Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt

Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt Päike laotab oma kuldkollaseid kevadisi kiiri üle maa. Need on niivõrd kirevad ja valusad et panevad pisarad jooksma, kuigi kevad toob alati rõõmu hinge ja elamisse. Ka rasktel aegadel, milliseks pandeemia aegseid hetki kutsutakse. Õieti kutsutakse, kuigi rasked ja kerged ajad on kogu aeg olemas olnud nii nagu öö ja päev on kogu aeg olemas olnud. Lihtsalt inimkonnal on kombeks sattuda sõltuvusse millest iganes. Hetkel on kogu universum sõltuvuses covid-19- st ehk rahvakeeli koroonast. Olgugi et mitte keegi ei oska tõestada kas tegu on pandeemia, epideemia või lihtsalt viirushaiguste massilise levikuga, mida kas ei osata õigesti tõlgendada või peitub selle taga veel miskit, millest ei räägita. Mida ei teata. Karm on. Kurb on. Ebaõiglane on see maailm, nagu oleks kõik teised haigused maailmast kadunud, aga nii see paraku ei ole. Kas sellist uut ajastut me tahtsime? Gregor lebab juba viiendat päeva tegevusetult voodis. Tõsi küll, vahepeal ta üritab lugeda aga keskenduda ei suuda. Ikka segab miski või keski ta mõtteid ning mees peab uuesti algusest lugemist alustama, sest lehekülje lõppu jõudes on tal algus juba meelest läinud. Kõik algas kuu aja eest. Ühel päeval tegi mees enda jaoks otsuse, pakkis oma Soome elamises asjad kokku ning sõitis tagasi Eesti koju. Tõsi küll, see mõte mõlkus tal ammu juba meeltes, aga hirm töötuks jäämise ees sundis teda edasi Soome riiki teenima. Lisaks ootas teda Eestis ees tühi kodumaja, sest naine oli vahepeal ennast Rootsi abiellunud ning lapsed ka endaga ühes viinud ning Gregori eakas ema oli peale koroonavaktsiini elule alla vandunud. Ei sobi ikka igaühele vaktsiin, mis isegi haigust ära ei hoia. Sestap tundub kummaline miks inimesed selle kõigega kaasa lähevad. Taas sõltuvus? Tegelikult on inimkond stressis, hirmul, segaduses, indiviid ei oska enam mõelda oma peaga, minnes kaasa massipsühhoosiga nagu kurjakeelne külamutt, kes on harjunud keskustelu nautima, aga ei saa seda enam teha. Piirangud! Piirangud! Piirangud! Eluohtlik on vaktsineerida riskigrupi inimesi, sest aeg on näidanud, et just tüsistused löövad nendel hiljem välja, sestap on ka surevus meie kaunil kodumaal tõusu teel. Jõudnud koju, avas mees uksed ja aknad, sest kodulõhn häiris teda. Olgugi, et kalli ema praetud pannkoogi lõhn oli tal siiani ninas ning abikaasa kallis parfüüm, mida mees oma naisele pidevalt laevalt soetas, elas elamises oma elu ka nüüd, kui teda ennast enam siin ei olnud. Ja laste mänguasjad vaatasid talle nukra pilguga vastu ... Ja fotod sektsioonkapil kõnelesid;“ olid kord ilusad ja õnnelikud ajad.