teisipäev, 2. mai 2017

Jaansoni rada 16.päev


 Täna läbisime umbes 6 km. Üks ja sama rada hakkab ära tüütama, sellepärast tegime nn jänesehaake. Tõsi küll, Jaansoni rada on sportimiseks palju parem, kui mõni tänav, aga ma olen kord selline inimene kes vajab vaheldust.

 Keerasime Tähe tänavalt Oja tänavale. Ei sobinud, kuna sealt on tihe liiklus ja ühel pool pole isegi kõnniteed. Nii keerasime Lina tänavast tagasi Rääma tänavale, käisime taas vanast armsast Bestri poest jääteed ostmas ning suundusime kodu suunas.

 Täna on tuulevaikne, aga palav hakkas. Isegi Germo võttis esimest korda sellel aastal mütsi peast.
Esimese suitsupausi tegin alles Männi peatuses. Üritan suitsetamist ka piirata.

 Enesetunne on väga hea, mitte mingit väsimust ei ole ning pole ka sellist tunnet, et oleks rajalt tulnud. Ei valuta ükski liiges ega lihas, ja kuidagi värske on olla.

 Ega ma enne ei jäta kui eesmärk on saavutatud!

Kohustuslik fotogalerii ka:
Ojas...

sinine on taevas, sinine on jõgi...
väike info ka...
2 km läbitud...
Germo ilma mütsita..
Tähe tänavalt Ojja...
Oja tänaval...
Linast Räämale keeramas..
Bestri pood Rääma tänaval
Rääma tänaval...
väike puhkepaus Männi peatuses...
Rääma ja Vana-Rääma hargnemiskohas, ikka kodu poole (paremale)

2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 1. mai 2017

Volbrimöll Kentukis Belka pilli järgi...

Urmas, mina, Belka, Ergo. foto: Ergo Korp

 Eile oli ju Nõidade öö. Katsu sa siis vaikselt kodus istuda, kui naabermajas hullutab Belka nõidasid. Nii me Maarjaga siis eile Blocksbergi mäele läksimegi.

 Hullult palju rahvast oli legendaarset Belkat kuulama tulnud. Kentuki oli puupüsti täis ja kui ma ausalt ütlen siis peaaegu iga teine oli tuttav. Pärnu rahvas lõõgastus sajaga!

 Nii ma siis vestlesin ka Meelis Sarvega kes lubas, et juba 1. septembril võib ka PÖÖLOY GLÄÄNZI Kentukis näha/kuulda.

 Pärnu muusikud ei ole uhked ja vaenulikud üksteise vastu. Kui ikka mõnel bändimehel on vaba õhtu, läheb ta kolleege nautima. Nii oli kohal ka (lisaks Meelis Sarvele) rahva poolt armastatud muusik Ergo Korp.

 Legendaarne diskor Vardo Rohtmets oli ka kohal ja kenasti pruunlaseks maskeeritud. Ning silma nurgast nägin ka korra teist legendaarset diskorit Elmu Sadulseppa. Siis, veel armsaid Greetet ja Liina, Tiinat, Katrinit, Mäksi, Mehkat, Evat, Urmot ja paljusid, paljusid teisi tuttavaid. Vahepeal oli sihuke tunne, et rahvas ei mahu enam kõrtsu äragi.

 Belka fenomen seisnebki selles, et ta nime peale tuleb alati meeletu rahvas kohale ja tal on väga palju fänne, mille üle ma üldse ei imesta. Ka mina ise oln üks nendest ja juba pikki aastaid.

 No ja kes juhtus paar õhtut tagasi mu pildi alt kommentaare lugema, siis facebooki kasutaja, nimega Mehis Ott lendas otse Tenerifelt kohale ;)

 Rahvas põrutas veel edasi Miragesse Clavist nautima jne...Mina tulin poole ühe paiku koju, kaasas Belka vinüülplaat "Mehega 2 planeedilt," tuju hea ja põsepuna palgel. Taas üks imeline õhtu on ajalukku jäädvustatud. Aitäh!

 Täna hommikul selgus, et Germo rohud olid eile õhtul otsa saanud (ühed neist), seega tuli ruttu Kaubamajakas asuvasse apteeki sõita. Kuna eile õhtul jäi tal (vist) üks rohi võtmata. Ta ju ei räägi kui otsa saavad ja ma pean ise kogu aeg jälgima, siis tänasele rajale minekule on kahjuks kriips peale tõmmatud, sest rohud on talle eluliselt tähtsad. Nii ma siis täna teda 24 h valvan ja koduselt seda imelist päeva mööda saadan.

Volbriöö tõi Pärnusse kena kevade, nautige!

rahulik Volbrimöllu algus, laval Belka
Mehka ja Vardo Rohtmets
peldikuendel Ergoga
Mehkaga jalga keerutades sai üle möllava rahva ka Belkast pilti tehtud
rahvas naudib sajaga...
Belka vinüüliga "Mehega 2 planeedilt"
ja vinüül ka selgema pildi pealt...
nan-nan-nan-nan-naaa, eputan :)

1. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 30. aprill 2017

Jaansoni rada 15.päev


 Kuna eilne päev jäi vahele, siis täna käisime kõigest 4 km. No tegelikult ligi 5, aga see selleks. Reedel sai ju 10 km tehtud ja kui päev vahele jääb, alustan rahulikumalt, kui nii öelda võib. Tegelt läbisin raja just tempokamalt.

 Päris jahe tuul oli ikka rajal. Ja mina tilkusin taas nagu mahlakask. Sellepärast otsustasime tagasi tulla mööda Rääma tänavat, Kuu ja Rääma tänava otsast. Tuulevaiksem. Sinna on just värske alfalt pandud. Mõnus kepikõndida.

 Kaalul käisin täna ka. Kuigi kaal näitab, et olen nädala jooksul vaid pool kilo kaotanud (eelmisel 3kg) mahuvad mulle paljud riided selga mis on kaua kapis seisnud. Rasvad on juba nüüd läinud lihasmassiks ja mu parem käsi on koledalt musklis, aga parem ikka kui pekine. Lihtsalt mina olen see inimene kellele üldse ei meeldi näiteks kulturistid, võehh! Seega mu tiivad hakkavad juba praegu musklit moodustama, kui olen rajal käinud alles kolm ja pool nädalat.

 Hetke seisuga olen siis 11,5 kg kergem. Rühin edasi, ei sammugi tagasi. Mind ei pane muretsema ka see kui peaks mõni plussnädal sisse tulema. Jätkuvalt söön ka kõike, menüüd muutnud ei ole. Oragnism tunneb ise ära mille järgi isu on. Magusa sööja ma ust ei ole, aga ühel õhtul tuli piima-moosi-saia isu peale ja sõin ka seda.

 Eile tehtud pildi jäädvustan ka siia tallele, no nii igaks juhuks. Oli ikka ülimõnus tunne küll kui poolmantli selga sain. Jah, rinnust veel kisub, aga...

kaalukaotus 11 kg, käidud kolm ja pool nädalat. mantel mahtus selga

 Aina edasi!
Kena pühapäeva!

Fotogalerii:
taas ajalooline pilt, Masinatehase varemed (veel olemas)
selline ehe sillerdus jõel...
2 km läbitud...
Kuu ja Rääma nurgal Germo...
ja Evekene jalutab vastu...
taas ajalooline pilt, Masinatehase viimased hingetõmbed...

30. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 29. aprill 2017

JÄLITATAV - Reelika Lootus


 Panin just riiulisse Reelika Lootuse krimiromaani "Jälitatav."
See "wau" efekt jääb ilmselt veel pikaks ajaks minu sisse elama, nagu ka Reelika teise  romaani "Ära võetud" poolt tekitatud emotsioon.

 Reelika Lootuse raamatud on tohutult põnevad! Lausa nii põnevad, et tundub nagu loeks mõne väljamaa kirjaniku kriminulle. Neis on nii palju mitte-eestlaslikku. Tema raamatutel on täiesti oma nägu ja ma usun, et ma tunneks Reelika käekirja ära ka siis, kui ta annaks mõne oma romaani teise kirjaniku nime alt välja.

 Krimiromaanide lugemisega läheb mul alati poole kauem aega, kui mittekrimiromaanide lugemisega. Samas ma tahan peale krimiromaani lugemist endasse hingata mõnda romantilist ja lihtsat raamatut, jätta krimiromaanid magustoiduks, mida ka selle raamatu puhul tegin. Ilmselt võtan järgmiseks lugeda mõne mesimagusa ja õhema raamatu, sest tahan, et "Jälitatav" elaks minus edasi pikka aega. Tõsi küll, paar ööd tagasi leidis aset selline situatsioon, et ma ei julgenud öösel, peale raamatu käest panemist, elamises liikudagi, tundus nagu keegi jälitab mind. Seega muutusin ise jälitatavaks, paranoiliseks. Iga auto mis majast mööda sõitis, ja iga öine tänavahääl pani mind võpatama. Vot, selline mõju on sellel raamatul.

 Ikka ja jälle kujutasin ma Rebekaks Reelikat ennast. Iga autor paneb raamatusse pisut ennast, ma ei tea kui palju Reelika ennast pani ja mul pole kahjuks au teda reaalselt tunda, aga kogu aeg oli autori pilt silme ees.

 Mina, inimene kes pole palju reisinud, sain siit raamatust ka põgusa pildi Aafrikast, täpsamalt siis Lääne- Aafriast, Guinea ääres asuvast Ghana Vabariigist, selle imelisest, kohati metsikust ja idüllilisest loodusest. Silme ette kangastusid vihmametsad, ahvid, vaalad, romantilised rannateed, mahajäetud osmikud, jnejne...Nagu oleks mõnda loodusdokki vaadanud. Olustik, mis lausa peab romaanides olema, on ka selles raamatus olemas, väga piltlik ja elus.

 Põnevust pakkus "Jälitatav" otsast lõpuni. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks raamatut käest panna, pooleli jätta. See on ülihaarav raamat. Ja kui aus olla siis ma ei oska oma tunnet, mille see raamat tekitas, piltlikult kirja panna. Seda tunnet saab vaid tunda, kui loed seda raamatut. Hetkel on raamat poodides veel soodushinnaga. Kiirustage!

 Jään põnevusega raamatu teist osa ootama. (linnukesed sidistasid, et teine osa on kirjutamisel). Ja loodan, et Steven (isegi teda hakkasin vahepeal kurjategijaks pidama) jäi ellu. Et nende armastus Rebekaga jääb kestma.

 Ohh, ma ütleks!

Aitäh, kallis Reelika (tahtsin Rebeka kirjutada) selle tohutult hea raamatu eest!

Nüüd kohustuslik reklaam ka Rahva Raamatu lehelt:
19.48 10.07 €
  • OSTA 
  • RAAMAT

    JÄLITATAV

     0 Google +0  0 Share0
    Reelika Lootuse hoogsa debüütromaani tegevus toimub Ghanas, kus puhkusele rahu, üksindust ja ilusaid vaateid nautima sõitnud Rebeka kogeb risti vastupidist – ei üksindust, ei rahu. Noor naine avastab end keset ahnust ja viha ning tal ei jää muud üle, kui põgeneda Lisaks saab lugeja ka pildi Ghanast, sest autor on sujuvalt põiminud nii põnevad seiklused kui ka selle eksootilise riigi olustiku kirjeldused.

29. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Me laia ilma pääl...

foto netiavarustest...

  ME LAIA ILMA PÄÄL...

üks toompearott kord
unistades tuusalt
läks riigikokku
tulistama puusalt

oh ebaõnn
sealt anti talle kinga
nüüd leivanumbriks talle
massaaž lingam

on säänseid tegelasi
palju sääl
kui kodutuid
me laia ilma pääl

üks haukab üht
ja teine õgib teist
ei koti neid
mis üldsegi saab meist

oh tule tule
kõikehõlmav lingam
meid üleni sa
enesesse hinga



29. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 28. aprill 2017

Jaansoni rada 14.päev


 Täna läksime rajale alles peale lõunat. Ma lihtsalt magasin kauem ja Germo tõusis täna minust varem. Alles peale kella 10 lõin silmad lahti. Tõsi küll, peale 8 olin üleval kuid olin selleks ajaks vaid 4 tundi maganud ja ajasin ennast uuesti voodisse. Lihtsalt ma ei suutnud öösel ühte raamatut öökapile panna.

 Terve Jaansoni rada sai täna läbitud, seega ligi 10 km. Enesetunne on ülihea, ei mingit väsimust. Tõsi küll, koju jõudes tegin igaks juhuks soolavee vanni jalgadele. Praegu on juba sihuke tunne, et tahaks taas rajale minna. Ausalt. No lõpuks on kevad Pärnusse jõudnud ja ilm on ilus. Rada oli rahvast tulvil.

 Taas kohtusime rajal Leonora ja Sveniga, kes täna tegid jalgrattasporti. No neil on oma vajalik kaal saavutatud ja rattasõit hoiab seda kenasti.

 Esimese istumispausi tegimegi peale uut silda. Sportlaskirjanikud segasid kalameeste tööd. Ok, ega me tegelikult kaua ei istunud.

 Enne kesklinna silda juhtusime Õilmega kokku.

 Ajaliselt läbisime kahe silla vahelise ala 50 minutiga (ühe poole) kuid lõpuaega ma ei piilunud, polegi oluline. Aga võrreldes eelmiste kordadega olime väledamad kindlasti.

 Ja koju jõudes ootas juba järgmine külaline meid. Maarjal lasingi pilti teha.

Head rajatamist!

Fotogalerii ikka ka.
kodusilla juurest minek...
panin poolpüksid jalga...
3 km läbitud...
4 km läbitud...
uue silla juures...
uuel sillal...
Leonora ja Sven rattasporti harrastamas...
Germo uue silla trepil...
esimene puhkepaus peale uut silda. Germo, Sven, Leonora (ja kalamaehed ka)
6km läbitud...
rajal...
rajal...
mõnus mehike...
rajal...
7 km läbitud...
Riina maja juures...Väike-Jõe tänaval...
üks mõnus vana palkmaja Väike-Jõe tänaval (taamal roheline maja kus me kunagi elasime)
8 km läbitud...
väike puhkepaus enne kesklinna silda...vaade tagasi...
9 km läbitud...
ja kodu asub kusagil seal. nüüd sild ületada ja koju...


28. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Inglisillal...


  INGLISILLAL...
/Tartu- mu arm!/

Langeb päev me peale nagu rahe
Taevas mureneb, vaond pilve taha ulm
Mustas õhtukleidis astub kaksikpulm
peielauda, maa ja taeva vahel

Sõgenevad tahumatud tunded
kuni eluookean saab aardeist täis
Kas sa oled vahel näinud kuidas käis
Ingel maapeal? Õlal tiibjas munder

Kolm pihutäit seal õrna armastust
Ta laotas kalmudele. Ei tea kust
ta tuli? Kuhu läks? Millal taas?

Kui vahune on taevas, vagusi
ja inimsilm sealt loendab pragusi
on Inglisillal aiapiirded maas



28. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma