kolmapäev, 3. mai 2017

Rada 17.päev

Selfi Raimondiga

 Täna suundusime kesklinna sillast üle minnes paremale ehk siis eesmärgiks oli Rannapargi terviserada.
Üks hea hing saatis mulle foto, et meie kodust Rannaparki on 1,9 km. Edasi ja tagasi on siis kokku 3,8 km, aga me käisime pikemalt. Kõik Rannapargi terviserajad käisime läbi, enne mulle süda rahu ei andnud. Pakun, et tänaseks teekonnaks tuli 5 km ära küll.

aitäh, Getri! :)

 Tuleb teinekordki seda rada kasutada, on kordi tuulevaiksem. Vaid sillal oli meeletu tuul. Rannas oli soe ja rahulik.

 Enamuse Pärnus elatud ajast olengi tegelikult kesklinnas elanud ja seda kodusem see rada täna meile oli. Jahisadamas käis vilgas töö, veesõidukite pesu ja remont. Sealt suundusime mõneks ajaks kalli Diana Aitai`ga mõnda hetke veetma ja sealt juba edasi rannaparki, kus käisime kõik rajad mitmekordselt risti ja põiki läbi. Ilus oli. Kui keegi Kaie (Germol oli vaja ju kindlasti nime teada) oma kahe armsa kutsuga meile lähenes, ehmatas Germo esimese hooga, aga siis Kaie lasi koerale pai teha ja Germo oli väga õnnelik. Ta alati kardab koeri esimese hooga, aga hiljem sõbruneb. Nagu ka uue tuttavaga.

 Loomulikult ei saanud me Kuursalli juurest ilma fotosüüdistuseta mööda minna, sest seal on ju armastatud Raimond Valgre, Rait Pärja tehtud skulptuur. Selle juures mängivad kogu aeg Valgre muusika tuntumad hitid.

 Tagasi naasesime mööda Mere pst-d Tallinna väravate poole. Põikasime läbi Vallikraavi juurest ja Vallikäärust ning Olev Siinma mälestusmärgi juurest.

 Tänane fotogalerii sai küll väga rikkalik, aga Pärnu ongi ilus linn, võibki pildistama jääda. Niigi kustutasin osad pildid ära, aga rohkem ei raatsinud.

 Enesetunne on kohutavalt hea lausa! Ja terve raja läbisin tempokalt, kuigi peatusi oli pildistamise pärast rohkem. Praegu on sihuke tunne, et tahaks lausa jooksma minna. Veider, mina ja jooksma. Ma pole kunagi sporti teha armastanud. Aga nii on.

 Ajage aga kargud alla ja minge! Väga palju kepikõndijaid oli täna liikvel, see vist juba Pärnu trend.

Vallikraavi kaldal kena tornmajake...
sild mkis viib Jahisadamasse...
sellised jahid...
tabad...
Germo Jõnniga Jahtklubi ees
teel Rannaparki...
minutid Dianaga...
Rannapargi terviserada...
päike rannamändide vahel...
rada...
Germo ja Kaie koeraga
oleme seal kus on punane täpp..
onju ilus? Germo istub
Kuursaal
Germo ja Raimond
Kuursaal ja Raimond Valgre
Ammende villa
Vallikraav
sild üle Vallikraavi
Tallinna väravad
Olev Siinmaa ja Germo Vallikäärus
Olev Siinmaa lähemalt
Vallikäär
ja olemegi taas teel koju, Germo silla all...


3. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

SAATMATA KIRJAD- Heli Künnapas


 Aprillis ilmus (autor Heli Künnapas) sarja "Mõni õhtu romantikat" 3. raamat "Saatmata kirjad."

 Võiks öelda, et selles raamatus on tõesti kõige rohkem romantikat, kirge, intiimsemaid tundeid jnejne...
Kui algul tundus, et oleksin justkui uuesti "Lõpupidu" või "Ütlemata sõnu" lugema hakanud, siis raamatu lõpp pisut üllatas. Samas ma nii lootsin, et teatud inimesed jäävad ikka kokku. Aga siin blogis ma nimesid nimetama ei hakka (pean silmas selle raamatu tegelasi), kuna mul pole kombeks arvustades ümberjujtustusi teha, mis pigem mõjuvad mitte just hästi, sest tahaks ikka ise lugeda. See on ka üks põhjus miks ma eriti osade inimeste raamatublogisid ei loe, nad kipuvad raamatu stsenaariumi oma blogis välja reetma. Kuigi eelnimetatud noortekate "iseloom" käib sellest raamatust läbi küll. Tekkis kohati isegi tunne, et oleksin seda raamatut juba enne lugenud.

