Tegu on esimese põhjalikuma sissevaatega ajakirja Vaimupuu lastekodus kasvanud peatoimetaja Janek Muru lapsepõlve ja noorusaega. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu" sõpru ära tunda? Kerttu Rakke poolt kirja pandud Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda.
Pärast kuueaastaseks saamist viidi lapsed väikelastekodust laiali erinevatesse lastekodudesse. Mina sattusin Imastu Laste Internaatkodusse, sest siin elasid vaimupuudega ning raske ja sügava puudega lapsed, tollase määratluse järgi lapsinvaliidid.
Nõukogude ajal oli levinud arvamus, et puuetega lapsed sünnivad vaid joodikutel ja muidu vääritutel inimestel. Nii andsid paljud oma lapse lastekodusse, kui laps oli puudega. Laps peideti „ühiskonna silma alt” ära. Puudega laps oli viga, teda tuli varjata ja häbeneda, ning kõige kindlam oli ta mõnesse kinnisesse asutusse pista. Surma ootama. See, muide, pole liialdus. Nii mitmedki arstid on tunnistanud, et nõukogude ajal saadetigi puudega lapsed lastekodudesse surema. Vahet polnud, mis puue täpselt oli – invaliid oli invaliid. Alaväärne. Ka täiskasvanud puuetega inimesi nägi linnapildis üliharva. Abitute koht oli peidus.
Diagnoos, millega mina Imastusse sattusin, on pannud hiljem kõiki imestama. See pole liikumispuue, nagu võiks arvata. Otsus oli karm: Imbecillitas. See tähendab, et ma poleks pidanud millestki aru saama ega end väljendada oskama. Ometi ma ju sain aru, rääkisin ja isegi naljatasin! Mine tea, kas see oli kellegi lohakus või pahatahtlik aps, ent edaspidi suhtuti minusse ainult sellele diagnoosile vastavalt. Üks käsitsi kritseldatud sõna võttis minult ära igasuguse õiguse ja lootuse inimväärsele elule.
Jah, mul on liikumispuue ning mõnikord on mul end keeruline väljendada. Aga oma hinges olen ma ju terve!
See, mis sulle meeldib, maitseb või nalja teeb, ei sõltu ju puudest või sellest, missugune sa välja näed. See on sinu enda olemus, sinu isiksus, sinu „mina“. See ei kao kuhugi, kui sa kaotad käe või jala või kui jääd parandamatult haigeks. Sa võid seeläbi küll muutuda, ent sinu sisemine olemus jääb ju samaks.
Kahjuks ei peetud nõukogude ajal puudega lapse isiksust millekski, mida austada või arendada.
Esimene keel, mida ma rääkima õppisin, oli vene keel, sest Tallinna Lastekodus olid kasvatajateks peamiselt venelannad. Imastu personal oli eestikeelne ja ma unustasin vene keele aastateks. Sealset elu aga ei unusta ma kahjuks iial. Võib kindlalt öelda, et Imastusse kolimisega lõppes minu lapsepõlv.
autogramm ja pühendus

Mulle on alati meeldinud ilusad asjad ja riided. Juba siis, kui ma neid õieti näinudki ei olnud. Ma lihtsalt teadsin, et need asjad, mis Imastus on, mulle absoluutselt ei meeldi. Mul on hea meel, et sealne räpasus ja maitsetus ei suutnud minus tappa mu korraarmastust ega igatsust ilu järele.
Nõukogudeaegsed lastekodulapsed torkasid linnapildis silma oma koledate riiete tõttu. Need olid mitu hooaega vanad, masstoodangu eksemplarid – näiteks ruudulised talvemantlid ja tuhmi värvi tutimütsid. Enamik tavalisi inimesi oma lapsele selliseid asju selga ei pannud. Minul aga polnud isegi koledat talvemantlit: liikumispuudega lastekodulapsed lihtsalt ei käinudki talvel õues.
