Jaansoni rada 44.päev

tuulest viidud mina...

 Tundsin et minus on liiga palju energiaülejääke ja millegipärast tuulise ilmaga kisub mind eriti rajale, nii ma siis Germo ja Zorro koju magama jätsin ja üksinda rajale tuhisesin. Kui tuleb tunne, tuleb kohe minna. Liigesed ja lihased lausa karjusid raja järgi, nii ma siis turbokiirusel 2 kilomeetrit maha tuhisesingi, kui nägin tuttavat kuju eemalt lähenemas...

 Oleks mul vesi kaasas siis ilmselt oleksin pikema teekonna ette võtnud, aga vett polnud, seljakotiga Germot ka mitte, seega piirdusin 4 km-ga. Tagasi liikusime juba Maarjaga kahekesi. Oli teine ärganud ja mu postitust näinud ning otsustanud minuga liituda. Viiski otsuse täide. Tore ju.

 Homme on juba uus päev, ehk on ka ilmataat sõbralik ja lubab meid rajale.

 Kaalul ei ole ma kuu aega käinud. Kodus mul endiselt kaalu ei ole ja tunnen, et ongi parem. Teises kodus pesus käies astun tavaliselt kaalult läbi, aga viimasel ajal olen unustanud. Küllap nii peabki olema. Ma leian, et kui mul oleks kaal kodus siis oleks see pigem piin, käiksin seal tihti. Polegi oluline kui palju (ja kas?) on kaal langenud, tähtsam on enesetunne, sest ma tõesti tunnen peale rajal käimist ennast nagu uuesti sündinuna. Lihased ja liigesed enam ammu valu ei tee ja hingeldama ka miski mind ei aja. Kui saaks veel suitsetamise ka maha jätta, siis ilmselt oleksin võimeline pikemaid maid läbima.

 Tihti küsitakse mu käest et kuidas ma jaksan ja viitsin rajal käia. Ütlen puhtast südamest, et rajal käimine on minu jaoks tänaseks suur nauding, peaaegu sama tähtis kui vee joomine. Olen kord selline inimene kes kipub kõike asju kirega tegema. Tihti on minu elu motoks "KÕIK VÕI MITTEMIDAGI!" ning see kehtib eriti hilinemiste kohta. Ma ei salli hilinemist ja hilinejaid ning ise olen isegi jätnud mõnikord kusagile minemata, kui olen hiljaks jäämas. Selline ma kord olen. Tegelikult olen vabakulgeja, liiga iseseisev ilmselt, ei kannata kui mulle midagi peale surutakse vaid tegutsen hetke ajel. Neitside kiiks vist :)

 Ja, noh, eks armastus inspireerib ja motiveerib elama oma elu kirega.
Armastan!

Fotogalerii:

jõgi on tormine ja suhteliselt triiki...

1 km läbitud...

2 km läbitud...

üks unine ja tuttav tüdruk jalutas vastu :) 

ja mööda Rääma tänavat kodusuunas...

minu lemmikmaja TONDILOSS ja tellingud, jeeeee! ;)

peaaegu kodus ehk Vana-Rääma uulitsal...

Germo ja Zorro hõivasid mu voodi. Emme voodis tuleb alati hea uni :)

25. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Imetore jaanik Ares Ergo pilli järgi

see pilt on tehtud juba jaaniõhtu lõpus. laval Ergo

 Jaaniaeg on mulle alati meeldinud. Peagi täitub meie perel 12 aastat Pärnus elamisest ja selle aja jooksul olen enamuse jaanikuid veetnud Pärnu linnas. Alati on jäänud midagi kripeldama, sest hing ihkab maale, vähemalt maale jaanitulele. Ilmselt tuleneb see sellest, et ma olen siiski maal sündinid, kaua aastaid külades ja alevites elanud jnejne...Sellel aastal mu suuuuur unistus ka täitus, jeee! See oli läbi aegade üks ilusamaid jaanikuid minu jaoks!

 Tõsi küll, oli plaan jõuda ka veel Uduvere jaanikule, kuid plaanid muutusid selle päeval jooksul turbokiirusel, kiiremini kui meie kauni kodumaa ilm(ad). Jah, ma tegelikult igatsesin jaaniks Are parki minna juba ammu, kui sain teada, et seal on võimalik armsa Ergo pilli järgi tantsida. Ergo lihtsalt on andekas ja sõbralik muusik, laulja, hea hing ja mida kõike veel, kes lausa rebib rahva tantsupõrandale, lauldes nii kavereid ka ka enda loodud laule. Ta vaatab tihtilugu ka rahva pealt millised lood sünniks teatud õhtul laulda. Nii on temast saanud tuhandete (võin eksida, äkki isegi miljonite?) lemmik, sest tema lugusid (ja teda) fännavad mitte ainult täiskasvanud ja keskealised, vaid ka lapsed ja vanurid. Ja jaanik on kord selline koht kus inimene tahab jalga keerutada erinevate lugude saatel. Nii saime meiegi mitmeid kordi osa erinevatest süldilugudest ja muidugi täname Urmasega siiralt "Tiigrikutsu" eest, aitäääääh! Kohtumiseni juba õige pea!

P.S. Tänud, et tegid osadest fotodest fotod, hea Ergo!

 Just Are valles on sündinud minu lapsed, küll ligi kümmekond kilomeetrit Are pargist kaugemal, aga ikkagi on see mu laste sünnivald ja olnud ka minu koduvallaks, seega tundisin ennast seal eriliselt, kuigi, tõsi küll, Are parki sattusin esimest korda ja avastasin enda jaoks kauni kohakese, kuhu läheks veel ja veel. Pealegi kohtasin hästi palju häid tuttavaid, endisi koolikaaslasi, laste sugulasi jne...keda polnud kaua aastaid näinud. Väga armas oli, aitäh! Ka põgus vestlus kunagise klassiõe Tiinaga oli üliarmas!

 Köit tõmbama, saabast loopima (ja mida iganes tegema) ma küll ei läinud, aga sellised traditsioonilised võistlused leidsid jaanikul aset küll. Õhtu oli imeline, ilm fantastiline, lõke hurmavalt kaunis...Mida sa hinge veel ihadada oskad, kui keerutad selle ilu juures jalgu oma kalli inimese embuses...Ohh, ma olen õnnelik! Siiralt!

 Heh, üks ahvipärdik oli ka ere tegelane jaanikult, isegi pilti tegime koos. No mulle meeldivad sellised "kiuksuga" tegelased kes lambist ennast võõraste sulgedega ehivad. Nad lisavad alati õhtusse vürtsi ja värvi. Vürtsi ja värvi aga jagus küllaga. Kes teab-see teab! Aitäh kõigile kes meiega ühiselt jaanikut nautisid! Teid oli palju!

 Järgmisel päeval šašlõkitasime koduaias. Kallis sõbranne Anneli oli ka meiega. Oli ka imevahva päev, mis lõppes kallite naabrite, Tiksi ja Terje terrassil. Aitäh!

 Nüüd võin suve enda jaoks õnnestunuks lugeda, kuigi teine algas alles.

kallikesed :)

kallis kooliõde Anneli ( paremal) oma sõbrannega

Fotod jäädvustan ka siia:

minu armastus ja kallis Ergo

poisid olid juba jaanirõõmsad ;)

süüdati jaanituli...

esiplaanil kallis sõbranne Anneli...

imeline vaade Are pargist...

mängud ja tantsud ümber jaanilõkke

Anneli ja tema õepoeg Karel

...

pildistasin drooni, jäi nagu sääsk :)

köievedu..

mängud...

ahv

mina ahviga

Karel ahviga

Karel ja minu piste imikupõlvesõber Rassu ehk Ragnar

Ergo hullutab (leo: ergotab) rahvast :)

laupäeval koduaia jaanikul Anneli ja Germo

oma teise kodu tagaias...

25. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 43. päev

  Täna ärkasin juba kell 7.20. Jõin kohvi ja juba poole tunni pärast oli tahtmine rajale minna, kuid Germo alles magas ja ajas ennast voodist välja kell 8.34. Siis hakkas kohvitama, sööma...Ühesõnaga rajale jõudsime alles 10.20. Ausalt öeldes olin hommikul palju teravam pliiats kui kella kümne ajal.

 Kuna paar päeva on vasaku jala põlv haiget teinud, mingi nõks käib läbi, siis käisime sellel nädalal rajal alles teist korda. Pealegi teeb mulle kaelaradikuliit jälle valu. Peale blogimist mässin oma jala ja kaela sisse, enne muidugi määrin najatoxikga ja peale seda kulub üks lõunauinak ka ära.

 Kui mõnel mu sõbral on üle mõni põlvekaitse või side ja ta enam seda ise ei vaja siis tänud ette!? Sveni käest saan kaelakaitse ilmselt, see hoiab mu õrna kaela kavala tuule eest. Rajal käimisest ma loobuda ei kavatse, kuigi tervise tõttu on tulnud väikseid pause.

 Täna käisime rajal kolmekesi, mina, naabrinaine ja Germo. Läbisime kõigest 4 km, sest üle ei maksa pingutada, kui enesetunne just kiita ei ole. Aga homme on juba uus päev.

 Kolm päeva on mul siin talgud käinud, kui nii öelda võib. Poolvend sebis kusagilt küttematerjali ning koos Maarjaga nad seda pliidipuuks vormisid. Aitäh!

 Mõne õhtu eest käisin ka ise veidi talgutel, sai ennast teistmoodi liigutatud. Võibolla siis tõmbetuult saingi aga võibolla sain eile külma, sest oli tõsiselt külm. Pidin lausa ahju ja pliiti kütma. Ja tõmbetuul on, teadagi, halb energia. Hoidke ennast selle teelt!

naabrinaine ja Germo

1 km läbitud...

2 km läbitud...

sõudja jõel...

Germo teeb rõõmsas tujus sporti...

...

sõudeklubi juures...

...

teisipäeval sõbrannega talgutel...

...

...

Maarja ja poolvend abiks puude saagimisel ja ladumisel...

22. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Ma ükskord nägin Koidulat...

 See hetk, kui sa jood hommikukohvi ning Germo tõstab lauale moosipurgi mille sildil asetsev nimi sind inspireerima hakkab. (f) ruitland ehk Ruitlane...Ja nii sündiski mammutluuletus! Aitäh neile kes inspireerisid ja vabandan nende ees kes luuletusest välja jäid!

  MA ÜKSKORD NÄGIN KOIDULAT

On Olavi see Ruitlandist?
Ja Doris Karevast?
Kas Jüri tuleb Kolgatast?
Ja Margus Konnulast?

On Heiki pärit Vilepast?
Ja Jaan see Pehkingist?
On Ülle Kauksist tulemas?
Sven kivisildnik vist?

On Liina juured Tammistes?
Ja Leelo Tungaldist?
Ja Mudlum see on üldse kes?
Mathura kunstnik vist?

Kas Valdur tuleb Mikitast?
Kas Siim on veskimees?
Kas Pärnus elav Raudam Tom
on ehtne Eesti mees?

On Kristel pärit Mägedist?
Kas Ahti tuleb Kõost?
Poeet, kas Hando Runnel vist
ei kaugel ela Nõost?

On Ave Alavainust teel?
Krafinna Saaremaalt?
On Kati murutar kas veel?
Ja Lea kas Jaanimaalt?

On Heli pärit Künnapast?
Ja Jarek Kasarist?
Jaan elab see Kaplinskis vast?
Birk rohelennul vist?

Kas Jürgen see ka roostetab?
On Peeter helmekas?
Lauriito kas on Meriloost?
On Meiel pärnakas?

Kas Piret elab Bristolis?
Ketlin kas Priilinnas?
On Mari Sajo Soomest vist
leidnud kodulinna?

Kas Ingvar luha äärest tulnd?
Kas Hargla vaigutaja?
On Sõpruse puiesteel kas
Vaigu Maidu maja?

Kas Kätlin tuleb Vainolast?
Veronika Kivisillalt?
On Tuule Lind see Märjamaalt?
Ja Sauter kas päälinnast?

Kas Andrus see on kivirähk?
Mart kadastikus elab?
Ja Helle keset toomingaid
kas Dorisega hullab?

Kas kunstilaulik Toomas Vint
on vindi Aili kaasa?
Ja Erik Tohvri kodu on
kas Soomes? Kas on Vaasas?

Kas Annelil on kodus lamp
mis temale on muusaks?
Kuis Imbi Paju otse küll
võib tulistada puusalt?

On Carolina pihelgas?
Kas Villu oli tamm kord?
Kes on küll Luulur? Nimeks Jaan?
Fs kas mõni lord on?

Ma ükskord nägin Koidulat
Ta unes embas mind
Sest hetkest Pegasus on nüüd
mu tiivuline lind

Ta kappab mööda Eestimaad
ja väisab kirjanikke
Ja nende pealkirjadest
loob ehtsaid piruette



20. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 42. päev

 Täna läbisime 5 km. Kuigi rajale minnes oli ilm tuuline, kippus õhk otsa saama. Meeletu janu oli ka, aga õnneks oli meil 2 pudelit vett kaasas. Nii otsustasimegi läbida oma kilomeetrid aeglases tempos, kuigi Germo kippus vahel tempot tõstma. Germo kepikõndis esimest korda plätudes, aga mina ikka tossudes. Ma kujutan ette, et mu plätud lirtsuks jalas, kuna koju jõudes viskan alati märjad sokid pessu. Aga Germo sai hakkama.

 Meie rajatamine leidis aset keskpäeval, seega oli päike kõige kuumem (mürgisem) ja õhurõhk raske. Jõe äär oli taas ujujaid ja päevitajaid täis, aga meie otsisime viludamat kohta ning tagasi tulimegi mööda Rääma tänavat, sest seal ei olnud otsest päikest, aga mu õlad ja osa seljast on ikkagi punased, sest käisin kepikõndimas suhteliselt avara dekolteega kleidiga. Aga ongi ilusam, sest siiani katab mu ihu nn joodikupäevitus (kohati valge, kohati punane), sest mina kunagi päikest ei võta, aga päike võtab higist mind rajal.

 Enesetunne on hea. Väikese iluune küll tegin, aga olen reibas ja õnnelik.

 Nädalavahetus oli kirju kuid vaatamata mõnele intsidendile siiski õnnelik. Armas Merike kinkis mulle uue tassi ka, Rootsist tõi. Üks armas tass (kruus) kollektsioonis juures.
 Olge teie ka õnnelikud!

Homme on uued tuuled tulemas.
Head kepikõndimist!

Fotod:

Germo kodutänavas (Vana-Rääma) ja sealt keerasime Aru tänavale ja rajale

Aru tn...

1 km läbitud...

2 km läbitud...

Germo

kahel ja poolel kilomeetril jõe ääres...

...

ja mööda Rääma tänavat koju...

Merikese toodud tass Rootsist

ja teiseltpoolt...

värskelt suitsutatud lõhe maitse hea 

hetk eilsest, kui mu ämm oma sõbrale pannikoogipühapäeva tegi ;)

19.juuni. 2017.a.
Vana-Rääma