 Heli on kogenud kirjanik. Olen kõik tema 10 raamatut läbi lugenud ja tema käekiri on mulle väga meeltmööda. Jah, tean ka seda, et kipun ise vahel oma raamatutes teatud fraase kordama (toimetaja ütles) aga raamatud ongi autori nägu, sellepärast ma neid kordusi ei pane ka teiste autorite puhul pahaks.

 Kõige südamlikum ja tibutagi efekti tekitav on selles raamatus minu jaoks kadunud Marta kiri noortele. See on nii ehtne, nagu olekski kõik päriselt juhtunud. Või ongi? Ja tagant järgi mõeldes kasvavad inimesed isegi vahel mõne nädalaga lahku (pered kus üks vanematest töötab teises riigis) ning pigem olekski ehk parem, et lapsepõlvearmastus jääb lapsepõlvearmastuseks, et see tunne ja illusioon jääks kestma, mitte ei tekitaks hiljem kahetsust ega uut lõhet. Siin raamatus pigem avanesid parimate sõprade silmad peale teatud situatsiooni, peale taaskohtumist, peale...ühesõnaga lugege ise. Heli kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt. Tema teostes on palju inimsuhete traagikat, mis leiavad tänu naispeategelasele positiivse lahenduse. Nii ka selles raamatus.

 Julgen soovitada!
meie vahteasime omavahel raamatuid. fotol kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas

 Veel 2 raamatut on ka minu käest otse saadaval. Heli kirjutas pühenduse sisse ka. Üks leidis juba uue omaniku. Soovist andke teada kohe? Maksab vaid 7 eurot. Poes on kallim.

Kena kolmapäeva!
12.97 12.32 €


RAAMAT

SAATMATA KIRJAD

 11 Google +0  1 Share0

Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?
"Saatmata kirjad" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat. Sarja kõigi raamatute tegevus toimub enamasti Pärnumaal. Kõik teosed on ka eraldiseisvalt loetavad.

3. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 2. mai 2017

Pudru ja kapsad ehk segablogid...

Ketlin Rauk (Priilinn) Foto tema fb profiililt. 

 Viimasel ajal kipun oma blogimistega oma ajale jalgu jääma, kuid ometi soovin, et kõik sündmused, üritused, arvustused jne...oleks kenasti blogis koos. Nii ma siin nüüd segablogi kirjutangi.

Armas ja andekas kirjanik, ajakirjanik ja lastekirjanik Ketlin Rauk (Priilinn) andis mu lasteraamatule PETU tagasisidet. Tema blogisid saate lugeda SIIT.

  Kopeerin selle teksti ka siia, et oleks kohe silmale nähtav. Ning tänan Ketlinit südamest! Aitäh!

Margit Peterson "Petu"

Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid  - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.

See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)

Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!


Autor: Margit Peterson
Lehekülgi: 40 lk
Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016
Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas." 



Tema raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" kohta kirjutasin ka millalgi arvustuse ja kohe, kohe saan selle sarja järgmise raamatu omanikuks, ootan seda suure põnevusega. Tegu on krimisarjaga.
Minu arvustust sellest raamatust saada lugeda SIIT.

*********************************************************************

 Olen strippar Marco Tasasele teinud juba päris mitmed laulusõnad ja alati on meie laul jõudnud youtubes vaadatavuse edetabelisse. Kindlasti jätkame koostööd, kuna minul pole vahet kas kirjutan sõnu punklaulule, diskole, koorilaulule või...Mulle lihtsalt väga meeldib kui inimesed ajavad oma asju hingega. Päriselt.

 Nii tuli meie ühislugu "Ma vajan rohkem" vaadatavuselt youtube´i top 5. kohale. Jee!
Seda saad piiluda SIIT.

***********************************************************************''

 Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" toimetasin Ott Puija luule. Kui keegi veel tahab, et ta luule sellesse ajakirja jõuaks, saatku mulle oma 5 luuletust, mõned read endast ja foto. Juuninumbrisse on mul juba olemas, aga juuli pole ka enam mägede taga.

 Oti luulelehekülg on siin:


2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma


Jaansoni rada 16.päev


 Täna läbisime umbes 6 km. Üks ja sama rada hakkab ära tüütama, sellepärast tegime nn jänesehaake. Tõsi küll, Jaansoni rada on sportimiseks palju parem, kui mõni tänav, aga ma olen kord selline inimene kes vajab vaheldust.

 Keerasime Tähe tänavalt Oja tänavale. Ei sobinud, kuna sealt on tihe liiklus ja ühel pool pole isegi kõnniteed. Nii keerasime Lina tänavast tagasi Rääma tänavale, käisime taas vanast armsast Bestri poest jääteed ostmas ning suundusime kodu suunas.

 Täna on tuulevaikne, aga palav hakkas. Isegi Germo võttis esimest korda sellel aastal mütsi peast.
Esimese suitsupausi tegin alles Männi peatuses. Üritan suitsetamist ka piirata.

 Enesetunne on väga hea, mitte mingit väsimust ei ole ning pole ka sellist tunnet, et oleks rajalt tulnud. Ei valuta ükski liiges ega lihas, ja kuidagi värske on olla.

 Ega ma enne ei jäta kui eesmärk on saavutatud!

Kohustuslik fotogalerii ka:
Ojas...

sinine on taevas, sinine on jõgi...
väike info ka...
2 km läbitud...
Germo ilma mütsita..
Tähe tänavalt Ojja...
Oja tänaval...
Linast Räämale keeramas..
Bestri pood Rääma tänaval
Rääma tänaval...
väike puhkepaus Männi peatuses...
Rääma ja Vana-Rääma hargnemiskohas, ikka kodu poole (paremale)

2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 1. mai 2017

Volbrimöll Kentukis Belka pilli järgi...

Urmas, mina, Belka, Ergo. foto: Ergo Korp

 Eile oli ju Nõidade öö. Katsu sa siis vaikselt kodus istuda, kui naabermajas hullutab Belka nõidasid. Nii me Maarjaga siis eile Blocksbergi mäele läksimegi.

 Hullult palju rahvast oli legendaarset Belkat kuulama tulnud. Kentuki oli puupüsti täis ja kui ma ausalt ütlen siis peaaegu iga teine oli tuttav. Pärnu rahvas lõõgastus sajaga!

 Nii ma siis vestlesin ka Meelis Sarvega kes lubas, et juba 1. septembril võib ka PÖÖLOY GLÄÄNZI Kentukis näha/kuulda.

 Pärnu muusikud ei ole uhked ja vaenulikud üksteise vastu. Kui ikka mõnel bändimehel on vaba õhtu, läheb ta kolleege nautima. Nii oli kohal ka (lisaks Meelis Sarvele) rahva poolt armastatud muusik Ergo Korp.

 Legendaarne diskor Vardo Rohtmets oli ka kohal ja kenasti pruunlaseks maskeeritud. Ning silma nurgast nägin ka korra teist legendaarset diskorit Elmu Sadulseppa. Siis, veel armsaid Greetet ja Liina, Tiinat, Katrinit, Mäksi, Mehkat, Evat, Urmot ja paljusid, paljusid teisi tuttavaid. Vahepeal oli sihuke tunne, et rahvas ei mahu enam kõrtsu äragi.

 Belka fenomen seisnebki selles, et ta nime peale tuleb alati meeletu rahvas kohale ja tal on väga palju fänne, mille üle ma üldse ei imesta. Ka mina ise oln üks nendest ja juba pikki aastaid.

 No ja kes juhtus paar õhtut tagasi mu pildi alt kommentaare lugema, siis facebooki kasutaja, nimega Mehis Ott lendas otse Tenerifelt kohale ;)

 Rahvas põrutas veel edasi Miragesse Clavist nautima jne...Mina tulin poole ühe paiku koju, kaasas Belka vinüülplaat "Mehega 2 planeedilt," tuju hea ja põsepuna palgel. Taas üks imeline õhtu on ajalukku jäädvustatud. Aitäh!

 Täna hommikul selgus, et Germo rohud olid eile õhtul otsa saanud (ühed neist), seega tuli ruttu Kaubamajakas asuvasse apteeki sõita. Kuna eile õhtul jäi tal (vist) üks rohi võtmata. Ta ju ei räägi kui otsa saavad ja ma pean ise kogu aeg jälgima, siis tänasele rajale minekule on kahjuks kriips peale tõmmatud, sest rohud on talle eluliselt tähtsad. Nii ma siis täna teda 24 h valvan ja koduselt seda imelist päeva mööda saadan.

Volbriöö tõi Pärnusse kena kevade, nautige!

rahulik Volbrimöllu algus, laval Belka
Mehka ja Vardo Rohtmets
peldikuendel Ergoga
Mehkaga jalga keerutades sai üle möllava rahva ka Belkast pilti tehtud
rahvas naudib sajaga...
Belka vinüüliga "Mehega 2 planeedilt"
ja vinüül ka selgema pildi pealt...
nan-nan-nan-nan-naaa, eputan :)

1. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 30. aprill 2017

Jaansoni rada 15.päev


 Kuna eilne päev jäi vahele, siis täna käisime kõigest 4 km. No tegelikult ligi 5, aga see selleks. Reedel sai ju 10 km tehtud ja kui päev vahele jääb, alustan rahulikumalt, kui nii öelda võib. Tegelt läbisin raja just tempokamalt.

 Päris jahe tuul oli ikka rajal. Ja mina tilkusin taas nagu mahlakask. Sellepärast otsustasime tagasi tulla mööda Rääma tänavat, Kuu ja Rääma tänava otsast. Tuulevaiksem. Sinna on just värske alfalt pandud. Mõnus kepikõndida.

 Kaalul käisin täna ka. Kuigi kaal näitab, et olen nädala jooksul vaid pool kilo kaotanud (eelmisel 3kg) mahuvad mulle paljud riided selga mis on kaua kapis seisnud. Rasvad on juba nüüd läinud lihasmassiks ja mu parem käsi on koledalt musklis, aga parem ikka kui pekine. Lihtsalt mina olen see inimene kellele üldse ei meeldi näiteks kulturistid, võehh! Seega mu tiivad hakkavad juba praegu musklit moodustama, kui olen rajal käinud alles kolm ja pool nädalat.

 Hetke seisuga olen siis 11,5 kg kergem. Rühin edasi, ei sammugi tagasi. Mind ei pane muretsema ka see kui peaks mõni plussnädal sisse tulema. Jätkuvalt söön ka kõike, menüüd muutnud ei ole. Oragnism tunneb ise ära mille järgi isu on. Magusa sööja ma ust ei ole, aga ühel õhtul tuli piima-moosi-saia isu peale ja sõin ka seda.

 Eile tehtud pildi jäädvustan ka siia tallele, no nii igaks juhuks. Oli ikka ülimõnus tunne küll kui poolmantli selga sain. Jah, rinnust veel kisub, aga...

kaalukaotus 11 kg, käidud kolm ja pool nädalat. mantel mahtus selga

 Aina edasi!
Kena pühapäeva!

Fotogalerii:
taas ajalooline pilt, Masinatehase varemed (veel olemas)
selline ehe sillerdus jõel...
2 km läbitud...
Kuu ja Rääma nurgal Germo...
ja Evekene jalutab vastu...
taas ajalooline pilt, Masinatehase viimased hingetõmbed...

30. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 29. aprill 2017

JÄLITATAV - Reelika Lootus


 Panin just riiulisse Reelika Lootuse krimiromaani "Jälitatav."
See "wau" efekt jääb ilmselt veel pikaks ajaks minu sisse elama, nagu ka Reelika teise  romaani "Ära võetud" poolt tekitatud emotsioon.

 Reelika Lootuse raamatud on tohutult põnevad! Lausa nii põnevad, et tundub nagu loeks mõne väljamaa kirjaniku kriminulle. Neis on nii palju mitte-eestlaslikku. Tema raamatutel on täiesti oma nägu ja ma usun, et ma tunneks Reelika käekirja ära ka siis, kui ta annaks mõne oma romaani teise kirjaniku nime alt välja.

 Krimiromaanide lugemisega läheb mul alati poole kauem aega, kui mittekrimiromaanide lugemisega. Samas ma tahan peale krimiromaani lugemist endasse hingata mõnda romantilist ja lihtsat raamatut, jätta krimiromaanid magustoiduks, mida ka selle raamatu puhul tegin. Ilmselt võtan järgmiseks lugeda mõne mesimagusa ja õhema raamatu, sest tahan, et "Jälitatav" elaks minus edasi pikka aega. Tõsi küll, paar ööd tagasi leidis aset selline situatsioon, et ma ei julgenud öösel, peale raamatu käest panemist, elamises liikudagi, tundus nagu keegi jälitab mind. Seega muutusin ise jälitatavaks, paranoiliseks. Iga auto mis majast mööda sõitis, ja iga öine tänavahääl pani mind võpatama. Vot, selline mõju on sellel raamatul.

 Ikka ja jälle kujutasin ma Rebekaks Reelikat ennast. Iga autor paneb raamatusse pisut ennast, ma ei tea kui palju Reelika ennast pani ja mul pole kahjuks au teda reaalselt tunda, aga kogu aeg oli autori pilt silme ees.

 Mina, inimene kes pole palju reisinud, sain siit raamatust ka põgusa pildi Aafrikast, täpsamalt siis Lääne- Aafriast, Guinea ääres asuvast Ghana Vabariigist, selle imelisest, kohati metsikust ja idüllilisest loodusest. Silme ette kangastusid vihmametsad, ahvid, vaalad, romantilised rannateed, mahajäetud osmikud, jnejne...Nagu oleks mõnda loodusdokki vaadanud. Olustik, mis lausa peab romaanides olema, on ka selles raamatus olemas, väga piltlik ja elus.

 Põnevust pakkus "Jälitatav" otsast lõpuni. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks raamatut käest panna, pooleli jätta. See on ülihaarav raamat. Ja kui aus olla siis ma ei oska oma tunnet, mille see raamat tekitas, piltlikult kirja panna. Seda tunnet saab vaid tunda, kui loed seda raamatut. Hetkel on raamat poodides veel soodushinnaga. Kiirustage!

 Jään põnevusega raamatu teist osa ootama. (linnukesed sidistasid, et teine osa on kirjutamisel). Ja loodan, et Steven (isegi teda hakkasin vahepeal kurjategijaks pidama) jäi ellu. Et nende armastus Rebekaga jääb kestma.

 Ohh, ma ütleks!

Aitäh, kallis Reelika (tahtsin Rebeka kirjutada) selle tohutult hea raamatu eest!

Nüüd kohustuslik reklaam ka Rahva Raamatu lehelt:
19.48 10.07 €
  • OSTA 
  • RAAMAT

    JÄLITATAV

     0 Google +0  0 Share0
    Reelika Lootuse hoogsa debüütromaani tegevus toimub Ghanas, kus puhkusele rahu, üksindust ja ilusaid vaateid nautima sõitnud Rebeka kogeb risti vastupidist – ei üksindust, ei rahu. Noor naine avastab end keset ahnust ja viha ning tal ei jää muud üle, kui põgeneda Lisaks saab lugeja ka pildi Ghanast, sest autor on sujuvalt põiminud nii põnevad seiklused kui ka selle eksootilise riigi olustiku kirjeldused.

29. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Me laia ilma pääl...

foto netiavarustest...

  ME LAIA ILMA PÄÄL...

üks toompearott kord
unistades tuusalt
läks riigikokku
tulistama puusalt

oh ebaõnn
sealt anti talle kinga
nüüd leivanumbriks talle
massaaž lingam

on säänseid tegelasi
palju sääl
kui kodutuid
me laia ilma pääl

üks haukab üht
ja teine õgib teist
ei koti neid
mis üldsegi saab meist

oh tule tule
kõikehõlmav lingam
meid üleni sa
enesesse hinga



29. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma