääma

JÕULUD PARIMA SÕBRAGA - Heli Künnapas

Mõne päeva eest tõi kirjanik Heli Künnapas mulle oma uusima raamatu "Jõulud parima sõbraga," mis on sarja "Mõni õhtu romantikat" 12. raamat. Panin selle öökapile, nagu paljud raamatud mind seal ootavad, sest ma endiselt tegelen aktiivselt mittelugemisega, ehk siis tegelikult loen harva ja seda silmade pärast. Aga päris eemale raamatutest ennast hoida pole lihtsalt võimalik. Nii ma siis eile õhtul just selle raamatu lugemise ette võtsingi, no õhuke raamat ja pikalt ju lugeda pole (nagu oleks tagasi lapseajas, mil koolis kohustuslikku kirjandust lugema pidi ja siis igatsesin, et raamat oleks õhuke). Aga tegelikult armastan ikka korralikult pakse telliskive endasse ahmida. Antud raamat on kirjanik Künnapase loomingus minu meelest kõige psühholoogilisem, lahkab suhteid ja peategelane, kolme lapse ema alles otsib ennast, sest siiani tundub talle kõik halb olevat, nagu kogu maailm kiusaks teda. Küll süüdistab ta ennast, et ei oska õigeid mehi valida, küll ei oska lapsi kasvatada ning lõpuks kohtub ühe inimesega, kes otsesõnu soovitab tal kõigepealt ennast armastama hakata, mis on loogiline ja üks edasiviivaid jõude. Kui me ennast armastada ei oska, ei oska ka teisi! Nii on kogu aeg olnud. Aitäh, hea Heli, selle sisuka raamatu eest! Kas oli ka midagi häirivat? Natuke rohkem oleks tahtnud ridadesse olustikku. Kohati ei saanud ma aru kus viibin ning olustiku kirjeldus on siin minimaalne, aga õnneks on mul fantaasiat küll ja küll. Igal juhul soovitan lugeda! Eriti neil, kes ennast otsivad ja elavad hirmude küüsis. Siirad tänud! 22. veebruar. 2021.a. Vana-Rääma. RAAMAT JÕULUD PARIMA SÕBRAGA Autor: HELI KÜNNAPAS **********LOE ARVUSTUSI (0) 6 0 Share0 Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk mööda saaks ja kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ja segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid üksikud probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb. Kas sellises olukorras on võimalik veeta jõulud normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa? Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on eraldiseisvalt loetavad. ISBN 9789949746460 ILMUMISAASTA 2021 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 140 lk MÕÕT 190x130x9 (mm) KIRJASTUS HELI KIRJASTUS SARI MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT LISAMISE AEG: 08.02.2021