Vaikimine
murrab südameid
Leegid. Võimsad ja särisevad
leegid. Nagu kulupõletamise leegid, mis üha võimsamaid mõõtmeid
võtavad, tekitades tunde nagu kogu maailm põleks.
Just selline kululeekide pilt maalis
ennast Mirdi silme ette, kui ta ihuüksinda õhtuhämaras jõeääres
istus ja kive vette loopis.
Mirdil oli juba aastaid komme
jalutada päeva lõpus kodu lähistel asuva jõe äärde, noppida
pihk kive täis ja loopida neid vette. Nii saatis negatiivse ja
surnud energia, millega ta nädala jooksul kokku puutunud oli, jõkke.
Ja see toimis. See toimis sedavõrd hästi, et mõnikord kui noor
pruunisime brünett naine ei jõudnud nädalaid veega kõnelema,
hakkas tal halb ja elu kiskus kiiva. Positiivse loomuga Mirt ei
sallinud intriige ja inimesi kes neid alalõpmata sepitsesid ning
teiste elu elasid. Tahes-tahatmata tekkis selliseid indiviide
heatahtliku naise ümber üha enam ning Mirdile tundus nagu toituksid
need tegelased tema energiast, eluenergiast, elades tema elu. Just
see tunne pani noort naist tihtilugu tundma tühjaks pigistatud
sidrunina, ja see tunne ei olnud mitte hea.
„Isa, palun anna andeks, et ma pole
ammu Sinuga suhelnud! Isa, ma teen seda alati esimesel võimalusel!
Isa, ma armastan...“ suhtles Mirt järjekordselt jõeveega, või
isaga, kui kellegi madal hääletoon tema vestlusesse sekkus.
„Mis sundis küla kõige kaunima
neiu usku pöörama?“ muigas äsja vangimajast vabanenud, vanakooli
tatoodest kubisev neljakümnendates eluaastaes mees, kes oli oma grusiinist isa poolt pärinud tõmmu naha ja kongnina. Mees, keda
kartis ja põlgas kogu ümbruskond, sest ta olla kunagi süüdistuse
saanud asula ninamehe alaealise tütre vägistamises. Tegelikult
kahtlesid paljud kas selle üldse tõepõhi all on, aga igasugune
positsioon ju maksab ning antud uhul sai määravaks ninamehe
positsioon. Väidetavalt olla ninamehe alaealine tütar, kes vahetult
peale intsidenti kuueteistaastaseks saanud, mees ise provotseerinud,
temaga intiimselt flirtinud ja ise mehele kaissu roninud. Kahjuks
juhtus seee kõik ninamehe kodus, ninamees tabas neid otse teolt,
ning pikad vanglaaastad terendasid Grigorile, keda rahvasuu
hellitavalt Grišaks kutsus. Ninamees ei suutnud leppida juba sellega
kui mõni mees ta tütrega, ilma tema loata, suhelda julges.
Griša, nagu ka kogu asula rahvas ei
teadnud, et Mirdi pärisisa ei olnudki mees kes tüdrukut juba
sünnist saati kasvatas, kes hukkus rekaõnnetuses enne kui Mirt
päevavalgust nägi. Mirdi ema ei elanud Mirdi isaga koos.
„Täitsa isa suust kukkunud!“
väitsid kõik inimesed, nähes Mirti oma kasuisaga koos, kellegi
neil tõesti oli hämmastav sarnasus. Ja Mirt kandis ka kasuisa
perekonnanime.
„Õige mehe olen endale valinud!
Õige isa oskasin Mirdile valida“ muigas Mirdi ema Kerilin, kes oli
küll tütrega suur sõber, aga mõne minevikuvarju jättis siiski
oma teada. Nagu me kõik.
„Hmm, ma pole mingi usklik!“
kähvas Mirt, kelle süda tagus Grišat nähes kordi kiiremini. Mehe
ilmumine ehmatas teda sedavõrd, et ta oleks äärepealt kaldalt
vette kukkunud.
„Ära karda tüdruk! Ära karda! Ma
ei teeks kärbselegi liiga, veel vähem sinu sugusele kenale piigale.
Ära karda...Anna mulle andeks kui ma sind ehmatasin ja
eksiarvamusega lagedale tulin. Anna mulle tõesti andeks.“ läks
Griša süda härdaks, ta pööras kannalt ringi ja hakkas edasi
liikuma.
„Oota! Pole midagi juhtunudki! Pole
mul sulle midagi andeks anda. Istu. Tule istu minu kõrvale. Räägime.
Ja tead, ma pole kunagi ühtegi külajuttu uskunud. Mitte kunagi!“
tundis Mirt et Grišal on süda õige koha peal.
Aeg möödus. Peaaegu igal õhtul
kohtusid Mirt ja Griša samal ajal, samas kohas. Nad armusid. Kuigi
kasuisa armastas Mirti nagu oma lihast tütart, tundis Mirt ikkagi
oma bioloogilisest isast puudust. Talle meenus tihti tõde „veri on
paksem kui vesi“ ja hing valutas peale seda tõdemust. Pole üldse
ime, et Mirt isa vanusesse mehesse armus, sest ta tundis siiski
isaarmastusest puudust ja otsis seda vanemates meestes. Just sellesse
jõkke oli visatud tema bioloogilise isa tuhk ning Mirt ei käinud
mitte kunagi selles jões ujumas. Mitte kunagi. Ta käis selle jõe
ääres vaid isaga suhtlemas ja temalt abi palumas, armastust ja
mõistmist otsimas. Mirt kujutles kuidas isa kõik tema loobitud
murekivid kinni püüab ja jõemutta matab. Nii saigi naine muredest
priiks.
Kui Mirt ja Griša oli pikalt oma
platoonilist suhet vaka all hoidnud, juhtus ühel õhtul kurikeelne
ja pahatahtlik Mirdi naabrinaine, kes asulas jutte kokku ketras ja
palju omalt poolt juurde lisas, noori lahkumissuudlust suudlemas.
Mirdi ema, kelle kõrvu ka järjekordne külajutt jõudis, seedis
seda vaikselt, süda murest tulvil, kuid ta ei läinud tütrega
noomima, vaid ootas et armas Mirt tuleb ise talle sellest pajatama.
Aga vaikus, mis on tingitud õele inimese külajutust, hakkab
seespidiselt sööma ka kõige tugevamat inimest. Nii muutus Kerilin
iga päevaga närvilisemaks, mida märkas ka ta abikaasa, kuid ei
teinud asjast suurt numbrit. „Naised“ muigas ta habemesse. Siis
ühel õhtul see juhtus.
Mirdi kasuisa putitas garaažis autot
ja ema küpsetas köögis kaneelipirukaid, kui Mirt ja Griša
käsikäes Mirdi kodu uksest sisse astusid.
„Tere, mina olen Grigori,
hüüdnimega Griša. Ks ma võin teie tütre kätt paluda?“oli
peigmees väga viisakas.
Kerilin keeras enda näo noorte poole
ja karjatas „Eiii! Mitte mingil juhul! Eiii! See ei ole võimalik!
Eii!“
„Ema, mis sul viga on? Usud ka neid
külajutte? Ma olen sinus pettunud!“oli Mirt ema käitumisest
suures segaduses, arvates, et ema rõhub Griša halvale mainele ja
käitub sellepärast nii ettearvamatult, kuigi ise oli ta alati
tütrele õpetanud, et tähtis ei ole inimese vanus, positsioon ega
rahanumber, kui armastaus, nagu tulvavesi peale tuleb.
„Mis siin toimub? Mis kisa see on?“
jõudis kasuisa garaažist tuppa.
„Ma, ma palusin teie tütre kätt,
aga...“ püüdis Griša selgitada.
„No ja mis sest nüüd nii hullu
on?“ esitas mees küsimuse oma paanikas abikaasale. „Vanuse vahe
ei ole ju ometi määrav!“ õigustas kasuisa noorte otsust, mille
peale Mirt suunurka muige manas.
„Ainult üle minu laiba!“ oli
Kerilin endiselt hüsteerias.
„Aga, ema...“ üritas Mirt midagi
selgitama hakata, kuid see tal ei õnnestunud.
„Ei mingeid agasid! Ma ei luba sul
abielluda su oma bilooogilise onuga ja jutul lõpp!“
Majja sigines vaikus. Noorte silmad
kõnelesid „jumal tänatud, et meie suhe veel voodini ei jõudnud“
keeles, kuid nende südamed olid närbunud. Tuli leida eliksiir, mis
turgutaks taas elule.
19. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma
