LOOMALAUSUJA

LOOMALAUSUJA „Kevad on tänavu eriliselt lahke, juba aprillis kostitas suviste ilmadega. Või peaksin ma ütlema et pigem suvi on agressiivne, surus ennast liiga vara kohale?“ möönis Meeta, kes armastas kogu aeg ilmast rääkida. Ja mitte ainult rääkida, ilmaoludel oli tema elus suur roll olnud juba lapsest saati. Tõsi küll, kiputakse ütlema, et kui muust enam rääkida pole, räägitakse ilmast, aga see väide ei tarvitse vett pidada, nagu ei pea vett ka taevas, kui tal on vajadus vett välja lasta, kuigi ilmaennustus lubab leitsakut. „Tõsi ta on, tõsi ta on, las see kevad siis olla lahke, agressiivsust ei näe ma kusagil. Laseme loodusel teha oma valiku, kauakest see suvigi meitel kestab, vaevalt kolm kuud ja juba ta läheb, nagu poleks teda olnudki,“muretses Paul, pisike harbas meesterahvas, keda hellitavalt Päkaks kutsuti. Meeta ja Paul olid elanud juba 73 aastat abielu. Selle aja sisse mahtus nii mõngi riigikorra vahetus, 72 aastat okupatsiooni ning palju muud ilusat ja ka valusat. Eks ilu ja valu käivad ikka käsikäes. Pole ju elul mõtet, pole millegi ega kellegi poole püüelda, kui kõik olekski kogu aeg roosiline. Ikka tõusud ja mõõnad ning vanarahva tarkus, et peale vihma tuleb päike välja, on ka tõsi, sest see väide on ajatu, ei ole öeldud millal tuleb, aga tuleb, alati tuleb. „Ei tea kuda see Meeta küll seda jupatsit talub, suur ja pikk naine, nagu ta on. Kaob teine naise reite vahele ära, ei leia üleski!“ naeris Ants, aus saunamees, kes juba aastakümneid külasauna küttis. Ise muudkui lauldes vana tuttavat viit; „Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees, hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel...“ Naeris, mis ta naeris, laulis, mis ta laulis, aga nendel sõnadel oli tõepõhi all. Ants oli tõesti aus saunamees, saun oli alati öigeks ajaks köetud, ka pakaselistel ilmadel või siis kui saunaukse tagust kattis rinnuni ulatuv lumehang. Mees ei halanud kunagi, kühveldas lume minema ja saunaliste tuleku ajaks poleks nagu seda olnud. Lisaks asuski külasaun paksu metsa sees, kahe kilomeetri kaugusel asulast, põlislaanes, kus vana mees oli näinud nii karu, hunti kui ka rebast. Ühel korral kui Ants sauna katuselt lund maha lükkama läks, nägi ta seal loomajälgi ja ta tuvastas need rebase omad olevat. Olid või mitte, seda ei saa keegi tunnistada, aga Ants usub, nagu usub ta paljudesse esoteerilistesse asjadesse. Ja mitte ainult ei usu. Pikkade aastakümnete jooksul, mil ta poole kohaga metsasaunas elanud on, on ta õppinud kõnelema loodusega, temast on saanud loomalausuja ning mehel on teatud puud, mida ta kallistamas käib. Eriti meeldib talle oma selga sügada vana tamme vastus, see võtvat isegi seljavalu ära. Tänutäheks viib vana mees aegajalt oma lemmikpuudele piima ja leiba. Eks see traditsioon ole juba aegade algusest toimiv olnud, kes usub, kes mitte. Ants usub, oskab ennustada ilma puulehtede liikumise suunas ja metsakohina järgi. Ikka selle päris metsakohina, mitte snapsu, millele metsakohina nimi on laenatud. Snapsu mees ei armasta, küll aga armastab ta keeta metsataimedest tõmmiseid ning neid igapäevaselt tarbida, nii ei tea vana saunamees mis on külmetushaigused. Kui vanad kondid enda nõrkusest märku ananvad, teab Ants täpselt mida tarbida ja jagab oma teadmisi ka teistele. Lahke taat. Tegelikult Ants tögas Päka ja Meetaga, ega ta pahatahtlikult neid ei siunanud. Tema jutt oli alati vürtsitatud erootikaga, mida tal endal ilmselt elus vajaka jäi. Kui jäi. Külalegend pajatab, et nii mõnigi abielunaine olla Antsu juurest saunast liiga hilja koju jõudnud, et siluetid, mis läbi saunakna kumasid, olid kõike muud kui üheinimese omad. Kus tegijaid- seal nägijaid! Ühel korral kui Ants taas varahommikul teekonna metsauna ette võttis, juhtus ta uskumatule seigale peale. Külas oli kombeks kõik külaeline lambad suveks ühisküüni panna ning omanikud käisid kordamööda neid valvamas, eks ikka suurel määral huntide eest, kes kadakate vahel hiilimas ja lammastele jahti pidamas käisid. Nii mõnigi suutäis õnnestus hallivatimeestel suve jooksul endale haugata. Jõudnud üsna metsaveede arvas saunamees, et näeb viirastust. Küla suurim naine Meeta istus peenikese puu ladvas nagu ladvaõun või kergejalgne lind, kes igale poole jõuab. Aga Meeta ja peenikese puu otsas, see oli niivõrd naljakas, kuigi asi ise oli naljast kilomeetrite kaugusel. Ja siis ta silkas minema, hallivatimees, kes oli naise hirmu põhjuseks. Ants nägi kuidas hunt naeris, sest vaid tema oskas seda näha. Ühest pilgust piisas kui hunt suuna metsapoole võttis. Ta kuuletus loomalausujale. Ega loom inimest niisama ka ei ründa, kui inimene teda ei ründa või talle mingilgi põhjusel liiga ei tee. Antud põhjusel ajas lambakarjus Meeta lambaid kokku ja ikka suure kisa ja piitsutamisega, kuni nägi hunti, lambad silkasid igasse ilmakaarde ja suur naine, kes kõrgust kardab, ronis ahvikiirusel puu otsa kuid alla ei julenud tulla. Imede ime, et puuoks üldse teda kanda jõudis. „Nüüd pead puu käest andeks paluma, et teda oma raskusega piinasid.“ teatas Ants, kui oli Meeta alla aidanud. „Assa sindrinahk, mina ja andeks paluma! Kus sinu andekspalumine jäi kui sa mind peale leili võtmist silmadega ögisid ja pärast laval pruuksid!?“ nähvas Meeta, otsekohene ja teravakeelne naine, nagu tulesäde. Ats muheles habemesse, see kõik tegi talle nalja, sest ega ta vägisi Meetat pruukinud, naine oli selleks ise väga lahke. Küllap jäi oma mehest vajaks, pisikesest Päkast, sest räägitakse, et pisikestel meestel olla ... ah, las ta olla. „Ega hing hukka lähe kui ihu harida saab, või vastupidi!“ lausa Ants vana tõe. „Ma sulle teen siin ihunuhtlust! Vaata kui kaeban Paulile ära ja saadan ta sinu manu! Paneb su ühes onniga põlema. Kellelel sa kaebama lähed? Huntidele? Karudele? Siis võib juba hilja olla, peremees!“ manitses Meeta. Tegelikult põhjus, miks Ants poissmees oli, peituski Meetas, sinna oligi see koer meatud. Juba kauges nooruses jagus Antsul silmi vaid Meeta tarvis, küll püüdis ta suurekondiga naisega kurameerida, külle tegid nad koos koerus- ja julgustükke. Ühel korral ronisid lausa vana viljaveski tuuliku otsa, et sealt olevat parem ilma määrata, taevale ju lähemal. Siis said nad Meeta ema käest sugeda, too manitses, et küll te ükskord sinna taevasse ka jõaute, aga selliste ulakustega võite liiga varakult oma elu katki rebida ja hoopis põrgusse minna. Antsule juba tundus, et valgus paistab tunneli lõpust, Meeta hakkas tema kuramaažile juba reageerima kui kusagilt Setomaa pärapõrgust ilmus nende külla pisike Paul, kes ennast üsna kiirelt Meeta jalgevahele väänas ja sinna püsivalt jäi. Aga Paul on Paul, eluvõõras setokas, kes oma ninaesisest kaugemale ei näe või ei taha näha, teda jätsid igasugused ulmelised asjad külmaks, nii ta vahel Meetale käratas: „olete sauna- Antsuga paras paar, kord pilvedel, korda maapeal!“ Ükskord viis Ants Meeta metsa, ühe suure augu juurde, kuhu, Ants teadis väita, olevat kunagi komeet või meteoriit suisa, langenud. Igal juhul oli see paik anomaalne ja müstiline, pannes külastajate seksuaalenergia pulbitsema ja mitte ainult. Ja siis see juhtuski, ei suutnud Ants ega Meeta oma seksuaalenergiat ohjes hoida ning ühtisid seal samas. Paul, kes loivas mööda metsa, sattus neile peale. Ta ei teinud sellest numbrit, pigem erutas see vaatepilt teda niivõrd, et asus väikese Pauliga ametisse. Oma naisele ta hiljem etteheiteid ka ei teinud, sest kartis oma suurt naist, kartis, et naine hakkab teda piilumises süüdistama ja saatab Setomaa metsadesse tagasi, kus kurat ning lähebki sauna- Antsu manu. Seda Päka ei talunud. „Tead naine, ükord käisin mina Jänedal. Urmas Sisask on sinna maailma rajanud, kae sa nüüd mida mina katsuda sain. Komeeti!“ lausus ühel päeval Paul. Meeta vaikis, tunnetades millele Paul sihib, pidas ta õigeks vaikida, sest ta ei plaaninud kaotada oma ullikest meest, rahakotti, ilma kelle või milleta ta elada ei oskaks. Paljukest see aus saunamees ikka mammonat kukrusse toob. Paul ehmatas ka ise oma jutu peale, keers ruttu jutu talutööde peale ja kadus magu udupurujutt. „Ants, kae, ää sa nüüd na avalikult siin! Puud oskavad kõnelda ja metsal on silmad!“ manitses Meeta ühel korral Antsu, kui viimane oma käsi ümber trullaka naise piha sättis. „Puu- ja metsavaimud sind minu teele saatsidki, ära muretse, nemad ona meiega!“ haaras Ants korpulentse maanaise nagu jahukoti, sülle ja viis soojaks käetud sauna. „Kes looduse poolt ütesse pandud, ei seda meski lahuta!“ vaatas ta Meetat meela pilguga. „Messa jahud, kae kus kosilane väljas! Ää unusta, et ma ole ammu juba tanu all!“ tusatses naine. Ohh seda kirge ja armastsemist! „Ants kae, saada need metsavaimud minema. Mulle ei meeldi, kui salasilmad meid aknast jälgivad!“ pahandas ühtäkki naine. Siis käis suur kolksatus, mille peale armatsejad ehmusid. „Kisub vist sajuks, pikksenooli hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu!“ kostis Ants selle peale ja loetud minutite pärast andiski Äikesejumal endast märku. Jah, Meeta jäi Antsu uskuma, kuigi nägi Pauli aknast piilumas, aga ta vaikis, vaikis kogu elu, sest aastaega oli Paul liiga targaks saanud, pisut kohtalne, nagu ta oli, kartis, et loodusjõud on temast tugevamad, kui ta oma naise ja ta armukese salasuhtest pajatab, oli temagai aru saanud, et loodus on kõige suurem tegija siin maamunal. Oh Paul, Paulike- ullike! 28. märts 2021.a. Vana-Rääma