Meil olid seljas pikkade varrukatega särgid ja jalas sipupüksid, nöörkinnis kummalgi õlal. Mõnikord, eriti külaliste tuleku eel, pandi meile selga tugevast tumedast puuvillasest kangast türbid, äärmiselt ebamugavad ja alati vale suurusega kombinesoonid. Keskel oli kumm, ees nööbid. Kombinesooni varrukad ja püksisääred olid pikad, lohisesid järel ja jäid pidevalt igale poole ette. Näiteks takerdusid naeltesse, mis linoleumist välja turritasid. Vana linoleumi, mis mõisahoone põrandaid kattis, oli mitmest kohast paigatud, lapid naeltega põranda külge löödud. Kuna siin aga oli väga must, siis rullusid linoleumitükkide servad niiskusest – otse öeldes: kusest – üles ja tõstsid kõrgele ka naelad. Nende vastu lõhkusime me end pidevalt ära.
Sipupüksid olid mugavamad kui kombinesoonid, sest siis olid ka varbad kaetud. Kombinesoone kandes pandi meile ka sokid jalga, aga need jäid samuti naelte külge kinni, läksid katki ja kadusid ära. Uusi sokke ei kiirustanud meile keegi jalga panema. Kombinesoonisääred olid küll pikad, aga sokkideta oli päris hull. Jalad hakkasid neis külmetama, eriti talvel. Mu parima sõbra Raili halvatud jalad olid külmetamisest mõnikord täiesti sinist värvi.
*
autogramm ja pühendus
Paljud lapsed olid meil väga närvilised. Igaüks läheb ju närvi, kui ennast teistele mõistetavaks ei suuda teha! Tavaelus vihastutakse ja sõimatakse teisi lollideks. Laps, kes pole võimeline ennast teistele arusaadavaks tegema, ei saa aga lubada endale sõimamist ja üleolekut. Pinge sellest, et teda ei mõisteta, aina kasvab. Ja nii ta lihtsalt karjub ja peksab ennast vastu seina või teeb teistele haiget. Kõige lihtsam vahend sellise käitumise vastu oli unerohi. Imastus oli kõige populaarsem unerohi nimega Aminazin.
Päris esimestel päevadel mulle unerohtu ei antud, see sai minu jaoks igapäevaseks alles siis, kui ma pahandusi hakkasin tegema. Selleks ei läinud kaua aega, kuna ma ei olnud personali arvates kaugeltki „hea laps“.
Ma ei olnud tegelikult paha laps. Ma olin lihtsalt laps oma uudishimu ja piiride testimisega. Kõigil, kel vähegi eluvaimu sees, oli probleeme „heaks lapseks“ olemisega. Iga päev oli meil üks ja sama rutiin, mingit meelelahutust ega mänguasju polnud. Ärkad üles – sama rühm, sama tühjus... Puudus elu mõte. Lapsed olid igavusest hullumas, sellepärast tegidki pahandust ja lollusi.
Tihtipeale polnudki oluline, kas olid hea laps või halb laps – unerohtu said ikka. Kui mitte varem, siis õhtul kell kuus, kui enamik personali koju läks ja meil uneaeg algas. Mäletan meie peaaegu igaõhtust „idülli“: unerohi on sees, tahaks magada, aga ei saa, sest tuli veel põleb. Mõned magavad potil, mõned karjuvad voodis… Kõik on kui udus, nagu läbi vati kuuled, kuidas sanitarid telekat vaatavad ja omavahel räägivad. Sanitarid tavaliselt meid magama ei pannud, abitööline Ants tegi seda.
Ma vihkasin seda unerohtu kogu südamest! Sellega uinumine oli nagu musta auku kukkumine. Ei unenägusid, ei puhkust – vastupidi: hommikuti oli pea paks ja me ise uimased. Päeval magada ei tohtinud, selle eest võis saada karistada. Mind kisti mitu korda voodi alt välja, kui hommikul salaja sinna peitu olin roomanud, et pisutki tukkuda. Ka siis leiti mind üles, kui magasin kord potitooli taga. Vedelesin omaenda pissi sees, lihtsalt ei jõudnud liigutada. Õhtupoolikuks olin juba pisut erksam.
Minu parim sõber Raili, liikumispuudega tüdruk, kes oli lamajate rühmas üks nutikamaid, vihkas unerohtu samapalju kui mina. Kuna Raili oli teistest häälekam, anti talle ka rohkem unerohtu. Igasugune oma arvamuse väljendamine nimetati ju kohe märatsemiseks!
Otsustasime unerohu vastu võidelda: olla unerohust hoolimata ärkvel. See oli raske. Roomasime kraanikausi juurde, pesime kraanist tilkuva külma veega nägu, et mitte uinuda. Raili lausa nuttis: nii väga tahtis ta ärkvel olla! Hoidsime teineteisel käest, pühkisime pisaraid ja kordasime: „Me oleme tugevad, me ei jää magama!”
Lubasime teineteisele, et kui suuremaks kasvame, siis põgeneme õue.
*
(1992. a)
Endiselt ei olnud jätnud mind maha plaan Imastust ära saada. Külalised, ajakirjanikud ja teised tõid meile küll uut hingamist, aga äraminekuks neist abi polnud. Pidin midagi muud välja mõtlema, kellegi teise poole pöörduma.
Meie maja juures käis kaks korda nädalas, lõuna ajal, 1-2 paiku, postiauto. Nägin seda tihti, kui toolile ronisin ja aknast välja vaatasin. Peamiselt tõi postiauto ajalehti, kirju ja pakke.
Aeg-ajalt kuulsin kedagi rääkivat, et üks või teine kiri tuleb „posti panna”. Olin kindel, et see „post“ on siin kusagil hoovi peal, kust postiljon kirjad võtab ja adressaadile viib.
Kogu postivärk oli minu jaoks põnev, nagu kõik, mis veidigi kirjutamise ja paberitega seotud. Nii tekkis mul mõte kirjutada ka ise üks kiri ja saata see ära. Mul õnnestus näpata paber ja pliiats ning ma asusin tööle. 
Oli suvine aeg, päike hakkas loojuma, kõik olid juba voodis – kes nuttis, kes häälitses niisama. Mäletan, et päike oli hästi punane. Roomajate aknast paistis see puude vahelt eriti kaunina.
Kuna ma kirjutada ei osanud, sirgeldasin paberi siksakilisi ridu täis. Niimoodi ju kiri välja nägi?
Kirja sisu oli umbes selline: „Armas Jumal, palun aita mul siit põgeneda. Kui sa aitad, siis järgmisel korral, kui ma kommi saan, annan selle sulle.”
Baptistid olid meile rääkinud, kuidas Jumal vaeseid aitas. Sellepärast kirjutasingi Jumalale. Mu ainuke väljapääs oligi Jumal – kellele teisele oleksin ma veel julgenud loota?
Sain kirja valmis ja voltisin kokku, nagu olin näinud täiskasvanuid tegemas.
Õue sain „roomajate“ rõdu kaudu. Uks oli küll lukus, ent võti oli ees – nii et minu jaoks oli see sama hea mis lahtine uks.
Probleem tekkis sellest, et ma ei teadnud, kus on see salapärane post, kuhu kirju pannakse. Vaatasin ringi ja siis märkasin: teisel pool mõisahoone peatreppi, maja nurga juures, seisis kõvera ja katkisena üks metallist toru, aiapost, jäänuk kunagisest võrkaiast, mis oli maha võetud juba enne minu Imastusse tulekut. Roomasin kiiresti, kiri hammaste vahel, selle juurde. Mul oli tõepoolest kiirus sees, sõrmenukid olid verised ja lausa tolmupilv järel! Ma pidin kirja posti panema enne, kui keegi minu puudumist või lahtist rõduust märkab.
Jõudsin postini ja nägin, et see on päris kõrge. Ajasin end toru najale püsti ja toppisin kirja ülevalt august sisse. Midagi ei juhtunud. Võtsin maast oksakese, küünitasin end nii pikaks kui sain ja lükkasin oksaga kirja. Kiri vajus torus allapoole ja jäi siis ühe jõnksu juures pidama. Nägin seda läbi katkise toruseina.
„Nüüd on kiri postis,“ olin ma rahul ja roomasin tagasi tuppa.
Käisin oma kirja iga päev vaatamas ja olin mures, et postiljon polnud seda ära võtnud. Kord blokeerisin isegi postiauto ära, läksin tugiraamiga autole vastu ega lasknud sel edasi sõita!
„Kas sa võtsid postist mu kirja ja viisid Jumalale?“ küsisin ma postiljonilt. See eiras mind igal viisil.
Ühel päeval enam kirja näha ei olnud. Tõenäoliselt oli vihm selle torus allapoole uhtunud, mina aga olin kindel, et nüüd on kiri adressaadini jõudnud. Hakkasin vastust ootama ning igal hommikul postiljoni tüütama: „Kus minu kiri on?”
Postiljon läks lõpuks päris tigedaks, sest ilmselgelt ei saanud ta aru, mis kirjaga tegemist.
Vastust ei tulnud ega tulnud.
Lõpuks ei jaksanud ma enam oodata, tulid uued mõtted ja unistused. Nüüd saan aga öelda, et Jumal võttis mind kuulda. Vastus on ju käes: ma olen Imastust väljas! Olen Jumalale siiani ühe kommi võlgu.
*
(1998. a)Imastusse saabusid kirurg Tiit Härma ja ortoositehnik Kalev Toots Tallinna Lastehaiglast, et leida puudega lapsi, keda oleks võimalik operatsiooni ja abivahenditega aidata. Imastu ei olnud ainus lastekodu, nad käisid läbi kõik, kus elasid puuetega lapsed. Lastekodud olid olnud suletud asutused, juhtivatel meedikutel puudus ülevaade, missuguse meditsiinilise diagnoosiga lapsed seal elavad. Lastekodudes aga ei teatud, missugused on tänapäevased võimalused laste abistamiseks.
Mina jäin arstidele silma, kuna olin teistest vanem, kandsin mitu numbrit suuremat pintsakut ja kõndisin, varbad tuntavalt sissepoole. Ja loomulikult läksin kohe uute inimestega ise juttu ajama.
Kui sain teada, et mul on võimalus operatsioonile saada, tundsin end kui lotovõitja!
„Millal sa oleksid valmis operatsioonile tulema?“ küsis doktor Härma.
„Homme,“ pakkusin mina.
Arst hakkas naerma. „Rahu,“ ütles ta. „Paar nädalat läheb ikka aega.“
Sõit saigi teoks juba paari nädala pärast. Ööl enne minekut ei saanud ma magada. Olin nii erutatud!
Mul ei olnud tegelikult operatsiooni suhtes erilisi lootusi. Rootsis oli ju öeldud, et iseseisvalt kõndima ei hakka ma kunagi. Teatud paranemist küll lubati, aga nüüd, lastehaiglasse minnes, ei mõelnudki ma paranemisele: minu jaoks oli põhiline, et saan Imastust eemal olla. Iga põhjus, ükskõik kui kummaline või valus, sobis selleks imehästi.
Tavaliselt ei taha lapsed käia koolis ega olla haiglas. Minul aga on olnud vastupidi.

