Näed kolletamas kuldset viljavälja

NÄED KOLLETAMAS KULDSET VILJAVÄLJA ... . Veab viire takka vanker viitteist versta, on hobu rakkes, päitsed tal on pääs. Võib tund või paar see teekond vargsi kesta. On karge talv ja külatee on jääs. . Ei ole säilind saanisid, ei rege, ka viljaait on ammu mullaks saand. Mis sest et Eesti rahvas täis on väge, et karjapõllu asemel näed laant. . Kui mattub linnavalgus udu alla, ja asfalteeritud saab külatee ... Kas tunned kuidas Sinule on valla Su taluuks? Viib sinna jälle tee ... . Näed kolletamas kuldset viljavälja, ja kaseladvas laulmas ööbikut. Kuis talulaes on rippumas taas häll ja, ei ole elu karm ja trööstitu. . Ja kui kord linad seot on laka pääle, ja kartul salve, liha soolatud. Sea sammud rõõmsalt iidse Hiiemäele, sest sinna Sind on ammu oodatud! . . 2. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma

Jaanuari Müstilised lood on ilmunud

Eile potsatas postkasti jaanuarikuu number. Sellesse numbrise kirjutasin ühe lühijutu, nagu ikka. Kui sa arvad et sul on mulle mõni müstiline lugu rääkida, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh!

Head lugemist! 1. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma

JÄÄL ON VEE VÕIME - Leonora Palu

Selle aasta esimene raamat sai loetud. Jah, vahetasime Leonora Paluga luuleraamatuid. Väga hea ja vaimukas lugemine, soovitan! Kosutav ja ausalt öeldes polegi ma ammu nii põnevat vabavärssi ja proosaluulet lugenud. Leonorat mäletab (vähemalt pärnakas) kõiksugustelt luuleüritustelt ja luulevõistlustelt. Oma vaimukuse ja osava sõnaseadega on ta meile kõigile meelde jäänud. See siin on tema kolmas luuleraamat, mille lõpuosas on lühijutuke, pidut novellilaadne aga mitte ka just novell. Vahet polegi mis see on, huvitav on ja mina leidsin sealt nii palju tuttavaid kohti, radu jne... no eks me mõlemad ole kulutanud teada-tuntud Pärnu Jaansoni rada ... Võimas algus lugemisaastale! Soovitan teilegi! Ja nüüd Rahva Raamatu lehelt: RAAMAT JÄÄL ON VEE VÕIME Autor: LEONORA PALU Tuntud kirjastaja ( : ) soovitab: Leonora Palu kolmas luulekogu “Veel on jää võime” on eelkõige luulekogu, mitte hunnik õnnetust, häda ja viletsust, mis otsib kive ja kände, mida mööda kirjanikupalga või aastapreemia poole ukerdada. See siin ei ole alatu ja vastik raamat - see on inimlik, vaimukas ja loov poeesia, millest meil on kisendav puudus, siin on midagi, mida me võime häbenemata asetada Indrek Hirve, Arno VIhalemma ja Juhan Liivi kõrvale. Ja nii me teemegi, püstitame käesoleva uhkusega meie parimate poeetide teoste kõrvale ja nürimeelse luulesaasta kohale. Ma tean väga hästi, et iga sellise väärtusliku teose ilmumine valmistab meeletuid vaimseid kannatusi kirjanduslikele parasiitidele, kes andekate inimese leiva ära söövad. Midagi nii ilusat juhtub harva, väga harva: BARKAROOL sorri aga te olete oma viiulitega igal pool risti jalus jube raske on keskenduda laevahukule ja viimastele efektsetele sekunditele tahaks nautida vaadet ja lootusetust NB! Jätkuvalt on blogis mingi kiiks, kõik (ka taandreaga) kirjutatu jookseb ühte ritta ja ma ei oska midagi ette võtta, sestap blogin viimasel ajal üliharva! 1. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma

Kuu on jumal

KUU ON JUMAL Kuu. Täna on taevas väga eriskummline kuu, nagu lõke. Isegi leeke võib vaimusilmas näha, kui oskad vaadata. Ja need kuukiired, need on palju eredamad kui päikesekiired. Isegi vaadata on valus. Viimasel ajal olen on maailma värvid üldse müstilised. Mäletan lapsepõlvest kuidas sai täiskuud imetletud, aga ei mäleta ei müstilist, maagilist kuud, verist kuud ega musta kuud. Kuu oli kogu aeg kollane, vaid kuju ja asend muutus. Täiskuu tekitas pisut kõhedust, eriti sis kui juhtusid kilomeetreid üksinda mööda metsavahe teed kõndima. Olgugi et kuu valgustas teed ja puude ladvad olid justkui elektripirnid, mis taevasse tõusevad. Aga siiski suutis iga kõbin ja talvekarguse käes praksuv puu sind hirmutada. Eile seisin vana kuurilobudiku taga ja imetlesin kuud, nagu mul see kombeks on. Mäletan, kui unustasin ennast lapsena kuuga kõnelema, hoiatas ema et ma kuutõbiseks ei jääks. Tegelikult sõna kuutõbine ei hirmutanud juba siis mind, pigem ma lausa tahtsin kuutõbiseks jääda, sest omast arust ma seda juba ju olin. Haige kuu järgi. Mulle meeldib tõlgendus, et kuu on naine ja päike mees. Nagu lapsena arvasin et koer on poiss ja kass on tüdruk, rott on poiss ja hiir on tüdruk. Isegi lusika mõtlesin tüdrukuks ja poisi kahvliks. No loomulik ju, tüdrukud on leebemad ja ümarate vormidega aga poisid on terevad ja kiitsakamad, nagu kahvlid. Aga see kuu ... Mõnikord olen ma mõelnud, et kuu on jumal, mida või keda kristlane kummardab. Jah, juba lapsena mõtlesin ma nii. Ehk mõtlesin juba siis kuu oma jumalaks? Ta on vähemalt ilmsi olemas, silmale nähtav. Olen siiani kuu-usku. Olen veendunud, et just kuu on mind läbi aastakümnete inspireerinud, nii luulet kui proosat kirjutama. Kui tajun kuu lähedust, jooksevad read iseenesest paberile. Ja olgu öeldud, et kuu lähedust suudan tajuda ja näha ka kõige pilvisemal ilmal, teda ei pea isegi avatud silmadega vaatama, ta lihtsalt on olemas, ja sa näed, kui näha tahad või kui näidatakse. Mõnikord avan ma oma kesklinna kodu välisust mitmeid kordi õhtu jooksul. Mind isegi ei häiri kui mõni naaber näeb mind kuuga kõnelemas ja hulluks peab. See on tema probleem. Minul probleeme ei ole ning kuuga suheldes ammugi mitte. Jah, lapsena armastasin ma suhelda lillede, kivide, puude ja loomadega, sest nemad kuulasid mind ära ning andsid alati nõu. Mitte kunagi ei hüljanud mind ega saatnud minema. Aga südalinnas elades, kus maja ees laiutab auklik alfaltee, ei ole lilli, ei kive, ei puid, on just kuust saanud minu lemmikkaaslane. Ja ma pean mainima, et ta on ka praeguses elus olemas minu jaoks igal õhtul, öösel ja ka südapäeval. Jah, ma olen mõelnud meie armsa eesti keele peale. Olen mõelnud miks on kuu põimitud aasta tsüklitesse ehk siis jaanuari, veebruari ... Et kas omal ajal oli meie armas emakeel nii vaene, et ei suudatud teist sõna välja mõelda. Samamoodi olen ma mõelnud ka sõnale juures. Kui öelda et seisad puu juures, siis on see ebaloogiline, sa ei seisa ju juure sees. Aga samas need mind ei häiri ka, sest meie emakeel on imeilus, üks ilusamaid keeli kogu maailmas. Ja sõnal kuu on ka imeline kõla, sestap võib ta ilutseda kus iganes. Kasvõi näiteks mina ristiks punaka kuu armastusekuuks, müstilis-maagilise kuu sõnumitoojaks, täiskuu õnnekuuks ning variante on mitmeid. Kas te olet näinud, et kuul käib elu? Olete sellest osa saanud? Kui ei, siis soovitan minna täiskuu öösel õue ja suhelda kuuga kasvõi veerand tunnikst ja te tajute, ja te näete ... Käes on veebruarikuu. 2021. aasta veebruari täiskuu saabub alles 27. veebruariks, sestap soovitan 12. veebruari kuu loomise aegu alustada kõike uuesti. Ehk siis visata vana ja kasutu energia enda elust minema ning alata puhtalt leheküljelt. Tuleks usaldada sellel tundlikul ajal rohkem oma sisetunnet, eriti tulevikku puudutavaid soove soovides. Rituaal: Võta puhas valge paber, pane sinna kirja kõik millest soovid vabaneda. Eranditult kõik. Ka vanad ja sinu elu häirivad suhted peksid kirja panema. Ka inimesd, kes on sulle väga palju halba soovinud, kellega sinu energeetika kokku ei sobi, keda sina oma ellu ei vaja. Seda tehes visualiseeri et oled JUBA sellest koormast vabanenud. Kuid oled kõik kirja saanud, lausu mõtteis;“lasen kõigil, mida ma enam ei vaja, minna, kogu universumi ja minu enda heaolu hüvanguks!“ Seejärel võta tikud ja paber ning mine voolava veega veekogu äärde, süüta paber ja lase tuhal veega minema kanduda. Kui sul ei ole võimalik jõe äärde minna, tee põlemisrituaal oma kodu ukse ees või terrassil ning lase tuhk voolava veega kraanikausist all. Seejärel süüta must küünal. Kuu. Täna on taevas eriskummaline kuu, nagu lõke. Täna on 12. vebruar 2021.aasta. Võtan paberi, tikud, pliaatsi ja lähen jõe äärde. Mine sina ka! 20. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Mihklis ja Tarval

Täna käisime kalli Ema ja vanaema ning vanavanaisa haudadel. Süütasime küünlad. Tagasi tulles põikasime Tarvalt läbi, kuhu poolvend endale korteri ostis. Südamlik reis. Aitäh, kallis, et selle meile võimaldasid! 16.detsember.2020.a. Vana-Rääma

KAS TUNNED KUIDAS ... . Kas tunned kuidas lõhnab ristikhein ja kuidas itkeb raagus puu paepinnal? Kuis viljaväljal kõnnib sügislein ... Kas armastust Sa tunned oma rinnal? . Me kodumaa on kallis, maa on püha, nii puutumatu tundub uduloor Sa kuula talve hakul puude müha! See kostub nagu laulaks inglikoor . Kui Sa vaid tahad kuulda, tahad näha näed viljapõllult memme tulemas ja märkad kuidas põlislaane taha ta lahkub nagu oleks minemas ... . Kas tunned kuidas lõhnab rukkiväli? Näed vanataati kaevust toomas vett? Kuis rahvarõivas saabuvad lell, käli ja vanamemm kel õlgadel suurrätt ... . 16.detsember. 2020.a. Vana-Rääma

.......

* * * Enne kell kui kaksteist saab tähisöö mil kumab pimedus kui võtab maad sõnaks muutub jumal . Enne süüta tungal Sa loe pärgamendilt loitsu et saaks hommik koita taas kasvõi enne koitu . Inimlaps Sa vaata vaid maailm täis on värvi punaseid ja kollakaid sinisilmseid järvi . Enne kell kui kaksteist lööb tõllast taas saab kõrvits loe enesele rituaal kuni lõõmab tõrvik ... . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Kohal lagendiku

KOHAL LAGENDIKU ... . Kohal lagendiku vihiseb tuul Sina seisad nagu vana tamm mäejalamil ... . Sul ei ole kusagile kiiret Sul on aega enesesse süüvida endaga olla nagu Temal seal üleval ... . Taevaste taga näitab Armastus Sulle oma kõige punasemat palet Ta on ristikheinalõhnaline kirsipõskne memme pai soojune Ta on universumi suurune . Aga taeva all lendab kotkas kes haarab Sind kaasa ... ning koos te lendate üle lagendiku üle igaviku vana tamm saatjaks . 14. detsember 2020.a. Vana-Rääma

Ei peaks sa iial ...

EI PEAKS SA IIAL ... . Need tuled mille universum läitis näe lõõmavad see pole meelepete ka lausut` sõnad memmekene väitis ... jah tema teadis lihtsalt saatust ette ... . Sa süüta küünal silme ette mana üks ülev hetk käed palveks ühenda ei ole ükski inimhing siis vana kui enesele elu pühendab . Et kord siis ilmaveerekese serval ei peaks sa iial pattu kahetsema ... vaid tunneksid et alati su kõrval postuumselt kasvõi ... olemas on Ema . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Lumeliblikad

LUMELIBLIKAD Tähed laskuvad maale kusagil põrnitseb vaikus tal on Sinu silmad aga ta ei näe Päev ulatab ööle käed need on jahedad need kõnelevad igaviku keeles ... Aga mälestused elavad kõnnivad läbi Audru Urustesse hingavad elujanu ja armastust lahkuvad Eestimaa pinnalt et ... Täna ei ole enam miski endine ei ole tähti mida loendada ei ole silmi millesse uppuda ei ole Sind On vaid igatsus universumi suurune ja maas lebavad lumeliblikad mis ei sula ka kuumemas suvesoojuses ... /järelhüüe kallile Raini Siinmaale /7.09. 1973 - 2.11.2020/ 7.12.2020.a. Vana-Rääma

MUST LESK

Sergo ja Laivi olid suisa 20 aastat abielu elanud kui ühel kargel detsembrikuu õhtul Sergo elu õhtusse jõudis. Ega vikatimees ei küsi aega ja ruumi, tema tuleb siis kui tema tuleb, kutsumata, salamisi ja karmide kavatsustega. Nii juhtus ka selles peres. Laivile oli see teine abielu, millest ta lesestus. Tal mitte ei vedanud nende meestega. Lisaks kahele abielule, oli ta noorunkina oma esimehest peigmehest ilma jäänud, kui viimane alkoholijoobes vanale pobedale hääled sisse pani ja kümne kilomeeri kaugusele külapoodi märjukest juurde tooma kimas. Ei hoia see jumal mitte alati joodikuid! „Must lesk, must lesk!“ näitasid kurjalembelised külamutid juba siis Laivile näpuga, aga Laivi näitas välja ükskõiksust, kuigi see tiitel rõhus ta hinge väga. Isegi nii väga, et mingil eluperioodil sai ka tema alkoholiga sõbraks, kuni ühel kohalikul külapeol tutvus ta oma esimese abikaasaga, kes armastas alkoholi rohkem kui oma abikaasat või raske tööga teenitud palka. Nii ta elutuna ühel krõbedal talveõhtul maanteekraavist leitigi. Tegelikult ei mõistnud Laivi miks teda mustaks leseks kutsuti, sest tema teada kannab seda nime vaid üks mürgiämblik. Aga kui ühel päeval Laivi ema tütart külastas, noomis ema miks tütar pidevalt oma juuksed ronkmustaks võõpab, see pidavat teda süngeks ja vanemaks tegema. Kui Laivi julges oma mustaarmastusele truuks jääda ja seda ka emale öelda, sähvas viimane;“ pole kah ime, et küla sind mustaks leseks tembeldab, sa näed tõesti jube selle juuksevärviga välja!“ „Kuule sõbranna, sa võiks värve oma ellu tuua. Oled sa kuulnud midagi sellest, et pidev musta kandmine sulgeb energiad ja võib inimese haigeks teha või koguni surma ligi meelitada?“ Ka Laivi parim sõbranna uskuks märkidesse, sest tal oli nendega kogemusi. „Ah, ära sina ka ära pöörama hakka! Oled nagu mu ema, aina tänitab ja tänitab. Mina küll mingi ebausklik ei ole ja kindlasti ei mõjuta ükski riideese su eluteed, see on üks suur jama!“ Laivi kortsutas sõbranna arvamuse peale kulmu, vangutas vihast pead, lõi süsimusta tukaseitli paremale poole ja kiirustas käägist tuppa, see kõlas nagu;“ head aega, sõber!“ „Kuidas ma saaksin küll oma parimat sõbrannat aidata? Ma mõistan teda, olen samasugune, kui mõni riideese saab mulle lemmikuks, pean ma lausa teda igapäevaselt kandma, aga õnneks on mu lemmikesemete hulgas palju värve, natuke isegi liiga palju, mu mees armastab kogu aeg mulle mainida et olen edev, aga ta ei maini seda pilgates, ja ma olengi, mulle meeldib edevus, olen ju naine. Kuidas selgitada sõbrannale, et tema musta lese staatusel ja musta riietuse kandmisel on seos? Kunagi püüdsin ma päris pikka aega talle selgeks teha, et ta ei laseks oma kintsu ümber okastraadi mustriga tattood teha. No tehku oma lemmik, aga sellisel juhul peab jääma okastraadile ava sisse, see ei tohi olla ringina ümber jala, muidu taas energiad suletakse ja selline tattoo muudab saatust, ikka negatiivsuse poole. Õnneks võttis Laivi mind toona kuulda ja pisike ava ongi ta tattool. Aga ega ta eriti ei tahtnud mingeid nõuandeid kuulda, ma ähvardasin endale oma noorepõlve kallima näo turjale laste ttoveerida, kui ta selle okastraadi teha laseb. See mõjus. See mõjus nii paganama hästi, sest mu noorepõlve armastus osutus meie mõlema armastuseks, aga paraku armastas noormees vaid mind ja julges seda Laivile ka öelda. Jaagupi nime mainides keerab Laivi juba jutu mujale. Mida siis ikka teha? Kuidas sõbrannat ümber veenda?“ „Maide, sul võib õigus olla, aga ma kahtlen. See kõlab samatmoodi nagu ütlus;“mida roosam kleit-seda vanem eit!“ Kas Eneli, kes aastaid roosat kannab, on sinu arust vanaeide moodi? Minu meelest näeb ta roosas kordi noorem välja, isegi noorem kui kooliajal.“ „Laivikene, roosa on ju hea ja ilus värv, särtsakas ja ligitõmbav sooja energeetikaga värv, see ei blokeeri su energiaid, pigem vastupidi. Igal värvil siin maailmas on oma mõjud ja tagajärjed. Selle roosa värvi juurde tagasi tulles tahaks vastu küsida miks siis imikud roosat palju kannavad? Aga ma võin sellele küsimusele ka ise vastata; roosa on beebide värv ja ta kohe kindlasti ei muuda naisi vanemaks, selle väite puhul on tegu vaid kellegi vaimusünnitusega, mida küla edasi kordama hakkas.“ „No näed! Eks seda musta lese teemat kordab ka ju küla edasi. Keegi loll lausus sõnad välja ja teised kordavad nagu papagoid järgi.“ Laivi õigustas ennast. „Oehh, jah, siinkohal võib sul õigus olla, aga ma püüan ikka vihjata värvide mõjule, must ei ole hea energeetikaga värv. Kui sa mustavärvi riideid kogu aeg kannad, võiks sul vähemalt mõni värviline kasessuaar juures olla, kasvõi punased Vanahuuled ja punane ridikül. Punase ja musta kombinatsioon on ju ideaalne! Aga sina võõpad ka huuled mustaks ... küüned mustaks jne... Ühesõnaga, mul ei ole midagi musta värvi vastu, aga näen et sul ei ole elus vedanud, oled mitu kallimat matnud, kas sa vähemalt võiksid katsetada midagi muuta, no algatuseks piisaks punasest huulepulgastki. Või noh, kohe algab uus aasta, hakkask õige valget kandma?“ „Jajahh, aga kuule, ma pean nüüd oma toiminguid tegema hakkama, kell tiksub turbokiirusel,“ viskas Laivi viisakalt oma sõbranna välja. Siis kui tuhanded ilutulestikuvidinad taeva poole lendasid, istus Laivi üksinda kodus ja jälgis seda ilu aknast. Ta tuju oli morn ning ta nägi välja nagu elatanud naine, rääsunud hinge ja musta rõivaga. Korraga tõusis ta toolilt, avas vanaemast päranduseks jäänud riidekapi ja tõmbas kõik vanaema riided välja. Leotud minutite pärast võõpas ta juba huuli ning sulges enda järel koduukse. „Jaa, sisse, head uut aastat!“ Alati rõõmsameelne Maide hõikas koputuse peale sama rõõmsalt nagu ta on. Maide imestus oli ülisuur, kui ta nägi ukselävel üleni valgesse riietunud Laivit, tulipunased huuled pähe joonistatud ja vanaema kootud tulipunane õlasall õlgadel. See oli Maidele kõige armsam uusaastakin uustaastaööl. „Näe, Haapsalu Valged Daamid nagu paaris härjad landivad mehi!“ Ega külamuttide suud kinni ei pane, kui nad rääkida tahavad! 2. detsember. 2020.a. Vana-Rääma