“ Koduaed oli rohTu kasvanud sest inimtegevust seal ei toimunud. Eriti nukraks tegid kunagiste koduloomade kalmud aia vasakus nurgas, oleks nendest keegigi elus, tunneks Gregor seltsi, mitte üksindust, mis teda igapäevaselt vaevab ja hulle mõtteid mõtlema paneb. Enne pere loomist oli Gregor kuum kutt, nagu paljud ta sõbrad teda kutsusid. Piisas tal vaid sõrmenipsust ja tüdrukud lausa jooksid ta järel. Nägusa, tõmmu ja atleetliku kehaehitusega mees on paljude tüdrukute silmarõõüm. Eriti veel siis kui ta on hea suhtleja, vanakoolilikult viisakas ja sõbralik. Nii kleepub tüdrukuid ta külge nagu karbseid meepotile. Just sellisena tundis Gregor ennast kunagi. Väga kunagi. Kuni soetas pere. Natali, slaavi temperamendiga tüdruk, pani kohe nende suhte alguses oma mina kehtima, ehk siis kippus kandma pükse, mis võiks mehe jalas olla. Aga armastus on pime, nii muutus juba poole kooselu aasta jooksul Gregor nagu toasussiks, mis vedeleb ja mille otsa komistatakse. Jah, sõbrad mainitsesid teda, et ta ei laseks temperamentsel naisel endale pähe istuda, aga Gregor kuulas ikka oma armastatut, sest ta jumaldas oma naist, oma tütre ja poja ema. Nii mees ühel päeval Soome tööle suunduski, ikka pere heaolu nimel, sest Natali armastas kulda, karda ja küllust, seda igas mõttes. Kellele veel siis armastatud abikaasa seda kõike pakkuda tahab, kui mitte oma naisele, oma lastele, oma perele. Nii see visiitabielu kestma jäigi. Aastateks. Tõsi küll, peale 3 aastat Soomes teenides pakkus Gregor ka oma perele võimalust Soome elam tulla, kuid Natali oli kategooriliselt sellele vastu. Väites, et tema soovib et lapsed eestikeelseks jääksid, nimetades ennast Eestimaa patrioodiks, mille üle Gregor tegelikult uhkust tundis, teades kus on abikaasa juured. Tema naine on eestimeelene, milline au ja uhkus! Tegelikult seda, et naine on teistsugune, tunnetas mees juba paari aasta eest enne kui nende abielu karile jooksis. Gregor ei käinud kodus tihti, mõnikord kahe kuu tagant, mõnikord igakuiselt nädalakese. Natali, kes muidu oli alati temperamentne ja kirglik, tundus ühtäkki külm ja kauge. Gregor süüdistas taas ennast, kartes et naine ei armasta teda. Nii ta igakuiselt oma abikaasa üle kuldaski ning peaaegu kogu palgatasu koju seifi viis. Ajades ise Soomes piskuga läbi. Ikka pere eelkõige! Perel ei tohi millestki puudust olla ega tulla! „Läksime Rootsi elama. Ära enam meid tagasi oota!“ See sõnum väreles Gregoril kaua aega silme ees, kui ta töölõunat pidades telefoni vaatas. Mees sai justkui puuga pähe, ei suutnud ta tööle keskenduda, küll tõmbas relakaga kätte, küll tekitas liiklusavarii. Hea et veel vangi ei pandud, sest Soome seadused on kohati karmimad kui Eesti omad. Ta ei söönud päevade viisi ega tahtnud tühja koju ka kohe naasta. Shokk, mis teda valdas, pani isegi ülemuse muretsema, kuigi kogu ehitusbrigaad, kus mees leiba teenis, toetas teda. Gregor oli parimate tööliste nimekirjas ning kolleegid pidevalt mainisid, et selle eesti poisil on küll kuldsed käed, kullast süda ja ülimega aju, sest Gregor tõesti haaras kõiki lennult, ka neid tööjuhiseid, mis ülemusele segadust tekitasid. Alles paari nädala pärast tuli mees järjekordsele koduvisiidile, leides eest kütmata maja ja haiglas hingevaaguva ema. Sellisteks katsumusteks mees valmis ei olnud. Paari päeva pärast oligi tema viieliikmeline pere nagu õhku haihtunud, sest kallis ema läks ... „Tere semu! Kuidas siis kulgeb?