*
(2001. a)
Mingil hetkel hakkasin tundma rahulolematust. Mu elu oli mõne aastaga kõvasti muutunud. Mul oli oma kodu, ma sain koolis käia ja õppida. Paar-kolm korda nädalas käisin jõusaalis ja vesiravis. Mul polnud küll ema ega sugulasi, ent mul oli mitu „tädi“ – head inglid lastehaiglast, kes endiselt mu käekäigu vastu huvi tundsid, mul külas käisid ja mind nõu ja jõuga aitasid. Mallega käisime tihti teatrites ja niisama jalutamas. Ka koolis oli inimesi, kellega rääkida, nii õpetajate kui õpilaste seas. Mul oli isegi piinlik, et ma pole oma eluga rahul.
Põhjus oli lihtne: mu ümber olid noored, kel teadmisi ja võimekust vähe, või siis täiskasvanud, kes pedagoogilistel eesmärkidel rääkisid minuga vaid nii-öelda korralike inimeste asjadest. Mina aga tahtsin suhelda omavanustega, kes ei piirdu vaid töölkäimise, kodus istumise, sporditegemise ja intelligentse meelelahutusega.
Tahtsin elada täiel rinnal, käia pidudel, kohtuda lahedate inimestega, olla õnnelik! Igatsesin värve oma ellu, midagi suurt ja võimsat, isegi pisut patust. Ma polnud ju selleks lastekodust välja võidelnud, et nüüd igavat rahulikku elu elada!
/…/Järjest sagedamini jäin juttu ajama noortega, kes meie maja taga istumas käisid, õlut joomas ja suitsetamas. Enamik neist elas kusagil lähedal, meie maja taga aga oli väike park, männitukk, kus oli mõnus istuda. Noored olid minust nooremad, 16-17-aastased ja elasid põnevat elu, pidutsesid tihti ja kelkisid siis oma seiklustega. See kõik oli väga põnev, hoopis teine maailm! Minu arust olid need väga huvitavad ja toredad inimesed.
Mõne aja pärast hakkasid nad mul külas käima, sest mul oli tolle aja kohta päris hea arvuti – Pentium 100. Sain olla „kõva mees“, uhkeldada oma tehnikaga. Graafikakaart oli sellel küll aeglane, aga ikka parem kui mitte midagi. Arvutil sai mängida uuemaid mänge. Ise ma ei mänginud, minu arust oli tobe kedagi tulistada, aga mulle meeldis see elevus, millega noored minu pool mängisid. Kui nad mul külas olid, tundsin end ühena neist. Nad olid minu sõbrad! Teised jõid ja suitsetasid, aga mina mitte. Ma ei teagi, miks. Kanepit proovisin küll paar korda nendega koos suitsetada. See tegi mind vaid uimaseks. Istusin aknalaual ja nägin nagu läbi filtri, kuidas teised rääkisid ja naersid. Otsustasin, et kanep ei ole minu jaoks ning kaua aega olin teiste tarbimisi kõrvalt vaadates täiesti kaine.
Mul oli hea meel, et mul on sellised põnevad sõbrad. Olin nõus igasuguseid lollusi kaasa tegema, et nad ikka minu sõpradeks jääksid. Kord otsustasime, et meil on vaja grillida. Ostsin selleks puhuks väikese grilli ja mõned vorstikesed. Õues oli külm ilm ning me mõtlesime, et kui ikka aknad korralikult lahti teha, siis peaks saama seda ka aknalaual teha. Pihlaka tänava sotsiaalmaja oli ehitatud viiekümnendatel aastatel koolimajaks, sellel olid kõrged laed ja aknad. Roland teipis suitsuandurid kinni, tõstsime grilli aknalauale.
Olime teinud valearvestuse: suits ei läinud nii kiiresti aknast välja, kui me olime lootnud. Kõik kohad olid suitsu täis ja lõpuks tuli päästeamet kohale, sest neile tuli kaebus, et ühest aknast tuleb suitsu. Sellest tuli suur pahandus. Mind kutsuti Nõmme linnaosavalitsuse sotsiaalosakonda ja minuga räägiti tõsiselt.
„Arvesta sellega, et kui sa üksinda elatud ei saa, siis võidakse sind saata hooldekodusse,“ öeldi mulle.
See ehmatas mind tõsiseks.

*
(2002. a)
Uurija juures käimine pani mind mõtlema. Olin tahtnud teha hästi, aga välja kukkus jälle halvasti. Tegelikult ma ei teadnudki veel siis täielikult, mis on hea ja mis halb. Lapsepõlves ma neid õppetunde ei saanud ning hiljem ei tihanud ma öelda, et ei tea asju, mida väikesed lapsedki mõistavad. Teadmine, et ma ei saa elust aru, masendas mind.
Tundsin end kohutavalt üksinda ja otsustasin end taas oma emale meelde tuletada. Paar kuud oli ju meie viimasest kohtumisest möödas. Jõulud, andestamise aeg, olid ukse ees.
Sõitsin taksoga aadressile, kus ema elas. Ma ei hakanud ette helistama. Tahtsin näha, kas ta ikka elab nii, nagu mulle rääkis ning tegelikult ka kartsin, et kui helistan, ei pruugi ma emaga kohtuda. Väljas tuiskas, oli ütlemata vastik ilm. Jätsin takso ootama ja ronisin välja. Avasin aiavärava. Esimest korda puudutasin oma jalaga hoovi, mis oleks võinud olla minu lapsepõlvekodu õu. Läksin ukse taha ja vajutasin uksekella. Ema avas ukse. Ta oli väga ilus – juuksed lahti, korralikult meigitud. Oli reede õhtu, ema oli just Rootsist saabunud. Mind nähes kortsutas ta kulmu:
„Mida sina siin teed?“
„Mul on vaja sinu abi, palun anna mulle raha!“
„Mul ei ole mingit raha ja sulle ma küll ei anna. – Issand, kas me ei leppinud kokku, et sa jätad meid rahule?“ Ema oli päris ärritunud.
„Anna siis vähemalt nõu! Ma olen üksi, ma ei oska midagi teha!“
„Sa pead ise hakkama saama,“ oli ema karm. „Sa oled ju elus!“
Nüüd ei pidanud ma enam vastu. Olin lootnud, et ema vähemalt kuulab mu ära, aga tema tahtis hoopis ust kinni panna.
„Ma võin end ka ära tappa!“ nuuksusin ma. „Loodetavasti tuled siis mu hauale!“
„Ma ei tule sinu hauale,“ ütles ema ja pani ukse kinni.
Karjusin talle hoovil inetusi, olin endast täiesti väljas.
Istusin taksosse ja tundsin, et nüüd ei oska ma tõepoolest enam mitte midagi peale hakata.
Õhtul helistas mulle üks naine, keda teadsin nelipühilaste kirikust. Ta töötas televisioonis – töötab siiani – ja oli kursis, et Hille minust filmi teeb. Nüüd oli ta kuulnud minu arvutimüügist ning pidas vajalikuks mulle isiklikult öelda, et olin Triinule liiga teinud. Ta karjus minu peale ja ähvardas mind, et mind on vaja vangi panna ja kogu lugu tuleks Pealtnägijas kajastada, õpetuseks neile, kes selliseid kuritegusid plaanivad, ning teistele, et nad valvsad oskaksid olla.
Mul oli tunne, et vajun häbist maa alla. Ütlesin, et mul on isegi raske, minu peale ei ole mõtet karjuda. See muidugi ei tähendanud midagi. Ma olin halb! Sellistest inimestest ei tehta ju ometi filme!
Teadsin, et pean nüüd veel tugevam olema, et hakkama saada.
Tegin muidugi ka Facebooki albumi ja seda saate piiluda SIIT.
Tänan südamest pärnakate nimel meeldiva õhtu eest teid Kerttu ja Janek!

25.09.2015.a.
Mai