“ astus Jyski poeukse ees Gregori noorepõlve parim kamraad mehele ligi. „Ah, sant elab ka, mis elu see on!“ sähvas Gregor tervituse asemel. Mait ehmatas, sest elurõõmsast mehest oli saanud tõsine ja habemesse kasvanud tegelane, kes tundus emotsioonitu ja kalk. Seda oli raske uskuda. „Kuis siis nii? Juhtus midagi?“ oli Mait infosulus. „Mis siin enam ikka juhtuda saab. Kõik juhtumised on ammuilma ära juhtunud!“ Mait vaatas, et asi on tõsine, et tema sõber pole üldse see inimene kes kunagi. „Teeks ühe õlle või miskit? Äkki tuleksid õhtu sauna? Reede õhtu ju ikkagi. Võta oma pere ka kaasa, saavad ka meie naised lõppeks omavahel tuttavaks, äkki isegi sõbrannadeks.“ unistas Mait suurelt. „Teinekord, semu, teinekord!“ läi Gregor käega ning lahkus auto suunas. „Ega vägisi ei saa sõpra külla kutsuda, kui ta ei taha tulla,“ mõtiskles Mait ja sammus poodi. Õigupoolest poe ukse juurde, sest pandeemia raamid ei lubanud klientidel poodi ennast külastada, kaupa sai osta vaid uksel. Gregor läks koju, kummutas üksipäini pudeli Vana Tallinna hingealla, lõi peegliga kokku, nagu üks külamees nõuka ajal, millest kadunud vanaisa kunagi talle pajatas ja vajus unenägudeta unne. Nii möödus päris mitu päeva iseenda seltsis, hommikuti hakkas mees pead parandama, kuni oli jälle auru all ja nööpis uue pudeli lahti. Eluisu oli otsas. Süda ei pidanud sellele kõigile vastu ning saatus tegi mehe eest otsuse ära. Süda seiskus. Infarkt. „Ei mina usu, et Gregor koroonasse suri. Nägin teda vahetult enne surmadaatumiteks märgitud aega, oli küll masendava olekuga, aga ei kurtnud ta viiruste üle.“ Mait oli jahmunud, nähes Natali käes sõbra surmatunnistust ja lahangu paberit. „Jah, lasin isegi Rootsi kõige kuulsamal nõial vaadata millesse mu kallis abikaasa suri. Ka tema väitis, et südameinfarkti. Lisas juurde veel et kurbusesse ka. Eks mina olen selles süüdi, ei osanud oma meest hinnata ja armastada. Armastuseta inimesel jääb süda haigeks ja seda parandada on päris raske, kui mitte võimatu. Kuigi Gregorit see tagasi ei too, hakkan mina selle kõige vastu võitlema. Pean pandeemiat silmas. Võitlen kasvõi viimse hingetõmbeni, aga lõppeks peab tõde päevavalgele tulema. Kaua kogu universumi rahvast lollitatakse!“ lõi Natali temperament välja ja tundes seda vene hingega ja kangekaelset naist, ei puhka tema enne, kui tõde on ilmseks tulnud. „Vähemalt siis saab mu mehe hing rahu!“lisas ta ning keeras jalapealt ringi ja lahkus. „Jaa, elu keerdkäigud on kummalised. Gregor rajas endale varakult pere, mina alles paari aasta eest. Tal oli üldse nagu kusagile rutt. Elas oma elu liiga ruttu ära? Kas sellepärast oligi rutt, et teadis oma saatust? Issanda teed on imelikud!“ pidas Mait endaga monoloogi ning suundus jõeäärde, tegi lõkke üles kohta, kus nad Gregoriga seda aastast aastasse teinud olid noorukina. Mait võttis autost musta küünla ja süütas selle parima sõbra mälestuseks, sest just sedavärvi küünal aitab eemale põletada negatiivsuse. Üks eluküünal on kustunud, teine alles põleb, luues Maidule kaitset ja eemaldada halba. 28. märts 2021. Vana-Rääma